Piibli tõe levitamine Portugalis

PORTUGALI Atlandi ookeani rannikuala kihab selle põhjaosas asuvast Caminhast kuni lõunas asuva Vila Real de Santo Antônioni 800 kilomeetri ulatuses tuhandetest värviküllastest kalapaatidest. Kalurid on ’sõitnud laevadega merel’ juba sajandeid, nii et kalast on saanud paljude portugallaste põhitoidus (Laul 107:23).

Viimase 70 aasta jooksul on Portugalis tehtud ka üht teistlaadi kalapüügitööd. Jehoova tunnistajad on toonud hea sõnumi kümnetele tuhandetele sümboolsetele kaladele (Matteuse 4:19). 1995. aasta maikuus oli Kuningriigi kuulutajate kõrgarv 44650 — suhtega 1 kuulutaja umbes iga 210 elaniku kohta. Mõnedes linnades on suhe poole väiksem.

Kuna kuulutajaid on nii palju, töötatakse paljudes paikades kuulutustöö territooriumid läbi peaaegu igal nädalal. Seetõttu on Portugali Jehoova tunnistajad väga agarad kasutama mitmesuguseid pöördumisviise, et jagada Piiblile tuginevat lootust teistele. Jah, nad mõistavad, kui tähtis on Piibli tõde igal võimalikul viisil teatavaks teha (1. Korintlastele 9:20—23).

Religioosselt meelestatud inimeste aitamine

Nendest Portugali elanikest, kes on 18-aastased ja vanemad, väitsid 1991. aasta rahvaloenduse järgi 70 protsenti end olevat rooma-katoliiklased. Sellest hoolimata tunneb rahvas Piiblit väga kesiselt. Ajaleht Jornal de Notícias teatas: „Piibliliste teadmiste puudumine on katoliikliku maailma üks suurimaid tragöödiaid!” Millest selline olukord? Portugali ajaleht Expresso annab vastuse. Ülevaates, mis käsitleb 500 preestri kokkusaamist Fátimas, kirjutab ajaleht: „Prelaadi ütluse kohaselt on preestril vaja end vabastada lõputust hulgast lisategevustest, et ta saaks taas üksnes ’sõnumitooja’ ametisse asuda. [—] Kui preester andub kogu hingest evangeeliumi kuulutamisele, siis pole tal enam muude tegevuste jaoks aega.”

Vastupidiselt sellele teevad Jehoova tunnistajad Portugalis Piibli tõde teatavaks igal võimalikul viisil. Selle tulemusena õpivad paljud siirad katoliiklased Piiblit tundma.

Carlota oli harras katoliiklane ja ühe religioosse rühmituse noortegrupi liige. Ta oli ka kasvataja ühes lasteaias, kus töötas Antônio, kes on Jehoova tunnistaja. Pioneeri ehk täisaegse teenijana püüdis Antônio lõuna ajal oma töökaaslastega ikka Piiblist rääkida. Ühel päeval küsis Carlota temalt, mida ta arvab põrgutulest ja Maarja kummardamisest. Antônio näitas talle, mida Piibel neis asjus õpetab, ning sellest said alguse paljud piiblilised arutelud. Kui Carlota esimest korda kohalikku kuningriigisaali koosolekule tuli, avaldas see talle sügavat muljet. Kuid koosolekuajad kattusid selle religioosse rühmituse koosolekuaegadega, kuhu Carlota kuulus. Ta tõdes, et peab mingi otsuse tegema. Millise otsuse ta langetab?

Carlota kutsus kogu noortegrupi kokku ning selgitas neile Piibli põhjal, miks ta on otsustanud nende hulgast lahkuda. Kõik arvustasid tema otsust, välja arvatud tütarlaps Stela, kes kuulas teda väga tähelepanelikult. Kui Carlota temaga hiljem rääkis, esitas Stela talle palju küsimusi elu tekkimise ja selle eesmärgi kohta. Carlota andis talle raamatu „Elu maa peal — kas evolutsiooni või loomise tulemus?” (Life—How Did It Get Here? By Evolution or by Creation?)a ja alustas temaga piibliuurimist.

