Jehoova kummardamise õige koht meie elus
„Iga [„kogu”, NW] päev ma tänan sind ja kiidan su nime ikka ja igavesti!” — LAUL 145:2.
1. Mida Jehoova seoses kummardamisega ootab?
„MINA, Jehoova, sinu Jumal, olen Jumal, kes nõuab ainulaadset andumust.” (2. Moosese 20:5, NW) Mooses kuulis neid sõnu Jehoovalt, ja kui ta hiljem Iisraeli rahva poole pöördus, kordas ta neid uuesti. (5. Moosese 5:9, NW) Moosesel ei olnud vähimatki kahtlust selles, et Jehoova Jumal ootab, et Tema sulased kummardaksid ainuüksi Teda.
2., 3. a) Mis tegi iisraellastele eksimatult selgeks, et Siinai mäe lähedal toimunu oli midagi ebatavalist? b) Milliseid küsimusi me uurime seoses iisraellaste ja Jumala nüüdisaja sulaste jumalakummardamisega?
2 Siinai mäe lähedale laagrisse asunud iisraellased ja koos nendega Egiptusest lahkunud „hulk segarahvast” olid millegi ebahariliku tunnistajateks. (2. Moosese 12:38) See ei sarnanenud vähimalgi määral nende Egiptuse jumalate kummardamisega, kes olid nüüd kümnes nuhtluses alandatud. Jehoova tegi Moosesele ilmsiks oma kohaloleku ning sellega kaasnesid erakordsed hirmuäratavad nähtused: müristamine, välgusähvatused ja kõrvulukustav sarvehääl, mis pani kogu laagris oleva rahva värisema. Seejärel oli näha tuld ja suitsu ning kogu mägi vabises. (2. Moosese 19:16—20; Heebrealastele 12:18—21) Kui mõni iisraellane vajas veel mingit tõendit selle kohta, et toimunu oli midagi ebatavalist, võis ta seda peagi näha. Ei kulunud kaua, kui Mooses mäe otsast alla tuli, käes koopia Jumala seadusest. Inspireeritud ülestähenduse kohaselt ’hiilgas [Moosese] palge nahk ja [rahvas] kartis temale ligineda’. See oli tõepoolest unustamatu, üleloomulik kogemus! — 2. Moosese 34:30.
3 Nendel Jumala eelpiltliku rahva liikmetel oli täiesti selge, milline koht peab Jehoova kummardamisel nende elus olema. Tema oli nende Päästja. Nad võlgnesid talle koguni oma elu. Tema oli ka nende Seadusandja. Aga kas nad hoidsid Jehoova kummardamist oma elus esikohal? Ja kuidas on lugu Jumala nüüdisaja sulastega? Millisel kohal on Jehoova kummardamine nende elus? — Roomlastele 15:4.
Kuidas Iisrael Jehoovat kummardas
4. Milline oli Iisraeli laagri paigutus kõrberännaku ajal, ja mis oli laagri keskpaigas?
4 Kui sul oleks olnud võimalik heita linnulennult pilk kõrbes laagrisse asunud Iisraelile, mida sa siis oleksid näinud? Määratul maa-alal korrapäraselt põhja, lõuna, ida ja lääne suunas kolme suguharu kaupa ridadesse paigutatud telkide gruppe, kus leiab peavarju arvatavasti kolm miljonit või enamgi inimest. Täpsemal vaatlemisel oleksid sa märganud, et laagri keskosa lähedal paikneb veel üks grupp telke. Neis neljas väiksemas telgirühmas elavad Leevi suguharusse kuuluvad perekonnad. Otse laagri keskel riidest seinaga eraldatud maa-alal seisab unikaalne ehitis. See on „kogudusetelk” ehk tabernaakel, mille „targa meelega” iisraellased Jehoovalt saadud plaani järgi ehitasid. — 4. Moosese 1:52, 53; 2:3, 10, 17, 18, 25; 2. Moosese 35:10, VP.
