Kuidas teised saavad aidata?

„KUI ma saaksin sinu heaks midagi teha, siis ainult ütle mulle.” Just nii ütlevad paljud meist sõbrale või sugulasele, kellele on äsja raske kaotus osaks saanud. Muidugi mõtleme me seda siiralt. Me oleksime valmis tegema ükskõik mida, et seda inimest aidata. Kuid kas leinaja kutsub meid ja ütleb: „Ma olen mõelnud sellele, kuidas sa saaksid mind aidata”? Tavaliselt seda ei juhtu. On selge, et meil on vaja ise algust teha, kui soovime leinajat tõeliselt aidata ja lohutada.

Piibli õpetussõna ütleb: „Õigel ajal räägitud sõnad on otsekui kuldõunad hõbevaagnail!” (Õpetussõnad 15:23; 25:11) Tarkus ilmneb teadmises, mida tuleks öelda ja mida ei tohiks öelda, mida tuleks teha ja mida ei tohiks teha. Järgnevalt toome mõningad Pühakirjal põhinevad soovitused, mille mõned leinajad on leidnud kasulikud olevat.

Mida tuleks teha ...

Kuula. Olge ’nobedad kuulama’, öeldakse Jakoobuse 1:19. Üks kasulikumaid asju, mida sa saad teha, on jagada leinaja valu, kuulates teda. Mõned leinajad soovivad ehk rääkida oma kallist kadunust, tema surma põhjustanud õnnetusest või haigusest või oma tunnetest, mis neid valdavad tema surma järel. Küsi siis nii: „Kas sa sooviksid sellest rääkida?” Lase neil endil otsustada. Üks noor mees meenutas aega, mil tema isa suri: „Mulle oli tõeliseks abiks see, kui teised küsisid, mis oli juhtunud, ja seejärel mind tõesti ära kuulasid.” Kuula kannatlikult ja kaastundlikult ning ära arva, et sa pead ilmtingimata vastuseid andma või lahendusi välja pakkuma. Lase neil rääkida kõike, mida nad sinuga jagada tahavad.

Rahusta. Kinnita neile, et nad tegid kõik mis võimalik (või ütle midagi muud, mille kohta sa tead, et see on õige ja positiivne). Rahusta neid, kinnitades, et see, mida nad tunnevad – kurbus, viha, süütunne või mõni muu emotsioon – ei ole sugugi ebaharilik. Räägi neile teistest inimestest, kelle kohta sa tead, et nad on samasugusest kaotusest edukalt üle saanud. Sellised „sõbralikud sõnad” on „kosutuseks kontidele”, öeldakse Õpetussõnad 16:24. – 1. Tessalooniklastele 5:11, 14.

Ole valmis aitama. Ära paku oma abi mitte üksnes esimestel päevadel, mil kohal on palju sõpru ja sugulasi, vaid ka kuude möödudes, kui teised on oma tavaliste toimetuste juurde tagasi pöördunud. Sel viisil sa näitad, et oled „tõeline sõber”, kes toetab oma sõpra „häda” ajal. (Õpetussõnad 17:17) „Meie sõbrad hoolitsesid selle eest, et meie õhtud oleksid sisustatud, nii et meil ei tulnud liiga palju üksi kodus olla,” räägib Teresea, kelle laps autoõnnetuses surma sai. „See aitas meil üle saada tühjustundest, mis meid valdas.” Veel aastaid hiljem võivad aastapäevad, nagu näiteks pulma- või surma-aastapäev, leinajaile raske aeg olla. Miks mitte need kuupäevad oma kalendris ära märkida, nii et võiksid sel ajal vajaduse korral kaastundlikku tuge pakkuda?

Näita üles kohast initsiatiivi. Kas on vaja asju ajada? Kas on vaja, et keegi vaataks laste järele? Kas küllatulnud sõpradel ja sugulastel on vaja ööbimiskohta? Need, kes on hiljuti lähedase inimese kaotanud, on sageli niivõrd segaduses, et nad ei tea sedagi, mida nemad tegema peavad, rääkimata sellest, et öelda teistele, kuidas need saaksid aidata. Niisiis, kui sa märkad, et midagi on tõesti vaja, ära jää ootama, kuni sind palutakse; näita initsiatiivi. (1. Korintlastele 10:24; võrdle 1. Johannese 3:17, 18.) Üks naine, kelle abikaasa suri, meenutab: „Paljud ütlesid: ’Kui ma saaksin sinu heaks midagi teha, siis ainult ütle mulle.’ Kuid üks sõbranna ei küsinud midagi. Ta läks kohe magamistuppa, võttis mu mehe surres määrdunud voodipesu ja pesi selle puhtaks. Teine sõbranna võttis ämbri, vee ja puhastusvahendid ning puhastas ära vaiba, kuhu mu mees oli oksendanud. Mõne nädala pärast tuli kohale üks kogudusevanem, tööriided seljas ja tööriistad kaasas, ning ütles: ’Sul on siin kindlasti midagi, mis vajaks remonti. Mis see võiks olla?’ Kuidas ma seda meest küll hindan, kuna ta parandas ukse, mis rippus ühe hinge otsas ja remontis ühe elektriseadme!” – Võrdle Jakoobuse 1:27.

