„Kellelgi pole suuremat armastust”

1.–4. a) Mis juhtub, kui Pilatus toob Jeesuse vihase rahvahulga ette, kes on kogunenud maavalitseja residentsi juurde? b) Kuidas Jeesus käitub, kui talle saavad osaks alandamine ja kannatused, ja millised tähtsad küsimused kerkivad?

„SIIN ta on!” Nende sõnadega osutab Rooma maavalitseja Pontius Pilatus Jeesus Kristusele, tuues ta 33. aasta paasapüha hommikul vihase rahvahulga ette, kes on kogunenud maavalitseja residentsi juurde. (Johannese 19:5.) Vaid mõni päev varem, kui Jeesus eesli seljas Jeruusalemma sisenes, olid rahvahulgad tervitanud teda kui Jumala määratud kuningat. Nüüd aga suhtutakse temasse hoopis teisiti.

² Jeesusel on ümber purpurne rüü, millist kannavad kuningad, ja peas kroon. Ent rüü, mis on heidetud üle tema vermeis selja, ja okastaimedest põimitud kroon, mis on surutud talle pähe, nii et peanahast immitseb verd, on mõeldud tema kuningastaatuse pilkamiseks. Peapreestrid on rahva tema vastu üles ässitanud. Nad hüüavad: „Löö ta postile! Löö ta postile!” ja ka rahvas nõuab tema hukkamist. (Johannese 19:1–7.)

³ Jeesus talub alandamist ja kannatusi väärikalt ja julgelt ega kaeble.a Ta on valmis surema. Hiljem samal paasapüha päeval on ta nõus andma oma elu, surres piinarikast surma. (Johannese 19:17, 18, 30.)

⁴ Andes oma elu, tõestas Jeesus, et ta on oma järelkäijate tõeline sõber. Ta ütles: „Kellelgi pole suuremat armastust kui sellel, kes annab oma elu sõprade eest.” (Johannese 15:13.) Seetõttu kerkivad mõned tähtsad küsimused. Kas Jeesusel oli tõesti vaja kogeda kõiki neid kannatusi ja seejärel surra? Miks oli ta valmis seda tegema? Ja kuidas saame meie kui tema sõbrad ja järelkäijad järgida tema eeskuju?

Miks oli Jeesusel vaja kannatada ja surra?

5. Kust Jeesus nii täpselt teadis, millised katsumused teda ees ootavad?

⁵ Tõotatud messiana teadis Jeesus, mis tal ees seisab. Talle olid teada need paljud piibli heebrea osa prohvetikuulutused, mis ennustasid üksikasjalikult messia kannatusi ja surma. (Jesaja 53:3–7, 12; Taaniel 9:26.) Et oma jüngreid ette valmistada, rääkis ta neile korduvalt, millised katsumused teda ees ootavad. (Markuse 8:31; 9:31.) Olles teel Jeruusalemma oma viimast paasapüha pidama, ütles ta apostlitele otse: „Inimesepoeg antakse peapreestrite ja kirjatundjate kätte. Nad mõistavad ta surma ja annavad muulaste kätte, ning need pilkavad teda, sülitavad tema peale, piitsutavad teda ja tapavad ta.” (Markuse 10:33, 34.) Ja nagu me eespool nägime, Jeesust tõesti pilgati, piitsutati, tema peale sülitati ja ta tapeti.

6. Miks oli Jeesusel vaja kannatada ja surra?

⁶ Ent miks oli Jeesusel vaja kannatada ja surra? Välja võib tuua mitu väga olulist põhjust. Esiteks sai Jeesus ustavuse säilitamisega näidata oma laitmatust ja pühitseda Jehoova nime. Tuleta meelde Saatana süüdistust, et inimesed teenivad Jumalat omakasu pärast. (Iiob 2:1–5.) Kuna Jeesus jäi ustavaks koguni surmani piinapostil, andis ta Saatana alusetule süüdistusele parima võimaliku vastuse. (Õpetussõnad 27:11; Filiplastele 2:8.) Teiseks pidid messia kannatused ja surm lepitama inimeste patud. (Jesaja 53:5, 10; Taaniel 9:24.) Jeesus andis „oma elu lunastushinnaks paljude eest”, avades meile võimaluse olla Jumalaga heades suhetes. (Matteuse 20:28.) Kolmandaks, kuna Jeesus pidi taluma igasuguseid raskusi ja kannatusi, pandi ta „kõigiti proovile, nagu meidki pannakse”. Seetõttu suudab ta ülempreestrina meile „meie nõrkustes kaasa tunda”. (Heebrealastele 2:17, 18; 4:15.)