5. Millist eesmärki kogudusetelk Iisraelis teenis?
5 Oma kõrberännaku jooksul püstitasid iisraellased kogudusetelgi igas, arvatavasti 40 laagripaigas, ja see oli nende laagri keskpunktiks. (4. Moosese 33. peatükk) Piibel ütleb tabavalt, et Jehoova elab oma rahva keskel, otse iisraellaste laagri südames. Kogudusetelk oli täis tema auhiilgust. (2. Moosese 29:43—46; 40:34; 4. Moosese 5:3; 11:20; 16:3) Raamat Our Living Bible (Meie elav Piibel) kommenteerib: „Kuna see kaasaskantav pühamu oli suguharude religioossete kogunemiste keskuseks, oli see neile kõige tähtsam asi. See hoidis neid pikkade kõrberännaku-aastate jooksul koos ja võimaldas neil ühtselt tegutseda.” Veelgi enam, kogudusetelk tuletas iisraellastele pidevalt meelde, et Looja kummardamine on nende elu keskpunktiks.
6., 7. Milline kummardamishoone vahetas kogudusetelgi välja, ja kuidas see Iisraeli rahvast teenis?
6 Pärast seda, kui iisraellased Tõotatud Maale jõudsid, jäi kogudusetelk ikka nende jumalakummardamise keskpunktiks. (Joosua 18:1; 1. Saamueli 1:3) Hiljem tegi kuningas Taavet ettepaneku rajada püsiv hoone. Selleks sai tempel, mille tema poeg Saalomon hiljem valmis ehitas. (2. Saamueli 7:1—10) Templi pühitsemisel laskus alla pilv, mis näitas, et Jehoova kiidab selle ehitise heaks. „Mina olen sulle ehitanud valitsuskoja, su igavese eluaseme paiga,” palvetas Saalomon. (1. Kuningate 8:12, 13; 2. Ajaraamat 6:2) Sellest äsjavalminud templist sai nüüd rahva jumalakummardamise keskus.
7 Kolm korda aastas läksid kõik meessoost iisraellased üles Jeruusalemma, et osaleda rõõmurohketes templipidustustes ja avaldada seega Jumalale tänu tema õnnistuste eest. On väga kohane, et neid kokkutulekuid nimetati ’Jehoova pühadeks’, sest neil keskendati tähelepanu Jumala kummardamisele. (3. Moosese 23:2, 4) Koos teiste perekonnaliikmetega osalesid pidustustel ka jumalakartlikud naised. — 1. Saamueli 1:3—7; Luuka 2:41—44.
8. Kuidas annab Laul 84:2—13 tunnistust Jehoova kummardamise tähtsusest?
8 Laulikud tunnistasid inspiratsiooni all väljendusrikkalt, kui tähtsal kohal on Jumala kummardamine nende elus. „Kui armsad on sinu hooned, Jehoova Sebaot!” laulsid Korahi pojad. Kindlasti ei ülistanud nad pelgalt mingit ehitist. Nad tõstsid oma hääle hoopis Jehoova Jumala kiituseks, kuulutades: „Mu süda ja mu ihu hüüavad rõõmsasti elava Jumala poole!” Leviite tegi nende teenistus väga õnnelikuks. „Õndsad [„õnnelikud”, NW] on need, kes elavad sinu kojas!” kuulutasid nad. „Nad kiidavad sind alati!” Tegelikult võis kogu Iisrael laulda: „Õnnis on inimene, kelle tugevus on sinus, kelle mõttes on pühad teekonnad! . . . Nad saavad rammule rammu lisaks ja ilmuvad Jumala ette Siionis!” Kuigi iisraellase teekond Jeruusalemma võis olla pikk ja väsitav, sai ta pealinna jõudes uut jõudu. Tema süda täitus rõõmuga, kui ta laulis ülistavalt oma eesõigusest kummardada Jehoovat: „Sest üks päev sinu õuedes on parem kui muid tuhat; ma seisan pigemini läve juures oma Jumala kojas kui viibin õelate majades. . . . Jehoova Sebaot, õnnis on inimene, kes sinu peale loodab!” Seesugused väljendused näitavad, et need iisraellased pidasid Jehoova kummardamist esmatähtsaks. — Laul 84:2—13.