Ole külalislahke. „Ärge unustage külalislahkust,” tuletab Piibel meile meelde. (Heebrealastele 13:2) Eriti külalislahked peaksime olema nende vastu, kes on leinas. Selle asemel et esitada „oled alati oodatud” laadis kutse, paku välja kindel kuupäev ja kellaaeg. Kui nad keelduvad, ära anna liiga kergesti järele. Ehk tuleb neid soojalt julgustada. Võib-olla ei võtnud nad sinu kutset vastu sellepärast, et kardavad teiste nähes kaotada kontrolli oma tunnete üle. Või tunnevad nad ehk sellisel ajal seltskondliku söömaaja nautimise pärast süütunnet. Tuleta meelde külalislahket naist Lüüdiat, keda mainitakse Piiblis. Luukas ütleb, et kui Lüüdia neid endale külla kutsus, ’käis ta neile peale’. – Apostlite teod 16:15.

Ole kannatlik ja mõistev. Ära üllatu selle üle, mida leinajad esialgu öelda võivad. Pea meeles, et nad võivad tunda viha ja süütunnet. Kui sind tabab nende tundepuhang, nõuab see sinupoolset mõistmist ja kannatlikkust, et hoiduda omakorda ärritunult vastamast. „Riietuge siis ... südamliku halastusega, heldusega, alandusega, tasadusega, pika meelega,” soovitab Piibel. – Koloslastele 3:12, 13.

Kirjuta kiri. Sageli alahinnatakse kirjaliku kaastundeavalduse või osavõtlikkust väljendava kaardi väärtust. Kuidas see võib aidata? Sellele küsimusele vastab Cindy, kelle ema suri vähki: „Üks sõber kirjutas mulle kauni kirja. See aitas mind väga, kuna võisin seda üha uuesti lugeda.” See julgustav kiri või postkaart võib olla kirjutatud „lühidalt”, kuid see peab tulema südamest. (Heebrealastele 13:22) Selles võid sa öelda, et hoolid sellest inimesest ning et sulle jäävad kadunust hinnalised mälestused, või siis näidata, kuidas kadunu sinu elu mõjutas.

Palveta koos nendega. Ära alahinda oma palvete väärtust, mida esitad koos leinajatega ja ka nende eest. Piibel ütleb: „Õige inimese ... palve suudab palju.” (Jakoobuse 5:16) Näiteks, kuuldes sind palvetamas nende eest, võib see aidata neil leevendada selliseid negatiivseid tundeid nagu süütunne. – Võrdle Jakoobuse 5:13–15.

Mida ei tohiks teha ...

Ära hoidu eemale selle tõttu, et sa ei tea, mida öelda või teha. „Nad tahavad praegu kindlasti üksi olla,” võime endale öelda. Aga tegelikult me hoidume eemale ehk sellepärast, et kardame midagi valesti öelda või teha. Kuid sõprade, sugulaste või kaasusklike eemaletõmbumine võib panna leinaja tundma end veelgi üksildasemana, ja see vaid suurendab valu. Pea meeles, et sageli on just kõige lihtsamad sõnad ja teod need kõige lahkemad. (Efeslastele 4:32) Üksnes sinu kohalolekki võib teda julgustada. (Võrdle Apostlite teod 28:15.) Meenutades päeva, mil suri tema tütar, ütleb Teresea: „Ei möödunud tundigi, kui haigla vestibüül oli täis meie sõpru; kõik kogudusevanemad olid oma naistega seal. Mõnel naisel olid lokirullid peas, mõni oli tööriietes. Nad jätsid kõik lihtsalt sinnapaika ja tulid. Paljud neist ütlesid meile, et nad ei tea, mida öelda, kuid sellest polnud midagi, tähtis oli see, et nad tulid.”

Ära sunni neid leinamist lõpetama. „Kõik saab korda, ära nüüd enam nuta,” tahame ehk öelda. Kuid võib-olla on parem lasta pisaratel voolata. „Arvan, et on tähtis lasta leinajail oma emotsioone ilmutada ja need tõeliselt välja elada,” ütleb Katherine, mõeldes tagasi oma abikaasa surmale. Seisa vastu kalduvusele öelda teistele seda, kuidas nad peaksid ennast tundma. Ja ära arva, et selleks, et mitte neile haiget teha, pead sa oma tundeid varjama. Selle asemel ’nuta nutjatega’, soovitab Piibel. – Roomlastele 12:15.

