Lugejate küsimusi

Piiblitõlge „King James Version” nimetab võitud kristlasi tekstis 1. Peetruse 2:9 „valitud sugupõlveks”. Kas see peaks mõjutama meie arusaama sellest, kuidas Jeesus kasutas väljendit „sugupõlv” tekstis Matteuse 24:34?

Mõningates piiblitõlgetes esineb tõepoolest neis mõlemas salmis sõna „sugupõlv”. Vastavalt King James Versionile kirjutas apostel Peetrus: „Teie aga olete valitud sugupõlv, kuninglik preesterkond, püha rahvas, päris rahvas, et te tooksite kiitust temale, kes teid on kutsunud pimedusest oma imelisse valgusse.” Ja Jeesus ennustas: „Tõesti ma ütlen teile, et see sugupõlv ei kao enne, kui kõik need asjad on täitunud.” — 1. Peetruse 2:9; Matteuse 24:34.

Eeltoodud piiblikohas kasutas apostel Peetrus kreekakeelset sõna geʹnos, kuid sõna, mis esineb Jeesuse ütluses, on ge·ne·aʹ. Need kaks kreekakeelset sõna võivad küll näida sarnased ja neil on ka sama tüvi, kuid need on eri sõnad, mis tähendavad eri asju. New World Translation of the Holy Scriptures—With References („Pühakirja Uue maailma tõlge — viidetega”) allmärkuses 1. Peetruse 2:9 teksti juurde öeldakse: „’sugu’: kr. geʹnos, erineb sõnast ge·ne·aʹ ehk ’sugupõlv’, mis esineb Mt 24:34.” Vastav allmärkus leidub ka Matteuse 24:34 juures.

Nagu need allmärkused näitavad, oleks sõna geʹnos eesti keelde õige tõlkida sõnaga „sugu”, mida kasutatakse ka eestikeelsetes piiblitõlgetes. Tekstis 1. Peetruse 2:9 kohaldas Peetrus Jesaja 61:6 toodud prohvetiennustuse taevase lootusega võitud kristlastele. Nad kuuluvad paljude rahvaste ja suguharude hulka, kuid pärast seda, kui nad on saanud vaimse Iisraeli rahva osaks, ei oma enam tähtsust see, mis rahvusest keegi on. (Roomlastele 10:12; Galaatlastele 3:28, 29; 6:16; Ilmutuse 5:9, 10) Peetrus ütles nende kohta, et nad saavad vaimses mõttes eriliseks grupiks — „valitud sooks, kuninglikuks preesterkonnaks, pühaks rahvaks, omandrahvaks”.

Kuid Jeesuse sõnades, mis on toodud tekstis Matteuse 24:34, me leiame kreeka keeles sõna ge·ne·aʹ. See on üldtunnustatud tõsiasi, et Jeesus ei viidanud siin ühelegi konkreetsele inimeste „soole”, vaid teatud ajaperioodil elavatele inimestele.

Peaaegu sada aastat tagasi selgitas seda Vahitorni Ühingu esimene president Charles T. Russell, kes kirjutas: „Kuigi võib öelda, et sõnad ’sugupõlv’ ja ’sugu’ on samatüvelised või ühesuguse algusega, ei tähenda need ühte ja sama asja; ning Pühakiri kasutab neid kahte sõna üsna eri viisil. [—] Selle prohvetiennustuse kolmes ülestähenduses kasutab meie Issand hoopis teist kreekakeelset sõna (genea), mis ei tähenda sugu, vaid sellel on samasugune tähendus nagu ingliskeelsel sõnal sugupõlv. Selle kreekakeelse sõna (genea) teised kasutamisjuhud tõestavad, et seda ei kasutata soo tähenduses, vaid seoses ühel ja samal ajal elavate inimestega.” — The Day of Vengeance, leheküljed 602—603.

Mõni aeg tagasi ütles Piibli tõlkijatele mõeldud väljaanne A Handbook on the Gospel of Matthew (1988): „[New International Version] tõlgib väljendi see sugupõlv sõnasõnaliselt, kuid allmärkuses öeldakse: ’Ehk sugu.’ Ja üks Uue Testamendi õpetlane usub, et ’Matteus ei mõelnud vaid esimest sugupõlve, kes elas pärast Jeesust, vaid kõiki judaismi sugupõlvi, kes ta hülgavad’. Kuid ei ole olemas mitte ühtegi lingvistilist tõendit, mis kinnitaks mõlemaid neid järeldusi, ja need tuleb heita kõrvale kui püüded eirata selle ilmselget tähendust. Jeesus viitas selle väljendiga üksnes oma kaasaegsetele.”