Miks oli Jeesus valmis andma oma elu?

7. Millest Jeesus maa peale tulles loobus?

⁷ Et saada aru, mida Jeesus oli tegelikult valmis tegema, mõtle järgnevale. Kas keegi jätaks oma pere ja kodu ning koliks võõrale maale, kui tal oleks ette teada, et enamik inimesi hakkab teda vihkama, et tal tuleb taluda alandamist ja kannatusi ning et lõpuks ta mõrvatakse? Jeesus oli valmis just midagi sellist tegema. Taevas oli ta oma armsa isa kõrval ja ta oli tähtsal positsioonil. Ometigi oli ta valmis oma taevase kodu maha jätma ja tulema inimesena maa peale, ehkki teadis, et enamik inimesi ei võta teda vastu ning et teda ootavad ees julm alandamine, rohked kannatused ja piinarikas surm. (Filiplastele 2:5–7.) Mis ajendas Jeesust sellist ohvrit tooma?

8., 9. Mis ajendas Jeesust andma oma elu?

⁸ Jeesuse peamiseks motiiviks oli sügav armastus oma isa vastu. Oma vastupidavusega näitas Jeesus, et ta tõesti armastab Jehoovat. Selle armastuse tõttu pidas Jeesus isa nime ja mainet väga tähtsaks. (Matteuse 6:9; Johannese 17:1–6, 26.) Üle kõige soovis Jeesus, et tema isa nimi saaks puhastatud teotusest, mis selle peale on kuhjatud. Nii pidaski Jeesus õiguse pärast kannatamist suurimaks auks, sest ta teadis, et tema laitmatus aitab kaasa sellele, et tema isa kaunis ja auline nimi saaks pühitsetud. (1. Ajaraamat 29:13.)

⁹ Jeesust ajendas oma elu ohverdama veel üks motiiv – armastus inimkonna vastu. See armastus ulatub tagasi päris inimajaloo algusesse. Piibel kirjeldab, millised olid Jeesuse tunded juba kaua enne maa peale tulekut. Seal öeldakse, et ta oli inimlastesse sügavalt kiindunud. (Õpetussõnad 8:30, 31.) Maa peal olles oli tema armastus ilmne. Nagu me nägime selle raamatu kolmest eelmisest peatükist, osutas Jeesus inimeste vastu üldiselt ja eriti oma järelkäijate vastu armastust paljudel viisidel. Kuid 33. aasta 14. niisanil oli ta valmis andma meie eest koguni oma elu. (Johannese 10:11.) See oli tõepoolest suurim armastustegu, mis ta sai meie heaks teha. Kas meil tuleks teda selles suhtes jäljendada? Jah. Õigupoolest on meil lausa kästud seda teha.

„Armastage üksteist, nagu mina olen teid armastanud”

10., 11. Millise uue käsu Jeesus oma järelkäijatele andis, milles see seisneb ja miks on meil tähtis sellele kuuletuda?

¹⁰ Enda surma eelõhtul ütles Jeesus oma kõige lähedasematele jüngritele: „Ma annan teile uue käsu: armastage üksteist. Nii nagu mina teid olen armastanud, armastage ka teie üksteist. Selle järgi tunnevad kõik ära, et te olete minu jüngrid, kui teie keskel on armastus.” (Johannese 13:34, 35.) Mis mõttes on käsk üksteist armastada uus käsk? Juba Moosese seadus sisaldas käsku „Armastage oma ligimest nagu iseennast”. (3. Moosese 19:18.) Uus käsk nõuab aga veel suuremat armastust, sellist armastust, mis ajendaks meid andma teiste eest oma elu. Jeesus ise ütles selle mõtte selgelt välja: „Minu käsk on see: armastage üksteist, nagu mina olen teid armastanud. Kellelgi pole suuremat armastust kui sellel, kes annab oma elu sõprade eest.” (Johannese 15:12, 13.) Seega ütleb uus käsk tegelikult: „Armasta teisi mitte nagu iseennast, vaid rohkem kui iseennast.” Kahtlemata näitas Jeesus oma elu ja surmaga, mida niisugune armastus endast kujutab.

¹¹ Miks on meil tähtis sellele uuele käsule kuuletuda? Nagu mainitud, ütles Jeesus: „Selle [ennastohverdava armastuse] järgi tunnevad kõik ära, et te olete minu jüngrid.” Sellist armastust võib võrrelda rinnasildiga, mida me oma iga-aastastel üldkokkutulekutel kanname. Need võimaldavad kõigil meid kui kokkutulekul osalejaid ära tunda. Meievaheline ennastohverdav armastus peaks samuti olema nii selgesti nähtav, justkui oleks meil rinnas silt, mis aitab teistel aru saada, et me tõepoolest oleme Kristuse tõelised järelkäijad. Meil igaühel oleks hea endalt küsida: „Kas minu elus on ennastohverdava armastuse „rinnasilti” selgelt näha?”