Ära kiirusta soovitusega anda ära kadunu riided või muud isiklikud asjad, enne kui selleks valmis ollakse. Meile võib tunduda, et neile oleks parem, kui nad annaksid ära mälestusi esilekutsuvad esemed, kuna need otsekui pikendaksid leinaperioodi. Kuid selles olukorras ei pruugi kehtida ütlus „mis silmist, see meelest”. Leinajal on ehk vaja lähedase inimese surmaga pikkamööda harjuda. Tuleta meelde, mida Piibel räägib patriarh Jaakobi reageeringust, kui teda pandi uskuma, et metsloom on tema noore poja Joosepi tapnud. Pärast seda, kui Jaakobile näidati Joosepi verega määritud kuube, „leinas [ta] oma poega kaua aega. Kõik ta pojad ja tütred püüdsid teda trööstida, kuid ta ei lasknud ennast trööstida”. – 1. Moosese 37:31–35.

Ära ütle, et „te võite ju saada uue lapse”. „Mulle ei meeldinud, kui inimesed ütlesid, et ma võin saada uue lapse,” meenutab ema, kellelt surm võttis lapse. Neil inimestel võivad küll head kavatsused olla, kuid leinavale lapsevanemale võivad sõnad, mille mõte on selles, et kaotatud lapse võib asendada uuega, mõjuda nagu „mõõgapisted”. (Õpetussõnad 12:18) Üks laps ei saa iialgi asendada teist. Miks siis? Sellepärast, et igaüks neist on täiesti ainulaadne.

Ära ilmtingimata hoidu lahkunut mainimast. „Paljud inimesed ei maini isegi mu poja Jimmy nime ega räägi temast,” meenutab üks ema. „Pean tunnistama, et selline käitumine tegi mulle natuke haiget.” Ära siis vii juttu ilmtingimata teisele teemale, kui kadunu nime mainitakse. Küsi, kas leinaja tahab rääkida oma kallist kadunust. (Võrdle Iiob 1:18, 19 ja 10:1.) Mõnel leinajal on hea meel kuulda, kui nende sõbrad räägivad teatud omadustest, mis lahkunu nende silmis kalliks muutsid. – Võrdle Apostlite teod 9:36–39.

Ära kiirusta ütlema, et „see oli tema jaoks parim”. Püüd leida surmas midagi positiivset ei mõju mitte alati „lohutavalt masendunud hingedele”, kes leinavad. (1. Tessalooniklastele 5:14, NW) Meenutades oma ema surma, ütles üks noor naine: „Teised ütlesid, et ’ta ei pea nüüd enam kannatama’ või ’lõpuks leidis ta rahu’. Kuid mina ei tahtnud seda kuulda.” Taolised märkused võivad jätta leinajaile mulje, et nad ei peaks olema kurvad või et see kaotus ei olnudki midagi erilist. Kuid nad võivad siiski äärmiselt kurvad olla, kuna tunnevad lähedasest inimesest väga suurt puudust.

On ehk parem, kui sa ei ütle: „Ma tean, mida sa tunned.” Kas sa tõepoolest tead seda? Näiteks, kas sa võid teada, mida tunneb lapsevanem, kelle laps sureb, kui sa ei ole sellist kaotust ise läbi elanud? Ja kui oledki, siis tuleb sul mõista, et teised inimesed ei pruugi tunda täpselt sedasama, mida sina oled tundnud. (Võrdle Nutulaulud 1:12.) Teisest küljest, kui see tundub olevat kohane, võib olla kasu sellest, kui sa räägid, kuidas sina oma lähedase inimese kaotusest toibusid. Ühele naisele, kelle tütar sai surma, mõjus julgustavalt, kui üks ema, kelle tütar oli samuti surma saanud, talle rääkis, kuidas tema oli oma normaalse elurütmi juurde tagasi pöördunud. Ta ütles: „Selle surmasaanud tütarlapse ema ei alustanud oma juttu sellega, et ’ta teab, mida ma tunnen’. Ta lihtsalt rääkis mulle, mida tema oli kogenud, ja andis mulle võimaluse paralleele tõmmata.”

Leinaja aitamine nõuab kaastunnet, vahetegemisvõimet ja suurt armastust. Ära jää ootama, et leinaja tuleks sinu juurde. Ära lihtsalt ütle: „Kui ma saaksin midagi teha ...” Leia ise see „midagi” ja näita seejärel üles kohast initsiatiivi.

Veel jäävad mõned küsimused: „Mida ütleb Piibel ülestõusmislootuse kohta? Mida see võib tähendada sinule ja sinu kallile kadunule? Kuidas me võime kindlad olla, et see lootus on usaldusväärne?”