1., 2. a) Millist äärmist ebaõiglust pidi Joosep taluma? b) Kuidas tegi Jehoova lõpu sellele ebaõiglusele?

SEE oli äärmiselt ebaõiglane. Kena noor mees, kes polnud teinud midagi kurja, heideti süngesse vangikongi, kuna teda süüdistati valelikult vägistamiskatses. Kuid see polnud tema esimene kokkupuude ebaõiglusega. Aastaid varem, kui see noor mees – Joosep – oli 17-aastane, reetsid teda ta oma vennad, kes oleksid ta peaaegu mõrvanud. Siis müüdi ta orjaks võõrale maale. Seal lükkas ta tagasi oma peremehe naise lähenemiskatsed. Eemaletõugatud naine mõtles välja valesüüdistuse, mille tõttu Joosep vangistati. Võis tunduda, et pole kedagi, kes Joosepi eest seisaks.

² Kuid seda kõike nägi Jumal, kes „armastab õigust ja õiglust” (Laul 33:5). Jehoova tegutses, et sellele ebaõiglusele lõpp teha, juhtides sündmuste käiku nii, et Joosep pääses taas vabadusse. Veelgi enam, Joosep – mees, kes kunagi viibis vanglas – tõsteti väga vastutusrikkale ja erakordselt auväärsele positsioonile (1. Moosese 40:15; 41:41–43; Laul 105:17, 18). Viimaks ometi oli Joosep õigeks mõistetud ja ta võis kasutada oma kõrget positsiooni selleks, et teha teoks Jumala eesmärk (1. Moosese 45:5–8).

3. Miks pole üllatav, et me kõik soovime õiglast kohtlemist?

³ Kas pole tõsi, et selline jutustus puudutab südant? Kes meist poleks näinud ebaõiglust või ise selle ohvriks langenud? Tõesti, me kõik igatseme, et meid koheldaks õiglaselt ja erapooletult. See pole sugugi üllatav, sest Jehoova on andnud meile tema enda isikupära peegeldavad omadused, millest üks tähtsamaid on õiglus (1. Moosese 1:27). Et võiksime Jehoovat paremini tunda, tuleb mõista, milline on tema õiglusetaju. Nii hakkame veelgi rohkem hindama tema imelisi teguviise ja võime temaga lähedasemaks saada.

Mis on õiglus?

4. Mis on sageli inimeste meelest õiglus?

⁴ Inimlikust seisukohast lähtudes on õiglust sageli mõistetud kui vaid õigusnormide erapooletut rakendamist. Ühes raamatus öeldakse, et „õiglus väljendub ühenduses seaduste, kohustuste ja õigustega ning see eeldab tasu määramist erapooletult või vastavalt sellele, mida keegi väärib” („Right and Reason–Ethics in Theory and Practice”). Kuid Jehoova õiglusega on seotud rohkem kui vaid määruste formaalne rakendamine, mille ajendiks on kohusetunne.

5., 6. a) Mida tähendavad algkeelsed sõnad, mille tõlkevasteks on „õiglus” ja „õigus”? b) Mida tähendab see, et Jumal on õiglane?

⁵ Jehoova õigluse laiust ja sügavust aitab paremini mõista see, kui vaatleme Piibli algkeelseid sõnu. Heebrea Kirjades esineb seoses õiglusega peamiselt kolm sõna. Neist üks, mida tõlgitakse sageli vastega „õiglus”, võib tähendada ka „seda, mis on õige” (1. Moosese 18:25). Kahe ülejäänud sõna vasteks on enamasti „õigus”. Sõna, mida Kristlikes Kreeka Kirjades tõlgitakse vastega „õigus”, tähendab „omadust olla õiglane või moraalinormidele vastav”. Seega võib öelda, et sõnad „õigus” ja „õiglus” on Piiblis suhteliselt sarnased (Aamos 5:24).

⁶ Niisiis, kui Piibel ütleb, et Jumal on õiglane, tähendab see, et ta teeb seda, mis on õige ja aus, ning ta teeb seda järjekindlalt, ta pole erapoolik (Roomlastele 2:11). Tõesti, oleks mõeldamatu, et ta võiks tegutseda kuidagi teisiti. Ustav Eliihu ütles: „On mõeldamatu, et Jumal teeks kurja, et Kõikvõimas teeks ülekohut!” (Iiob 34:10). Tõepoolest, on võimatu, et Jehoova tegutseks ebaõiglaselt. Miks? Kahel olulisel põhjusel.

7., 8. a) Miks pole Jehooval võimalik tegutseda ebaõiglaselt? b) Mis ajendab Jehoovat kohtlema teisi õiglaselt?

⁷ Esiteks on Jumal püha. Nagu märgiti 3. peatükis, on Jehoova ääretult puhas ja ülev. Seetõttu pole tal võimalik tegutseda ülekohtuselt või ebaõiglaselt. Mõtle, mida see tähendab. Meie taevase Isa pühadus on meile tagatiseks, et ta ei kohtle oma lapsi mitte kunagi halvasti. Jeesus oli selles veendunud. Oma maise elu viimasel ööl palvetas ta: „Püha isa, kaitse neid [jüngreid] omaenda nime pärast” (Johannese 17:11). Sõnadega „püha isa” pöördutakse Piiblis üksnes Jehoova poole. See on ka sobiv, sest inimeste hulgas pole sellist isa, kes oleks temaga pühaduse poolest võrreldav. Jeesus oli täiesti veendunud, et tema jüngrid on kindlates kätes, kui nende eest hoolitseb tema Isa, kes on absoluutselt puhas ja üllas ning täielikult eraldatud igasugusest patust (Matteuse 23:9).

⁸ Teiseks on omakasupüüdmatu armastus Jumala olemuse lahutamatu osa. Sellest armastusest ajendatuna kohtleb ta teisi õiglaselt. Seevastu ebaõiglus oma paljudes vormides – kaasa arvatud rassism, diskrimineerimine, erapoolikus – tuleneb ahnusest ja omakasupüüdlikkusest, mis on armastuse vastandid. Seoses armastava Jumalaga kinnitab Piibel: „Jehoova on õiglane, ta armastab õigust” (Laul 11:7). Jehoova ütleb enda kohta: „Mina, Jehoova, armastan õigust” (Jesaja 61:8). Kas pole lohutav teada, et meie Jumal teeb hea meelega seda, mis on õige ja õiglane? (Jeremija 9:24.)

Halastus ja Jehoova täiuslik õiglus

9.–11. a) Milline seos on Jehoova õigluse ja halastuse vahel? b) Kuidas ilmneb nii Jehoova õiglus kui ka tema halastus sellest, mil viisil ta kohtleb patuseid inimesi?

⁹ Jehoova õiglus on täiuslik nagu kõik teised tema võrratu isiksuse omadused – sellel pole ühtegi puudust. Ülistades Jehoovat, kirjutas Mooses: „Tema on kalju, tema teod on täiuslikud, sest kõik tema teed on õiged. Ta on ustav Jumal, kelles pole ülekohut, ta on õiglane ja aus” (5. Moosese 32:3, 4). Iga kord, kui Jehoova väljendab õiglust, on see vähimagi puuduseta – mitte kunagi liiga leebe, mitte kunagi liiga karm.

¹⁰ Jehoova õiglus on tihedalt seotud tema halastusega. Laul 116:5 ütleb: „Jehoova on kaastundlik ja õige [„õiglane”, UT], meie Jumal on halastav.” Jah, Jehoova on samas õiglane ja ka halastav. Need kaks omadust ei ole vastuolus. Tema puhul ei tähenda halastamine õigluse leevendamist, otsekui oleks tema õiglus muidu liiga range. Vastupidi, need kaks omadust väljenduvad tema puhul sageli samaaegselt, koguni samas teos. Toome ühe näite.

¹¹ Kõik inimesed on loomupäraselt patused ja väärivad seega patu eest ettenähtud karistust – surma (Roomlastele 5:12). Kuid Jehoova ei tunne heameelt patustajate surmast. Ta on „Jumal, kes on valmis andestama”, ta on „kaastundlik ja halastav” (Nehemja 9:17). Aga kuna ta on püha, ei saa ta väärtegusid tähelepanuta jätta. Kuidas ta siis saab sünnipäraselt patustele inimestele halastust osutada? Vastuse annab üks kallihinnalisemaid Jumala Sõna tõdesid: Jehoova on korraldanud lunastuse inimkonna päästmiseks. Selle Jumala armastuseväljenduse kohta saame rohkem teada 14. peatükist. See on samal ajal ideaalselt õiglane ja ülimalt halastav. Selle kaudu osutab Jehoova kahetsevatele patustajatele hella halastust ja samas peab ta kinni oma täiusliku õigluse normidest (Roomlastele 3:21–26).

Jehoova õiglus soojendab südant

12., 13. a) Miks tõmbab Jehoova õiglus meid tema ligi? b) Millisele järeldusele jõudis Taavet seoses Jehoova õiglusega ja millist lohutust see meile pakub?

¹² Jehoova õiglus pole kalk ega eemaletõukav omadus, vaid selline, mis tõmbab meid tema ligi. Piibel näitab selgelt, et Jehoova õiglus on lahutamatult seotud kaastundega. Vaadelgem mõningaid südantsoojendavaid viise, kuidas Jehoova väljendab õiglust.

¹³ Täiuslikust õiglusest ajendatuna on Jehoova ustav ja lojaalne oma teenijate vastu. Laulik Taavet õppis seda Jehoova õigluse tahku mõistma ja hindama. Millisele järeldusele jõudis Taavet omaenda kogemuste ja Jumala teguviiside uurimise põhjal? Ta kuulutas: „Jehoova armastab õigust [„õiglust”, EP 88] ega hülga oma ustavaid. Neid hoitakse ikka ja alati” (Laul 37:28). Kui lohutav lubadus! Meie Jumal ei hülga hetkekski neid, kes on talle ustavad. Seega võime arvestada tema ligioleku ja hella hoolitsusega. Tema õiglus on selle tagatiseks! (Õpetussõnad 2:7, 8.)

14. Kuidas ilmneb Seadusest, mille Jehoova andis Iisraelile, et ta hoolib puudusekannatajatest?

¹⁴ Jumalik õiglus arvestab rõhutute vajadustega. Seadusest, mille Jehoova andis Iisraelile, ilmneb selgelt, et ta hoolib neist, kes kannatavad puudust. Näiteks oli Seaduses spetsiaalselt sätestatud, kuidas tuleb hoolitseda orbude ja leskede eest (5. Moosese 24:17–21). Kuna Jehoova mõistis, kui raske võib olla selliste perede elu, hakkas ta ise nende isalikuks Kohtunikuks ja Kaitsjaks, kes „mõistab õigust orvule ja lesele”.a (5. Moosese 10:18; Laul 68:5.) Jehoova hoiatas iisraellasi, et kui nad teevad liiga kaitsetutele naistele ja lastele, siis ta võtab kindlasti kuulda rõhutute hädakisa. Ta ütles: „Mu viha süttib põlema” (2. Moosese 22:22–24). Kuigi viha ei kuulu Jehoova peamiste omaduste hulka, kutsub tahtlik ebaõiglus temas esile õiglase meelepaha – seda eriti siis, kui ohvrid on nõrgad ja abitud (Laul 103:6).

15., 16. Milline on üks tõeliselt tähelepanuväärne tõend Jehoova erapooletuse kohta?

¹⁵ Jehoova kinnitab meile ka seda, et ta „ei kohtle kedagi erapoolikult” ja teda „ei saa ära osta” (5. Moosese 10:17). Erinevalt paljudest inimestest, kellel on võimu, ei lase Jehoova ennast mõjutada materiaalsel rikkusel ega välimusel. Ta on täiesti vaba erapoolikusest ja tal pole lemmikuid. Pane tähele üht tõeliselt tähelepanuväärset tõendit Jehoova erapooletuse kohta. Võimalus saada tema tõeliseks kummardajaks, kellel on väljavaade elada igavesti, pole piiratud vaid väheste väljavalitutega. Vastupidi, „iga rahva hulgast on talle meelepärane see, kes on jumalakartlik ja teeb, mis on õige” (Apostlite teod 10:34, 35). See imeline väljavaade on igaühel, hoolimata tema ühiskondlikust positsioonist, nahavärvist või riigist, kus ta elab. Kas pole suurepärane näide tõelisest õiglusest?

¹⁶ Jehoova täiusliku õigluse juures on veel üks asjaolu, mis väärib tähelepanu ja lugupidamist: see, kuidas ta tegeleb nendega, kes eiravad tema õiglasi norme.

Ei vabasta karistusest

17. Selgita, miks selles maailmas valitsev ebaõiglus ei heida mingil määral halba varju Jehoova õiglusele.

¹⁷ Mõned võivad küsida: kui Jehoova ei salli ülekohut, kuidas siis selgitada ebaõiglasi kannatusi ja pahelisust, mis on tänapäeva maailmas väga tavalised? Selline ebaõiglus ei heida mingil määral halba varju Jehoova õiglusele. Praegu maailmas lokkav ebaõiglus on Aadamalt päritud patu tagajärg. Kuna ebatäiuslikud inimesed on otsustanud käia omaenda patustel teedel, vohab maailmas ebaõiglus – kuid mitte enam kaua (5. Moosese 32:5).

18., 19. Mis näitab, et Jehoova ei salli igavesti neid, kes tahtlikult rikuvad tema õiglasi seadusi?

¹⁸ Kuigi Jehoova osutab suurt halastust neile, kes siiralt tema ligi tulevad, ei salli ta igavesti seda olukorda, mis toob teotust tema pühale nimele (Laul 74:10, 22, 23). Õigluse Jumal ei lase ennast pilgata. Ta ei jäta karistuseta neid, kes tahtlikult patustavad, vaid tasub igaühele tema tegude järgi. „Jehoova on halastav ja kaastundlik Jumal, kes ei vihastu kergesti, kes on tulvil truud armastust ja tõde ... Siiski ei jäta ta süüdlast karistamata” (2. Moosese 34:6, 7). Kooskõlas nende sõnadega on Jehoova mõnikord pidanud vajalikuks karistada neid, kes rikuvad tahtlikult tema õiglasi seadusi.