Mida ennastohverdav armastus tähendab?

12., 13. a) Kui kaugele me peame olema valmis omavahelise armastuse osutamises minema? b) Mida tähendab olla ennastohverdav?

¹² Kuna me oleme Jeesuse järelkäijad, peame üksteist armastama, nagu tema meid on armastanud. See tähendab, et oleme valmis usukaaslaste heaks ohvreid tooma. Kui kaugele me peame olema valmis minema? Piibel ütleb: „Me teame, mis on armastus, tänu sellele, et Jeesus Kristus andis oma elu meie eest. Meiegi peame andma oma elu vendade eest.” (1. Johannese 3:16.) Just nagu Jeesus, peame ka meie olema valmis üksteise eest surema, kui vaja. Tagakiusamise ajal ohverdame pigem oma elu, kui et reedame oma vennad-õed ja seame niiviisi ohtu nende elu. Maades, kus hõõgub rassiline või rahvuslik vaen, oleme valmis riskima oma eluga, et neid kaitsta, ükskõik mis rassist või rahvusest nad ka poleks. Kui rahvad sõtta astuvad, nõustume pigem vangi minema või isegi surema, kui et võtame kätte relvad ja läheme oma usukaaslaste vastu või kelle tahes teise vastu. (Johannese 17:14, 16; 1. Johannese 3:10–12.)

¹³ Valmisolek usukaaslaste eest oma elu anda pole ainuke viis ennastohverdavat armastust üles näidata. Lõppkokkuvõttes on siiski vähe neid, kellel tuleb sedavõrd suur ohver tuua. Ent kui me armastame oma vendi-õdesid nii palju, et oleme valmis nende eest surema, siis kas ei peaks me olema valmis nende heaks ka väiksemaid ohvreid tooma? Olla ennastohverdav tähendab isiklikest hüvedest või mugavustest loobudes teiste heaks tegutsemist. Me paneme teiste vajadused ja heaolu enda omadest ettepoole, isegi kui see pole meile mugav. (1. Korintlastele 10:24.) Millistel praktilistel viisidel me saame ennastohverdavat armastust ilmutada?

Koguduses ja perekonnas

14. a) Milliseid ohvreid tuleb tuua kogudusevanematel? b) Kuidas suhtud sina vanematesse, kes teevad kõvasti tööd sinu koguduses?

¹⁴ Kogudusevanemad toovad palju ohvreid, et hoida nende hoolde usaldatud Jumala karja. (1. Peetruse 5:2, 3.) Lisaks omaenda pere eest hoolitsemisele tuleb neil õhtuti ja nädalavahetustel võtta aega selleks, et kanda hoolt koguduse asjade eest, sealhulgas valmistada ette koosolekuosi, teha karjasekülastusi ja käsitleda juhtumeid, kus usukaaslane on teinud tõsist pattu. Paljud vanemad toovad teisigi ohvreid: teevad kõvasti tööd kokkutulekute heaks ning teenivad haiglasidekomiteedes, patsientide külastusgruppides ja kohaliku projekteerimis- ja ehitusosakonna abilistena. Kogudusevanemad, ärge kunagi unustage, et kui te teenite heal meelel – kulutades karjasetöös oma aega, energiat ja vahendeid –, näitate üles ennastohverdavat armastust. (2. Korintlastele 12:15.) Teie omakasupüüdmatud teod pole väärtuslikud mitte üksnes Jehoova silmis, vaid ka koguduse silmis. (Filiplastele 2:29; Heebrealastele 6:10.)

15. a) Milliseid ohvreid toovad kogudusevanemate naised? b) Kuidas suhtud sina naistesse, kes toetavad oma mehe tööd sinu koguduses?

¹⁵ Ent mida öelda kogudusevanemate naiste kohta? Nemadki toovad oma abikaasat toetades ohvreid, et need saaksid karja eest hoolt kanda. Pühendab ju mees koguduse asjadele aega, mis ta võiks muidu veeta oma perega. Mõtle ka ringkonnaülevaatajate naistele ja ohvritele, mida nemad toovad, et reisida koos oma mehega kogudusest kogudusse ja kolida iga mõne aasta järel teise ringkonda. Nad ei saa elada omas kodus ja võib-olla tuleb neil magada iga nädal erinevas voodis. Sellised naised, kes panevad meelsasti koguduse huvid enda huvidest ettepoole, väärivad kiitust, kuna nad väljendavad nii heldesti ennastohverdavat armastust. (Filiplastele 2:3, 4.)

