Abielu
Definitsioon: Mehe ja naise vaheline liit, et vastavalt Pühakirjas toodud normidele elada koos abielumehena ja abielunaisena. Abielu on Jumala korraldus. See võimaldab mehel ja naisel olla väga lähedastes suhetes ning tunda kindlustunnet, mille loob armastuse õhkkond ja see, et mõlemad pooled täidavad endale võetud kohustusi. Jehoova ei kehtestanud abielu üksnes selleks, et mehel oleks lähedane kaaslane, kes teda täiendaks, vaid ka selleks, et perekonnakorralduse raames toodaks ilmale teisigi inimesi. Kristlikule kogudusele vastuvõetavad abielusuhted tuleb kõikjal, kus see on vähegi võimalik, seaduslikult registreerida.
Kas tõesti on tähtis, et abiellutaks vastavalt seadusnõuetele?
Tiit. 3:1: „Tuleta neile meelde, et nad alistuksid valitsejaile ja ülemaile, oleksid sõnakuulelikud.” (Kui inimesed nendest juhistest kinni peavad, siis säilitab kumbki selle liidu osapool oma hea nime ja nende lapsed pääsevad häbist, mis saab osaks neile, kelle vanemad ei ole abielus. Abielu seaduslik registreerimine kindlustab ka perekonnaliikmete omandiõigused ühe abielupoole surma korral.)
Heebr. 13:4: „Abielu olgu igapidi au sees ja abieluvoodi rüvetamata! Sest Jumal nuhtleb hoorajaid ja abielurikkujaid.” (Et abielu tunnistataks kui liitu, mis on „au sees”, on tähtis abielu seaduslikult registreerida. „Hooruse” ja „abielurikkumise” määratlemisel peaksime meeles pidama, mida öeldakse eelpool tsiteeritud tekstis Tiitusele 3:1.)
1. Peetr. 2:12—15: „Elada vooruslikku elu paganate keskel, et nad selles, mille pärast nad teist kui kurjategijaist paha räägivad, teie häid tegusid nähes annaksid Jumalale austust ’katsumispäeval’! Alistuge kõigele inimeste seatud korrale Issanda pärast, olgu kuningale kui ülemale valitsejale, või pealikuile kui neile, keda tema on läkitanud kurjategijaile nuhtluseks, aga heategijaile kiituseks. Sest nõnda on Jumala tahtmine, et teie, tehes head, tõkestaksite mõistmatute inimeste rumalust.”
Kas siis, kui Aadam ja Eeva kooselu alustasid, järgiti mingeid „seaduslikke formaalsusi”?
1. Moos. 2:22—24: „Jehoova Jumal ehitas küljeluu, mille ta inimesest [Aadamast] oli võtnud, naiseks ja tõi tema Aadama juurde. Ja Aadam ütles: ’See on nüüd luu minu luust ja liha minu lihast! Teda peab hüütama mehe naiseks, sest ta on mehest võetud!’ Seepärast mees jätab maha oma isa ja ema ning hoiab oma naise poole, ja nemad on üks liha!” (Pane tähele, et Universumi Suverään Jehoova Jumal ise viis Aadama ja Eeva kokku. Asi ei olnud selles, et mees ja naine lihtsalt otsustasid seaduslikku võimu arvestamata koos elama hakata. Pane tähele ka seda, millist rõhku Jumal selle liidu püsivusele asetas.)
1. Moos. 1:28: „Jumal õnnistas neid [Aadamat ja Eevat], ja Jumal ütles neile: ’Olge viljakad ja teid saagu palju, täitke maa ja alistage see enestele; ja valitsege kalade üle meres, lindude üle taeva all ja kõigi loomade üle, kes maa peal liiguvad!’ ” (Nende sõnadega anti sellele liidule kõrgeima seadusliku Autoriteedi õnnistus, neile anti õigus seksuaalsuheteks ja ülesanne, mis andis nende elule mõtte.)
Kas inimene võib olla mitmikabielus, kui kohalikud seadused seda lubavad?
1. Tim. 3:2, 12: „Niisiis tuleb koguduse ülevaatajal olla laitmatu, ühe naise mees ... Koguduse abilised olgu ühe naise mehed.” (Lisaks sellele, et nendele meestele usaldati vastutus, pidid nad olema ka eeskujuks, keda teised kristliku koguduse liikmed võiksid järgida.)
1. Kor. 7:2: „Hooruspattude pärast olgu igal mehel oma naine ja igal naisel oma mees.” (See tekst ei anna ei mehele ega naisele luba omada mitut abikaasat.)
Miks lubas Jumal Aabrahamil, Jaakobil ja Saalomonil omada rohkem kui ühte naist?