¹⁹ Võtame näiteks selle, kuidas Jumal tegeles muistse Iisraeliga. Isegi siis, kui iisraellased olid asunud Tõotatud Maale, olid nad korduvalt ustavusetud. Kuigi nende paheline käitumine tegi Jehoovale südamevalu, ei heitnud ta neid otsekohe kõrvale (Laul 78:38–41). Vastupidi, ta andis neile halastavalt võimalusi muuta oma teguviise. Ta kutsus neid üles: „Ei tunne ma heameelt jumalatu surmast, vaid hoopis sellest, kui jumalatu pöördub oma teelt ja jääb elama. Pöörduge, pöörduge oma kurjadelt teedelt, sest miks peaksite surema, oh, Iisraeli sugu?” (Hesekiel 33:11). Kuna Jehoova peab elu väärtuslikuks, saatis ta korduvalt oma prohveteid, et kutsuda iisraellasi pöörduma halbadelt teedelt. Aga selle kangekaelse rahva enamik keeldus kuulamast ja kahetsemast. Oma püha nime ja kõige pärast, mis on sellega seotud, andis Jehoova nad viimaks nende vaenlaste kätte (Nehemja 9:26–30).

20. a) Mida õpetab meile Jehoova kohta see, kuidas ta kohtles Iisraeli? b) Mille poolest sobib lõvi hästi sümboliseerima Jehoova õiglust?

²⁰ See, kuidas Jehoova tegeles Iisraeliga, õpetab meile tema kohta palju. Me saame teada, et tema kõikenägevad silmad panevad tähele ebaõiglust ja et talle läheb väga korda see, mida ta näeb (Õpetussõnad 15:3). Samuti on julgustav teada, et ta otsib võimalust osutada halastust, kui selleks on mingi alus. Lisaks saame teada, et ta ei mõista õigust mitte kunagi tormakalt. Kuna Jehoova on kannatlik, järeldavad paljud ekslikult, et ta ei hakka mitte kunagi kurjade üle kohut mõistma. Kuid see on kaugel tõest, sest viis, kuidas Jumal kohtles Iisraeli, näitab ka seda, et Jehoova kannatlikkusel on piir. Ta seisab kindlalt õigluse eest. Erinevalt inimestest, kes sageli pelgavad õigluse eest välja astuda, ei karda tema mitte kunagi kaitsta seda, mis on õige. Seepärast on kohane, et seoses Jumala juuresoleku ja trooniga mainitakse julget lõvi kui õigluse sümbolit.b (Hesekiel 1:10; Ilmutus 4:7.) Seega võime olla kindlad, et ta täidab oma tõotuse vabastada maakera ebaõiglusest. Jah, tema õigusemõistmise viisi saab kokkuvõtlikult iseloomustada järgmiste sõnadega: vankumatu, kus vajalik, ja halastav, kus võimalik (2. Peetruse 3:9).

Saa lähedaseks õiglase Jumalaga

21. Milline ettekujutus peaks meil olema Jehoovast, kui mõtiskleme selle üle, kuidas ta õigust mõistab? Miks?

²¹ Kui mõtiskleme selle üle, kuidas Jehoova õigust mõistab, ei tohiks meil tekkida temast ettekujutust kui kalgist ja rangest kohtunikust, keda huvitab vaid üleastujate karistamine. Me peaksime mõtlema temast hoopis kui armastavast ja kindlameelsest Isast, kes kohtleb oma lapsi alati parimal võimalikul viisil. Jehoova kui õiglane Isa hoiab tasakaalus põhimõttekindlust õiguse nõudmisel ja hella kaastunnet oma maiste laste vastu, kes vajavad tema abi ja andestust (Laul 103:10, 13).

22. Milline väljavaade on saanud meile võimalikuks tänu Jehoova õiglusele ja miks ta teeb seda kõike meie heaks?

²² Kui tänulikud me küll oleme, et jumaliku õiglusega on seotud palju rohkem kui üleastujate karistamine! Õiglusest juhindudes on Jehoova teinud meile võimalikuks tõeliselt vaimustava tulevikuväljavaate – täiusliku ja lõputu elu maailmas, „kus elab õigus” (2. Peetruse 3:13). Meie Jumal teeb seda kõike meie heaks, sest õiglus ajendab teda otsima võimalusi meid pigem päästa kui hukka mõista. Tõesti, parem arusaamine Jehoova õigluse ulatusest tõmbab meid tema ligi! Järgnevates peatükkides vaatame lähemalt, kuidas Jehoova väljendab seda imetlusväärset omadust.

1. Milliseid tundeid võib ebaõiglus meis esile kutsuda?

EAKALT leselt petetakse välja tema eluaegsed säästud. Südametu ema hülgab abitu imiku. Mees vangistatakse kuriteo eest, mida ta pole sooritanud. Kuidas sa suhtud sellistesse juhtumitesse? Tõenäoliselt kutsuvad need esile su meelepaha, ja see on ka arusaadav. Me inimesed tajume teravalt, mis on õige ja mis väär. Ebaõiglus ärritab meid. Me soovime, et ohvri kahjud hüvitataks ja süüdlast karistataks. Kui seda ei juhtu, võime küsida: Kas Jumal näeb, mis toimub? Miks ta midagi ette ei võta?

2. Kuidas reageeris Habakuk ebaõiglusele ja miks Jehoova ei laitnud teda selle eest?

² Kogu ajaloo jooksul on Jehoova ustavad teenijad esitanud samasuguseid küsimusi. Näiteks prohvet Habakuk ütles Jumalale palves: „Miks sa sunnid mind vaatama sellist kohutavat ebaõiglust? Miks sa lased vägivallal, seadusevastasusel, kuritegevusel ja julmusel levida kõikjale?” (Habakuk 1:3, Contemporary English Version). Jehoova ei teinud Habakukile etteheiteid nende otsekoheste küsimuste pärast, sest ta ise on ju istutanud inimesse õiglusetaju. Jah, Jehoova on ka meile andnud väikese osa omaenda sügavast õiglustundest.

Jehoova vihkab ebaõiglust

3. Miks võib öelda, et Jehoova on ebaõiglusest teadlikum kui meie?

³ Jehoova pole ebaõigluse suhtes hoolimatu. Ta näeb, mis toimub. Seoses Noa päevadega ütleb Piibel: „Jehoova nägi, et inimese kurjus maa peal on suur ja et kõik tema südame mõtted on üksnes halvad” (1. Moosese 6:5). Pane tähele, millele see ütlus osutab. Meie teame ebaõiglusest sageli vaid väheste vahejuhtumite põhjal, millest oleme kuulnud või mida oleme ise kogenud. Seevastu Jehoova on teadlik ebaõiglusest kogu maailmas. Ta näeb seda kõike! Veelgi enam, ta märkab isegi seda, mis on inimese südames – mandunud mõtlemist, mis ajendab ebaõiglastele tegudele (Jeremija 17:10).

4., 5. a) Kuidas näitab Piibel, et Jehoova hoolib neist, keda on koheldud ebaõiglaselt? b) Kuidas on ebaõiglus puudutanud ka Jehoovat ennast?

⁴ Kuid Jehoova teeb enamat, kui vaid paneb tähele ebaõiglust. Ta ka hoolitseb nende eest, kes on selle ohvriks langenud. Kui vaenulikud rahvad kohtlesid tema rahvast julmalt, oli Jehooval oma rahvast „kahju, kuna nad ägasid oma rõhujate ja vaenajate surve all” (Kohtumõistjate 2:18). Ehk oled pannud tähele, et mida rohkem mõned inimesed näevad ebaõiglust, seda ükskõiksemaks nad selle suhtes muutuvad. Aga Jehoovaga on teisiti! Tema on näinud ebaõiglust kogu selle ulatuses juba umbes 6000 aastat, kuid tema vihkamine selle vastu pole kahanenud. Vastupidi, Piibel kinnitab, et sellised asjad nagu „valelik keel”, „käed, mis valavad süütut verd” ja „valetunnistaja, kes muudkui valetab” on temale jäledad (Õpetussõnad 6:16–19).

⁵ Pane tähele ka seda, kui rangelt Jehoova noomis Iisraeli ebaõiglasi juhte. „Kas te ei peaks teadma, mis on õige?” lasi ta inspiratsiooni kaudu oma prohvetil neilt küsida. Olles kirjeldanud ilmekas keeles seda, kuidas nad võimu kuritarvitavad, ennustas Jehoova, mis ootab ees neid pahelisi mehi: „Sel ajal te hüüate Jehoovat appi, aga tema ei vasta teile. Ta peidab sel ajal oma palge teie eest, sest te olete teinud kurja” (Miika 3:1–4). Kui vastumeelne on Jehoovale küll ebaõiglus! Eks ole ta seda ju ka ise kogenud! Tuhandeid aastaid on Saatan teda ebaõiglaselt teotanud (Õpetussõnad 27:11). Pealegi on Jehoovale teinud valu kõige koletum ebaõiglane tegu, mille tõttu hukati kurjategijana tema Poeg, kes „ei teinud pattu” (1. Peetruse 2:22; Jesaja 53:9). On selge, et ebaõiglus pole jäänud Jehoovale märkamata ega ole ta ka ükskõikne kannatuste suhtes, mida see põhjustab.

6. Kuidas me võime reageerida, kui puutume kokku ebaõiglusega, ja miks?

⁶ Siiski, kui näeme ebaõiglust – või kui meid endid koheldakse ülekohtuselt –, on üsna loomulik, et reageerime sellele ägedalt. Me oleme loodud Jumala sarnaseks, ja ebaõiglus on täielikus vastuolus Jehoova olemusega (1. Moosese 1:27). Aga miks siis Jumal lubab ebaõiglusel kesta?

Tähtis vaidlusküsimus

7. Kirjelda, kuidas Jumala head nime laimati ja kuidas tema valitsemisviis kahtluse alla seati.

⁷ Vastus sellele küsimusele on seotud tähtsa vaidlusküsimusega. Nagu oleme näinud, on Loojal õigus valitseda maakera üle ja kõigi üle, kes siin elavad (Laul 24:1; Ilmutus 4:11). Kuid inimkonna ajaloo algul laimati Jehoova head nime ja tema valitsemisviis seati kahtluse alla. Kuidas see juhtus? Jehoova keelas esimesel inimesel Aadamal süüa ühest puust selles aias, mis oli tema paradiislik kodu. Aga mis saaks siis, kui Aadam sellest keelust üle astuks? „Sa sured,” ütles Jumal talle (1. Moosese 2:17). Jumala keeld ei valmistanud Aadamale ja tema naisele Eevale mingeid raskusi. Siiski veenis Saatan Eevat, et Jumal on liiga range. Mis saaks siis, kui ta ikkagi sööks sellest puust? Saatan ütles Eevale selge sõnaga: „Ei te sure! Jumal ju teab, et päeval, mil te sellest sööte, teie silmad avanevad. Te saate Jumala sarnaseks ning tunnete siis head ja halba” (1. Moosese 3:1–5).

8. a) Mida andis Saatan mõista, kui ta rääkis Eevaga? b) Millise väljakutse esitas Saatan seoses Jumala nime ja ülemvõimuga?

⁸ Selle väitega andis Saatan mõista, et Jehoova on jätnud Eeva ilma olulistest teadmistest ja lisaks ka valetanud talle. Ta pani Eeva kahtlema selles, milline Jehoova tegelikult on. Sellega teotas Saatan Jehoova nime. Samuti ründas ta Jehoova valitsemisviisi. Saatan hoidus hoolikalt seadmast kahtluse alla fakti, et Jumal on kõrgeim valitseja. Kuid ta esitas väljakutse selle kohta, kas tema võim on õiguspärane, ärateenitud ja õiglane. Teisisõnu, ta väitis, et Jehoova ei kasuta oma ülemvõimu õiglaselt ja oma alamate parimates huvides.

9. a) Millised tagajärjed kaasnesid Aadama ja Eeva sõnakuulmatusega ning millised olulised küsimused kerkisid seoses Saatana valega? b) Miks Jehoova lihtsalt ei hävitanud mässajaid?

⁹ See viis selleni, et Aadam ja Eeva hakkasid mõlemad Jehoovale vastu, süües keelatud vilja. Sõnakuulmatuse tõttu ootas neid ees karistus – surm –, nagu Jumal oli öelnud. Saatana vale tõstatas mõned väga olulised küsimused. Kas Jehooval on tõesti õigus valitseda inimkonna üle või peaks inimene ise enda üle valitsema? Kas Jehoova kasutab oma ülemvõimu parimal võimalikul viisil? Jehoova oleks võinud kasutada oma kõikvõimsat jõudu ja mässajad otsekohe hävitada. Kuid tõstatatud küsimused ei puudutanud mitte Jumala jõudu, vaid tema nime ja valitsemisviisi. Seega poleks Aadama, Eeva ja Saatana hävitamine tõestanud, et Jumala valitsusviis on õiglane. Vastupidi, see oleks tema võimu suhtes veelgi rohkem küsimusi tekitanud. Ainult aeg võis näidata, kas inimesed suudavad ilma Jumalata ise enda üle edukalt valitseda.

10. Mida on ajalugu näidanud seoses inimvalitsustega?

¹⁰ Mida on näidanud möödunud aeg? Aastatuhandete jooksul on inimesed katsetanud paljusid valitsusvorme, muu hulgas autokraatiat, demokraatiat, sotsialismi ja kommunismi. Lühikese ja tabava iseloomustuse nende kõigi kohta annab Piibli otsekohene ütlus: „Inimene on valitsenud inimese üle, tuues sellega palju kahju” (Koguja 8:9). Prohvet Jeremija väitis põhjendatult: „Ma tean, Jehoova, et inimesel pole voli omatahtsi toimida, pole ränduri võimuses juhtida oma sammu” (Jeremija 10:23).

