„Mina olen ... südamelt alandlik”

1.–3. Kuidas tuleb Jeesus Jeruusalemma ja miks võivad mõned pealtvaatajad üsna imestunud olla?

JERUUSALEMM sumiseb põnevusest. Saabumas on keegi tähtis mees! Linnast väljaspool kogunevad inimesed tee äärde. Nad tahavad väga seda meest tervitada, sest mõned ütlevad, et ta on kuningas Taaveti pärija ning Iisraeli õiguspärane valitseja. Hulk inimesi toob palmioksi, et nendega tervituseks lehvitada; mõned laotavad riideid ja puuoksi tee peale, et tema teed tasandada. (Matteuse 21:7, 8; Johannese 12:12, 13.) Ilmselt mõtlevad paljud endamisi, kuidas see mees küll linna siseneb.

² Osa inimesi ootab ehk suurejoonelist vaatemängu. Kindlasti on nad kuulnud tähtsatest meestest, kes on saabunud kohale suure toredusega. Kui näiteks Taaveti poeg Absalom end kuningaks kuulutas, jooksid tema vankri ees 50 meest. (2. Saamueli 15:1, 10.) Rooma valitseja Julius Caesar nõudis veelgi suuremat pidulikkust. Kord läks ta Rooma Kapitooliumile triumfirongkäigus, mida saatis 40 elevanti, kes kandsid lampe. Ent nüüd ootavad Jeruusalemma elanikud palju tähtsamat meest. Kas rahvahulgad mõistavad seda täielikult või mitte, aga tulemas on messias – suurim inimene, kes kunagi on elanud. Kui see tulevane kuningas nähtavale ilmub, võivad mõned aga üllatuda.

³ Näha pole vankrit, jooksjaid ega hobuseid, ammugi mitte elevante. Jeesus sõidab hoopis lihtsa koormalooma, eesli seljas.a Ratsanik ja tema loom ei ole mingil erilisel moel kaunistatud. Kalli sadula asemel on vaid mõned riideesemed, mille Jeesuse lähemad järelkäijad on eeslile peale laotanud. Miks on Jeesus otsustanud siseneda Jeruusalemma nii alandlikul viisil, samas kui palju vähem tähtsad mehed on nõudnud hoopis suuremat hiilgust ja pidulikkust?

4. Mida ennustas piibel selle kohta, kuidas messias-kuningas pidi Jeruusalemma saabuma?

⁴ Jeesus on viimas täide prohvetikuulutust „Ole väga rõõmus ... Hõiska, Jeruusalemma tütar! Sinu kuningas tuleb su juurde. Ta on õiglane ja toob pääste. Ta on alandlik ja sõidab eesli seljas”. (Sakarja 9:9.) See prohvetikuulutus andis teada, et Jumala võitu, messias, pidi ühel päeval tulema Jeruusalemma rahva ette Jumala määratud kuningana. Lisaks pidid tema tulemise viis ja ka tema valitud ratsu tooma esile tema südame ühe kauni omaduse – alandlikkuse.

5. Miks on Jeesuse alandlikkuse üle liigutav mõtiskleda ja miks on oluline temast eeskuju võtta?

⁵ Jeesuse alandlikkus on üks tema meeldivamaid omadusi ja selle üle mõtisklemine puudutab sügavalt. Nagu me eelmises peatükis arutasime, on ainult Jeesus „tee ja tõde ja elu”. (Johannese 14:6.) On selge, et mitte keegi neist miljarditest inimestest, kes kunagi maa peal on elanud, pole olnud kaugeltki nii tähtis kui Jumala poeg. Ent Jeesuses polnud vähimalgi määral uhkust, üleolevust või eneseimetlust, mis iseloomustavad lugematut hulka ebatäiuslikke inimesi. Et olla Kristuse järelkäijad, tuleb meil võidelda kalduvusega uhkeks minna. (Jaakobuse 4:6.) Pea meeles, et Jehoova vihkab üleolevust. Seepärast on oluline, et õpiksime olema Jeesuse kombel alandlikud.

Ammustest aegadest alandlik

6. Mis on alandlikkus ja kust Jehoova teadis, et messias on alandlik?

⁶ Alandlikkus on üleolevuse ja uhkuse puudumine. See on omadus, mis võrsub südamest ning väljendub inimese kõnes, käitumises ja selles, kuidas ta teisi kohtleb. Kust Jehoova teadis, et tulevane messias on alandlik? Ta teadis, et ta poeg peegeldab tema enda täiuslikku alandlikkuse eeskuju. (Johannese 10:15.) Ta oli näinud ka seda, kuidas tema poja alandlikkus tegudes väljendus.

7.–9. a) Kuidas ilmutas Miikael Saatanaga vastamisi seistes alandlikkust? b) Kuidas võivad kristlased jäljendada Miikaeli alandlikkust?