Jehoova ei pannud alust polügaamiale. Tema andis Aadamale ainult ühe naise. Hiljem võttis Kaini järeltulija Lemek endale kaks naist. (1. Moos. 4:19) Aja jooksul hakkasid teised tema eeskuju järgima ja mõned võtsid endale orjatare liignaisteks. Jumal sallis seda kommet ja Moosese seaduses viis ta isegi sisse vastavad sätted, et sellistes suhetes olevaid naisi õigesti koheldaks. Nii oli see kuni kristliku koguduse rajamiseni, kuid siis nõudis ta, et tema sulased käituksid jälle selle nõude järgi, mille tema oli Eedenis kehtestanud.
Mis puutub Aabrahami, siis võttis ta endale naiseks Saarai (Saara). Kui Saara oli umbes 75 aastat vana ja arvas, et ta ei saa enam last, siis palus Saara oma abikaasal astuda vahekorda oma teenijatüdrukuga, et Saara võiks selle tüdruku kaudu seadusliku lapse saada. Aabraham toimiski nii, aga see viis tema kodakondsete seas tõsiste hõõrumisteni. (1. Moos. 16:1—4) Jehoova täitis Aabrahamile „seemne” kohta antud tõotuse, lastes hiljem Saaral endal ime läbi rasestuda. (1. Moos. 18:9—14) Aabraham võttis teise naise alles pärast Saara surma. — 1. Moos. 23:2; 25:1.
Jaakob sai mitmenaisepidajaks oma äia pettuse tõttu. See ei olnud Jaakobil kavas, kui ta läks Haarani lähedalt naist otsima. Piibel räägib tema naiste vahelisest õnnetust rivaalitsemisest märkimisväärse üksikasjalikkusega. — 1. Moos. 29:18—30:24.
On hästi teada, et Saalomonil oli palju naisi ja ka liignaisi. Aga mitte igaüks ei tea seda, et nõnda toimides rikkus ta Jehoova poolt selgelt väljendatud käsku, et kuningas „ärgu võtku enesele palju naisi, et ta ei taganeks usust”. (5. Moos. 17:17, meie kursiiv) Samuti tuleks tähele panna, et oma võõramaa naiste mõjul hakkas Saalomon ebajumalaid kummardama ja „tegi kurja Jehoova silmis ... Jehoova vihastus Saalomoni peale”. — 1. Kun. 11:1—9.
Kas lahku elama asumine on lubatud, kui abikaasad lihtsalt ei suuda rahus koos elada?
1. Kor. 7:10—16: „Abielulistele ei käsi mina, vaid Issand, et naine ärgu mingu mehest lahku. On aga keegi lahutatud, siis ta jäägu abielutuks või leppigu ära oma mehega. Ja mees ärgu hüljaku naist. Aga muile ütlen mina, mitte Issand [, aga nagu 40. salm näitab, juhtis Paulust püha vaim,]: kui ühel vennal on uskmatu naine ja naine heal meelel tahab elada temaga, siis ta ärgu hüljaku teda. Samuti kui ühel naisel on uskmatu mees ja mees heal meelel tahab elada temaga, siis ta ärgu hüljaku meest. Sest uskmatu mees on pühitsetud naise läbi ja uskmatu naine on pühitsetud mehe läbi, sest muidu oleksid teie lapsed rüvedad, aga nüüd on nad pühad. Aga kui uskmatu pool lahkub, siis ta lahkugu; niisuguseis asjus ei ole vend ega õde orjastatud; ent Jumal on meid rahus kutsunud. Sest mis tead sina, naine, kas sa oma mehe päästad? Või mis tead sina, mees, kas sa oma naise päästad?” (Mis eesmärgil peaks usklik raskusi taluma ja abielu kooshoidmiseks tõsiseid pingutusi tegema? Austusest abielu jumaliku päritolu vastu ja lootuses, et ehk võib uskmatul aidata aja jooksul tõelise Jumala sulaseks saada.)
Mida öeldakse Piiblis selle kohta, kui keegi tahab abielu lahutada, et uuesti abielluda?
Mal. 2:15, 16: „Kandke siis hoolt oma hinge eest ja ükski ärgu olgu truuduseta oma nooreea naise vastu! Sest ma vihkan lahutust, ütleb Jehoova, Iisraeli Jumal.”
Matt. 19:8, 9: „[Jeesus] ütles neile: ’Mooses on teile teie südame kanguse pärast andnud loa oma naisi enestest lahutada; algusest ei ole see mitte nõnda olnud. Aga ma ütlen teile: kes oma naise enesest lahutab muidu kui hooruse [abieluvälise seksuaalvahekorra] pärast ja võtab teise, see rikub abielu.’ ” (Niisiis on süütul abielupoolel küll lubatud ennast lahutada abikaasast, kes on süüdi „hooruses”, kuid temalt ei nõuta seda. Meie kursiiv.)