9. Mis juhtus Iisraeli rahvaga siis, kui see ei hoidnud Jehoova kummardamist esikohal?
9 Kahjuks ei hoidnud Iisrael õiget kummardamist mitte alati esikohal. Iisraellased kummardasid valejumalaid ja see kahandas nende innukust Jehoova suhtes. Seetõttu jättis Jehoova nad nende vaenlaste kätte ja laskis nad Babüloni vangi viia. Kui iisraellased 70 aasta pärast kodumaale tagasi toodi, andis Jehoova neile ustavate prohvetite Haggai, Sakarja ja Malakia kaudu ergutavaid manitsusi. Preester Esra ja maavalitseja Nehemja õhutasid Jumala rahvast templit uuesti üles ehitama ja seal õiget kummardamist taastama. Kuid sajandite möödudes muutus õige kummardamine rahva silmis jälle vähetähtsaks.
Innukus õige kummardamise suhtes esimesel sajandil
10., 11. Millisel kohal oli Jehoova kummardamine ustavate inimeste elus ajal, mil Jeesus oli maa peal?
10 Jehoova poolt määratud ajal ilmus Messias. Ustavad inimesed lootsid Jehoova päästele. (Luuka 2:25; 3:15) Luuka evangeelium räägib rõhutatult 84-aastasest Annast, lesest, kes „ei läinud ära pühakojast, vaid teenis Jumalat paastumiste ja palvetamistega ööd ja päevad”. — Luuka 2:37.
11 „Minu roog,” ütles Jeesus, „on see, et ma teen selle tahtmist, kes mind on läkitanud, ja lõpetan tema töö.” (Johannese 4:34) Tuleta meelde, kuidas Jeesus reageeris, kui ta templis rahavahetajaid kohtas. Ta lükkas kummuli nii nende lauad kui ka tuvimüüjate istmed. Markus jutustab: „[Jeesus ei] sallinud, et keegi kandis astjaid pühakojast läbi. Ja ta õpetas ja ütles neile: ’Eks ole kirjutatud: minu koda peab hüütama palvekojaks kõigile rahvaile? Kuid teie olete selle teinud röövliauguks!’ ” (Markuse 11:15—17) Tõepoolest, Jeesus ei lubanud isegi seda, et teise linnaossa kandamit tassides otseteed läbi templi õue mindaks. Jeesuse tegevus lisas jõulisust tema varem antud nõuandele: „Otsige esiti Jumala riiki ja tema õigust.” (Matteuse 6:33) Jeesus andis Jehoovale ainulaadse andumuse osutamises parima eeskuju. Ta elas tõepoolest selle järgi, mida ta kuulutas. — 1. Peetruse 2:21.
12. Kuidas näitasid Jeesuse jüngrid, et nad seadsid Jehoova kummardamise oma elus esikohale?
12 Jeesus andis oma jüngritele eeskuju ka selles, kuidas ta täitis oma ülesannet vabastada rõhutud, kuid ustavad juudid valede religioossete tavade koorma alt. (Luuka 4:18) Kuuletudes Jeesuse käsule teha jüngreid ja ristida neid, kuulutasid algkristlased julgelt, milline on Jehoova tahe seoses nende ülestõusnud Issandaga. Jehoovale meeldis väga see, et nad seadsid Tema kummardamise esikohale. Sellepärast vabastas Jumala ingel apostlid Peetruse ja Johannese ime abil vahi alt ning juhendas neid: „Minge, esinege ning rääkige rahvale pühakojas kõik selle elu sõnad!” Saanud taas jõudu, kuuletusid nad sellele. „[Nad] ei lakanud iga päev . . . õpetamast evangeeliumi Kristusest Jeesusest” nii Jeruusalemma templis kui ka majast majja. — Apostlite teod 1:8; 4:29, 30; 5:20, 42; Matteuse 28:19, 20.
13., 14. a) Mida on Saatan üritanud Jumala sulastega teha juba algkristluse päevist alates? b) Mida on Jumala ustavad sulased alati teinud?