⁷ Juuda raamatus on üks ilmekas näide. Seal öeldakse: „Kui peaingel Miikael polnud Kuradiga sama meelt ja vaidles temaga Moosese keha pärast, ei söandanud ta teda pilgata ja tema üle kohut mõista, vaid ütles: „Jehoova sõidelgu sind.”” (Juuda 9.) Nimega Miikael viidatakse Jeesusele enne ja pärast tema maapealset elu, kui temast räägitakse kui peainglist ehk Jehoova taevase inglite armee juhist.b (1. Tessalooniklastele 4:16.) Kuidas ilmutas Miikael Saatanaga vastamisi seistes alandlikkust?

⁸ Juuda ülestähendusest ei selgu, mida Saatan Moosese kehaga teha tahtis, kuid ilmselt olid tal kurjad kavatsused. Võib-olla tahtis ta, et selle ustava mehe säilmeid kasutataks ebajumalateenistuses. Saatana õelale sepitsusele vastu seistes ilmutas Miikael ka märkimisväärset vaoshoitust. Saatan kindlasti vääris seda, et teda sõideldaks, ent Miikaelil polnud sel ajal veel voli kohut mõista; ta teadis, et seda võib teha vaid Jehoova. (Johannese 5:22.) Peainglina oli Miikaelil tohutu võim. Siiski allus ta alandlikult Jehoovale ega püüdnud endale haarata veel rohkem võimu. Lisaks alandlikkusele oli ta ka tagasihoidlik ehk teadlik oma piiridest.

⁹ Juudas kirjutas sellest juhtumist teatud põhjusel. Kahjuks ei olnud tema päevil mõned kristlased alandlikud. Nad olid üleolevad ja pilkasid kõike, millest nad aru ei saanud. (Juuda 10.) Kui kergesti võib meie, ebatäiuslike inimestega juhtuda nii, et uhkus saab meie üle võimust! Mida me teeme, kui meil on seoses kristliku koguduse tegevusega midagi raske mõista, näiteks mõnda vanematekogu otsust? Kui hakkaksime rääkima sellest negatiivselt ja kriitiliselt, ehkki me ei tea kõiki otsusega seotud asjaolusid, siis kas ei näitaks see alandlikkuse puudumist? Jäljendagem parem Miikaeli ehk Jeesust ja hoidugem mõistmast kohut seal, kus Jumal pole meile selleks õigust andnud.

10., 11. a) Mida märkimisväärset on selles, et Jumala poeg võttis meelsasti vastu ülesande tulla maa peale? b) Kuidas me võime Jeesuse alandlikkust jäljendada?

¹⁰ Jumala poeg ilmutas alandlikkust ka siis, kui ta võttis vastu ülesande tulla maa peale. Mõelda vaid, millest tal tuli loobuda! Ta oli peaingel. Ta oli ka Sõna – Jehoova enda eestkõneleja. (Johannese 1:1–3.) Tema elupaigaks oli taevas, Jehoova püha ja auline eluase. (Jesaja 63:15.) Ta aga „loobus kõigest, mis tal oli, ja sai orja sarnaseks; ta sai inimeseks”. (Filiplastele 2:7.) Mõtle, mis kaasnes selle ülesandega, mis tal maa peal tuli täita. Tema elu kanti üle juudi neitsi emaüsasse, kus ta arenes üheksa kuud ja sündis siis inimlapsena. Ta tuli ilmale abitu beebina vaese puusepa peres, õppis käima ja rääkima ning sirgus teismeliseks. Ta oli ise küll täiuslik, aga allus kõik oma noorusaastad enda ebatäiuslikele vanematele. (Luuka 2:40, 51, 52.) Milline harukordne alandlikkus!

¹¹ Olgem meiegi alandlikud ja võtkem meeleldi vastu ka ülesanded, mis võivad näida madalad. Näiteks meie ülesanne kuulutada head sõnumit Jumala kuningriigist võib tunduda alandav, kui inimesed on ükskõiksed, naeruvääristavad meid või on isegi vaenulikud. (Matteuse 28:19, 20.) Kui me aga selles töös vastu peame, võime aidata päästa kellegi elu. Igal juhul õpime palju alandlikkuse kohta ja käime oma isanda Jeesus Kristuse jälgedes.

Jeesuse alandlikkus inimesena

12.–14. a) Kuidas ilmutas Jeesus alandlikkust, kui inimesed teda kiitsid? b) Millistel viisidel oli Jeesus teistega suheldes alandlik? c) Millest ilmneb, et Jeesuse alandlikkus polnud lihtsalt formaalsus või viisakus?

