Piibli seisukoht

Kas muretsemine on usupuuduse märk?

„MURETSEMINE ON KEELATUD.” 20. sajandi hakul mainis üks pastor sellise pealkirja all ilmunud kirjutises, et muretsemine materiaalsete asjade pärast on lisaks sellele, et see on lihtsalt väär, ka „väga tõsine patt”. Üks hiljutine muretsemisest lahtisaamise teemal antud kommentaar kõlas: „Muretsemine kõneleb sellest, et me ei looda Jumalale.”

Mõlemal juhul tegid autorid oma järelduse Jeesuse mäejutluse sõnade põhjal: „Ärge olge mures” (Matteuse 6:25). Kuna tänapäeval on nii paljud muredega koormatud, kerkivad küsimused: kas kristlane peaks tundma end muretsemise pärast süüdlasena? Kas muretunne viitab usupuudusele?

Jumal teab, mida me vajame

Pühakiri aitab meil teha vahet tavaliste elumurede paine ja usupuuduse patu vahel. Igapäevamuresid või isegi inimlikest nõrkustest tulenevaid ajutisi usust kõrvalekaldumisi ei tohiks ära segada Jumalale lootmise täieliku puudumisega, mis on tingitud kurjast ja paadunud südamest. Niisiis pole kristlastel vaja kannatada alalise süütunde all pelgalt seetõttu, et neid aeg-ajalt valdab murelikkus.

Siiski läheb tarvis ettevaatust, et mure üle pea ei kasvaks ja meie elus domineerima ei hakkaks. Seepärast on tõesti targad Jeesuse sõnad: „Ärge siis olge mures, küsides, mida me sööme? või mida me joome? või millega me riietume?” Edasi lausus ta järgmise lohutava mõtte: „Teie taevane Isa teab ju, et te seda kõike vajate. Ent otsige esiti Jumala riiki ja tema õigust, siis seda kõike antakse teile pealegi!” (Matteuse 6:25–33).