Sea tähtsaimad asjad kindlasti esikohale!
Õhtul on koosolek, kuid sul on töö veel pooleli. Kumma sa sead esikohale?
SA OLED abielumees ja isa. Pika ja raske tööpäeva lõppedes pöörduvad su mõtted õhtusele koguduse koosolekule. Kui nüüd kohe pärast tööd lahkuda, jõuaksid enne koosolekule minekut veel parajasti pesta, riided vahetada ning kiirelt einestada. Ootamatult palub sinu ülemus sul ületööd teha ning lubab selle eest hästi maksta. Raha on sul muidugi vaja.
Ehk oled sa abielunaine ja ema. Õhtusööki valmistades langeb su pilk triikimata pesu kuhjale, millest mõnda riideeset läheks juba homme vaja. Sa mõtled endamisi, et kui õhtul koosolekule minna, ei jääks triikimiseks küll üldse aega. Hiljuti hakkasid täiskohaga tööl käima ning seetõttu tunned, kui raske on selle kõrvalt veel majapidamise eest hoolitseda.
Võib-olla oled sa õpilane. Sinu toa kirjutuslauale on kuhjunud koduste tööde hunnik. Enamik neist on juba mõnda aega tagasi üles antud, kuid sa oled nende tegemise edasi lükanud ning nüüd tuleb sul korraga mitu tööd ära teha. Sa tahad kangesti küsida vanematelt luba jääda koosolekult koju, et kodutööd lõpetada.
Mille asetad sina esikohale: ületöö, triikimise, kodused ülesanded või koguduse koosoleku? Mida tähendab vaimses mõttes seada tähtsaimad asjad esikohale? Kuidas Jehoova sellele vaatab?
Mis tuleks seada esikohale?
Varsti pärast seda, kui iisraellased said kümme käsku, nähti üht meest hingamispäeval puid korjamas. Seadus keelas selle selgelt ära (4. Moosese 15:32—34; 5. Moosese 5:12—15). Kuidas sina selle juhtumi oleksid lahendanud? Kas oleksid sa meest õigustanud, põhjendades, et ta ei ajanud ju taga mingit luksust, vaid töötas ainult oma perekonna hädavajaduste pärast? Kas oleksid sa arutlenud nõnda, et terve aasta jooksul on ju palju kordi võimalik hingamispäeva pidada ning see, et võib-olla mehe halva planeerimise tõttu üks hingamispäev pidamata jäi, on vabalt andestatav?
Jehoova suhtus sellesse juhtumisse palju rangemalt. Piibel teatab: ”Aga Jehoova ütles Moosesele: ”Seda meest karistatagu surmaga.”” (4. Moosese 15:35). Miks oli Jehoova selle mehe vastu nii karm?
Inimestel oli kuus päeva nädalas võimalik puid korjata ning ka toidu ja riietuse hankimiseks ning peavarju eest hoolitsemiseks tööd teha. Seitsmes päev tuli pühendada vaimsetele vajadustele. Kuigi polnud muidugi vale korjata puid, oli siiski vale teha seda ajal, mis tulnuks eraldada Jehoova kummardamisele. Kuigi kristlased pole enam Moosese Seaduse all, kas ei õpeta see juhtum siiski seda, kui tähtis on asjad tähtsuse järjekorda seada? (Filiplastele 1:10.)
Pärast 40 kõrbeaastat olid iisraellased valmis sisenema Tõotatud Maale. Mõned olid tüdinud Jumala pakutud mannast, mida nad kõrbes sõid, ning igatsesid kahtlematult juba midagi muud süüa. Aitamaks neil säilitada õiget hoiakut ajal, mil nad sisenesid ”maale, mis piima ja mett voolab”, tuletas Jehoova neile meelde, et ”inimene ei ela ükspäinis leivast, vaid inimene elab kõigest, mis lähtub Jehoova suust” (2. Moosese 3:8; 5. Moosese 8:3).
Iisraellased pidid oma ”piima ja mee” saamiseks kõvasti vaeva nägema. Neil tuli lahinguid pidada, maju ehitada, põldusid harida. Peale selle käskis Jehoova inimestel eraldada iga päev aega vaimsete asjade üle mõtisklemiseks. Nad pidid võtma ka aega, et oma lastele Jumala teid õpetada. Jehoova ütles: ”Õpetage neid [minu käske] oma lastele, rääkides neist kojas istudes ja teed käies, magama heites ja üles tõustes!” (5. Moosese 11:19).
Kolm korda aastas pidid kõik selle maa meessoost iisraellased ja proselüüdid Jehoova palge ette ilmuma. Mõistes, et terve pere võib sellisest sündmusest vaimset kasu saada, tegid paljud perekonnapead korraldusi, et naine ja lapsed saaksid kaasa tulla. Kes aga kaitseks perekonna ära olles nende kodu ja põlde vaenlaste rünnaku eest? Jehoova tõotas: ”Ükski ei himusta su maad, kui sa lähed, et tulla kolm korda aastas Jehoova, oma Jumala palge ette” (2. Moosese 34:24). Iisraellased vajasid usku, olemaks kindlad selles, et vaimsete asjade esikohale seadmisega ei kaota nad materiaalses mõttes midagi. Kas Jehoova sõna osutus tõeks? Osutus küll!