¹² Jeesuse maist teenistust iseloomustas algusest lõpuni alandlikkus. Ta ilmutas seda nii, et suunas kogu kiituse ja au oma isale. Mõnikord kiitsid inimesed Jeesust tema tarkade sõnade, imetegude ja isegi tema heade iseloomujoonte eest, kuid ikka ja jälle keeldus Jeesus au endale võtmast. (Markuse 10:17, 18; Johannese 7:15, 16.)

¹³ Jeesuse alandlikkus ilmnes ka selles, kuidas ta inimesi kohtles. Õigupoolest ütles ta selgelt, et ta pole tulnud maa peale mitte selleks, et teda teenitaks, vaid teenima teisi. (Matteuse 20:28.) Ta ilmutas alandlikkust oma tasase ja mõistliku suhtlemisviisiga. Kui tema järelkäijad talle pettumust valmistasid, ei kritiseerinud ta neid, vaid püüdis jätkuvalt nende südant puudutada. (Matteuse 26:39–41.) Kui ta otsis vaikset paika, et puhata ja omaette olla, ning rahvahulgad teda segama tulid, ei saatnud ta neid ära, vaid hakkas neile ennast säästmata paljusid asju õpetama. (Markuse 6:30–34.) Kui üks mitteiisraellasest naine talle muudkui peale käis, et ta tema tütre terveks teeks, andis ta algul mõista, et ei tee seda. Ent ta keeldus leebelt, mitte järsult. Lõpuks aga tuli ta naise erakordse usu pärast tema palvele vastu, nagu näeme 14. peatükist. (Matteuse 15:22–28.)

¹⁴ Lugematu arv kordi näitas Jeesus, et ta elab vastavalt sõnadele, mis ta enda kohta ütles: „Mina olen tasase meelega ja südamelt alandlik.” (Matteuse 11:29.) Tema alandlikkus polnud pinnapealne, lihtsalt mingi formaalsus või viisakus; see tuli südamest. Pole siis ime, et Jeesus oma järelkäijatele alandlikkuse õpetamist nii tähtsaks pidas!

Ta õpetas alandlikkust oma jüngritele

15., 16. Mille poolest pidi hoiak, mida tuli arendada Jeesuse järelkäijatel, erinema rahvaste valitsejate hoiakust?

¹⁵ Jeesuse apostlitel ei läinud alandlikkuse arendamine eriti kiiresti. Jeesus oli ikka ja jälle sunnitud neile seda omadust õpetama. Näiteks palusid kord Jaakobus ja Johannes oma ema kaudu, et Jeesus annaks neile Jumala kuningriigis kõrge positsiooni. Jeesus vastas: „Seda, kes istuvad mu paremal või vasakul käel, ei otsusta mina, vaid need kohad kuuluvad neile, kelle mu isa on valinud.” Kümme ülejäänud apostlit said Jaakobuse ja Johannese peale pahaseks. (Matteuse 20:20–24.) Kuidas Jeesus selle probleemi lahendas?

¹⁶ Ta lausus lahkelt, kuid konkreetselt: „Te teate, et rahvaste valitsejad peremehetsevad rahvaste üle ja suured ülemad võimutsevad nende üle. Teie seas aga ärgu olgu nii, vaid kes tahab saada teie seas suureks, olgu teie teenija, ja kes tahab olla teie seas esimene, olgu teie ori.” (Matteuse 20:25–27.) Apostlid olid ilmselt näinud, kui uhked, ambitsioonikad ja isekad võivad rahvaste valitsejad olla. Jeesus toonitas, et tema järelkäijad peavad neist erinema. Nad pidid olema alandlikud. Kas apostlid said sellest aru?

17.–19. a) Millisel meeldejääval viisil andis Jeesus oma maise elu viimasel õhtul apostlitele alandlikkuse õppetunni? b) Millal andis Jeesus alandlikkuses ülimat eeskuju?

¹⁷ See polnud neile lihtne. Polnud see ju esimene ega viimane kord, kui Jeesus neile alandlikkuse tähtsust südamele pani. Ükskord varem, kui nad olid vaielnud selle üle, kes neist on suurim, oli Jeesus pannud nende keskele väikse lapse ja öelnud, et nad oleksid rohkem laste moodi, kes pole uhked, ambitsioonikad ega mures oma positsiooni pärast, nagu seda tihti on täiskasvanud. (Matteuse 18:1–4.) Sellegipoolest nägi ta isegi veel oma maise elu viimasel õhtul, kuidas uhkus tema apostlites pead tõstab. Siis andis ta neile väga meeldejääva õppetunni. Ta vöötas end rätikuga ja tegi ära töö, mida tavaliselt tegid külaliste heaks teenijad. Jeesus pesi iga apostli jalad, kaasa arvatud Juuda omad, kes ta varsti ära andis. (Johannese 13:1–11.)