Nagu näidatakse lehekülgedel 10—15, mõistis Jeesus hukka omaaegse juudi sugupõlve, oma kaasaegsed, kes ta hülgasid. (Luuka 9:41; 11:32; 17:25) Seda sugupõlve kirjeldades kasutas ta sageli taolisi omadussõnu nagu näiteks „kuri ja abielurikkuja”, „uskmatu ja pöörane”, „abielurikkuja ja patune”. (Matteuse 12:39; 17:17; Markuse 8:38) Kui Jeesus kasutas viimast korda väljendit „sugupõlv”, oli ta koos nelja apostliga Õlimäel. (Markuse 13:3) Need mehed, keda polnud veel vaimuga võitud ja kes ei moodustanud veel ka kristlikku kogudust, ei kujutanud endast kindlasti ei „sugupõlve” ega ka mitte rahvasugu. Kuid nad teadsid väga hästi seda, kuidas Jeesus kasutas väljendit „sugupõlv”, kui ta viitas oma kaasaegsetele. Seega on loogiline, et nad said aru, mida ta silmas pidas, kui ta viimast korda „seda sugupõlve” mainis.a Apostel Peetrus, kes oli sel korral samuti kohal, innustas hiljem juute: „Laske endid päästa sellest pöörasest soost [„sugupõlvest”, UT]!” — Apostlite teod 2:40.

Me oleme sageli avaldanud tõendeid selle kohta, et paljud asjad, mida Jeesus selles kõnes ennustas (näiteks sõjad, maavärisemised ja näljahädad), täitusid ajavahemikul pärast selle prohvetiennustuse teatavakstegemist ja enne Jeruusalemma hävitamist aastal 70 m.a.j. Täitusid paljud, kuid mitte kõik ennustused. Näiteks ei tõenda mitte miski seda, et pärast roomlaste rünnakut Jeruusalemma vastu (aastatel 66—70 m.a.j.) oleks ilmunud „Inimese Poja tunnustäht” ja pannud „kõik rahva suguvõsad maa peal” halisema. (Matteuse 24:30) Järelikult pidi aastast 33 m.a.j. kuni aastani 70 m.a.j. toimuma vaid esialgne, mitte lõplik või suureulatuslik täitumine, millele Jeesus samuti viitas.

Josephuse teose „Juudi sõda” tõlke sissejuhatuses kirjutab G. A. Williamson: „Matteus räägib meile, et jüngrid esitasid [Jeesusele] kaheosalise küsimuse — templi hävitamise ja Tema viimase tulemise kohta —, mille peale Ta andis neile ka kaheosalise vastuse, mille esimene osa oli väga kujukas prohvetiennustus eelolevatest sündmustest, mida Josephus hiljem väga üksikasjalikult kirjeldas.” — Tõlge inglise keelest.

Tõepoolest, selle prohvetiennustuse esialgse täitumise puhul tähendas väljend „see sugupõlv” kindlasti sedasama, mida muudelgi kordadel: tol ajal elanud uskmatute juutide sugupõlve. See „sugupõlv” ei pidanud lõppema enne, kui talle on osaks saanud see, mida Jeesus ennustas. Vastavalt Williamsoni kommentaarile osutus see tõeks Jeruusalemma hävitamisele eelnenud aastakümneil, nagu ajaloolasest pealtnägija Josephus seda kirjeldas.

Loogiliselt võttes peaks „see sugupõlv” ka teise ehk suurema täitumise ajal koosnema sel ajal elavatest inimestest. Nagu näitab 16. leheküljel algav artikkel, ei tule meil järeldada, et Jeesus viitas mingile kindlale arvule aastatele, mis moodustavad „sugupõlve”.

Vastupidi, igasuguse aja kohta, mille all mõeldakse „sugupõlve”, võib öelda kaks olulist asja. 1) Inimpõlve ei saa pidada ajaperioodiks, mis kestab mingi kindla arvu aastaid, nagu see peab paika konkreetsest aastate hulgast koosnevate ajaühikute puhul (kümnend või sajand). 2) Ühe sugupõlve moodustavad inimesed ei ela väga pika ajaperioodi kestel, vaid nad elavad suhteliselt lühikest aega.

Järelikult, kui apostlid kuulsid Jeesust mainimas „seda sugupõlve”, mida nad siis mõtlesid? Kuigi meie nüüd tagantjärele teame, et Jeruusalemma häving „suures viletsuses” saabus 37 aastat hiljem, ei võinud Jeesust kuulanud jüngrid seda teada. See, et ta mainis „sugupõlve”, ei viinud nende mõtteid sugugi pikale ajaperioodile, vaid inimestele, kes elavad suhteliselt piiratud ajaperioodi kestel. See peab paika ka meie puhul. Kui kohased on seega Jeesuse järgmised sõnad: „Sellest päevast ja tunnist ei tea ükski, ei inglidki taevas ega ka Poeg, muud kui Isa üksi. Sellepärast olge teiegi valmis, sest Inimese Poeg tuleb tunnil, mil te ei arva!” — Matteuse 24:36, 44.

[Allmärkus]