Vahepeal edenes Carlota vaimselt jõudsasti edasi, ta ristiti 1991. aasta juunikuus ning kuus kuud hiljem hakkas ta teenima üldpioneerina. 1992. aasta maikuus abiellus ta Antônioga ning nad jätkasid koos pioneerteenistust naaberkoguduses, kus oli suurem vajadus abi järele. Mis sai Stelast? Tema ristiti 1993. aasta maikuus ja ta teenib nüüd üldpioneerina.

Noor Francisco oli väga religioosne inimene. Ta käis iga pühapäeva hommikul missal ja pärastlõunal palvehelmestega palveid loendamas. Ta teenis kirikuteenrina, aidates preestrit missa ajal. Ta isegi palus Jumalat, et temast saaks kord „pühak”!

Francisco soovis väga endale Piiblit saada, ja ühel päeval saigi ta selle sõbralt laenuks. Ta oli väga üllatunud, kui sai teada, et Jumalal on nimi — Jehoova (2. Moosese 6:3; Laul 83:19). Kui ta luges tekstist 2. Moosese 20:4, 5, et Jumal keelab kummardamisel kujude kasutamise, hämmastus ta veelgi enam! Teades, et kirik on kujusid täis, palus ta kirglikult Jumalat, et Ta aitaks kõiges selles segaduses selgust saada. Mõned päevad hiljem kohtus ta oma endise koolivennaga ja küsis temalt, miks too oli jätnud õhtukoolis käimise pooleli.

„Ma käin nüüd palju paremas õhtukoolis,” vastas ta sõber.

„Mis kool see on ja mida sa seal õpid?” päris Francisco. Sõbra vastus oli talle täielikuks üllatuseks.

„Ma uurin Piiblit Jehoova tunnistajate kuningriigisaalis,” vastas tema sõber. „Kas soovid kaasa tulla?”

Francisco suutis vaevu uskuda seda, mida ta nägi oma esimesel koosolekul — õnnelikud, naeratavad näod; inimesed vestlevad üksteisega südamlikult ja sõbralikult; lapsed istuvad oma vanemate juures ja kuulavad, mida räägitakse.

„Seal ma siis olin, võhivõõras, ja tundsin end kui selle pere liige!” hüüatas Francisco. Sellest ajast peale on ta käinud regulaarselt koosolekutel. Praegu teenib Francisco koguduses vanemana ning tunneb koos oma naise ja kahe lapsega rõõmu Jumala Sõnas leiduvatest suurejoonelistest Kuningriigi tõotustest.

Tõe jagamine sugulastele

Manuelal, kes on üldpioneer Lissaboni ümbruses, on olnud külluslik vaimsete kalade saak, sest tal on jätkunud visadust anda lahkelt tunnistust kõigile, kaasa arvatud sugulastele. Nende hulgas oli tema lihane vend José Eduardo, kes oli õppinud võitluskunste ja relva käsitsemist. Ta oli nii palju kordi seadust rikkunud, et anti lõpuks kohtu alla, süüdistatuna 22 sättes, ning mõisteti 20 aastaks vangi. Ta oli nii vägivaldne, et isegi kaasvangid kartsid teda, ning seepärast pandi ta tugevama järelvalvega kongi.

Seitse aastat külastas Manuela kannatlikult José Eduardot, kuid mitte kunagi ei soovinud too Piibli sõnumit kuulda. Lõpuks, kui anti välja raamat „Elu maa peal — kas evolutsiooni või loomise tulemus?”, võttis ta selle vastu ning alustati piibliuurimist. Kohe muutis ta oma käitumist silmanähtavalt. Nädal hiljem andis ta ise tunnistust 200 vangile ja järgmisel nädalal veel 600-le. Ta sai isegi loa külastada kaasvange vangla teistes plokkides. Tänu tähelepanuväärsetele muudatustele tema käitumises lühendati vangistust 15 aastani. Pärast 10-aastast karistuse kandmist lasti ta tingimisi vabaks. Sellest on möödunud viis aastat ning José Eduardo on nüüd ristitud Jehoova tunnistaja ja teenib teenistusabilisena kohalikus koguduses. Võib tõesti öelda, et ’hunt elab tallega üheskoos’! (Jesaja 11:6.)

Tänu Manuela püsivatele pingutustele oma perekonnale kuulutamisel on tal olnud rõõm aidata oma abikaasal ja veel neljal pereliikmel saada aktiivseks Jehoova teenijaks. Tema abikaasa on nüüd teenistusabiline.

