„Ta armastas neid lõpuni”

1., 2. Mida Jeesus viimasel õhtul apostlitega koos olles teeb ja miks on need viimased hetked talle nii kallid?

KUI Jeesus oma apostlid Jeruusalemmas ühe maja ülemisse tuppa kokku kutsub, teab ta, et see on tal viimane õhtu koos nendega. Lähedal on aeg isa juurde tagasi minna. Veel mõned tunnid, ja Jeesus võetakse vahi alla ning tema usk pannakse viimse piirini proovile. Olgugi et ta on oma peatsest surmast teadlik, pöörab ta tähelepanu apostlite vajadustele.

² Jeesus on apostleid enda lahkumiseks juba ette valmistanud, kuid ta tahab veel nendega rääkida, et nad võiksid kindlal meelel eelseisvatele sündmustele vastu minna. Nii veedab ta need viimased väärtuslikud hetked nende seltsis, õpetades olulisi asju, mis aitaksid neil ustavaks jääda. Tema sõnad on soojemad ja südamlikumad kui kunagi varem. Ent miks muretseb Jeesus rohkem oma apostlite kui enda pärast? Miks on need viimased tunnid koos nendega talle nii kallid? Sest ta armastab neid.

3. Kust me teame, et Jeesus ei oodanud oma elu viimase õhtuni, et alles siis jüngritele armastust osutada?

³ Aastakümneid hiljem, kui apostel Johannes sai Jumalalt inspiratsiooni selle õhtu sündmuste kirjapanekuks, alustas ta oma jutustust nõnda: „Jeesus teadis juba enne paasapüha, et on tulnud tema tund minna sellest maailmast ära Isa juurde. Ta oli armastanud omi, kes olid maailmas, ning ta armastas neid lõpuni.” (Johannese 13:1.) Jeesus ei oodanud selle õhtuni, et alles siis omadele armastust osutada. Kogu oma teenistuse jooksul tõendas ta oma armastust jüngrite vastu nii suurtes kui ka väikestes asjades. Meile tuleb kasuks, kui uurime mõningaid viise, kuidas ta armastust ilmutas, sest teda jäljendades saame näidata, et oleme tõesti tema jüngrid.

Ta oli kannatlik

4., 5. a) Miks oli Jeesusel oma jüngritega suheldes vaja kannatlikkust? b) Kuidas Jeesus reageeris, kui kolm apostlit ei suutnud Ketsemani aias ärkvel püsida?

⁴ Armastus ja kannatlikkus on omavahel seotud. „Armastus on kannatlik,” märgib 1. Korintlastele 13:4, ning kannatlikkus tähendab ilma kärsituks muutumata teiste talumist. Kas Jeesusel oli oma jüngritega suheldes vaja kannatlikkust? Jah, oli küll. Nagu nägime 3. peatükist, võttis apostlitel alandlikkuse arendamine kaua aega. Mitu korda läksid nad vaidlema selle üle, kes neist on suurim. Kuidas Jeesus sellele reageeris? Kas ta vihastus, ärritus või väljendas pahameelt? Ei, ta arutles nendega kannatlikult ja seda isegi oma maise elu viimasel õhtul, kui neil taas selle asja üle äge vaidlus tekkis. (Matteuse 20:20–28; Markuse 9:33–37; Luuka 22:24–30.)

⁵ Hiljem samal õhtul, kui Jeesus läks 11 ustava apostliga Ketsemani aeda, pandi tema kannatus veel kord proovile. Jätnud kaheksa apostlit ootama, läks Jeesus koos Peetruse, Jaakobuse ja Johannesega aias tahapoole. „Ma olen ääretult kurb, surmani kurb,” ütles Jeesus neile ja lisas: „Jääge siia ja püsige valvel koos minuga.” Ta läks natuke maad edasi ja hakkas tungivalt palvetama. Pärast pikka palvet läks ta kolme apostli juurde tagasi. Mis ta nägi? Käes oli tema suurim katsumuse tund, kuid nemad magasid! Kas ta pahandas nendega, kuna nad polnud suutnud ärkvel püsida? Ei, ta innustas neid kannatlikult. Tema lahketest sõnadest oli näha, et ta mõistab nende puudusi ja seda, millise pinge all nad olid.a Ta ütles: „Vaim on küll valmis, aga liha on nõrk.” Jeesus jäi kannatlikuks ka siis, kui ta nad sel õhtul veel kahel korral magamast leidis. (Matteuse 26:36–46.)

