11. Millise volituse annab Jehoova oma sulasele ja mida näitab Jehoova oma jumalikkuse kohta?

¹¹ Kuna väärjumalad on jõuetud, ei suuda nad mingeid tunnistajaid esitada. Seetõttu jääb tunnistajate pink piinlikult tühjaks. Kuid nüüd tuleb Jehoova kord tõestada oma jumalikkust. Vaadates oma rahva poole, ütleb ta: ”Teie olete minu tunnistajad, .. minu sulane, kelle ma olen valinud, et te teaksite, usuksite minusse ja mõistaksite, et mina see olen: enne mind ei ole olnud ühtki jumalat ega tule ühtki pärast mind! Mina, mina olen Jehoova, ei ole muud päästjat kui mina! Mina olen teatavaks teinud, päästnud ja kuulutanud, aga mitte mõni võõras [”jumal”, UM] teie hulgas; teie olete minu tunnistajad .. ja mina olen Jumal! Ka edaspidi olen ma seesama ja ükski ei päästa minu käest! Mina teen, ja kes saaks [mu kätt] takistada?” (Jesaja 43:10—13).

14. Mida Jehoova iisraellastele meelde tuletab ja mille poolest on see meeldetuletus ajakohane?

¹⁴ Jehoova hoolitseb nende eest, kes kannavad auväärselt tema nime, ja ta suhtub neisse ”nagu oma silmaterasse”. Ta tuletab iisraellastele seda meelde, rääkides neile, kuidas ta nad Egiptusest päästis ja juhtis neid turvaliselt läbi kõrbe. (5. Moosese 32:10, 12.) Tol ajal ei olnud neil ühtegi võõrast jumalat, sest nad nägid ise oma silmaga kõigi Egiptuse jumalate täielikku alandamist. Jah, kogu Egiptuse panteon ei suutnud kaitsta Egiptust ega takistada Iisraeli lahkumist (2. Moosese 12:12). Sarnaselt sellega ei suuda võimas Babüloni linn, mille territooriumil paistab silma vähemalt 50 väärjumalate templit, peatada Kõikvõimsa kätt, kui ta vabastab oma rahva. On selge, et peale Jehoova ”ei ole muud päästjat”.