„Ma löön nad jalahoobi ja piitsaga välja”

Maria do Carmo elas Lissaboni eeslinnas, kui Jehoova tunnistajad teda külastasid. Talle meeldis see, mida ta kuulis, ning ta küsis oma abikaasalt Antôniolt, kas ta võiks kodus piibliuurimist alustada. „Ära mitte mõtlegi sellele!” oli abikaasa vastus. „Kui ma peaksin kunagi meie majas Jehoova tunnistajaid leidma, löön ma nad jalahoobi ja piitsaga välja.” Antônio oli muuhulgas karate treener ja kolmanda järgu musta vöö omanik. Niisiis otsustas Maria do Carmo Piiblit kusagil mujal uurida.

Mõne aja pärast pidi Antônio minema Inglismaale kaheksapäevastele karate kursustele ja Maria do Carmo pakkis salaja tema kohvrisse väljaande Minu piiblilugude raamat.b Kuna Antôniol oli reisil palju aega, luges ta raamatu läbi. Tagasilennul raputas lennukit äge torm, nii et maandumisega oli raskusi. Esimest korda elus pöördus Antônio palves Jehoova poole.

Kui Antônio koju jõudis, kutsus tunnistaja, kes viis tema naisega läbi piibliuurimist, teda koosolekule. Ta võttis kutse vastu ja leidis, et kõik on väga sõbralikud. Temaga hakati Piiblit uurima ning varsti sai Antônio aru, et peab mõned otsused tegema. Selle tulemusena loobus ta karate õpetamisest ja hakkas oma õpilastele õpetama, kuidas nüüd ja igavesti rahumeelselt elada. Üks tema õpilastest, samuti musta vöö omanik, on nüüd ristitud kristlane.

Antônio ise ristiti 1991. aasta aprillis. Päev peale ristimist hakkas ta teenima abipioneerina. Kuus kuud hiljem hakkas ta üldpioneeriks, ja varsti juhatas ta 12 kodust piibliuurimist. 1993. aasta juulikuus määrati ta koguduses teenistusabiliseks.

Sagedasti läbitöötatud territooriumil

Selle maa paljudes paikades töötatakse territoorium läbi peaaegu igal nädalal. Mis aitab tunnistajatel edukalt „kala püüda”?

João püüab igas kodus iga inimesega kokku saada. Üht prouat külastades küsis ta temalt, kas seal elab veel inimesi. Proua vastas, et seal elavad veel tema abikaasa ja kaks poega, kuid neid ei olevat kerge kätte saada, sest nad töötavad ja on kodus vaid õhtuti. Seega läks João edasi ja külastas teisi inimesi selles paikkonnas. Umbes poolteist tundi hiljem pöördus tema poole üks mees.

„Te ütlesite, et soovite minuga rääkida,” ütles ta Joãole. „Palun öelge, mida te soovite.”

„Vabandage, aga ma ei tunne teid,” vastas üllatunud João. „Kes te olete?”

„Mina olen Antônio ja elan sellel tänaval. Te ütlesite minu emale, et soovite rääkida ka teiste pereliikmetega, seega ma tulin, et teada saada, mida te soovisite.”

João andis Antôniole põhjalikku tunnistust ja alustas temaga piibliuurimist. Pärast teist uurimist palus Antônio, kas uurimist ei saaks läbi viia kaks korda nädalas. Juba nelja kuu pärast hakkas ta koos Joãoga oma kodutänaval head sõnumit kuulutama. Kolm kuud hiljem ta ristiti. Ka tema ema hakkas hiljuti Piiblit uurima. On tõesti tähtis püüda teenistuses olles rääkida iga pereliikmega!

Sellised erutavad kogemused näitavad, et Portugali vetes on veel palju vaimset kalapüügitööd teha. Jehoova on õnnistanud sealseid agaralt töötavaid tunnistajaid tuhandete edenevate piibliuurimistega. Kuna nad otsivad pidevalt üha uusi viise, et Piibli tõde kõigile teatavaks teha, siis lähevad tänapäeval Portugalis tõesti täide apostel Pauluse sõnad Filipi kristlastele: „Kristust kuulutatakse igal kombel” (Filiplastele 1:18).

[Allmärkused]

[Kaart lk 23]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

HISPAANIA

PORTUGAL

[Pildid lk 24, 25]

Jehoova tunnistajad Portugalis kasutavad iga võimalust, et Piibli tõde teatavaks teha