6. Kuidas me saame teistega suheldes Jeesust jäljendada?

⁶ Kas pole julgustav teada, et Jeesus ei kaotanud oma apostlite suhtes lootust? Tema kannatlikkus kandis vilja, sest lõpuks said need ustavad mehed aru, kui tähtis on olla alandlik ja ärgas. (1. Peetruse 3:8; 4:7.) Kuidas saame meie teistega suheldes Jeesust jäljendada? Eriti läheb kannatlikkust vaja just kogudusevanematel. Võib juhtuda, et kaasusklik tuleb oma muredega kogudusevanema juurde ajal, mil vanem tunneb end väga väsinuna või tegeleb parasjagu oma asjadega. Mõnikord jällegi võib minna kaua aega, enne kui abivajaja hakkab saadud nõuandeid ellu rakendama. Sellest hoolimata õpetavad kannatlikud vanemad usukaaslasi tasase meelega ja kohtlevad karja hellalt. (Apostlite teod 20:28, 29; 2. Timoteosele 2:24, 25.) Ka lapsevanemad teevad hästi, kui jäljendavad Jeesuse kannatlikkust, sest mõnikord võib lastel minna kaua aega, enne kui nad oma vanemate nõuannete või manitsussõnade järgi tegutsema hakkavad. Armastus ja kannatlikkus aitavad vanematel oma laste õpetamist visalt jätkata ja sellel võivad olla suurepärased tulemused. (Laul 127:3.)

Ta hoolitses jüngrite vajaduste eest

7. Kuidas hoolitses Jeesus oma jüngrite füüsiliste vajaduste eest?

⁷ Armastust tõendavad omakasupüüdmatud teod. (1. Johannese 3:17, 18.) Armastus „ei taotle omakasu”. (1. Korintlastele 13:5.) Just armastus ajendas Jeesust hoolitsema oma jüngrite füüsiliste vajaduste eest. Sageli tegi ta midagi nende heaks juba enne, kui nad talle oma vajadustest rääkida jõudsid. Nähes, et nad on väsinud, tegi ta ettepaneku minna üheskoos kõrvalisse paika, et olla omaette ja veidi puhata. (Markuse 6:31.) Märgates, et neil on kõht tühi, toitis ta omal algatusel nii neid kui ka tuhandeid teisi inimesi, kes olid tulnud teda kuulama. (Matteuse 14:19, 20; 15:35–37.)

8., 9. a) Mis näitab, et Jeesus teadis oma jüngrite vaimseid vajadusi ja rahuldas need? b) Kuidas hoolitses Jeesus piinapostil olles oma ema heaolu eest?

⁸ Jeesus teadis oma jüngrite vaimseid vajadusi ja rahuldas need. (Matteuse 4:4; 5:3.) Õpetades pööras ta jüngritele sageli erilist tähelepanu. Mäejutluse pidas ta eeskätt just neid silmas pidades. (Matteuse 5:1, 2, 13–16.) Kui ta kasutas õpetades mõistujutte, siis „jüngritega omavahel olles selgitas ta neile kõik ära”. (Markuse 4:34.) Jeesus ennustas, et ta määrab ametisse ustava ja aruka orja, kes hoolitseb selle eest, et tema järelkäijad oleksid viimseil päevil vaimselt hästi toidetud. See ori, väike rühm vaimuga võitud vendi, on 1919. aastast alates jaganud vaimset toitu õigel ajal. (Matteuse 24:45.)