¹⁸ Seejärel ta ütles: „Ma näitasin teile eeskuju.” (Johannese 13:15.) Kas alandlikkuse tähtsus jõudis neile nüüd kohale? Ei, selsamal õhtul läksid nad jälle vaidlema selle üle, kes on neist suurim. (Luuka 22:24–27.) Siiski oli Jeesus nendega ikka kannatlik ja õpetas neid alandlikult. Varsti pärast seda andis ta alandlikkuses ülimat eeskuju – „ta alandus ja jäi kuulekaks surmani, surmani piinapostil”. (Filiplastele 2:8.) Jeesus oli valmis alandavat surma surema, olles vääralt süüdi mõistetud kurjategija ning jumalateotajana. Seega oli Jeesuse alandlikkus midagi täiesti ainulaadset, sest tema puhul leidis see omadus täiusliku, ülima väljenduse.

¹⁹ Võib-olla aitas just see viimane alandlikkuse väljendus apostlitel selle omaduse tähtsusest lõpuks aru saada. Need mehed tegid hiljem aastaid, isegi aastakümneid alandlikult Jeesuse antud tööd. Kuidas on lugu meiega?

Kas sina järgid Jeesuse eeskuju?

20. Kust me teame, kas oleme südamelt alandlikud?

²⁰ Paulus kirjutas usukaaslastele: „Olge samasuguse suhtumisega, nagu oli Kristus Jeesus.” (Filiplastele 2:5.) Jeesuse sarnaselt peame ka meie olema südamelt alandlikud. Kust me teame, kas meie süda on alandlik? Paulus tuletab meile meelde, et me ei teeks midagi kiusu ega eneseupitamise pärast, vaid peaksime alandlikult teisi endast ülemaks. (Filiplastele 2:3.) Seega on väga oluline, kuidas me teistesse suhtume. Meil tuleks pidada neid endast tähtsamaks. Kas sina rakendad seda nõuannet ellu?

21., 22. a) Miks peavad kristlikud ülevaatajad olema alandlikud? b) Millest on näha, et oleme vöötatud alandlikkusega?

²¹ Palju aastaid pärast Jeesuse surma oli Peetrusel temalt õpitu ikka veel meeles. Ta õhutas kristlikke ülevaatajaid täitma oma ülesandeid alandlikult ja mitte kunagi peremehetsema Jehoova lammaste üle. (1. Peetruse 5:2, 3.) Vastutus ei õigusta uhkust. Otse vastupidi, mida rohkem on kellelgi vastutust, seda rohkem läheb tal vaja tõelist alandlikkust. (Luuka 12:48.) Muidugi pole see omadus vajalik ainult ülevaatajatele, vaid igale kristlasele.

²² Kindlasti ei unustanud Peetrus mitte kunagi seda õhtut, kui Jeesus tema vastuväidetest hoolimata ta jalgu pesi. (Johannese 13:6–10.) Peetrus kirjutas kristlastele: „Vöötage kõik end alandlikkusega.” (1. Peetruse 5:5, allmärkus.) Väljend „vöötage end” võis tuua nende kujutlusse teenija, kes seob endale põlle ümber, et asuda mingit mustemat tööd tegema. See võib viia meie mõtted Jeesusele, kes sidus endale rätiku vööle, enne kui ta põlvili laskus ja jüngrite jalgu pesema asus. Kui oleme samasuguse suhtumisega nagu Jeesus, siis kas võib üldse pidada mõnd Jumala antud ülesannet alandavaks? Meie südame alandlikkus peaks olema kõigile näha, otsekui oleksime selle omadusega vöötatud.

23., 24. a) Miks peaksime üleolevusest hoiduma? b) Millise valearvamuse seoses alandlikkusega aitab kummutada järgmine peatükk?

²³ Üleolevus on nagu mürk. Selle mõju võib olla laastav. See on omadus, mis võib muuta kõige andekama inimese Jumalale kasutuks. Alandlikkus aga võib teha isegi kõige tavalisema inimese Jehoovale väga kasulikuks. Kui arendame seda hinnalist omadust iga päev, püüdes käia alandlikult Kristuse jälgedes, saame imelise tasu. Peetrus kirjutas: „Alanduge siis Jumala vägeva käe alla, et ta teid omal ajal ülendaks.” (1. Peetruse 5:6.) Jehoova tõesti ülendas Jeesust selle eest, et ta nii täielikult alandus. Meie Jumalal on hea meel anda ka sulle sinu alandlikkuse eest tasu.

²⁴ Kahjuks peavad paljud alandlikkust nõrkuse märgiks. Jeesuse eeskuju aga tõestab vastupidist. Ta oli küll väga alandlik, aga ühtlasi ka väga julge. Julgus ongi järgmise peatüki teema.