— isegi kui tema seadusele kuuletumine tooks kaasa mõningate aastate kaotamise sellest praegusest elust.

Äkitselt paranes mu naise seisund märgatavalt. Kui ühel päeval saabusin, leidsin ta voodis istumas ja lugemas. Järgnevatel päevadel hakkas ta patsientidele ja haigla personalile tunnistust andma. Siis kutsuti mind kirurgi kabinetti. „Härra Wharerau,” ütles ta, „te olete tõepoolest õnnelik mees! Usume, et teie naise haigus on paranenud.” Ootamatult vererõhk stabiliseerus. Tänasime koos naisega Jehoovat ja kordasime oma kindlat otsust anda tema teenistuses olles oma parim.

Nüüdseks on mind jälle määratud Cooki saartele ja uuesti teenin ma Rarotongal. Milline õnnistatud eesõigus! Kui me naisega pilgu tagasi heidame, oleme tänulikud Jehoova hoolitsuse eest peaaegu viie aastakümne jooksul, mil me tema teenistuses oleme olnud. Materiaalses mõttes pole meil eluks hädavajalik kunagi puudunud. Vaimses mõttes on olnud õnnistusi liiga palju, et neid üles lugeda jõuaks. Üks märkimisväärsetest on mu lihalike sugulaste arv, kes on tõe vastu võtnud. Minu arvestuste kohaselt on neid, kes on praegu ristitud Jehoova tunnistajad, üle 200, kaasa arvatud 65 lähedast sugulast. Üks lapselaps on Uus-Meremaa Beeteli pere liige, üks tütar koos abikaasa ja kahe pojaga on harubüroode juures ehitustöödel. — 3. Johannese 4.

Vaadates tulevikku, rõõmustan väljavaate üle elada paradiisis, kus kogu maa ilu ületab isegi selle toreda rohelise oru ilu, kus mina sündisin. Milline eesõigus on öelda tere tulemast oma emale ja isale, kui nad üles tõusevad, ja anda neile teateid lunastusohvrist, Kuningriigist ja kõigist teistest Jehoova hoolitsuse tõenditest.

Mu kindel otsus, mida tugevdab teadmine, et Jehoova hoolitseb mu eest, on sama kui laulikul, kes ütles Laulus 104:33: „Ma tahan laulda Jehoovale oma eluaja ja mängida oma Jumalale, niikaua kui ma olen elus!” — Jutustanud Sarn Wharerau.

Lugejate küsimusi

Kas Jehoova tunnistajad hoiduvad sünnipäevade pidamisest seepärast, et vanal ajal oli sel kombel religioosne tähendus?

Sünnipäevade pidamise juured on ebausus ja valereligioonis, kuid see pole ainuke või peamine põhjus, miks Jehoova tunnistajad sellest kombest hoiduvad.

Mõned tavad, mis kord olid oma olemuselt religioossed, pole seda enam paljudes paikades. Näiteks oli abielusõrmusel kord religioosne tähendus, kuid tänapäeval enamikus paigus tal seda enam pole. Seetõttu võtavad paljud tõelised kristlased omaks kohaliku tava kanda abielusõrmust abielu märgina. Taolistes asjades on üldiselt tähtis see, kas komme on praegu valereligiooniga seotud. — Vaata „Lugejate küsimusi” 1972. aasta 15. jaanuari ingliskeelses Vahitornis ja 1991. aasta 15. oktoobri Vahitornis.

Ent ei saa eitada, et arvukad teatmeteosed viitavad sellele, et algselt oli sünnipäevade pidamine seotud ebausu ja religiooniga. The Encyclopedia Americana (1991. aasta väljaanne) märgib: „Egiptuse, Kreeka, Rooma ja Pärsia muistne maailm pidas jumalate, kuningate ja ülikute sünnipäevi.” Seal öeldakse, et roomlased tähistasid Artemise sündi ja Apollose päeva. Vastupidiselt sellele, „kuigi vanaaja iisraellased panid ametlikult kirja oma meeskodanike vanuse, pole mingeid tõendeid selle kohta, et neil oleks olnud mingeid sünniaastapäevaga seotud pidustusi”.

Teised teatmeteosed laskuvad seoses sünnipäeva pidamise algupäraga märkimisväärsetesse üksikasjadesse: „Euroopas said sünnipäevapeod alguse kaua aega tagasi. Inimesed uskusid headesse ja kurjadesse vaimudesse, mida mõnikord headeks ja kurjadeks haldjateks kutsuti. Kõik kartsid, et need vaimud võivad sünnipäevapidajale kahju teha, ja seepärast ümbritsesid teda sõbrad ja sugulased, kelle head soovid ja kohalviibimine ise pidid kaitsma teda sünnipäevaga liituvate tundmatute ohtude eest. Kingituste tegemine pakkus veelgi suuremat kaitset. Ka ühissöömine oli kaitseabinõu ja aitas kaasa headelt vaimudelt õnnistuste saamisele. Seega oli sünnipäevapeo algne eesmärk inimese kaitsmine kurja eest ja hea tulevase aasta kindlustamine.” — Birthday Parties Around the World, 1967.