11. Miks lasi Jehoova inimkonnal kannatusi kogeda?

¹¹ Jehoova teadis juba algusest peale, et inimkonna sõltumatus ja iseseisev valitsemine põhjustab palju kannatusi. Kas see oli temast siis ebaõiglane, et ta lasi sündmustel omasoodu kulgeda? Sugugi mitte! Toome näite. Oletame, et sul on laps, kellele tuleb operatsioon teha, et ta võiks paraneda eluohtlikust terviserikkest. Sa mõistad, et operatsioon teeb lapsele valu, ning see kurvastab sind sügavalt. Samal ajal sa tead, et see protseduur annab lapsele võimaluse hiljem paremast tervisest rõõmu tunda. Niisamuti teadis ka Jumal – ta isegi ennustas seda –, et kui ta lubab inimestel iseseisvalt valitseda, toob see kaasa mõningal määral valu ja kannatusi (1. Moosese 3:16–19). Aga ta teadis ka seda, et kestev ja tõeline kergendus on võimalik vaid siis, kui ta laseb kogu inimkonnal näha vastuhakkamise halba vilja. Niiviisi saab see vaidlusküsimus lahendatud jäädavalt, kogu igavikuks.

Inimese laitmatust puudutav vaidlusküsimus

12. Millise süüdistuse on Saatan esitanud inimeste kohta, nagu näitab Iiobi juhtum?

¹² Sellel küsimusel on veel teine pool. Kui Saatan esitas väljakutse Jumala valitsuse õiguspärasuse ja õigluse kohta, ei laimanud ta mitte üksnes Jehoovat seoses tema ülemvõimu ja nimega, vaid ta laimas ka Jumala teenijaid seoses nende laitmatusega. Pane näiteks tähele, mida Saatan ütles Jehoovale õiglase mehe Iiobi kohta: „Eks ole sa teinud kaitsva tara tema, ta maja ja kõige ümber, mis tal on? Sa oled õnnistanud tema kätetööd ja ta karjad on kasvanud ja laienenud üle maa. Kui sa aga sirutad oma käe ja puudutad kõike, mis tal on, siis neab ta sind näkku!” (Iiob 1:10, 11).

13. Mida andis Saatan mõista süüdistustega Iiobi kohta ja kuidas see puudutab kõiki inimesi?

¹³ Saatan väitis, et Jehoova kasutab oma kaitsvat jõudu selleks, et osta ära Iiobi andumus. See omakorda andis mõista, et Iiobi laitmatus on võlts – ta kummardab Jumalat üksnes selle eest, mida ta vastu saab. Saatan väitis, et kui Iiob jääks Jumala õnnistusest ilma, neaks isegi tema oma Loojat. Saatan teadis, et Iiob on tähelepanuväärselt „õige mees, igapidi laitmatu, kardab Jumalat ja hoidub kurjast”.a Järelikult, kui Saatan suudaks murda Iiobi laitmatuse, mida näitaks see ülejäänud inimkonna kohta? Seega seadis Saatan kahtluse alla tegelikult kõigi nende lojaalsuse, kes soovivad teenida Jumalat. Tõepoolest, seda vaidlusküsimust laiendades ütles Saatan Jehoovale: „Inimene annab oma elu eest kõik, mis tal on” (Iiob 1:8; 2:4).

14. Mida on ajalugu näidanud seoses süüdistusega, mille Saatan on esitanud inimeste kohta?

¹⁴ Ajalugu näitab, et paljud on – vastupidiselt Saatana väitele – jäänud Iiobi sarnaselt katsumustes Jehoovale lojaalseks. Nad on oma ustava eluviisiga rõõmustanud Jehoova südant ja andnud talle võimaluse vastata Saatana hooplevatele pilgetele, et raskustesse sattudes lakkavad inimesed Jumalat teenimast (Heebrealastele 11:4–38). Jah, õiglase südamega inimesed pole mingil juhul Jumalale selga keeranud. Isegi kui nad on sattunud äärmiselt rasketesse tingimustesse, on nad veelgi enam toetunud Jehoovale, et ta annaks neile vastupidamiseks jõudu (2. Korintlastele 4:7–10).

15. Milline küsimus võib tekkida seoses Jumala minevaste ja tulevaste kohtuotsustega?

¹⁵ Kuid Jehoova õiglus on seotud rohkema kui vaid suveräänsuse ja inimese laitmatuse vaidlusküsimusega. Piiblist võime lugeda ülestähendusi selle kohta, kuidas Jehoova on mõistnud kohut inimeste ja isegi tervete rahvaste üle. Seal on kirjas ka prohvetikuulutused tema tulevaste kohtuotsuste kohta. Miks me oleme kindlad, et Jehoova kohtuotsused on olnud õiglased minevikus ja on seda ka tulevikus?

Miks Jumala õiglus on ülim

16., 17. Millistest näidetest ilmneb, et inimestel on tõelise õigluse mõistmiseks liiga piiratud silmaring?

¹⁶ Jehoova kohta võib põhjendatult öelda: „Kõik tema teed on õiged” (5. Moosese 32:4). Mitte keegi meist ei saa enda kohta seda väita, sest meie silmaring on sageli liiga piiratud, et oskaksime otsustada, mis on õige. Võtame näiteks Aabrahami. Ta anus Jehoovat Soodoma linna hävingu pärast – vaatamata kurjusele, mis seal lokkas. Ta küsis Jehoovalt: „Kas sa tõesti hävitad õige koos jumalatuga?” (1. Moosese 18:23–33). Muidugi poleks Jehoova seda teinud. Alles siis, kui õiglane Lott koos oma tütardega jõudis turvaliselt Soari linna, lasi Jehoova Soodoma peale „väävlit ja tuld sadada” (1. Moosese 19:22–24). Seevastu Joonas „süttis viha”, kui Jumal osutas Niineve elanikele halastust. Kuna Joona oli teatanud, et neid tabab häving, oleks ta olnud rahul siis, kui oleks näinud nende hävitamist – hoolimata nende siirast kahetsusest (Joona 3:10–4:1).

¹⁷ Jehoova kinnitas Aabrahamile, et õiglus ajendab teda mitte üksnes hävitama õelaid, vaid ka päästma õiglasi. Joona aga pidi õppima seda, et Jehoova on halastav. Kui kurjad pöörduvad õigele teele, on tema „valmis andestama” (Laul 86:5). Erinevalt mõningatest ebakindlatest inimestest ei langeta Jehoova hukkamõistvat kohtuotsust kunagi lihtsalt selleks, et rõhutada oma võimu. Samuti ei jäta ta kaastunnet osutamata, kuna ta ei karda, et teda võidaks nõrgaks pidada. Talle on iseloomulik osutada halastust alati, kui selleks on alust (Jesaja 55:7; Hesekiel 18:23).

18. Selgita Piibli põhjal, et Jehoova ei tegutse üksnes tunnetest lähtudes.

¹⁸ Siiski ei pimesta Jehoovat ka lihtsalt härdameelsus. Kui Jehoova rahvas vajus sügavale ebamoraalsusse, kuulutas ta kindlalt: „[Ma] mõistan su üle kohut sinu teede kohaselt ja nõuan sult aru kõigi su jäledate tegude pärast. Mu silm ei kurvasta ja mul pole kahju, vaid ma toon su peale su enda tegude viljad” (Hesekiel 7:3, 4). Seega, kui inimesed paaduvad oma tegudes, mõistab Jehoova kohut sellele vastavalt. Kuid tema kohtuotsused põhinevad kindlatel tõenditel. See ilmnes näiteks siis, kui vali „hädakisa Soodoma ja Gomorra pärast” jõudis Jehoova kõrvu ning ta ütles: „Ma lähen alla, et näha, kas see hädakisa on põhjendatud ja nende teod tõesti nii kurjad” (1. Moosese 18:20, 21). Kui tänulikud me võime olla, et Jehoova pole nagu paljud inimesed, kes teevad järeldusi tormakalt, enne kui on saanud teada kõik faktid! Tõesti, Jehoova on just selline, nagu Piibel teda kirjeldab: „Ta on ustav Jumal, kelles pole ülekohut” (5. Moosese 32:4).

Võid kindel olla, et Jehoova on õiglane

19. Mida me võime teha, kui tekib keerulisi küsimusi seoses Jehoova õiglusega?

¹⁹ Piibel ei vasta igale küsimusele seoses Jehoova tegudega minevikus. Samuti ei räägi see kõigist üksikasjadest, kuidas Jehoova mõistab tulevikus kohut üksikisikute ja gruppide üle. Isegi kui meil on raske mõista mõningaid Piibli jutustusi või ennustusi, kus puuduvad sellised üksikasjad, võime siiski jääda sama lojaalseks nagu Miika, kes kirjutas: „Ma ootan kannatlikult oma pääste Jumalat” (Miika 7:7).

20., 21. Miks me võime olla täiesti kindlad, et Jehoova teeb alati seda, mis on õige?

²⁰ Võime olla täiesti kindlad, et Jehoova teeb igas olukorras seda, mis on õige. Isegi kui inimesed paistavad ebaõigluse suhtes ükskõiksed olevat, tõotab Jehoova: „Kättemaks kuulub mulle, mina tasun kätte” (Roomlastele 12:19). Kui oleme valmis ootama, väljendame sama kindlat veendumust nagu apostel Paulus: „Kas Jumal on ebaõiglane? Kindlasti mitte!” (Roomlastele 9:14).

²¹ Praegu me aga elame „karmidel aegadel” (2. Timoteosele 3:1). Ebaõiglus ja „rõhumised” on toonud kaasa palju julma väärkohtlemist (Koguja 4:1). Kuid Jehoova pole muutunud. Ta vihkab ikka veel ebaõiglust ja hoolib väga neist, kes selle all kannatavad. Kui jääme ustavaks Jehoovale ja tema ülemvõimule, annab ta meile jõudu pidada vastu selle ajani, mil ta teeb oma Kuningriigi kaudu lõpu kogu ebaõiglusele (1. Peetruse 5:6, 7).

1., 2. Miks peavad paljud inimesed seadusest vähe lugu, aga millised tunded võivad meil tekkida Jumala seaduste vastu?

„SEADUS on nagu põhjatu auk, mis ... neelab alla kõik.” Need sõnad on pärit ühest raamatust, mis anti välja aastal 1712. Selle autor laitis õigussüsteemi, mille tõttu kohtuasjade lahendamine venis aastate viisi, nii et õiguse otsijad läksid pankrotti. Paljudes maades on juriidilise süsteemi keerulisus ning selles valitsev ebaõiglus, eelarvamused ja vastuolud toonud kaasa laialdase põlguse seaduse vastu.

² Erinevalt sellest pane aga tähele järgmisi sõnu, mis on kirjutatud umbes 2700 aastat tagasi: „Kuidas ma küll armastan sinu seadust!” (Laul 119:97). Miks valdasid laulukirjutajat sellised tugevad tunded? Sest seadus, mida ta ülistas, ei lähtunud üheltki ilmalikult valitsuselt, vaid Jehoova Jumalalt. Kui uurid lähemalt Jehoova seadusi, võid hakata tundma üha rohkem nii nagu laulukirjutaja. See uurimistöö annab sulle aimdust universumi suurima õigusemõistja mõtteviisi kohta.

Ülim Seadusandja

3., 4. Kuidas on Jehoova saanud Seadusandjaks?

³ „Ainult üks on seadusandja ja kohtumõistja,” ütleb Piibel (Jaakobuse 4:12). Tõesti, Jehoova on ainus tõeline Seadusandja. Isegi taevakehade liikumist juhivad tema loodud „taeva seadused” (Iiob 38:33, EP 88). Ka Jehoova pühade inglite hulki valitsevad jumalikud seadused, sest nad on organiseeritud eri astmetesse ja nad teenivad Jehoovat tema käskude järgi (Laul 104:4; Heebrealastele 1:7, 14).

⁴ Jehoova on andnud seadusi ka inimkonnale. Meil kõigil on südametunnistus, milles peegeldub Jehoova õiglustunne. Südametunnistus, mis on teatud laadi seadus meie sisemuses, aitab meil eristada õiget ja valet (Roomlastele 2:14). Meie esivanematel oli täiuslik südametunnistus, mistõttu nemad vajasid vaid väheseid seadusi (1. Moosese 2:15–17). Kuid ebatäiuslik inimene vajab rohkem seadusi, et need juhiksid teda Jumala tahte täitmisel. Jehoova Jumal andis seadusi Noale, Aabrahamile, Jaakobile ja teistele patriarhidele, kes andsid need edasi oma perele (1. Moosese 6:22; 9:3–6; 18:19; 26:4, 5). Jehoova sai Seadusandjaks enneolematul viisil, kui ta andis Iisraeli rahvale Moosese kaudu seadusekogu. See seaduste kogumik annab meile märkimisväärse ettekujutuse Jehoova õiglusetajust.

Ülevaade Moosese Seadusest

5. Kas Moosese Seadus oli ülemäära mahukas ja keeruline seaduste kogumik ning miks sa nii vastad?

⁵ Paljud paistavad arvavat, et Moosese Seadus oli ülemäära mahukas ja keeruline seaduste kogumik. Selline ettekujutus on kaugel tegelikkusest. Terves selles seadusekogus on üle 600 seaduse. See võib tunduda päris suur hulk, kuid mõtle sellele, et näiteks Ameerika Ühendriikide föderaalseadused täitsid 20. sajandi lõpuks seaduseraamatutes üle 150 000 lehekülje. Iga kahe aasta tagant lisandub veel umbes 600 seadust! Niisiis, kui rääkida üksnes hulgast, on Moosese Seadus päris väike, võrreldes inimeste koostatud seaduseraamatute mäega. Siiski juhtis Jumala Seadus iisraellaste käitumist ka sellistes eluvaldkondades, mida nüüdisaegsed seadused ei ürita puudutadagi. Vaatleme neist mõningaid.

6., 7. a) Mille poolest erineb Moosese Seadus kõigist teistest seadusekogudest ja milline on suurim käsk selles Seaduses? b) Kuidas said iisraellased avaldada tunnustust Jehoova ülemvõimule?

⁶ Seadus ülistas Jehoova ülemvõimu. Juba seetõttu ei kannata Moosese Seadus võrdlust ühegi teise seadusekoguga. Selle Seaduse suurim käsk oli järgmine: „Kuula, Iisrael! Jehoova, meie Jumal Jehoova, on üks ja ainus. Armasta Jehoovat, oma Jumalat, kogu südamest ja hingest ja kogu oma jõuga!” Kuidas pidi Jumala rahvas väljendama armastust tema vastu? Nad pidid teda teenima ja alluma tema ülemvõimule. (5. Moosese 6:4, 5; 11:13.)