⁹ On südantliigutav, kuidas Jeesus enda surmapäeval oma lähedaste vaimse heaolu eest hoolt kandis. Püüa endale järgmisi sündmusi ette kujutada. Jeesus on postile löödud ja tunneb piinavat valu. Et hingata, peab ta end ilmselt jalgadega ülespoole suruma. See põhjustab kahtlemata tugevat valu, kuna keharaskus rõhub naelahaavadele tema jalgadel ja piitsutatud selg hõõrdub vastu posti. Kuna rääkimine eeldab hingamise kontrollimist, on see talle arvatavasti väga raske ja valulik. Ometi lausub Jeesus vahetult enne oma surma sõnad, millega ta väljendab sügavat armastust oma ema Maarja vastu. Nähes Maarjat ja apostel Johannest enda lähedal seismas, ütleb Jeesus oma emale piisavalt tugeval häälel, nii et juuresolijad võivad seda kuulda: „Näe, su poeg.” Seejärel ütleb ta Johannesele: „Näe, su ema.” (Johannese 19:26, 27.) Jeesus teab, et see ustav apostel ei kanna hoolt üksnes Maarja füüsiliste ja materiaalsete vajaduste eest, vaid hoolitseb ka tema vaimse heaolu eest.b

10. Kuidas saavad lapsevanemad oma laste vajaduste eest hoolitsedes Jeesust jäljendada?

¹⁰ Lapsevanemad teevad hästi, kui mõtisklevad Jeesuse eeskuju üle. Isa, kes armastab oma peret, kannab hoolt pere materiaalsete vajaduste eest. (1. Timoteosele 5:8.) Samuti hoolitseb perepea selle eest, et pereliikmed saaksid puhata ja meelt lahutada. Kuid veelgi tähtsamaks peavad kristlikud lapsevanemad hoolitsemist oma laste vaimsete vajaduste eest. Seepärast uurivad nad perena korrapäraselt piiblit ja teevad kõik selleks, et see aeg oleks lastele ülesehitav ja nauditav. (5. Moosese 6:6, 7.) Nii sõnade kui ka eeskujuga õpetavad vanemad oma lastele, et kuulutustöö on tähtis tegevus ning et koosolekuteks valmistumine ja neil käimine on nende tegevuskavas olulisel kohal. (Heebrealastele 10:24, 25.)

Ta oli andestav

11. Mida õpetas Jeesus oma järelkäijatele andestamise kohta?

¹¹ Armastus väljendub ka andestamises. (Koloslastele 3:13, 14.) Armastus „ei pea arvet kogetud ülekohtu kohta”, ütleb 1. Korintlastele 13:5. Jeesus õpetas oma järelkäijatele korduvalt, kui tähtis on andestada. Ta ergutas neid andma teistele andeks „mitte kuni seitse korda, vaid kuni seitsekümmend seitse korda” – see tähendab piiramatu arv kordi. (Matteuse 18:21, 22.) Ta õpetas neile, et kui patustanu pärast korralekutsumist kahetsust ilmutab, tuleks talle andeks anda. (Luuka 17:3, 4.) Jeesus ei olnud silmakirjalike variseride sarnane, kes õpetasid vaid sõnadega; tema õpetas ka enda eeskujuga. (Matteuse 23:2–4.) Vaatame, kuidas oli Jeesus valmis andestama lähedasele sõbrale, kes talle pettumuse valmistas.

12., 13. a) Kuidas Peetrus Jeesusele tema vahistamise ööl pettumust valmistas? b) Kuidas näitas Jeesus pärast ülesäratamist, et ta üksnes ei rääkinud andestamisest?