Rooml. 7:2, 3: „Nii on abielunaine käsuga seotud elusoleva mehe külge; aga kui mees sureb, on ta lahti mehe käsu alt. Sellepärast, kui naine mehe elus olles läheb teisele mehele, nimetatakse teda abielurikkujaks; aga kui mees sureb, on ta sellest käsust vaba, nii et ta ei ole abielurikkuja, kui ta läheb teisele mehele.”
1. Kor. 6:9—11: „Ärge eksige: hoorajad ja ebajumala kummardajad ja abielurikkujad ja salajased ropud ja poisipilastajad ... ei päri Jumala riiki! Ja sellised olid teist mõningad; aga te olete puhtaks pestud, olete pühitsetud, olete õigeks tehtud Issanda Jeesuse Kristuse nimes ja meie Jumala Vaimus.” (See rõhutab asja tõsidust. Kahetsematutel abielurikkujatel ei ole kohta Jumala Kuningriigis. Kuid inimesed, kes varem abielu rikkusid ja võib-olla isegi piiblivastaselt uuesti abiellusid, võivad Jumalalt andeks saada ja tema ees puhta seisundi saavutada, kui nad tõesti kahetsevad ja näitavad üles usku Jeesuse ohvri pattelunastavasse väärtusse.)
Miks lubas Jumal vanal ajal vendade-õdede abielu?
Piibel näitab tõepoolest, et Kain abiellus oma õega (1. Moos. 4:17; 5:4) või ehk venna- või õetütrega ja et Aabram abiellus oma poolõega. (1. Moos. 20:12) Kuid hiljem keelati sellised abielud Moosese kaudu antud Seadusega selgelt ära. (3. Moos. 18:9, 11) Ka tänapäeva kristlastele on need keelatud. Lähedaste sugulaste vahelise abielu puhul on palju tõenäolisem, et järglastele kanduvad edasi kahjulikud pärilikud tegurid.
Miks ei olnud venna-õe abielu inimkonna ajaloo alguses sobimatu? Jumal lõi Aadama ja Eeva täiuslikena ning tema eesmärk oli, et kogu inimkond nendest põlvneks. (1. Moos. 1:28; 3:20) On selge, et esialgu pidid lähedased sugulased omavahel abielluma, seda eriti mõne esimese põlvkonna jooksul. Isegi pärast patu esiletulekut oli laste nimetamisväärse kehalise või vaimse väärarengu oht esimeste põlvkondade ajal võrdlemisi väike, sest inimsugu oli palju lähemal täiuslikkusele, mida Aadam ja Eeva algselt olid nautinud. Seda tõendab tolleaegsete inimeste pikk eluiga. (Vaata 1. Moosese 5:3—8; 25:7.) Aga 2500 aastat pärast Aadama patustamist keelas Jumal verepilastusliku abielu. See kaitses järeltulijaid ja tõstis Jehoova sulaste seksuaalmoraali kõrgemale neid ümbritsevate inimeste omast, kes tollal harrastasid igasuguseid väärastunud kombeid. — Vaata 3. Moosese 18:2—18.
Mis võib aidata abielu parandada?
1) Ühine korrapärane Jumala Sõna uurimine ning Jumala palumine, et ta aitaks probleeme lahendada. — 2. Tim. 3:16, 17; Õpet. 3:5, 6; Fil. 4:6, 7.
2) Pea-seisundi põhimõtte hindamine. See paneb abielumehe peale suure vastutuse. (1. Kor. 11:3; Efesl. 5:25—33; Kol. 3:19) See nõuab ka abielunaiselt tõsiseid pingutusi. — Efesl. 5:22—24, 33; Kol. 3:18; 1. Peetr. 3:1—6.
3) Seksuaalse huvi ilmutamine ainult oma abikaasa vastu. (Õpet. 5:15—21; Heebr. 13:4) Abikaasa vajaduste armastav silmaspidamine aitab tal hoiduda kiusatusest patustada. — 1. Kor. 7:2—5.
4) Omavaheline lahke ja tähelepanelik kõnelemisviis; vihapursetest, näägutamisest ja teravalt kriitiliste märkuste tegemisest hoidumine. — Efesl. 4:31, 32; Õpet. 15:1; 20:3; 21:9; 31:26, 28.
5) Töökus ja usaldusväärsus perekonna elukoha ja riietuse eest hoolitsemisel ning ka tervislike toitude valmistamisel. — Tiit. 2:4, 5; Õpet. 31:10—31.
6) Piibli nõuannete alandlik rakendamine, hoolimata sellest, kas tuntakse, et teine teeb kõike, mida ta peaks tegema, või mitte. — Rooml. 14:12; 1. Peetr. 3:1, 2.
7) Tähelepanu pööramine enda vaimsete omaduste arendamisele. — 1. Peetr. 3:3—6; Kol. 3:12—14; Gal. 5:22, 23.
8) Kui peres on lapsi, siis neile vajaliku armastuse osutamine, nende õpetamine ja distsiplineerimine. — Tiit. 2:4; Efesl. 6:4; Õpet. 13:24; 29:15.