16. Milliseid ohvreid toovad kristlikud vanemad oma laste heaks?

¹⁶ Kuidas me saame perekonnas ennastohverdavat armastust üles näidata? Lapsevanemad, te toote palju ohvreid, et hoolitseda oma laste eest ning manitseda neid Jehoova juhatuse järgi ja juurutada neisse tema mõtteviisi. (Efeslastele 6:4.) Võib-olla tuleb teil pikki tunde rasket tööd teha, et perel toit laual oleks ning et lastel oleksid olemas korralikud riided ja elupaik. Te ajate pigem ise vähemaga läbi, kui et jätate oma lapsed ilma hädavajalikest asjadest. Samuti teete palju pingutusi, et uurida oma lastega piiblit, võtta nad kaasa koosolekutele ja osaleda koos nendega kuulutustööl. (5. Moosese 6:6, 7.) Teie ennastohverdav armastus meeldib perekonnaelu alusepanijale ning võib tähendada teie lastele igavest elu. (Õpetussõnad 22:6; Efeslastele 3:14, 15.)

17. Kuidas saavad kristlikud abielumehed jäljendada Jeesuse omakasupüüdmatut hoiakut?

¹⁷ Abielumehed, kuidas saate teie jäljendada Jeesuse ennastohverdava armastuse eeskuju? Piibel vastab: „Mehed, armastage oma naist, nagu Kristus on armastanud kogudust. Ta andis end koguduse eest.” (Efeslastele 5:25.) Jeesus armastas oma järelkäijaid nii väga, et suri nende eest. Kristlik abielumees on samasuguse omakasupüüdmatu hoiakuga nagu Jeesus, kes „ei teinud pelgalt seda, mis talle endale meeldis”. (Roomlastele 15:3.) Selline mees paneb meeleldi oma naise vajadused ja huvid enda omadest ettepoole. Ta ei aja kangekaelselt oma tahtmist taga, vaid on valmis olema paindlik, kui ei minda vastuollu mingi piibli põhimõttega. Mees, kes osutab ennastohverdavat armastust, saavutab Jehoova soosingu ning võidab ka oma naise ja laste armastuse ja lugupidamise.

Mida teed sina?

18. Mis ajendab meid kuuletuma uuele käsule armastada üksteist?

¹⁸ Kuuletuda uuele käsule armastada üksteist pole küll kerge, kuid meil on võimas motiiv, mis ajendab meid seda tegema. Paulus kirjutas: „Meid sunnib tagant Kristuse armastus, kuna me mõistame, et üks suri kõikide eest ... Ja ta suri kõikide eest, et need, kes elavad, ei elaks enam endale, vaid temale, kes nende eest suri ja üles äratati.” (2. Korintlastele 5:14, 15.) Kuna Jeesus suri meie eest, siis kas ei peaks meie süda sundima meid elama temale? Me saame seda teha, kui järgime tema ennastohverdava armastuse eeskuju.

19., 20. Millise hinnalise kingituse on Jehoova meile andnud ja millest on näha, et me võtame selle vastu?

¹⁹ Jeesus ei liialdanud, kui ta ütles: „Kellelgi pole suuremat armastust kui sellel, kes annab oma elu sõprade eest.” (Johannese 15:13.) Oma elu andmine meie eest oli tema suurim armastustegu. Ent on keegi, kes on ilmutanud veelgi suuremat armastust. Jeesus lausus: „Jumal on armastanud maailma nii palju, et ta on andnud oma ainusündinud poja, et ükski, kes temasse usub, ei hukkuks, vaid saaks igavese elu.” (Johannese 3:16.) Jumal armastab meid nii palju, et andis oma poja lunastushinnaks, misläbi meil on võimalik patust ja surmast vabaks saada. (Efeslastele 1:7.) Samas ei sunni Jehoova kedagi seda väärtuslikku kingitust vastu võtma.

²⁰ Meist endist sõltub, kas võtame Jehoova kingituse vastu. Kuidas me saame seda teha? Meil tuleb tema pojasse uskuda. Usk aga hõlmab enamat kui vaid sõnu. Usku tõendavad teod ja eluviis. (Jaakobuse 2:26.) Me tõendame oma usku Jeesus Kristusesse, kui järgime teda päevast päeva. Sel juhul saavad meile osaks rikkalikud õnnistused nii nüüd kui ka tulevikus, nagu selgitatakse selle raamatu viimases peatükis.