¹² Apostel Peetrus, kes oli südamlik mees, kuid aeg-ajalt impulsiivne, oli Jeesuse lähedane sõber. Jeesus hindas Peetruse häid omadusi ja usaldas talle erilisi eesõigusi. Koos Jaakobuse ja Johannesega oli Peetrus olnud mitme sellise ime tunnistajaks, mida ülejäänud apostlid polnud näinud. (Matteuse 17:1, 2; Luuka 8:49–55.) Nagu varem mainitud, oli Peetrus üks neid apostleid, kelle Jeesus oma arreteerimise ööl Ketsemani aias endaga kaasa võttis. Ent samal ööl, kui Jeesus reedeti ja vahi alla võeti, jätsid Peetrus ja teised apostlid Jeesuse maha ning põgenesid. Hiljem, kui Jeesuse üle ebaseaduslikult kohut mõisteti, jätkus Peetrusel julgust seal lähedal väljas seista. Siis aga lõi Peetrus kartma ja tegi ränga vea – ta salgas kolm korda, et ta üldse Jeesust tunneb! (Matteuse 26:69–75.) Mida Jeesus seepeale tegi? Mida sina oleksid teinud, kui su lähedane sõber oleks sulle sellise pettumuse valmistanud?

¹³ Jeesus oli valmis Peetrusele andestama. Ta teadis, kui väga see patt Peetrust rusus. Kahetsev apostel ju „murdus ning puhkes nutma”. (Markuse 14:72.) Arvatavasti ilmutas Jeesus end oma ülesäratamise päeval Peetrusele just selleks, et teda lohutada ja kinnitada talle, et on talle andestanud. (Luuka 24:34; 1. Korintlastele 15:5.) Vähem kui kaks kuud hiljem austas Jeesus Peetrust sellega, et lubas tal juhtida tunnistuse andmist rahvahulkadele, kes nädalatepühal Jeruusalemmas olid. (Apostlite teod 2:14–40.) Jeesus ei kandnud vimma ka ülejäänud apostlite peale, kes olid ta maha jätnud. Vastupidi, pärast ülesäratamist nimetas ta neid ikkagi oma vendadeks. (Matteuse 28:10.) Kas ei näita see selgelt, et Jeesus tegi tõesti enamat, kui vaid rääkis andestamisest?

14. Miks on meil vaja õppida teistele andeks andma ja millest on näha, et oleme valmis andestama?

¹⁴ Kuna me oleme Kristuse jüngrid, on meil vaja õppida teistele andestama. Me kõik oleme ju ebatäiuslikud ning komistame aeg-ajalt oma sõnades ja tegudes. (Roomlastele 3:23; Jaakobuse 3:2.) Andes teistele andeks, kui halastuse osutamiseks on alust, teeme võimalikuks selle, et Jumal andestaks meile meie patud. (Markuse 11:25.) Milles väljendub meie valmidus andestada? Paljudel juhtudel aitab armastus teiste väiksemad patud ja puudused kahe silma vahele jätta. (1. Peetruse 4:8.) Kui keegi eksibki tõsisemalt, kuid oma tegu siiralt kahetseb, nagu tegi Peetrus, tuleks meil Jeesuse eeskujul talle lahkelt andestada. Vimmapidamise asemel on tark lasta meelepahal haihtuda. (Efeslastele 4:32.) Sel moel aitame hoida rahu koguduses ning säilib ka meie enda meele- ja südamerahu. (1. Peetruse 3:11.)

Ta usaldas teisi

15. Miks usaldas Jeesus oma jüngreid hoolimata nende puudustest?

¹⁵ Armastus ja usaldus käivad käsikäes. Armastus „usub kõike”c. (1. Korintlastele 13:7.) Armastusest ajendatuna oli Jeesus valmis oma jüngreid usaldama hoolimata nende puudustest. Ta oli nendes kindel ja uskus, et nad tegelikult armastavad Jehoovat ja soovivad täita tema tahet. Isegi siis, kui nad eksisid, ei mõelnud Jeesus neist halba. Näiteks kui apostlite Jaakobuse ja Johannese ema tuli Jeesuselt paluma (tõenäoliselt oma poegade õhutusel), et need võiksid istuda Jeesuse kõrval tema kuningriigis, ei hakanud Jeesus kahtlema nende ustavuses ega võtnud neilt apostliametit. (Matteuse 20:20–28.)