13 Kui vastupanu kuulutustööle kasvas, juhtis Jumal oma ustavaid sulaseid ajakohaseid nõuandeid kirja panema. „Heitke kõik oma mure [Jehoova] peale, sest tema peab hoolt teie eest,” kirjutas Peetrus veidi pärast aastat 60 m.a.j. „Olge kained, valvake, sest teie vastane, kurat, käib ümber nagu möirgaja lõukoer otsides, keda neelata! Tema vastu seiske kindlad usus ning teadke, et teie vendadel maailmas tuleb neidsamu kannatusi täielikult kanda.” Algkristlased said nendest sõnadest kahtlemata kinnitust. Nad teadsid, et kui nad pisut on kannatanud, viib Jumal nende ettevalmistamise lõpule. (1. Peetruse 5:7—9; 5:10, NW) Neil juudi asjadesüsteemi viimseil päevil tõstsid tõelised kristlased Jehoova armastava kummardamise uutele kõrgustele. — Koloslastele 1:23.
14 Nagu apostel Paulus oli ennustanud, leidis aset ka ärataganemine ehk õigest kummardamisest eemaldumine. (Apostlite teod 20:29, 30; 2. Tessalooniklastele 2:3) Esimese sajandi viimased aastakümned annavad sellele kuhjaga kinnitust. (1. Johannese 2:18, 19) Saatan külvas tõeliste kristlaste sekka edukalt võltskristlasi, mistõttu neid „lusteid” oli nisutaolistest kristlastest raske eristada. Kuid järgnevate sajandite jooksul seadsid mõned üksikisikud Jumala kummardamise oma elus ikkagi esikohale, riskides koguni eluga. Aga kuni „rahvastele määratud aegade” viimaste aastakümneteni ei kogunud Jumal oma sulaseid õiget kummardamist kõrgele tõstma. — Matteuse 13:24—30, 36—43; Luuka 21:24, NW.
Jehoova kummardamine on tänapäeval kõrgele tõstetud
15. Kuidas on alates 1919. aastast täitunud prohvetiennustused Jesaja 2:2—4 ja Miika 4:1—4?
15 Aastal 1919 andis Jehoova võitud jäänusele volituse võtta ette julge ülemaailmne kuulutushoogtöö, mis tõstis tõelise Jumala kummardamise kõrgele. Alates 1935. aastast, mil hakkasid juurde tulema sümboolsed „teised lambad”, on pidevalt suurenenud rahvavool, kes vaimses mõttes tõuseb „Jehoova koja mäele”. 1993. teenistusaastal kiitsid Jehoovat tema 4709889 tunnistajat, kutsudes ka teisi inimesi endaga Jehoova ülendatud kummardamises ühinema. Milliseks kontrastiks on see küll vaimselt mandunud olukorrale, mis valitseb ülemaailmse valereligiooni impeeriumi, eriti just ristiusumaailma sektantlikel „küngastel”! — Johannese 10:16; Jesaja 2:2—4; Miika 4:1—4.
16. Mida peavad kõik Jumala sulased tegema, pidades silmas seda, mida on ennustatud Jesaja 2:10—22?
16 Valereligiooni pooldajad peavad „kõrgeks” oma kirikuid ja katedraale ning samuti oma vaimulikkonda, andes neile ülespuhutud tiitleid ja aunimesid. Kuid pane tähele, mida ennustas Jesaja: „Inimeste suurelised silmad alandatakse ja meeste kõrkus painutatakse! Jah, sel päeval on Jehoova üksinda kõrge!” Millal see toimub? See toimub kiiresti läheneva suure viletsuse ajal, mil ’ebajumalad kaovad täiesti’. Pidades silmas selle hirmuäratava aja ähvardavat lähedust, peavad kõik Jumala sulased tõsiselt kaaluma, millisel kohal on Jehoova kummardamine nende elus. — Jesaja 2:10—22.