⁷ Iga iisraellane tunnustas Jehoova ülemvõimu sellega, kui ta allus neile, kellele oli antud autoriteet tema üle. Lapsevanemad, pealikud, kohtumõistjad, preestrid ja kõige lõpuks kuningas – nad kõik esindasid jumalikku autoriteeti. Jehoova suhtus igasugusesse mässu autoriteeti omavate isikute vastu kui mässu tema enda vastu. Teisest küljest aga need, kellel oli autoriteeti, riskisid Jehoova raevu alla sattumisega, kui nad kohtlesid tema rahvast ebaõiglaselt või ülbelt (2. Moosese 20:12; 22:28; 5. Moosese 1:16, 17; 17:8–20; 19:16, 17). Seega kandsid mõlemad pooled vastutust seoses Jumala ülemvõimu toetamisega.

8. Kuidas rõhutas Seadus Jehoova norme pühaduse kohta?

⁸ Seadus rõhutas Jehoova norme pühaduse kohta. Sõnad „püha” ja „pühadus” esinevad Moosese Seaduses üle 280 korra. Seadus aitas Jumala rahval teha vahet sellel, mis on puhas ja mis ebapuhas, kuna seal mainiti umbes 70 asjaolu, mis võisid iisraellase kombetalituslikult ebapuhtaks teha. Need seadused puudutasid hügieeni, toitumist ja isegi väljaheidete kõrvaldamist ning olid seetõttu tervishoiu seisukohast väga kasulikud.a Kuid neil oli veelgi ülevam eesmärk – hoida rahvast Jehoova heakskiidu väärilisena, eraldatuna ümberkaudsete allakäinud rahvaste patustest kommetest. Võtame ühe näite.

9., 10. Millised määrused olid seaduselepingus seksuaalsuhete ja sünnitamise kohta ning miks need seadused olid kasulikud?

⁹ Seaduselepingu määrused nägid ette, et seksuaalsuhete ja sünnitamisega kaasneb ebapuhtuse periood – seda isegi abielus inimeste puhul (3. Moosese 12:2–4; 15:16–18). Seesugused määrused ei halvustanud neid puhtaid ande Jumalalt (1. Moosese 1:28; 2:18–25). Need seadused hoopis rõhutasid Jehoova pühadust, kuna hoidsid tema kummardajaid rüvetumast. Väärib märkimist, et Iisraeli ümbritsevad rahvad segasid usutalitused sageli kokku seksi ja viljakusriitustega. Kaanani religiooni juurde kuulusid mees- ja naisprostituudid. Sellega kaasnes äärmine moraali mandumine ühiskonnas. Vastupidiselt sellele hoidis Seadus täielikult eraldi Jehoova kummardamise ja seksuaalsuhted.b Sellest oli muudki kasu.

¹⁰ Need seadused õpetasid üht väga olulist tõde.c Kuidas üldse kandub Aadama patt ühelt põlvkonnalt edasi järgmisele? Kas mitte seksuaalsuhete ja sünni kaudu? (Roomlastele 5:12.) Jah, Jumala Seadus tuletas tema rahvale pidevalt meelde patu reaalsust. Tegelikult me kõik oleme sündinud patusena (Laul 51:5). Me vajame andestust ja lunastust, et võiksime saada lähedaseks oma püha Jumalaga.

11., 12. a) Millist väga olulist õiguspõhimõtet soosis Seadus? b) Millist kaitset õiguseväänamise vastu pakkus Seadus?

¹¹ Seadus rõhutas Jehoova täiuslikku õiglust. Moosese Seadus soosis samaväärsuse või tasakaalu põhimõtet õigusasjades. Seepärast ütles Seadus: „Elu elu vastu, silm silma vastu, hammas hamba vastu, käsi käe vastu, jalg jala vastu” (5. Moosese 19:21). Seega pidi karistus olema vastavuses kuriteoga. See jumaliku õigluse aspekt läbis kogu Seadust ja on tänaseni oluline, kuna võimaldab mõista Kristus Jeesuse lunastusohvrit, nagu näitab selle raamatu 14. peatükk (1. Timoteosele 2:5, 6).

¹² Samuti pakkus Seadus kaitset õiguseväänamise eest. Näiteks oli nõutav vähemalt kahe tunnistaja olemasolu, et teha kindlaks, kas süüdistus peab paika. Karistus valetunnistuse eest oli karm (5. Moosese 19:15, 18, 19). Korruptsioon ja altkäemaks olid samuti rangelt keelatud (2. Moosese 23:8; 5. Moosese 27:25). Isegi äritegevuse puhul tuli Jumala rahval pidada kinni Jehoova kõrgetest õigluse normidest (3. Moosese 19:35, 36; 5. Moosese 23:19, 20). See üllas ja õiglane seadusekogu oli Iisraelile suureks õnnistuseks!

Seadused, mis tõstavad esile halastust ja erapooletust õigusemõistmisel

13., 14. Kuidas edendas Seadus varga ja tema ohvri erapooletut ja õiglast kohtlemist?

¹³ Kas Moosese Seadus oli jäik ja halastamatu reeglite kogumik? Kaugel sellest! Kuningas Taavet kirjutas inspiratsiooni kaudu: „Jehoova seadus on täiuslik” (Laul 19:7). Nagu ta hästi teadis, edendas Seadus halastust ja erapooletust. Kuidas?

¹⁴ Tänapäeval on maid, kus seadus tundub olevat leebem ja soosivam pigem kurjategijate kui nende ohvrite vastu. Näiteks vargad võivad veeta aega vanglas. Samal ajal ohvrid, kes on ehk ikka veel ilma oma varast, peavad tasuma makse, mis kuluvad nende kurjategijate majutamiseks ja toitmiseks. Muistses Iisraelis polnud selliseid vanglaid, nagu meie neid tänapäeva teame. Karistuste karmus oli täpselt kindlaks määratud (5. Moosese 25:1–3). Varas pidi ohvrile hüvitama kõik, mis ta oli varastanud. Lisaks pidi varas juurde maksma. Kui palju? See sõltus olukorrast. Ilmselt oli kohtumõistjatel võimalik arvestada mitmeid asjaolusid, näiteks patustanu kahetsust. See aitab mõista, miks tekstis 3. Moosese 6:1–7 vargalt nõutud hüvitis oli palju väiksem kui see, mis on ette nähtud 2. Moosese 22:7.

15. Kuidas tagas Seadus nii halastuse kui ka õigluse sel juhul, kui keegi tappis inimese kogemata?

¹⁵ Seadus möönis halastavalt, et kõik eksimused pole tahtlikud. Näiteks siis, kui keegi tappis inimese kogemata, ei pidanud ta elu eest tasuma eluga, kui ta tegutses õigel viisil ja põgenes mõnda pelgulinna, mis paiknesid laiali üle Iisraeli. Pärast seda, kui asjatundlikud kohtumõistjad olid tema juhtumit uurinud, pidi ta elama pelgulinnas kuni ülempreestri surmani. Seejärel võis ta vabalt elada, kus tahtis. Nii sai ta kogeda Jumala halastust. Samas rõhutas see seadus inimelu suurt väärtust (4. Moosese 15:30, 31; 35:12–25).

16. Kuidas kaitses Seadus üksikisikute õigusi?

¹⁶ Seadus kaitses üksikisikute õigusi. Pane tähele, kuidas see kaitses neid, kes olid võlgades. Seadus keelas siseneda võlglase majja, et võtta võla eest tagatiseks tema vara. Võlausaldaja pidi hoopis majast välja jääma ja laskma võlglasel talle tagatise tuua. See toonitas, et inimese kodu on puutumatu. Kui võlausaldaja võttis pandiks võlglase üleriide, pidi ta selle öö saabudes tagastama, sest võlglane vajas seda tõenäoliselt selleks, et öösel sooja saada (5. Moosese 24:10–14).

17., 18. Kuidas erinesid iisraellaste sõjapidamistavad teiste rahvaste omadest ja miks?

¹⁷ Seadus reguleeris isegi sõjapidamist. Jumala rahvas pidi sõdima mitte selleks, et rahuldada iha võimu või vallutuste järele, vaid selleks, et tegutseda Jumala esindajana „Jehoova sõdades” (4. Moosese 21:14). Paljudel puhkudel pidid iisraellased esmalt pakkuma võimalust alla anda. Kui linn lükkas pakkumise tagasi, võisid iisraellased seda piirata – kuid ainult kooskõlas Jumala antud reeglitega. Erinevalt paljudest sõduritest kogu ajaloo jooksul ei lubatud Iisraeli armeesse kuuluvatel meestel vägistada naisi ega korraldada halastamatuid tapatalguid. Nad pidid isegi loodusest lugu pidama ja ei tohtinud raiuda maha vaenlaste viljapuid.d Teistel sõjavägedel polnud selliseid piiranguid (5. Moosese 20:10–15, 19, 20; 21:10–13).

¹⁸ Kas pole sinu meelest šokeeriv kuulda, et mõningates maades õpetatakse sõdima isegi lapsi? Muistses Iisraelis ei võetud sõjaväkke ühtegi meest, kes oli alla 20 aasta vana (4. Moosese 1:2, 3). Isegi täiskasvanud mees vabastati sõjaväest, kui ta tundis liiga suurt hirmu. Äsjaabiellunud mees vabastati terveks aastaks, et ta jõuaks enne nii ohtlikku teenistusse asumist näha oma pärija sündi. Seadus andis noore abielumehe kohta juhise: „Ta ... jäägu koju ja rõõmustagu oma naist” (5. Moosese 20:5, 6, 8; 24:5).

19. Kuidas kaitses Seadus naisi, lapsi, perekondi, leski ja orbe?

¹⁹ Seadus kaitses ka naisi, lapsi ja perekondi ning edendas nende heaolu. See käskis vanematel pidevalt pöörata tähelepanu oma lastele ja anda neile õpetust vaimsetes asjades (5. Moosese 6:6, 7). See keelas surmanuhtluse ähvardusega igasuguse verepilastuse (3. Moosese 18. peatükk). Samuti keelas see abielurikkumise, mis nii sageli lõhub perekondi ning röövib neilt turvatunde ja väärikuse. Seadus kaitses leskede ja orbude huve ning keelas väga rangelt nende väärkohtlemise (2. Moosese 20:14; 22:22–24).

20., 21. a) Miks sallis Moosese Seadus iisraellaste hulgas polügaamiat? b) Miks erines Seaduse nõue abielulahutuse kohta sellest normist, mille Jeesus hiljem taastas?

²⁰ Siinjuures võib mõni aga imestada, miks lubas Seadus polügaamiat? (5. Moosese 21:15–17.) Selliseid seadusi tuleb vaadelda, arvestades tollase olukorraga. Need, kes arvustavad Moosese Seadust nüüdisaegse kultuuri ja elukorralduse valguses, mõistavad seda kindlasti vääriti (Õpetussõnad 18:13). Jehoova normi kohaselt, mille ta seadis juba Eedenis, pidi abielu olema kestev liit ühe mehe ja ühe naise vahel (1. Moosese 2:18, 20–24). Ent ajaks, mil Jehoova andis Iisraelile Seaduse, oli polügaamia koos muude seesuguste tavadega sajandite jooksul juba sügavale juurdunud. Jehoova teadis hästi, et tema „kangekaelne rahvas” hakkab sageli rikkuma isegi kõige tähtsamaid käskusid, näiteks neid, mis keelavad ebajumalateenistuse (2. Moosese 32:9). Seetõttu tegi ta targasti, et ei otsustanud korrigeerida kõiki nende abielutavasid juba tol ajajärgul. Kuid pidagem meeles, et Jehoova ei algatanud polügaamiat. Siiski reguleeris ta Moosese Seaduse kaudu polügaamiat oma rahva hulgas ja takistas sellega väärkohtlemist.

²¹ Samuti lubas Moosese Seadus mehel lahutada ennast naisest suhteliselt paljudel tõsistel põhjustel (5. Moosese 24:1–4). Jeesus nimetas seda möönduseks, mille Jumal oli teinud juudi rahva puhul nende „südame kanguse pärast”. Kuid sellised mööndused olid ajutised. Oma järelkäijate puhul taastas Jeesus algse normi, mille Jehoova oli kehtestanud abielu kohta (Matteuse 19:8).

Seadus edendas armastust

22. Kuidas innustas Moosese Seadus osutama armastust ja kelle vastu?

²² Kas suudad kujutleda nüüdisaegset õigussüsteemi, mis innustaks osutama armastust? Moosese Seadus rõhutas armastust üle kõige. Üksnes 5. Moosese raamatus esineb sõna „armastus” oma mitmesugustes vormides üle 20 korra. „Armastage oma ligimest nagu iseennast” oli terves Seaduses tähtsuselt teine käsk (3. Moosese 19:18; Matteuse 22:37–40). Jumala rahvas pidi osutama armastust mitte ainult üksteisele, vaid ka võõramaalastele, kes elasid nende hulgas, ning hoidma meeles, et ka iisraellased elasid kunagi võõral maal. Nad pidid osutama armastust vaestele ja viletsatele ning aitama neid materiaalselt ja hoiduma kasutamast nende rasket olukorda enda huvides. Nad pidid isegi koormakandjaid loomi kohtlema hellalt ja hoolivalt (2. Moosese 23:6; 3. Moosese 19:14, 33, 34; 5. Moosese 22:4, 10; 24:17, 18).

23. Mida soovis teha Laulu 119 kirjutaja ning mida meie võiksime otsustada teha?

²³ Millisele teisele rahvale on olnud õnnistuseks selline seadusekogu? Pole midagi imestada, et laulik kirjutas: „Kuidas ma küll armastan sinu seadust!” Siiski polnud tema armastus vaid mingi tunne. See ajendas teda tegutsema, sest ta püüdis täita seda seadust ja elada selle järgi. Lisaks ütles ta: „Kogu päeva mõtisklen ma selle üle” (Laul 119:11, 97). Jah, ta võttis korrapäraselt aega selleks, et uurida Jehoova seadusi. Ei saa olla vähimatki kahtlust, et kui ta seda tegi, kasvas tema armastus nende vastu. Samal ajal kasvas ka tema armastus Seadusandja Jehoova Jumala vastu. Kui jätkad jumalike seaduste uurimist, võid ka sina saada aina lähedasemaks Jehoovaga, kes on Suur Seadusandja ning õiglane Jumal.