16., 17. Milliseid ülesandeid on Jeesus oma jüngritele delegeerinud?

¹⁶ Jeesus näitas oma jüngrite vastu usaldust sellega, et delegeeris neile mitmesuguseid ülesandeid. Neil kahel juhtumil, kui ta ime läbi toidu hulka suurendas ja rahvahulki toitis, delegeeris ta oma jüngritele ülesande toitu jagada. (Matteuse 14:19; 15:36.) Tehes ettevalmistusi oma viimase paasapüha pidamiseks, saatis ta Peetruse ja Johannese Jeruusalemma, et nad seal kõik valmis paneksid. Nad pidid hoolt kandma, et oleks olemas lambatall, vein, hapnemata leib, kibedad rohttaimed ja kõik muu vajalik. See polnud mingi vähetähtis ülesanne, sest Moosese seadus nõudis, et paasapüha tähistataks õigel viisil, ja Jeesusel tuli selle seaduse nõudeid täita. Pealegi kasutas Jeesus veini ja hapnemata leiba tähtsate sümbolitena, kui ta hiljem samal õhtul oma surma mälestusõhtu sisse seadis. (Matteuse 26:17–19; Luuka 22:8, 13.)

¹⁷ Jeesus pidas sobivaks usaldada oma jüngritele veelgi olulisemaid ülesandeid. Tuleta meelde, et ta andis oma jüngritele kaaluka ülesande kuulutada ja inimesi jüngriteks teha. (Matteuse 28:18–20.) Lisaks, nagu varem märgitud, ütles ta, et annab tulevikus väikesele rühmale võitud järelkäijatele tähtsa ülesande jagada vaimset toitu. (Luuka 12:42–44.) Ja taevase kuningana on ta usaldanud oma koguduse vaimselt pädevate meeste hoolde, kelle ta on andnud usukaaslastele andideks. (Efeslastele 4:8, 11, 12.)

18.–20. a) Kuidas me saame näidata, et usaldame oma usukaaslasi? b) Kuidas me saame jäljendada Jeesuse valmidust delegeerida? c) Millest tuleb juttu järgmises peatükis?

¹⁸ Kuidas saame meie teistega suheldes Jeesuse eeskuju järgida? Meilgi tuleks usukaaslastesse uskuda ja neid usaldada. Pidagem meeles, et armastus otsib teistes head, mitte halba. Kui teised meile pettumust valmistavad, mida aeg-ajalt ikka juhtub, siis hoiab armastus meid omistamast neile halbu motiive. (Matteuse 7:1, 2.) Kui suhtume usukaaslastesse alati positiivselt, siis ei kipu me neid kritiseerima, vaid hoopis tugevdame nende vaimu. (1. Tessalooniklastele 5:11.)

¹⁹ Kuidas jäljendada Jeesuse valmidust kohustusi delegeerida? Need, kellele on usaldatud koguduses suurem vastutus, võiksid delegeerida teistele sobivaid mõttekaid ülesandeid, uskudes, et nad teevad oma parima. Nii saavad kogenud kogudusevanemad anda väljaõpet noorematele meestele, kes pürgivad selle poole, et koguduse heaks rohkem ära teha. (1. Timoteosele 3:1; 2. Timoteosele 2:2.) Selline väljaõpe on äärmiselt oluline. Kuna Jehoova tõttab kuningriigitööga, tuleb pidevalt välja õpetada mehi, kes võiksid tema kasvava rahva eest hoolt kanda. (Jesaja 60:22.)

²⁰ Jeesus jättis meile võrratu eeskuju selles, kuidas teistele armastust osutada. On palju valdkondi, kus me saame teda järgida, ent kõige tähtsam on jäljendada just tema armastust. Järgmises peatükis räägime tema suurimast armastusteost – oma elu ohverdamisest meie heaks.