See raamat selgitab ka paljude sünnipäevatavade algupära. Näiteks: „[Küünalde kasutamise] põhjus ulatub tagasi vanaaja kreeklaste ja roomlaste juurde, kelle meelest olid nii peenematel kui ka jämedamatel küünaldel maagilised omadused. Neil oli kombeks esitada palveid ja soove, mida küünlaleegid üles jumalate juurde pidid viima. Jumalad läkitasid seejärel õnnistusi ja vastasid ehk palvetele.” Taolist sünnipäevade taustaga seotud täiendavat informatsiooni on kogutud teosesse Reasoning From the Scriptures, leheküljed 69 ja 70, välja andnud New Yorgi Vahitorni Piibli ja Traktaatide Ühing.

Ent nagu mainitud, on selle küsimusega seotud enam kui vaid see, kas sünnipäevade pidamine oli ja on ikka veel religioosse tähendusega. Piibel puudutab sünnipäevade küsimust, ja küpsed kristlased on targad, kui nad panevad tundlikult tähele igat selle antud viidet.

Jumala vanaaja sulased panid kirja inimeste sünniaja, mis võimaldas neil nende vanust kindlaks määrata. Me loeme: „Kui Noa oli viissada aastat vana, siis sündisid Noale Seem, Haam ja Jaafet.” „Sel aastal, mil Noa kuussada aastat vanaks sai, . . . puhkesid kõik suure sügavuse allikad ja taeva luugid tehti lahti.” — 1. Moosese 5:32; 7:11; 11:10—26.

Jumala rahva seas oli lapse sünd õnnistatud, rõõmus sündmus, nagu Jeesuski seda mainis. (Luuka 1:57, 58; 2:9—14; Johannese 16:21) Ent Jumala rahvas ei jäädvustanud sündimise kuupäeva; nad pidasid teisi aastapäevi, kuid mitte sünnipäevi. (Johannese 10:22, 23) Encyclopaedia Judaica ütleb: „Sünnipäevade pidamine on traditsioonilises juutide kombetalitluses tundmatu.” Customs and Traditions of Israel teatab: „Sünnipäevade pidamine on laenatud teiste rahvaste kommetest, sest selle tava kohta juutide seas pole tehtud mingit märget ei Piiblis, Talmudis ega hilisemates tarkade meeste kirjutistes. Tegelikult oli see vanaaja Egiptuse tava.”

See seos Egiptusega ilmneb Piiblisse kirjapandud sünnipäeva pidamisest, millest tõelised kummardajad osa ei võtnud. See oli selle vaarao sünnipäevapidu, kes valitses siis, kui Joosep oli Egiptuse vanglas. Mõned neist paganaist ehk rõõmustasid peo üle, kuid see sünnipäev oli seotud vaarao pagarite ülema pea maharaiumisega. — 1. Moosese 40:1—22.

Pühakirjas on samasuguses negatiivses valguses esitatud veel teise sünnipäeva pidamine — Heroodes Antippase, Heroodes Suure poja sünnipäeva pidamine. Selle sünnipäeva pidamisest ei räägita Piiblis kaugeltki kui vaid süütust pidutsemisest. See oli hoopis tõukeks Ristija Johannese pea maharaiumisele. Seejärel „tema jüngrid tulid ning võtsid tema keha ja matsid ta maha ja tulid ning teatasid sellest Jeesusele”, kes „läks sealt . . . ära tühja paika üksipäini”. (Matteuse 14:6—13) Kas sa suudad kujutleda, et neid jüngreid või Jeesust võis köita sünnipäevapidamise komme?

Kui pidada silmas sünnipäevade pidamise algupära, ja mis veel tähtsam, kui negatiivses valguses need Piiblis on esitatud, on Jehoova tunnistajatel küllaldane põhjus sellest kombest hoiduda. Neil ei tarvitse sellest ilmalikust tavast kinni pidada, sest nad võivad pidada ja peavadki rõõmsaid söömaaegu mistahes ajal aasta jooksul. Nad ei jaga kingitusi kohustusest või peo surve all; heldekäelisus ja siiras kiindumus ajendab neid mistahes ajal spontaanselt kingitusi jagama. — Õpetussõnad 17:8; Koguja 2:24; Luuka 6:38; Apostlite teod 9:36, 39; 1. Korintlastele 16:2, 3.