1., 2. Kuidas iseloomustab Piibel inimkonna olukorda ja milline on ainus väljapääs sellest?

„KOGU loodu aina ägab ja on valudes praeguseni” (Roomlastele 8:22). Nende sõnadega kirjeldab apostel Paulus meie praegust haletsusväärset olukorda. Inimlikust seisukohast ei paista olevat mingit väljapääsu kannatustest, patust ega surmast. Kuid Jehoova pole piiratud nagu inimene (4. Moosese 23:19). Õigluse Jumal on valmistanud meile väljapääsu kannatustest. Seda tuntakse lunastusena.

² Lunastus on suurim kingitus Jehoovalt inimkonnale. See võimaldab meil pääseda patust ja surmast (Efeslastele 1:7). See on alus, millele on rajatud lootus elada igavesti, olgu siis taevas või paradiisis maa peal (Luuka 23:43; Johannese 3:16; 1. Peetruse 1:4). Aga mis siis õieti on lunastus? Mida see õpetab meile Jehoova ülima õigluse kohta?

Kuidas tekkis vajadus lunastuse järele

3. a) Miks tekkis vajadus lunastuse järele? b) Miks ei saanud Jumal Aadama järglaste surmaotsust lihtsalt asendada mõne kergema karistusega?

³ Vajadus lunastuse järele tekkis Aadama patu tõttu. Kuna Aadam hakkas Jumalale vastu, pärandas ta oma järglastele haigused, kurbuse, valu ja surma (1. Moosese 2:17; Roomlastele 8:20). Jumal ei saanud tunnetele voli anda ega lihtsalt asendada surmaotsust mõne kergema karistusega. Seda tehes oleks ta eiranud omaenda seadust, et „patt annab palgaks surma” (Roomlastele 6:23). Ja kui Jehoova oleks tunnistanud kehtetuks omaenda õigusnormid, võtaks kogu universumis võimust kaos ja seadusetus!

4., 5. a) Kuidas laimas Saatan Jumalat ja miks oli Jehoova kohustatud vastama neile väljakutsetele? b) Milles süüdistas Saatan Jehoova lojaalseid teenijaid?

⁴ Nagu nägime 12. peatükis, tõstatas mäss Eedenis suuri küsimusi. Saatan seadis Jumala hea nime halba valgusse. Sisuliselt väitis ta, et Jehoova on valelik ja julm diktaator, kes on jätnud oma loodud ilma vabaduseta (1. Moosese 3:1–5). Olles näiliselt nurjanud Jumala eesmärgi täita maa õiglaste inimestega, süüdistas Saatan Jumalat ka saamatuses (1. Moosese 1:28; Jesaja 55:10, 11). Kui Jehoova oleks need väljakutsed vastuseta jätnud, võinuksid paljud tema intelligentsed loodud kaotada usalduse tema valitsusviisi vastu.

⁵ Samuti laimas Saatan Jehoova lojaalseid teenijaid, kui ta väitis, et nad teenivad Jumalat ainult omakasupüüdlike ajenditega ja raskustes ei jää keegi neist talle ustavaks (Iiob 1:9–11). Need vaidlusküsimused olid palju suurema tähtsusega kui inimeste õnnetu olukord. Jehoova pidas vajalikuks vastata Saatana laimule ja süüdistustele. Aga kuidas sai Jumal anda vastuse neile küsimustele ja päästa ka inimkonna?

Lunastus eeldab samaväärsust

6. Milliseid sõnu kasutatakse Piiblis selle korralduse kohta, mille abil Jumal päästab inimkonna?

⁶ Jehoova pakutud lahendus oli ülimalt halastav ja samal ajal ka täiesti õiglane – selline, mida ükski inimene poleks iialgi suutnud välja mõelda. Samas oli see võrratult lihtne. Seda on muu hulgas nimetatud lahtiostmiseks ja lepituseks (Laul 49:8; Taaniel 9:24; Galaatlastele 3:13; Koloslastele 1:20; Heebrealastele 2:17). Kuid ehk kõige paremini annab selle mõtte edasi sõna, mida kasutas Jeesus ise. Ta ütles: „Inimesepoeg ei ole tulnud mitte selleks, et teda teenitaks, vaid teenima ja andma oma elu lunastushinnaks [kreeka keeles lyʹtron] paljude eest” (Matteuse 20:28).

7., 8. a) Mida tähendab mõiste „lunastus” Piiblis? b) Mis mõttes on lunastus seotud võrdväärsusega?

⁷ Mis on lunastus? Selle vasteks olev kreeka sõna tuleneb verbist, mis tähendab „lahti laskma, vabastama”. See sõna käis raha kohta, mis maksti vastutasuks vabastatud sõjavangide eest. Lunastushind on siis põhimõtteliselt väärtus, mis makstakse millegi tagasiostmiseks. Heebrea Kirjades tuleneb lunastushinda tähistav sõna (koʹfer) verbist, mis tähendab „katma”. Näiteks ütles Jumal Noale, et ta peab „katma” laeva tõrvaga (1. Moosese 6:14). See aitab mõista, et lunastamine tähendab samas pattude katmist (Laul 65:3).

⁸ Väärib märkimist, et see sõna (koʹfer) „tähendab alati samaväärsust” või täpset vastavust („Theological Dictionary of the New Testament”). Samamoodi tuleb patu lunastamiseks ehk kinni katmiseks maksta hind, mis on täielikus vastavuses patu tagajärgedega või katab need täielikult. Seepärast öeldi Jumala Seaduses Iisraelile: „Elu elu vastu, silm silma vastu, hammas hamba vastu, käsi käe vastu, jalg jala vastu” (5. Moosese 19:21).

9. Miks tõid ustavad mehed loomohvreid ja kuidas suhtus Jehoova neisse ohvritesse?

⁹ Ustavad mehed alates Aabelist on toonud Jumalale loomohvreid. Seda tehes väljendasid nad teadlikkust patust ja vajadusest vabaksostmise järele ning usku Jumala tõotusse, et ta toob „järeltulija” kaudu vabastuse (1. Moosese 3:15; 4:1–4; 3. Moosese 17:11; Heebrealastele 11:4). Jehoova võttis need ohvrid vastu ja suhtus heakskiitvalt neisse, kes teda sel viisil teenisid. Sellegipoolest olid loomohvrid parimalgi juhul vaid sümboolse väärtusega. Loomad ei suutnud tegelikult katta kinni inimese pattu, sest nad on inimesest alamad (Laul 8:4–8). Seetõttu ütleb Piibel: „On võimatu, et pullide ja kitsede veri patud ära võtaks” (Heebrealastele 10:1–4). Need ohvrid kujutasid vaid piltlikult seda tõelist lunastusohvrit, mis pidi toodama.

„Täpselt vastav lunastushind”

10. a) Kellega pidi lunastaja olema vastavuses ja miks? b) Miks oli vaja ohverdada ainult üks inimene?

¹⁰ „Kõik surevad Aadama tõttu,” ütles apostel Paulus (1. Korintlastele 15:22). Seega pidi lunastuse saavutamiseks surema keegi, kes on Aadamaga täpselt samaväärne – täiuslik inimene (Roomlastele 5:14). Mitte keegi muu poleks saanud tasakaalustada õigluse vaekausse. „Täpselt vastavaks lunastushinnaks” võis olla üksnes täiuslik inimene, kes pole Aadamalt päritud surmaotsuse all – keegi, kes on täiuslikus vastavuses Aadamaga (1. Timoteosele 2:6). Pole vaja ohverdada miljoneid inimesi, et saada vastav hind iga Aadama järglase lunastamiseks. Apostel Paulus selgitas: „Ühe inimese [Aadama] kaudu patt tuli maailma ja patu kaudu surm” (Roomlastele 5:12). Ja „kuna surm on tulnud [ühe] inimese kaudu”, korraldas Jumal ka inimkonna vabaksostmise ühe „inimese kaudu” (1. Korintlastele 15:21). Kuidas?

11. a) Kuidas maitses lunastaja surma kõigi inimeste eest? b) Miks ei kehtinud lunastus Aadama ja Eeva puhul? (Vaata allmärkust.)

¹¹ Jehoova korraldas nii, et üks täiuslik inimene oli vabatahtlikult valmis ohverdama oma elu. Tekst Roomlastele 6:23 näitab, et „patt annab palgaks surma”. Lunastaja, kes ohverdas oma elu, „maitses ... surma kõigi inimeste eest”. Teisisõnu, ta maksis kinni Aadama patu palga (Heebrealastele 2:9; 2. Korintlastele 5:21; 1. Peetruse 2:24). See on juriidilises mõttes sügava tähendusega. Kuna lunastus tühistas surmaotsuse, mille all on Aadama sõnakuulelikud järglased, likvideeriti sellega patu hävitava jõu allikas.a (Roomlastele 5:16.)

12. Selgita näitlikult, kuidas ühe võla tasumine võib olla õnnistuseks paljudele.

¹² Toome ühe näite. Kujutle, et sa elad linnas, mille enamik elanikke töötab ühes suures tehases. Sulle ja su naabritele makstakse töö eest head palka ning te elate mugavalt. Kõik on hästi kuni päevani, mil tehas suleb uksed. Mille tõttu? Tehase juht osutus ebaausaks ja ajas ettevõtte pankrotti. Kuna sina ja su naabrid olete ootamatult töötuks jäänud, ei suuda te maksta oma arveid. Selle ühe mehe ebaaususe tõttu kannatavad ka töötute abikaasad ja lapsed, samuti laenuandjad. Kas on mingit väljapääsu? Jah! Jõukas heategija otsustab sekkuda. Ta oskab hinnata selle tehase väärtust. Samuti tunneb ta kaasa neile paljudele töötajatele ja nende peredele. Seepärast otsustab ta tasuda ettevõtte võla ja tehase uuesti avada. Selle ühe võla tühistamine toob kergendust paljudele töötajatele ja nende peredele ning laenuandjatele. Samal kombel on Aadama võla tühistamine õnnistuseks loendamatutele miljonitele inimestele.

Kes korraldas lunastuse?

13., 14. a) Kuidas korraldas Jehoova inimkonna lunastamise? b) Kellele maksti lunastushind ja miks see maksmine on vajalik?

¹³ Üksnes Jehoova võis anda „Talle, kes võtab ära maailma patu” (Johannese 1:29). Kuid Jumal ei saatnud inimkonda päästma ükskõik millist inglit. Ta saatis hoopis sellise ingli, kes võis anda lõpliku ja ammendava vastuse Saatana süüdistustele seoses Jehoova teenijatega. Jah, Jehoova tõi ülima ohvri, kui ta saatis maa peale oma ainusündinud Poja, kellesse ta oli sügavalt kiindunud (Õpetussõnad 8:30). Jumala Poeg loobus vabatahtlikult kõigest, mis tal taevas oli (Filiplastele 2:7). Ime kaudu kandis Jehoova oma esmasündinud taevase Poja elu Maarja-nimelise juudi neitsi emaihusse (Luuka 1:27, 35). Inimesena hakati teda nimetama Jeesuseks. Kuid õiguslikus mõttes võis teda nimetada ka teiseks Aadamaks, sest ta oli täiuslikus vastavuses Aadamaga (1. Korintlastele 15:45, 47). Seega võis Jeesus ohverdada ennast lunastushinnaks kogu patuse inimkonna eest.

¹⁴ Kellele see lunastushind tuli maksta? Laul 49:7 ütleb selgelt, et lunastushind makstakse Jumalale. Aga kas polnud siis Jehoova ise see, kes lunastuse korraldas? Seda küll, kuid see ei teinud lunastust mõttetuks või formaalseks vahetuseks – otsekui tõstetaks raha ühest taskust teise. Tuleb mõista, et lunastus pole mitte füüsiline vahetuskaup, vaid õiguslik toiming. Korraldades lunastushinna tasumise, tõendas Jehoova, et ta peab vankumatult kinni omaenda täiusliku õigluse põhimõtetest, isegi kui see läheb talle endale tohutult palju maksma (1. Moosese 22:7, 8, 11–13; Heebrealastele 11:17; Jaakobuse 1:17).

15. Miks oli vaja, et Jeesus kannataks ja sureks?

¹⁵ Jeesus Kristus oli 33. aasta kevadel vabatahtlikult valmis tegema läbi raske katsumuse, mille kaudu maksti ära lunastushind. Ta lasi ennast valesüüdistuse alusel arreteerida, süüdi mõista ja hukkamistulbale naelutada. Kas see oli tõesti vajalik, et Jeesus pidi nii palju kannatama? Jah, sest tal tuli anda vastus Jumala teenijate laitmatust puudutavale vaidlusküsimusele. Väärib märkimist, et Jumal ei lasknud Herodesel tappa Jeesust väikelapsena (Matteuse 2:13–18). Ent täiskasvanuna suutis Jeesus taluda Saatana rünnakute kogu ägedust, olles täiesti teadlik neist vaidlusküsimustest.b Kuna Jeesus püsis hirmsast kohtlemisest hoolimata „ustav, ilma süüta, rüvetamata, erinev patustest”, tõestas ta lõplikult ja alatiseks, et Jehooval on teenijaid, kes jäävad katsumustes ustavaks (Heebrealastele 7:26). Seega pole midagi imestada, et hetk enne surma hüüdis Jeesus võidukalt: „Lõpetatud!” (Johannese 19:30).

Lõpetab lunastustöö

16., 17. a) Kuidas jätkas Jeesus lunastustööd? b) Miks oli Jeesusel vaja ilmuda „Jumala palge ette meie heaks”?

¹⁶ Jeesus pidi lunastustöö veel ka lõpule viima. Kolmandal päeval pärast Jeesuse surma äratas Jehoova ta surnuist üles (Apostlite teod 3:15; 10:40). Selle ülitähtsa teoga tasus Jehoova oma Pojale tema ustava teenistuse eest ja lisaks andis talle võimaluse viia lõpule tema lunastustöö Jumala ülempreestrina (Roomlastele 1:4; 1. Korintlastele 15:3–8). Apostel Paulus selgitab, et Kristus kui ülempreester „läks pühasse paika, kuid mitte kitsede ega noorte pullide verega, vaid omaenda verega, ta tegi seda üheainsa korra ning tõi meile igavese vabastuse. ... Kristus ei läinud ju kätega tehtud pühasse paika, mis on kõigest tegelikkuse eelpilt, vaid taevasse endasse, kus ta nüüd astub Jumala palge ette meie heaks” (Heebrealastele 9:11, 12, 24).