17. Kuidas näitavad Jehoova sulased tänapäeval, et nad seavad Jehoova kummardamise oma elus esikohale?
17 Jehoova tunnistajad kui rahvusvaheline vennaskond on laialt tuntud oma innukuse poolest Kuningriigi kuulutamisel. Nende jumalakummardamine ei ole vaid formaalne religioon, mille peale kulutatakse nädalas umbes tunnike. Kaugel sellest, see on kogu nende eluviis. (Laul 145:2) Eelmisel aastal korraldas rohkem kui 620000 tunnistajat oma elu nii, et nad said osaleda kristlikus teenistuses täisaegselt. Kindlasti ei jäta teisedki Jehoova kummardamist unarusse. Selle tähtsus tuleb selgelt esile nende igapäevases keelepruugis ja avalikus kuulutustöös isegi siis, kui nende perekondlikud kohustused nõuavad, et nad teeksid oma ilmalikul töökohal hoolega tööd.
18., 19. Too näiteid selle kohta, millist julgustust sa oled ehk saanud, kui oled lugenud tunnistajate elulugusid.
18 Vahitornis ilmunud Jehoova tunnistajate elulood näitavad üksikasjalikumalt, kuidas paljud vennad ja õed on Jehoova kummardamise oma elus esikohale seadnud. Üks noor õde, kes kuueaastaselt pühendas oma elu Jehoovale, seadis endale eesmärgiks misjoniteenistuse. Millise eesmärgi võite endale seada teie, noored vennad ja õed, mis aitaks teil Jehoova kummardamist oma elus esikohal hoida? — Vaata 1992. aasta 1. märtsi Vahitorni lehekülgedel 26—30 toodud artiklit „Püüdlemine kuueaastaselt seatud eesmärgi poole”.
19 Üks leseks jäänud vanem õde on samuti heaks eeskujuks, asetades Jehoova kummardamise oma elus selle õigele kohale. Ta sai vastupidamiseks palju julgustust neilt, kellel ta oli aidanud tõde õppida. Nad olid talle „perekonnaks”. (Markuse 3:31—35) Kui sa leiad ennast samasugusest olukorrast, kas võtad siis vastu abi ja toetuse, mida koguduse nooremad liikmed sulle pakuvad? (Pane palun tähele, mida õde Winifred Remmie rääkis artiklis „Ma vastasin lõikusajal”, mis ilmus 1992. aasta 1. juuli Vahitornis lehekülgedel 21—23.) Teie, täisaegsed sulased, näitate, et Jehoova kummardamine on teie elus tõesti esikohal, kui teenite alandlikult seal, kuhu teid määratakse, ja allute meeleldi teokraatlikule juhtimisele. (Pane palun tähele venna Roy Ryani eeskuju, millest räägitakse 1991. aasta 1. detsembri Vahitorni lehekülgedel 24—27, artiklis „Jumala organisatsiooni lähedal püsimine”.) Pea meeles, et kui me seame Jehoova kummardamise oma elus esikohale, võime olla kindlad, et Jehoova hoolitseb meie eest. Meil ei ole vaja olla mures selle pärast, kust saada eluks hädavajalikke asju. Seda näitavad õdede Olive ja Sonia Springate’i kogemused. — Vaata artiklit „Oleme otsinud esmalt Kuningriiki”, 1994. aasta 1. veebruari Vahitornis lehekülgedel 20—25.
20. Millised asjakohased küsimused me peaksime endale nüüd esitama?
20 Kas igaüks meist ei peaks endale esitama mõningad mõtlemapanevad küsimused? Millisel kohal on Jehoova kummardamine minu elus? Kas ma elan oma pühendumise vääriliselt ja täidan Jumala tahet nii hästi, kui suudan? Millistes eluvaldkondades saan ma ennast parandada? Järgneva artikli hoolas lugemine annab võimaluse mõtiskleda selle üle, kuidas me kasutame oma võimeid ja vahendeid kooskõlas sellega, mille oleme valinud tähtsaimaks asjaks oma elus — Suveräänse Issanda Jehoova, meie armastava Isa kummardamisega. — Koguja 12:13; 2. Korintlastele 13:5.
Kordamiseks
◻ Mida Jehoova seoses kummardamisega ootab?
◻ Mida kogudusetelk meelde tuletas?
◻ Kes olid tähelepanuväärsed innukuse eeskujud seoses õige kummardamisega esimesel sajandil m.a.j., ja kuidas?
◻ Kuidas on Jehoova kummardamine alates 1919. aastast kõrgele tõstetud?