Otsige esiti Jumala riiki
Jeesus õpetas oma järelkäijaid asetama vaimsed asjad kõigest muust ettepoole. Mäejutluses andis ta oma kuulajatele nõu: ”Ärge siis olge mures, küsides, mida me sööme? või mida me joome? või millega me riietume? Ent otsige esiti Jumala riiki ja tema õigust, siis seda kõike antakse teile pealegi!” (Matteuse 6:31, 33). Peatselt pärast Jeesuse surma võtsidki äsjaristitud kristlased seda nõuannet kuulda. Palju juute ja juudi proselüüte reisis meie ajaarvamise 33. aastal Jeruusalemma nelipüha pidama. Seal sündis midagi ootamatut. Nad kuulsid head sõnumit Jeesusest Kristusest ning võtsid selle vastu. Nad olid õhinal valmis oma uut usku veel paremini tundma õppima, seepärast jäid nad Jeruusalemma. Nende toidumoon hakkas otsa lõppema, kuid materiaalsed mugavused olid nende jaoks teisejärgulise tähtsusega. Nad olid leidnud Messia! Nende kristlikud vennad jagasid nendega oma materiaalset vara, nii et kõik ”jäid alati apostlite õpetusse ja .. palvetesse” (Apostlite teod 2:42).
Aja möödudes jäi mõnedel kristlastel korrapäraselt koosolekutel käimine unarusse (Heebrealastele 10:23—25). Võib-olla muutusid nad materialistideks, nii et vaimsed asjad jäid tahaplaanile, sellal kui nad ennast ja oma pere rahaliselt kindlustada püüdsid. Olles õhutanud vendi, et nad ei jätaks koosolekutel käimist, kirjutas apostel Paulus: ”Teie meelelaad olgu rahaahnuseta; olge rahul sellega, mis teil on. Sest tema on öelnud: ”Ma ei hülga sind ega jäta sind maha!”” (Heebrealastele 13:5).
Pauluse nõuanne osutus väga õigeaegseks. Umbes viis aastat pärast seda, kui Paulus kirjutas heebrea kristlastele, piiras Rooma armee Cestius Galluse juhtimisel Jeruusalemma ümber. Ustavad kristlased meenutasid Jeesuse hoiatust: ”Kui te siis näete [seda] .. siis .. kes on katusel, ärgu tulgu maha ja ärgu mingu sisse midagi võtma oma majast, ja kes on väljal, ärgu mingu tagasi võtma oma kuube” (Markuse 13:14—16). Nad teadsid, et nende ellujäämine ei sõltu mitte nende kindlast sissetulekust või materiaalse vara suurusest, vaid sellest, kas nad kuuletuvad Jeesuse juhenditele. Neile, kes olid Pauluse nõuannet kuulda võtnud ning asetanud vaimsed huvid esikohale, oli kindlasti kergem maha jätta oma kodu, töö, riided ja muu isiklik vara ning põgeneda mägedele. Seda ei suutnud aga mitte ükski rahaarmastuse lõksu langenutest.
Kuidas mõned tänapäeval tähtsaimad asjad esikohale seavad
Tänapäeva ustavad kristlased peavad kalliks vendadega läbikäimist ning toovad koosolekutel käimiseks ohvreid. Mõnedes paikades on ainsaks võimalikuks teenistuseks vahetustega töö. Üks vend tegi oma töökaaslastele ettepaneku töötada nende eest laupäeva õhtutel, mil enamik tema kandi inimesi eelistas meelt lahutada, kui nemad omakorda oleksid tema asemel tööl nendel õhtutel, mil on koosolek. Teised vahetustega töötavad vennad käivad koosolekutel naaberkoguduses, kui nende töö ei võimalda oma koguduse koosolekutele minna. Nõndaviisi ei jää neil peaaegu ühtegi koosolekut vahele. Kanadas sai üks tõe vastu huvi tundma hakanud naine kiiresti aru, kui tähtis on käia teokraatlikus teenistuskoolis ja teenistuskoosolekul, kuid tema töögraafik ei võimaldanud tal seda teha. Seepärast maksis ta oma töökaaslasele, et too oleks tema vahetuse ajal tööl, nii et ta ise saaks nendel tähtsatel koosolekutel käia.
Paljud krooniliselt haiged inimesed puuduvad harva koosolekutelt. Kui neil pole võimalik ise kuningriigisaali minna, kuulavad nad programmi kodus telefoni teel või kassetilindilt. Neil on tõesti kiiduväärt suhtumine Jehoova vaimsetesse korraldustesse, mida jagab tema ”ustav ja mõistlik sulane”! (Matteuse 24:45.) Kristlased, kes hooldavad oma eakaid vanemaid, on tõesti tänulikud, kui vend või õde on valmis nende vanema järele vaatama, nii et hooldaja ise saab koguduse koosolekule minna.
Plaani ette!
Lapsevanemad, kes on teadlikud oma vaimsetest vajadustest, aitavad lastel mõista kristlike koosolekute tähtsust. Üldjuhul ootavad vanemad, et nende lapsed teeksid oma kodused ülesanded kohe ära, selle asemel et lasta neil kuhjuda. Koosoleku õhtutel teevad lapsed oma kodutöö kohe, kui nad tulevad koolist koju. Hobid ja muud tegevused ei tohiks segada koosolekutel käimist.
Abielumees ja isa, kas sinu jaoks on koosolekud esmatähtsad? Abielunaine ja ema, kas sa püüad planeerida oma kohustusi nii, et saaksid käia koosolekutel? Teismelised, kas te arvestate kodutöid planeerides esmajärjekorras sellega, et saaksite koosolekule minna, või on koosolekud teile kodutöödega võrreldes teisejärgulise tähtsusega?
Koguduse koosolek on Jehoova armastav korraldus. Tuleks igati pingutada, et sellest osa saada. Jehoova õnnistab sind rikkalikult, kui sead vaimsed asjad esikohale!