¹⁷ Kristus ei saanud oma sõnasõnalist verd taevasse kaasa võtta (1. Korintlastele 15:50). Ta võttis kaasa hoopis selle, mida see veri sümboliseeris: oma ohverdatud täiusliku inimelu väärtuse. Seejärel, olles Jumala enda ees, esitas ta ametlikult selle elu väärtuse lunastushinnaks patuse inimkonna eest. Kas Jehoova võttis selle ohvri vastu? Jah, ja see sai ilmseks 33. aasta nädalatepüha ajal, mil püha vaim valati Jeruusalemmas välja umbes 120 jüngri peale (Apostlite teod 2:1–4). Kuigi juba seegi oli vaimustav, siiski sellega lunastus alles hakkas imelisi tulemusi andma.

Lunastusest tulenevad õnnistused

18., 19. a) Millised kaks inimeste gruppi saavad Kristuse vere kaudu Jumalaga lepitatud? b) Millised on mõningad praegused ja tulevased õnnistused, mis saavad osaks „suure rahvahulga” liikmetele?

¹⁸ Kirjas koloslastele selgitab Paulus, et Jumal arvas heaks lepitada Kristuse kaudu endaga kõik, tehes rahu vere kaudu, mille Jeesus valas piinapostil. Samuti selgitab Paulus, et see lepitus puudutab kahte gruppi: seda, „mis on taevas”, ja seda, „mis on maa peal” (Efeslastele 1:10; Koloslastele 1:19, 20). See esimene grupp koosneb 144 000 kristlasest, kellel on lootus hakata teenima taevaste preestritena ja valitseda koos Kristus Jeesusega kuningatena maa üle (Ilmutus 5:9, 10; 7:4; 14:1–3). Nende kaudu saavad sõnakuulelikule inimkonnale tuhande aasta jooksul osaks lunastusest tulenevad õnnistused (1. Korintlastele 15:24–26; Ilmutus 20:6; 21:3, 4).

¹⁹ See, „mis on maa peal”, on inimesed, kes saavad täiusliku elu paradiisis maa peal. Ilmutus 7:9–17 nimetab neid „suureks rahvahulgaks”, kes jääb ellu eelseisvas „suures viletsuses”. Siiski ei pea nad lunastusest tulenevaid õnnistusi selle ajani ootama jääma. Nad on juba „oma rüüd pesnud ja teinud need valgeks Talle veres”. Kuna nad usuvad lunastusse, kogevad nad juba praegu sellest tulenevaid õnnistusi. Nad on mõistetud õigeks kui Jumala sõbrad! (Jaakobuse 2:23.) Jeesuse ohvri alusel võivad nad minna „julgelt Jumala armutrooni ette” (Heebrealastele 4:14–16). Kui nad eksivad, antakse see neile täielikult andeks (Efeslastele 1:7). Ebatäiuslikkusest hoolimata on neil puhas südametunnistus (Heebrealastele 9:9; 10:22; 1. Peetruse 3:21). Lepitus Jumalaga pole seega üksnes lootus, vaid see on praegune tegelikkus! (2. Korintlastele 5:19, 20.) Tuhandeaastase rahuriigi ajal vabastatakse nad vähehaaval „kaduvuse orjusest” ja nad saavad lõpuks „Jumala laste võrratu vabaduse” (Roomlastele 8:21).

20. Millist mõju avaldab sulle see, kui mõtiskled lunastuse üle?

²⁰ „Tänu olgu Jumalale meie isanda Jeesus Kristuse kaudu”, et ta on korraldanud lunastuse! (Roomlastele 7:25.) See on põhimõtteliselt lihtne, kuid samas niivõrd sügava tähendusega, et täidab meid aukartusega (Roomlastele 11:33). Ja kui mõtiskleme selle üle hindavalt, puudutab lunastus meie südant ning toob meid õigluse Jumalale aina lähemale. Nagu laulukirjutajal, on ka meil igati põhjust ülistada Jehoovat kui Jumalat, kes „armastab õigust ja õiglust” (Laul 33:5).

1., 2. Mille peale sai Jeesus vihaseks ja miks?

JEESUS oli ilmselgelt ärritunud – ja selleks oli ka põhjust. Sul on ehk raske teda sellisena kujutleda, sest ta oli ju väga tasase meelega mees (Matteuse 21:5). Muidugi säilitas ta täieliku enesevalitsuse, sest tema viha oli õiglane.a Aga mis võis seda rahuarmastavat meest niiviisi pahandada? Äärmine ebaõiglus.

² Jeruusalemma tempel oli Jeesusele väga kallis. Kogu maailmas oli see ainus pühapaik, mis oli pühendatud tema taevase Isa kummardamiseks. Paljudes maades elavad juudid võtsid ette pika teekonna, et tulla sinna Jumalat kummardama. Isegi jumalakartlikud mittejuudid tulid nende jaoks eraldatud templiõue. Aga kui Jeesus oma teenistuse alguses templisse läks, nägi ta kohutavat vaatepilti. See koht oli rohkem turu kui jumalakoja moodi! Kõikjal sagisid kaubitsejad ja rahavahetajad. Aga mis selles siis ebaõiget oli? Nende meeste jaoks oli Jumala tempel kõigest koht, kus teiste arvelt kasu saada – neid koguni röövida. Mis mõttes? (Johannese 2:14.)

3., 4. Milline ahne rõhumine leidis aset Jehoova kojas ja mida Jeesus ette võttis, et sellele lõpp teha?

³ Usujuhid olid teinud ettekirjutuse, mille kohaselt oli templimaksu võimalik maksta üksnes teatud tüüpi müntidega. Templi külastajad pidid nende müntide hankimiseks raha vahetama. Seepärast panid rahavahetajad oma lauad üles otse templisse ja nõudsid iga vahetustehingu pealt tasu. Ka loomade müümine oli väga tulus äri. Need, kes tahtsid ohvreid tuua, võisid linnas igalt kaupmehelt loomi osta, kuid templiametnikud ei pruukinud neid ohverdamise tarvis kõlblikuks tunnistada. Seevastu otse templi territooriumilt ostetud ohvrid olid kindlasti vastuvõetavad. Nii need kaupmehed siis nõudsid endi meelevallas olevalt rahvalt vahel lausa pöörast hinda.b See polnud enam häbematu äritsemine, vaid lausa röövimine!

⁴ Jeesus ei võinud sallida sellist ebaõiglust. See oli ju tema Isa koda! Ta valmistas nööridest piitsa ja ajas templist välja kõik veised ja lambad. Seejärel läks ta rahavahetajate juurde ja pööras ümber nende lauad. Kujutle, kuidas kõik need mündid üle marmorpõranda kõlisedes laiali lendavad! Mehi, kes müüsid tuvisid, käskis ta rangel toonil: „Viige need siit ära!” (Johannese 2:15, 16). Paistab, et mitte keegi ei söandanud sellele julgele mehele vastu hakata.

„Nagu isa, nõnda poeg”

5.–7. a) Kuidas mõjutas Jeesuse õiglustunnet tema elu enne inimeseks saamist ja mida me saame teada, kui uurime tema eeskuju? b) Kuidas on Jeesus võidelnud Saatana ebaõiglaste süüdistustega ja kuidas ta teeb seda tulevikus?

⁵ Muidugi tulid need kaupmehed jälle tagasi. Umbes kolme aasta pärast pööras Jeesus jälle tähelepanu samale ebaõigluse ilmingule. Siis tsiteeris ta sõnu, millega Jehoova ise mõistis hukka need, kes tegid tema koja „röövlikoopaks” (Jeremija 7:11; Matteuse 21:13). Jah, nähes, kuidas need ahnitsejad rõhuvad rahvast ja rüvetavad Jumala templit, tundis Jeesus just seda, mida tema Isa. Ja selles pole midagi imestamisväärset! Oli ju Jeesus miljonite aastate jooksul saanud õpetust oma taevaselt Isalt. Seetõttu oli Jehoova õiglustunne ka temale täielikult omaseks saanud. Ta on elav näide ütlusest „nagu isa, nõnda poeg”. Kui me siis soovime Jehoova õiglusest selge ettekujutuse saada, on parim võimalus selleks mõtiskleda Jeesus Kristuse eeskuju üle (Johannese 14:9, 10).

⁶ Jehoova ainusündinud Poeg nägi seda, kui Saatan süüdistas alusetult Jehoova Jumalat valetamises ja andis mõista, et Tema valitsusviis pole õiglane. Milline häbematu laim! See Poeg kuulis hiljem ka Saatana väljakutset, et mitte keegi ei teeni Jehoovat omakasupüüdmatult, armastusest. Need valesüüdistused tegid Poja õiglasele südamele kahtlemata valu. Kui vaimustatud ta kindlasti oli, saades teada, et tema hakkab täitma peamist rolli nende valede kummutamisel! (2. Korintlastele 1:20.) Kuidas ta seda tegi?

⁷ Nagu saime teada 14. peatükist, andis Jeesus Kristus lõpliku ja ammendava vastuse Saatana süüdistusele, mis puudutab Jehoova loodu laitmatust. Sellega rajas Jeesus aluse, et puhastada Jumala püha nimi Jehoova igasugusest laimust, sealhulgas valest, et tema täiuslik valitsemisviis on kuidagi puudulik. Kuna Jeesus on Jehoova seatud ülemjuht (teerajaja), seab ta kogu universumis jalule jumaliku õigluse (Apostlite teod 5:31). Ka maa peal elades peegeldas ta jumalikku õiglust. Jehoova ütles tema kohta: „Ma panen tema peale oma vaimu ja tema selgitab rahvaile, mis on õigus” (Matteuse 12:18). Kuidas Jeesus need sõnad täide viis?

Jeesus teeb selgeks, mis on õiglus

8.–10. a) Kuidas edendasid juudi usujuhtide suulised pärimused põlgust mittejuutide ja naiste vastu? b) Mil viisil tegi suuline seadus koormavaks Jehoova seaduse hingamispäeva kohta?

⁸ Jeesus armastas Jehoova Seadust ja elas selle järgi. Kuid temaaegsed usujuhid väänasid ja kuritarvitasid seda. Jeesus ütles neile: „Häda teile, kirjatundjad ja variserid, te silmakirjatsejad! Te ... ei hooli sellest, mis on Moosese seaduses kaalukam: õiglusest, halastusest ja ustavusest” (Matteuse 23:23). On ilmne, et need Jumala Seaduse õpetajad ei andnud selget arusaamist sellest, mis on õiglus. Vastupidi, nad ähmastasid jumalikku õiglust. Kuidas nad seda tegid? Toome mõned näited.

⁹ Jehoova käskis oma rahval püsida lahus ümberkaudsetest paganlikest rahvastest (1. Kuningate 11:1, 2). Kuid mõned fanaatilised usujuhid innustasid rahvast suhtuma põlastavalt kõigisse mittejuutidesse. Mišnasse pandi kirja koguni selline reegel: „Kariloomi ei tohi jätta paganate võõrastemajja, sest neid kahtlustatakse loomapilastuses.” Selline eelarvamuslik suhtumine eranditult kõigisse mittejuutidesse oli ebaõiglane ja täiesti vastuolus Moosese Seaduse vaimuga (3. Moosese 19:34). Mõned inimeste loodud seadused alandasid naisi. Suuline seadus ütles, et naine peab käima oma mehe taga, mitte tema kõrval. Mehel ei sobinud avalikus kohas vestelda naisega, isegi mitte omaenda abikaasaga. Naistel nagu orjadelgi polnud lubatud kohtus tunnistusi anda. Meeste jaoks oli koguni vastav palve, milles nad tänasid Jumalat selle eest, et nad pole naised.

¹⁰ Usujuhid matsid Jumala Seaduse inimeste väljamõeldud reeglite ja määruste alla. Näiteks hingamispäeva seadus lihtsalt keelas teha tööd hingamispäeval ning eraldas selle päeva Jumala teenimiseks, vaimse värskenduse saamiseks ja puhkamiseks. Kuid variserid tegid selle seaduse tõeliselt koormavaks. Nad võtsid endale õiguse otsustada, mis on „töö”. Nad nimetasid tööks 39 eri laadi tegevust, näiteks viljalõikuse ja jahipidamise. See omakorda tekitas lõputuid küsimusi. Kas hingamispäeval kirbu tapmine oli jahipidamine? Kas see oli viljalõikus, kui keegi möödaminnes kitkus kehakinnituseks põlluservast mõne viljapea? Kas haige ravimine oli töö? Vastuseks sellistele küsimustele olid ranged ja üksikasjalikud reeglid.

11., 12. Kuidas väljendas Jeesus oma vastumeelsust variseride pärimuste suhtes, mis olid vastuolus Pühakirjaga?

¹¹ Kuidas sai Jeesus sellises õhkkonnas aidata inimestel mõista, mis on õiglus? Oma õpetuste ja eluviisiga astus ta julgelt välja nende usujuhtide vastu. Vaatleme kõigepealt mõningaid tema õpetusi. Ta mõistis otseselt hukka nende arvukad endi väljamõeldud reeglid ja ütles: „Te heidate Jumala sõna kõrvale oma pärimuse pärast, mida on põlvest põlve edasi antud” (Markuse 7:13).

¹² Jeesus näitas jõuliselt, et variseride arusaam hingamispäeva seadusest on vale – tegelikult pole nad selle seaduse eesmärgist üldse aru saanud. Ta selgitas, et Messias on „hingamispäeva isand” ja seetõttu on tal ka õigus tervendada inimesi hingamispäeval (Matteuse 12:8). Et seda mõtet rõhutada, sooritas ta hingamispäeval avalikult imelisi tervendamisi (Luuka 6:7–10). Need tervendamised olid eelpilt sellest, kui ta oma tuhandeaastase valitsusaja jooksul ravib terveks inimesed kogu maailmas. See saabuv ajajärk on kõige suurepärasem hingamispäev, mille kestel kogu ustav inimkond saab lõpuks puhata sajanditepikkusest vaevast patu ja surma rõhumise all.

