Lai tee, kus on vähe vabadust

Kõik kolm pere liiget — isa, ema ja väike tütar — olid oma majas Austraalias Sydneys, kui süttis tulekahju. Nad tahtsid aknast välja hüpata, kuid ei saanud, sest aknad olid trellitatud. Turvatrellide tõttu ei suutnud ka tuletõrjujad neid päästa. Ema ja isa hukkusid suitsus ja tuleleekides. Tütar suri hiljem haiglas.

KUI kurb, et see perekond hukkus turvasüsteemi pärast, mis tegelikult oleks pidanud neid kaitsma! Praegusajal pole see perekond kindlasti ainus, kelle kodu on kindlustatud trellide ja turvalukkudega. Ka paljudel naabritel näevad kodud ja muud valdused välja kui kindlused. Miks? Nad ihkavad turvalisust ja meelerahu. Kui kohutav, et inimesed tunnevad end „vabas” ühiskonnas turvaliselt vaid siis, kui nad on omaenda kodusse otsekui vanglasse suletud! Järjest vähemaks jääb selliseid paikkondi, kus lapsed võiksid lähedalasuvas pargis turvaliselt mängida või minna kooli, ilma et lapsevanem või keegi teine täiskasvanu neid saadaks. Vabadus kaob paljudes eluvaldkondades kui hommikune kaste päikesekiirtes.

Muutunud elulaad

Meie vanavanemate päevil oli elu teistsugune. Lastena võisid nad tavaliselt hirmu tundmata mängida kõikjal, kus vaid soovisid. Täiskasvanutena ei elanud nad lukkude ja trellide taga. Nad tundsid, et nad on vabad, ja teatud määral nad ka olid seda. Kuid meie vanavanemad on oma elu jooksul näinud ühiskonna vaimu muutumist. See on muutunud külmemaks ja isekamaks; paljudes paikades on ligimesearmastus asendunud ligimesekartusega, mis tõi ka kaasa eelpool mainitud traagilise sündmuse. Koos vabaduse järkjärgulise vähenemisega langevad pidevalt ka moraaliväärtused. Ühiskond on lausa armunud „uusmoraali”, kuid tegelikkuses on olukord jõudnud nii kaugele, et mingit moraali ei paista olevatki.

Endine Queenslandi ülikooli pedagoogikaõppejõud dr. Rupert Goodman kirjutab: „Noori ümbritseb praegu eripalgeline, hedonistlik .. elustiil, kus kesksel kohal on ’mina’: enesehellitus, iseteadlikkus, eneseteostus, omakasu.” Ta ütleb veel: „Sellised väärtused nagu enesevalitsemine, ennastsalgavus, hoolas töö, kokkuhoidlikkus, autoriteedi tunnustamine, oma vanemate armastamine ja austamine .. on paljude jaoks võõrad mõisted.”

See on tõepoolest lai tee

Neid, kes teavad Piibli prohvetiennustusi, ei üllata sugugi selline laialtlevinud enesekesksus, sest Jeesus Kristus hoiatas oma kuulajaid: „Avar on värav ja lai on tee, mis viib hukatusse, ja palju on neid, kes sealt sisse lähevad. Ja kitsas on värav ja ahtake on tee, mis viib ellu, ja pisut on neid, kes selle leiavad.” (Matteuse 7:13, 14) Esimene tee, kus on rohkesti ruumi paljudele inimestele, on „lai” seepärast, et seda ei kitsenda moraali ja igapäevaelu puudutavad Piibli põhimõtted. See köidab neid, kellele meeldib mõelda ja tegutseda nii, nagu nad ise heaks arvavad — ilma reeglite ja kohustusteta.

On tõsi, et paljud, kes on valinud laia tee, väidavad oma vabadust nautivat. Kuid enamikule neist on liikumapanevaks jõuks üldlevinud isekuse vaim. Piibel ütleb, et nende üle valitseb ’vaim, mis nüüd on tegev sõnakuulmatuse laste sees’. See vaim paneb neid elama ’liha himudes ja tegema liha .. tahtmist mööda’, olgu tegemist kas ebamoraalsuse, uimastite kuritarvitamise või rikkuse, prestiiži või võimu halastamatu taotlemisega. — Efeslastele 2:2, 3.

Lai tee, mis viib hävingusse

Pane tähele, et need, kes kõnnivad laial teel, teevad ’liha tahtmist mööda’. See näitab, et nad pole sugugi vabad — neil on isand. Nad on liha orjad. Ja sellise isanda teenimine võib kaasa tuua palju probleeme, millest võiks mainida suguhaiguste laialdast levikut, purunenud kodusid, uimastite ja alkoholi kuritarvitamisest mandunud keha ja mõistust. Isegi vägivallategude, murdvarguste ja vägistamiste juured ulatuvad enesekeskse mõtlemiseni, mis saab õhutust sellel kõikelubaval laial teel käies. Niikaua kui on olemas see ’lai tee, mis viib hukatusse’, muutuvad ka selle viljad järjest kibedamaks. — Õpetussõnad 1:22, 23; Galaatlastele 5:19—21; 6:7.

Mõtle kahele tõsielulisele näitele Austraaliast. Mary ei suutnud vastu panna ahvatlusele hakata tarvitama narkootikume ja ka käituda ebamoraalselt.a Kuid õnne, mida ta sellest lootis leida, ei saabunud. Isegi peale seda, kui ta oli kaks last sünnitanud, tundus elu talle tühjana. Ja mis kõige hullem: ta sai teada, et on nakatunud AIDSi.

Tomi elukäik oli teistmoodi kibe. „Kasvasin üles kiriku misjonikodus Queenslandi põhjaosas,” kirjutab ta. „Hakkasin 16-aastaselt jooma. Mu isa, onud ja sõbrad olid kõik suured joodikud, seega näis see mulle loomuliku tegevusena. Jõudsin piirini, kus võisin juua kõike alates õlust ja lõpetades puupiiritusega. Hakkasin ka hobuste võiduajamistel kihlvedudes osalema, ning nii mõnigi kord kaotasin suurema osa oma ränga tööga teenitud palgast. See polnud sugugi väike summa, kuna mulle maksti töö eest suhkruroo lõikajana küllaltki hästi.

Varsti abiellusin ja meile sündisid lapsed. Selle asemel et oma kohustusi täita, tegin seda, mida minu sõbradki: jõin, mängisin hasartmänge ja kaklesin. Tihtipeale pisteti mind kohalikku vanglasse. Kuid isegi see ei avaldanud mulle mõju. Mu elu läks allamäge. See oli täiesti sassis.”

Tõepoolest, sellega, et Tom ja Mary andsid järele valedele soovidele, ei teinud nad mitte ainult enda, vaid ka oma pere elu kibedaks. Kui kahju, et paljud teisedki noored lasevad end meelitada vabameelsel, eksiteele juhtival vabadusevaimul, mida laial teel kohtab. Kui noored vaid tajuksid, kui võlts on selline vabadus. Kui nad vaid näeksid laia tee tõelist palet — seda karmi hinda, mida sellel käijad lõpuks maksma peavad. Tõsi, see on tõesti lai, ja seetõttu on sellele lihtne astuda. Kuid see laius ongi selle needuseks. On tark võtta tõsiselt seda vaieldamatut tõsiasja, et „kes külvab oma lihale, see lõikab lihast kadu”. — Galaatlastele 6:8.

Kuid on olemas ka parem võimalus. Selleks on kitsas tee. Aga millised piirangud see seab ja kui kitsas see on? Ja kuhu see viib?

[Allmärkus]