Vahitorni VEEBIRAAMATUKOGU
Vahitorni
VEEBIRAAMATUKOGU
eesti
  • PIIBEL
  • VÄLJAANDED
  • KOOSOLEKUD
  • w99 1/3 lk 30-31
  • Suurim inimene teenib alandlikult

Pole ühtegi videot.

Vabandust, video laadimisel tekkis tõrge.

  • Suurim inimene teenib alandlikult
  • Vahitorn Kuulutab Jehoova Kuningriiki 1999
  • Alapealkirjad
  • Sarnased artiklid
  • Alandlikkuse õppetund
  • Õppetund meile
  • Alandlikkuse õppetund viimasel paasapühal
    Jeesus – tee, tõde ja elu
  • Alandlikkus viimasel paasapühal
    Vahitorn Kuulutab Jehoova Kuningriiki 1990
  • Alandlikkus viimasel paasapühal
    Suurim inimene, kes kunagi on elanud
  • Jeesus on eeskujuks alandlikkuses
    Vahitorn Kuulutab Jehoova Kuningriiki 2012
Veel
Vahitorn Kuulutab Jehoova Kuningriiki 1999
w99 1/3 lk 30-31

Nad täitsid Jehoova tahet

Suurim inimene teenib alandlikult

JEESUS teadis, et tema viimased tunnid koos apostlitega on hinnalised. Peatselt võetakse ta kinni ning tema usk pannakse proovile rohkem kui kunagi varem. Jeesus teadis ka seda, et teda ootavad ees suured õnnistused. Varsti ülendatakse ta Jumala paremale käele ning talle antakse ”nimi üle kõigi nimede, et Jeesuse nimes nõtkuksid kõik põlved, niihästi taevaliste kui maapealsete kui ka maa-aluste omad” (Filiplastele 2:9, 10).

Ent ei ängistus teda eesootava surma tõttu ega ootusärevus talle tõotatud tasu pärast takistanud Jeesust hoolitsemast oma apostlite eest. Nagu Johannes hiljem oma evangeeliumis kirjutas, ”armastas ta neid otsani” (Johannese 13:1). Nendel otsustavatel viimastel tundidel, mis Jeesusel oli jäänud elada täiusliku inimesena, andis ta oma apostlitele tähtsa õppetunni.

Alandlikkuse õppetund

Apostlid olid koos Jeesusega Jeruusalemmas ühe maja ülemises toas paasapüha pidamas. Jeesus oli varem kuulnud neid vaidlemas selle üle, kes neist on suurim (Matteuse 18:1; Markuse 9:33, 34). Ta oli seda teemat nendega arutanud ning püüdnud nende seisukohta parandada (Luuka 9:46). Seekord aga rõhutas Jeesus neid õppetunde asjale teistmoodi lähenedes. Ta kavatses peale alandlikkusest rääkimise nendele selle kohta ka näitliku õppetunni anda.

Johannes kirjutab Jeesuse kohta: ”Ta [tõuseb] üles õhtusöömaajalt ja võtab oma kuue seljast ja võtab rätiku ja vöötub sellega. Pärast seda ta valab vett vaagnasse ja hakkab pesema jüngrite jalgu ja kuivatama rätikuga, millega ta oli vöötatud” (Johannese 13:4, 5).

Muistse Lähis-Ida soojas kliimas käisid inimesed tolmustel teedel tavaliselt lahtistes sandaalides. Lihtinimese majja sisenejaid tervitas võõrustaja, kes andis külalistele veenõu, nii et need saaksid oma jalgu pesta. Jõukamates peredes pesi ori teiste jalgu (Kohtumõistjate 19:21; 1. Saamueli 25:40—42).

Selles ülemises toas, kus Jeesus ja tema apostlid olid, polnud nad kellegi külalised. Seal polnud ei võõrustajat veenõud pakkumas ega orje jalgu pesemas. Kui Jeesus hakkas oma apostlite jalgu pesema, sattusid nad piinlikku olukorda. Tema, kes on nende hulgast suurim, täidab sellist kõige alamat sorti ülesannet!

Alguses keelas Peetrus Jeesusel tema jalgu pesta. Jeesus aga kostis talle: ”Kui ma sind ei pese, siis ei ole sul osa minuga!” Kui Jeesus lõpetas kõigi apostlite jalgade pesemise, ütles ta: ”Kas teate, mis ma teile olen teinud? Te hüüate mind Õpetajaks ja Issandaks ja ütlete õigesti, sest mina olen see. Kui nüüd mina, Issand ja õpetaja, teie jalad olen pesnud, siis peate teiegi üksteise jalgu pesema. Sest ma olen teile andnud eeskuju, et ka teie nõnda teeksite, nagu mina teile olen teinud” (Johannese 13:6—15).

Jeesus ei seadnud sellega sisse jalgade pesemise rituaali. Ta hoopis aitas oma apostlitel omandada uut meelelaadi — alandlikkust ja valmisolekut teenida vendi ka kõige alamat sorti ülesandeid täites. Ilmselt said nad asjast aru. Vaadelgem, mis juhtus aastaid hiljem, kui kerkis ümberlõikamisküsimus. Kuigi tekkis ”palju vaidlust”, käitusid kohalviibijad korralikult ja kuulasid aupaklikult üksteise arvamust. Lisaks paistab, et koosolekut juhatas jünger Jakoobus — mitte aga mõni apostlitest, kuigi seda oleks võinud eeldada, kuna nad viibisid koosolekul. Sellest Apostlite tegude raamatu jutustuse üksikasjast ilmneb, et apostlid olid alandlikkuse osas tublisti edasi arenenud (Apostlite teod 15:6—29).

Õppetund meile

Oma jüngrite jalgu pestes andis Jeesus võimsa alandlikkuse õppetunni. Tõesti, kristlased ei peaks pidama end nii tähtsaks, et teised neid alati teenima peavad, ega peaks nad ka taotlema endale au ja prestiiži. Selle asemel peaksid nad järgima Jeesuse eeskuju, kes ”ei .. tulnud, et teda teenitaks, vaid teenima ja oma hinge andma lunaks paljude eest” (Matteuse 20:28). Tõesti, Jeesuse järelkäijad peaksid olema valmis üksteist kõige alandlikumal moel teenima.

Peetrusel oli mõjuv põhjus kirjutada: ”Riietuge [”vöötuge”, UM] kõik alandlikkusega üksteise vastu; sest ”Jumal paneb suurelistele vastu, aga alandlikele ta annab armu!”” (1. Peetruse 5:5). See kreekakeelne sõna, mille eestikeelseks vasteks on ”vöötuma”, tuleneb sõnast tähendusega ’orja põll’, see on riideese, mis vöötati vabalt langeva rüü peale. Kas Peetrus viitas sellele, et Jeesus vöötas end rätikuga ja pesi siis apostlite jalgu? Seda ei saa kindlalt väita. Igal juhul jättis Jeesuse alandlik teenimine Peetruse südamesse kustumatu jälje, nagu see peaks jätma ka kõigi teiste Kristuse järelkäijate südamesse (Koloslastele 3:12—14).

    Eestikeelsed väljaanded (1984-2025)
    Logi välja
    Logi sisse
    • eesti
    • Jaga
    • Eelistused
    • Copyright © 2025 Watch Tower Bible and Tract Society of Pennsylvania
    • Kasutustingimused
    • Privaatsus
    • Privaatsusseaded
    • JW.ORG
    • Logi sisse
    Jaga