13. Milline seadus hakkas kehtima pärast Kristuse maist teenistust ja mille poolest see erines varasemast seadusest?

¹³ Samuti andis Jeesus õiglusest selgema ettekujutuse uue seaduse, nimelt „Kristuse seaduse” kaudu, mis hakkas kehtima pärast tema maise teenistuse lõppu (Galaatlastele 6:2). Erinevalt varasemast Moosese Seadusest tugines see uus seadus suurel määral põhimõtetele, mitte kirjalikele käskudele. Siiski olid seal ka mõned otsesed käsud. Neist ühte nimetas Jeesus „uueks käsuks”. Jeesus õpetas kõiki oma järelkäijaid armastama üksteist nii, nagu tema oli armastanud neid (Johannese 13:34, 35). Jah, ennastohverdav armastus pidi olema iseloomulik kõigile neile, kes elavad „Kristuse seaduse” järgi.

Elav näide õiglusest

14., 15. Kuidas ilmnes see, et Jeesus tunnistas oma võimupiire, ja miks see teadmine on julgustav?

¹⁴ Jeesus tegi enamat, kui vaid õpetas armastust. Ta elas „Kristuse seaduse” järgi. Seda oli selgelt näha tema eluviisist. Pane tähele kolme viisi, kuidas Jeesuse eeskuju näitas selgelt, mis on õiglus.

¹⁵ Esiteks hoidus Jeesus põhimõttekindlalt tegemast midagi ebaõiglast. Ehk oled märganud, et ebaõiglus kaasneb sageli sellega, kui ebatäiuslikud inimesed lähevad uhkeks ja ületavad oma võimupiire. Jeesus seda ei teinud. Kord pöördus üks mees Jeesuse poole ja ütles: „Õpetaja, ütle mu vennale, et ta jagaks minuga pärandi.” Mida Jeesus selle peale vastas? „Inimene, kes on mind määranud teile kohtunikuks või vahemeheks?” (Luuka 12:13, 14.) Kas pole tähelepanuväärne? Kuigi Jeesus oli intelligentsi, otsustusvõime ja ka Jumala antud autoriteedi poolest üle kõigist teistest inimestest maa peal, keeldus ta siiski sekkumast sellesse küsimusse, kuna teda polnud volitatud lahendama selliseid asju. Seesugune tagasihoidlikkus on Jeesust alati iseloomustanud, isegi aastatuhandeid enne inimeseks saamist (Juuda 9). Jeesuse puhul on väga imetlusväärne, et alati usaldab ta alandlikult Jehoova otsust selle kohta, mis on õiglane.

16., 17. a) Kuidas ilmnes Jeesuse õiglus siis, kui ta kuulutas head sõnumit Kuningriigist? b) Kuidas näitas Jeesus, et tema õiglustundega kaasneb halastus?

¹⁶ Teiseks andis Jeesuse õiglusest tunnistust see, kuidas ta kuulutas head sõnumit Jumala Kuningriigist. Tema juures ei ilmnenud mingisugust erapoolikust, vaid ta soovis väga jõuda kõiksuguste inimesteni, olgu nad rikkad või vaesed. Seevastu variserid põlgasid vaeseid lihtsaid inimesi ja ütlesid nende kohta halvustavalt ʽam-ha·ʼaʹrets ehk „maarahvas”. Jeesus astus julgelt välja sellise ebaõigluse vastu. Kui ta kuulutas inimestele head sõnumit – või kui ta ka sõi koos nendega, neid toitis, ravis või isegi ellu äratas –, edendas ta alati selle Jumala õiglust, kes tahab jõuda „kõiksuguste inimesteni”.c (1. Timoteosele 2:4.)

¹⁷ Kolmandaks kaasnes Jeesuse õiglustundega sügav halastus. Ta pingutas, et aidata patuseid (Matteuse 9:11–13). Ta tuli meeleldi appi inimestele, kes ei suutnud ennast kaitsta. Näiteks ei jaganud Jeesus usujuhtide arvamust, et kõigisse mittejuutidesse tuleb suhtuda kahtlustavalt. Ta aitas ja õpetas halastavalt mõningaid neist, kuigi teda oli saadetud eelkõige juudi rahva juurde. Kui Rooma sadakonnaülem palus, et Jeesus tervendaks tema sulase, oli ta sellega nõus ja ütles: „Ma pole mitte kelleltki Iisraelis leidnud nii suurt usku” (Matteuse 8:5–13).

18., 19. a) Kuidas osutas Jeesus austust naistele? b) Kuidas aitab Jeesuse eeskuju meil näha seost julguse ja õigluse vahel?

¹⁸ Samuti ei toetanud Jeesus valitsevat suhtumist naistesse. Ta tegi julgelt seda, mis on õiglane. Samaaria naisi peeti sama ebapuhtaks kui paganaid. Siiski kuulutas Jeesus Sühhari kaevu juures vähimagi kõhkluseta Samaaria naisele. Tegelikult oli just see naine esimene, kellele Jeesus andis selgelt teada, et ta on tõotatud Messias (Johannese 4:6, 25, 26). Variserid ütlesid, et naistele ei tohi õpetada Jumala Seadust, kuid Jeesus kasutas naiste õpetamiseks palju aega ja energiat (Luuka 10:38–42). Ja kuigi pärimus ütles, et naiste tunnistused pole usaldusväärsed, osutas Jeesus mitmele naisele seda au, et ilmus pärast ülestõusmist kõigepealt neile. Ta koguni käskis neil minna ja teatada oma meesjüngritele sellest tähtsast sündmusest! (Matteuse 28:1–10.)

¹⁹ Jah, Jeesus tegi rahvastele selgeks, mis on õiglus. Paljudel puhkudel sattus ta ise seejuures suurde ohtu. Jeesuse eeskuju aitab meil mõista, et tõeliselt õiglane tegutsemine nõuab suurt julgust. Seepärast on väga sobiv, et teda nimetatakse „lõviks Juuda suguharust” (Ilmutus 5:5). Tuleta meelde, et julge lõvi on õigluse sümbol. Lähitulevikus toob Jeesus maa peale õigluse täies ulatuses. „Ta seab maa peal jalule õigluse” (Jesaja 42:4).

Messias-Kuningas „seab maa peal jalule õigluse”

20., 21. Kuidas on Messias-Kuningas edendanud õiglust meie ajal kogu maa peal ja kristlikus koguduses?

²⁰ Alates ajast, mil Jeesus sai aastal 1914 Messias-Kuningaks, on ta edendanud õiglust maa peal. Kuidas? Ta on kandnud hoolt, et läheks täide tema ettekuulutus, mis on kirjas Matteuse 24:14. Jeesuse järelkäijad maa peal on õpetanud kõigis maades elavatele inimestele tõde Jehoova Kuningriigi kohta. Nagu Jeesus, on ka nemad teinud kuulutustööd erapooletult ja õiglaselt, püüdes pakkuda kõigile inimestele – noortele ja vanadele, rikastele ja vaestele, meestele ja naistele – võimalust õppida tundma õiglast Jumalat Jehoovat.

²¹ Jeesus edendab õiglust ka kristlikus koguduses, kelle Pea ta on. Nagu ennustatud, annab ta „inimesi andideks”. Nendeks on ustavad kristlikud kogudusevanemad, kes on koguduses eestvedajad (Efeslastele 4:8–12). Hoides karjastena Jumala väärtuslikku karja, järgivad need mehed õigluse edendamisel Jeesus Kristuse eeskuju. Nad peavad alati meeles Jeesuse soovi, et tema lambaid koheldaks õiglaselt – hoolimata nende positsioonist, kuulsusest või varalisest olukorrast.

22. Mida tunneb Jehoova ebaõigluse suhtes, mis lokkab nüüdisaegses maailmas, ja millise ülesande on ta seoses sellega andnud oma Pojale?

²² Lähitulevikus aga toob Jeesus õigluse maa peale ennenägematul viisil. Selles moraalselt laostunud maailmas lokkab ebaõiglus. Iga laps, kes sureb nälga, on andestamatu ebaõigluse ohver, eriti kui mõtleme tohutule rahale ja ajale, mida raisatakse relvade tootmiseks ning naudinguotsijate isekate tujude rahuldamiseks. Miljonite inimeste mõttetu tapmine igal aastal on vaid üks ebaõigluse vorm kõigi nende hulgas, mis kutsuvad esile Jehoova õiglase viha. Ta on määranud oma Poja pidama õiglast sõda kogu selle jumalatu maailma vastu, et teha jäädav lõpp kogu ebaõiglusele (Ilmutus 16:14, 16; 19:11–15).

23. Kuidas edendab Kristus pärast Harmagedooni õiglust kogu igaviku jooksul?

²³ Siiski nõuab Jehoova õiglus enamat kui vaid kurjade hävitamist. Ta on määranud oma Poja valitsema ka „Rahuvalitsejana”. Pärast Harmagedooni sõda taastab Jeesuse valitsus rahu kogu maa peal ja tema valitsusvõim „toetub õigusele ja õiglusele” (Jesaja 9:6, 7). Siis võib Jeesus tunda heameelt selle üle, et ta saab teha lõpu kogu ebaõiglusele, mis on toonud maailma nii palju viletsust ja kannatusi. Läbi kogu igaviku toetab ta Jehoova täiuslikku õiglust. Seega on meil elutähtis püüda praegu jäljendada Jehoova õiglust. Vaadelgem, kuidas me saame seda teha.

1.–3. a) Miks me oleme Jehoova ees võlglased? b) Mida meie armastav Päästja meilt ootab?

KUJUTLE, et oled jäänud uppuvasse laeva ja ei pääse enam välja. Just siis, kui oled kaotanud lootuse, saabub abi ja sind päästetakse hädast. Kui suurt kergendust sa ilmselt koged, kui päästetöötaja viib sind ohtlikust kohast eemale ja teatab, et võid nüüd ennast kindlalt tunda! Kas ei tunneks sa ennast selle inimese ees tänuvõlglasena? Sa võlgneksid talle väga otseselt oma elu.

² Mõnes mõttes aitab see võrdlus mõista, mida Jehoova on teinud meie heaks. Kindlasti oleme tema ees võlglased. On ta ju korraldanud lunastuse, mis võimaldab meil pääseda patu ja surma haardest. Me tunneme ennast julgelt, kuna teame, et nii kaua kui usume sellesse kallihinnalisse ohvrisse, saame andeks oma patud ja meie igavene elu on kindlustatud (1. Johannese 1:7; 4:9). Nagu nägime 14. peatükis, on lunastus Jehoova armastuse ja õigluse ülim väljendus. Kuidas peaksime sellesse suhtuma?

³ Siinkohal on sobiv tähele panna, mida meie armastav Päästja meilt ootab. Jehoova ütleb prohvet Miika kaudu: „Tema on öelnud sulle, inimene, mis on hea. Mida Jehoova sinult ootab? Vaid seda, et teeksid, mis õige [„et oleksid õiglane”, allmärkus], peaksid kalliks ustavust ja oleksid tagasihoidlik koos oma Jumalaga käies” (Miika 6:8). Pane tähele, et üks asi, mida Jehoova meilt ootab, on see, et oleksime õiglased. Mis on selleks vajalik?

Taotle „tõelist õigust”

4. Kust me teame, et Jehoova ootuste kohaselt tuleks meil elada kooskõlas tema õiglaste normidega?

⁴ Jehoova ootab meilt, et elaksime tema normide järgi, mis ta on kehtestanud õige ja vale kohta. Kuna tema normid on õiged ja õiglased, siis nende järgi tegutsedes me taotleme õiglust. „Õppige tegema head, otsige õigust,” ütleb Jesaja 1:17. Jehoova prohvet Sefanja innustab tegema sama: „Otsige õigust” (Sefanja 2:3). Samuti näitab Piibel, et meil tuleks „riietuda uude isiksusse, mis on loodud Jumala tahte järgi ja on kooskõlas tõelise õigusega” (Efeslastele 4:24). Tõeline õigus – tõeline õiglus – välistab vägivalla, ebapuhtuse ja ebamoraalsuse, kuna need on vastuolus sellega, mis on püha (Laul 11:5; Efeslastele 5:3–5).

5., 6. a) Miks pole koormav elada Jehoova normide järgi? b) Kuidas näitab Piibel, et õigluse taotlemine on kestev protsess?

⁵ Kas on koormav elada kooskõlas Jehoova õiglaste normidega? Ei ole. Kui oleme südamest kiindunud Jehoovasse, ei tekita tema normid meis vastumeelsust. Kuna me armastame oma Jumalat ja kõike, mis on tema jaoks tähtis, siis soovime elada talle meelepäraselt (1. Johannese 5:3). Tuleta meelde, et Jehoova „armastab õigust” (Laul 11:7). Kui me tõesti soovime jäljendada jumalikku õiglust ja õigust, tuleb meil õppida armastama seda, mida armastab Jehoova, ja vihkama seda, mida tema vihkab (Laul 97:10).

⁶ Ebatäiuslikel inimestel pole kerge taotleda õiglust. Meil tuleb võtta seljast oma vana isiksus ja selle patused harjumused ning riietuda uude isiksusse. Piibel räägib uuest isiksusest, mis uueneb sedamööda, kuidas me Jumalat tundma õpime (Koloslastele 3:9, 10). „Uuenemine” osutab sellele, et uude isiksusse riietumine on kestev protsess, mis nõuab hoolsaid pingutusi. Ükskõik kui kõvasti me ka üritame teha seda, mis on õige, tuleb ikka ette hetki, mil me komistame patuse loomuse tõttu kas mõttes, sõnas või teos (Roomlastele 7:14–20; Jaakobuse 3:2).

7. Kuidas peaksime suhtuma sellesse, kui meie pingutused õigluse taotlemisel vahel ebaõnnestuvad?

⁷ Kuidas peaksime suhtuma sellesse, kui meie pingutused õigluse taotlemisel vahel ebaõnnestuvad? Muidugi ei taha me patu tõsidust alahinnata. Samal ajal ei tohi me mitte kunagi alla anda ega arvata, et me ei kõlba oma puuduste tõttu Jehoovat teenima. Meie helde Jumal on kandnud hoolt selle eest, et neil, kes siiralt kahetsevad, võiks jälle tema heakskiit olla. Pane tähele apostel Johannese julgustavaid sõnu: „Ma kirjutan teile neist asjust, et te ei teeks pattu.” Seejärel ta lisab realistlikult: „Aga kui keegi siiski teeb mingi patu [kaasasündinud ebatäiuslikkuse tõttu], on meil aitaja Isa juures, Jeesus Kristus” (1. Johannese 2:1). Jah, Jehoova on teinud võimalikuks Jeesuse lunastusohvri, et meie saaksime patusest loomusest hoolimata teenida Jumalat talle meelepäraselt. Kas ei tekita see meis soovi teha oma parim, et Jehoovat rõõmustada?

Hea sõnum ja jumalik õiglus

8., 9. Kuidas tõendab hea sõnumi kuulutamine, et Jehoova on õiglane?

⁸ Me tegutseme õiglaselt – koguni jäljendame jumalikku õiglust –, kui kuulutame aktiivselt head sõnumit Jumala Kuningriigist. Kuidas on Jehoova õiglus seotud hea sõnumiga?

⁹ Jehoova ei tee sellele kurjale maailmale lõppu, ilma et laseks kõigepealt hoiatussõnumit kuulutada. Kui Jeesus ennustas, mis leiab aset lõpuajal, ütles ta: „Samuti peab kõigi rahvaste seas esmalt head sõnumit kuulutatama” (Markuse 13:10; Matteuse 24:3). Sõna „esmalt” viitab siin sellele, et pärast ülemaailmse kuulutustöö tegemist leiavad aset muud sündmused. Nende hulgas on ettekuulutatud suur viletsus, millega tehakse lõpp kurjadele ja rajatakse tee õiglasele uuele maailmale (Matteuse 24:14, 21, 22). Kindlasti pole kellelgi alust süüdistada Jehoovat selles, et ta on kurjade vastu ebaõiglane. Lastes kuulutada hoiatussõnumit, on ta andnud neile küllalt võimalusi muuta oma eluviisi ja pääseda hävingust (Joona 3:1–10).

10., 11. Kuidas me peegeldame jumalikku õiglust, kui kuulutame head sõnumit?

¹⁰ Kuidas me peegeldame Jumala õiglust, kui kuulutame head sõnumit? Kõigepealt sellega, kui teeme kõik, mida suudame, et aidata teistel pääseda. Mõtle veel näitele uppuvast laevast. Kui oled ise jõudnud õnnelikult päästepaati, tahad kindlasti aidata ka teisi, kes on alles vees. Niisamuti on meil kohustus nende ees, kes alles rabelevad kurja maailma „vetes”. On tõsi, et paljud lükkavad meie sõnumi tagasi. Aga seni, kuni Jehoova on kannatlik, oleme kohustatud pakkuma neile võimalust oma patte kahetseda, et nad võiksid pääseda (2. Peetruse 3:9).

¹¹ Kui kuulutame head sõnumit kõigile, keda kohtame, väljendame õiglust veel ühel tähtsal viisil: me oleme erapooletud. Tuleta meelde, et „Jumal ei ole erapoolik, vaid iga rahva hulgast on talle meelepärane see, kes on jumalakartlik ja teeb, mis on õige” (Apostlite teod 10:34, 35). Kui soovime jäljendada tema õiglust, ei tohi me suhtuda inimestesse eelarvamusega. Vastupidi, me peaksime rääkima head sõnumit kõigile, hoolimata nende rassist, ühiskondlikust positsioonist või majanduslikust olukorrast. Nii anname kõigile, kes on valmis kuulama, võimaluse hea sõnumiga tutvuda ja see vastu võtta (Roomlastele 10:11–13).

Kuidas me teisi kohtleme

12., 13. a) Miks me ei tohiks kiirustada teiste üle kohut mõistma? b) Mida tähendab Jeesuse nõuanne „ärge mõistke kohut” ja „ärge mõistke hukka”? (Vaata ka allmärkust.)

¹² Me võime tegutseda õiglaselt ka siis, kui kohtleme teisi nii, nagu Jehoova kohtleb meid. On liigagi kerge teiste üle kohut mõista: kritiseerida nende vigu ja seada kahtluse alla nende motiive. Aga kes meist tahaks, et Jehoova võtaks halastamatult luubi alla meie motiivid ja puudused? Jehoova ei kohtle meid sel viisil. Laulukirjutaja märkis: „Oo, Jaah, kui näeksid üksnes eksimusi, kes siis, Jehoova, püsiks?” (Laul 130:3). Kas me pole tänulikud, et meie õiglane ja halastav Jumal on otsustanud mitte keskenduda meie vigadele? (Laul 103:8–10.) Kuidas me peaksime siis teisi kohtlema?

¹³ Kui hindame Jumala õigluse halastavat iseloomu, ei kiirusta me teiste üle kohut mõistma asjades, mis meisse ei puutu või pole eriti tähtsad. Jeesus hoiatas mäejutluses: „Ärge mõistke kohut, et teie üle ei mõistetaks kohut” (Matteuse 7:1). Luuka ütluse kohaselt lisas Jeesus: „Ärge mõistke hukka ja ka teid ei mõisteta hukka.”a (Luuka 6:37.) See näitab, et Jeesus oli teadlik ebatäiuslike inimeste kalduvusest teiste üle kohut mõista. Kõik, kes tema kuulajate hulgas olid harjunud karmilt kohut mõistma, pidid selle lõpetama.

14. Miks me peame lõpetama teiste üle kohtumõistmise?

¹⁴ Aga miks me peame lõpetama teiste üle kohtumõistmise? Ühest küljest seepärast, et meie autoriteet on piiratud. Jünger Jaakobus tuletab meelde: „Ainult üks on seadusandja ja kohtumõistja” – Jehoova. Seepeale küsib Jaakobus otse: „Kes oled sina, et sa ligimese üle kohut mõistad?” (Jaakobuse 4:12; Roomlastele 14:1–4). Pealegi võib väga kergesti juhtuda, et langetame patuse loomuse tõttu ebaõiglasi kohtuotsuseid. Paljud hoiakud ja motiivid – muu hulgas eelarvamused, haavatud uhkus, kiivus ja enda õigekspidamine – võivad anda meile teistest moonutatud pildi. Kui hoiame meeles, et meie võimed on muuski mõttes piiratud, siis me ei kiirusta teistest vigu otsima. Me ei suuda näha inimeste südamesse ega tea kõiki asjaolusid, mis võivad neid mõjutada. Kes oleme meie, et söandame omistada kaaskristlastele valesid motiive või kritiseerida nende pingutusi Jumala teenimisel? Kas poleks palju parem jäljendada Jehoovat ning otsida oma vendadest ja õdedest head, mitte keskenduda nende puudustele!

15. Millistel sõnadel ja käitumisel pole kohta Jumala teenijate hulgas ning miks?

¹⁵ Aga mida võiks öelda pereliikmete kohta? Kahjuks on nii, et tänapäeval kõlavad paljud kõige karmimad „kohtuotsused” seal, kus peaks valitsema rahu ja turvalisus – kodus. Pole sugugi ebatavaline kuulda tigedatest meestest ja naistest või lapsevanematest, kes „karistavad” oma pereliikmeid lakkamatu sõnalise või kehalise vägivallaga. Jumala teenijate hulgas aga pole kohta teravatel sõnadel, õelal sarkasmil ega jõhkral kohtlemisel (Efeslastele 4:29, 31; 5:33; 6:4). Jeesuse nõuanne lõpetada kohtumõistmine ja hukkamõistmine ei kaota kehtivust siis, kui oleme kodus. Tuleta meelde, et õiglase tegutsemise juurde kuulub ka see, et kohtleme teisi nii, nagu Jehoova kohtleb meid. Meie Jumal pole meie vastu mitte kunagi karm ega julm. Vastupidi, ta „on väga hell ja halastav” nende vastu, kes teda armastavad (Jaakobuse 5:11). Milline suurepärane eeskuju, mida võime jäljendada!

Kogudusevanemad, kes teenivad „õigluse nimel”

16., 17. a) Mida ootab Jehoova kogudusevanematelt? b) Mida tuleb ette võtta siis, kui patustanu juures ei ilmne ehtsat kahetsust, ja miks?

¹⁶ Me kõik oleme kohustatud tegutsema õiglaselt, aga kristliku koguduse vanematel on selles suhtes eriline vastutus. Pane tähele, mida ütleb „peameeste” ehk kogudusevanemate kohta prohvetlik kirjeldus, mille esitas Jesaja: „Kuningas hakkab valitsema õiguse nimel ning peamehed asuvad juhtima õigluse nimel” (Jesaja 32:1). Jah, Jehoova ootab, et vanemad teeniksid kooskõlas õiglusega. Kuidas nad saavad seda teha?

¹⁷ Need vaimselt kõlblikud mehed teavad hästi, et õigus ja õiglus nõuavad koguduse hoidmist puhtana. Mõnikord tuleb vanematel mõista õigust seoses raskete väärtegudega. Seda tehes peavad nad meeles, et jumalikku õiglust iseloomustab halastuse osutamine kui vähegi võimalik. Seega nad üritavad aidata patustanul jõuda kahetsuseni. Aga mis saab siis, kui aitamispüüetest hoolimata pole patustanu juures näha ehtsat kahetsust? Jehoova Sõna näitab, et kooskõlas täiusliku õiglusega tuleb sel juhul astuda konkreetne samm: „Eemaldage pahategija enda keskelt.” See tähendab, et ta tuleb kogudusest välja heita (1. Korintlastele 5:11–13; 2. Johannese 9–11). Selline otsus kurvastab kogudusevanemaid, kuid nad mõistavad, et see on hädavajalik koguduse moraali ja vaimse puhtuse kaitsmiseks. Ja isegi siis loodavad nad, et ühel päeval saab patustanu oma eksimusest aru ning tuleb kogudusse tagasi (Luuka 15:17, 18).

18. Mida peavad vanemad silmas, kui annavad teistele Piibli põhjal nõu?

¹⁸ Vanemad teenivad kooskõlas õiglusega ka sel viisil, et annavad Piibli põhjal nõu, kui see on vajalik. Muidugi ei otsi vanemad teistes vigu ega püüa igal võimalusel teisi noomida. Aga võib juhtuda, et kaasusklik „satub enese teadmata eksiteele”. Kuna vanemad peavad meeles, et jumalik õiglus pole ei julm ega tundetu, ajendab see neid püüdma „parandada sellist inimest tasase meelega” (Galaatlastele 6:1). Seetõttu ei hurjuta vanemad eksinut ega räägi karmide sõnadega. Selle asemel üritavad nad hoopis armastusega nõu anda, et seda inimest julgustada. Isegi kui vanematel tuleb otseselt manitseda – selgitada avameelselt, millised on ebamõistliku teguviisi tagajärjed –, peavad nad meeles, et eksinud kaasusklik on Jehoova karja lammas.b (Luuka 15:7.) Kui nõuanne või manitsus on ilmselgelt ajendatud armastusest ja see esitatakse armastaval viisil, on tõenäolisem, et see aitab eksinul õigele teele tagasi jõuda.

19. Milliseid otsuseid tuleb vanematel teha ja millel peavad need põhinema?

¹⁹ Vanematel tuleb sageli teha otsuseid, mis puudutavad nende kaasusklikke. Näiteks saavad vanemad perioodiliselt kokku, et arutada, kas koguduses on teisi nõuetele vastavaid vendi, keda võiks soovitada kogudusevanemaks või -abiliseks. Vanemad teavad, kui tähtis on olla erapooletu. Selliseid otsuseid tehes ei toetu nad üksnes tunnetele, vaid juhinduvad Jumala esitatud nõuetest. Nii tegutsevad nad „eelarvamusteta ja erapooletult” (1. Timoteosele 5:21).

20., 21. a) Millised tahavad kogudusevanemad olla ja miks? b) Mida saavad vanemad teha, et aidata masendunuid?

²⁰ Vanemad rakendavad jumalikku õiglust muudeski valdkondades. Pärast seda, kui Jesaja oli ennustanud, et vanemad teenivad „õigluse nimel”, jätkas ta: „Igaüks neist on otsekui varjupaik tuule eest, justkui ulualune vihmavalingu ajal, nagu veeojad põuases paigas, nagu võimsa kalju vari janusel maal” (Jesaja 32:1, 2). Seetõttu üritavad vanemad pakkuda oma kaasteenijatele lohutust ja olla neile kosutuseks.

²¹ Kuna praegusel ajal tuleb ette hulgaliselt raskusi, mis mõjuvad masendavalt, vajavad paljud julgustust. Kogudusevanemad, mida saaksite teie teha selleks, et aidata masendunuid? (1. Tessalooniklastele 5:14.) Kuulake neid kaastundlikult (Jaakobuse 1:19). Sellised inimesed soovivad ehk rääkida murest oma südames kellelegi, keda nad usaldavad (Õpetussõnad 12:25). Kinnitage neile, et nad on vajalikud, hinnatud ja armastusväärsed – seda nii Jehoova kui ka vendade ja õdede silmis (1. Peetruse 1:22; 5:6, 7). Lisaks sellele võite palvetada koos nendega ja nende eest. Kui nad kuulevad kogudusevanemat südamest palvetamas nende pärast, on see väga lohutav (Jaakobuse 5:14, 15). Õigluse Jumalale ei jää märkamata need pingutused, mida te armastusest ajendatuna teete masendunute aitamiseks.

22. Kuidas me saame jäljendada Jehoova õiglust ja mis on selle tulemus?

²² Tõesti, me saame Jehoovaga üha lähedasemaks, kui jäljendame tema õiglust! Selleks tuleb meil tegutseda kooskõlas tema õiglaste põhimõtetega, kuulutada elupäästvat head sõnumit ja püüda märgata teiste häid omadusi, mitte otsida nende vigu. Kogudusevanemad, teie jäljendate jumalikku õiglust sellega, kui kaitsete koguduse puhtust, kui annate Pühakirja põhjal ülesehitavaid nõuandeid, kui teete erapooletuid otsuseid ja julgustate kurvameelseid. Kuidas see küll rõõmustab Jehoova südant, kui ta vaatab siia maa peale ja näeb oma rahvast, kes teeb kõik, mida suudab, et olla õiglane ja käia koos oma Jumalaga!