Kogudusevanemad — parandage teisi tasase vaimuga
EHTSA kristlase südant võiks võrrelda head vilja kandva vaimse aiaga. Tavaliselt lokkaksid seal armastus, rõõm, rahu, pikameelsus, lahkus, headus, usk, tasadus ja enesevalitsemine. Ja miks ei peaks need seal lokkama? On need ju püha vaimu viljad, mida Jehoova Jumal oma pühendunud sulastele annab. (Galaatlastele 5:22, 23, NW) Siiski iga kristlane, kes soovib hoida oma südame aeda kohana, mis meeldiks tema taevasele Isale, peab pidama päritud patust tuleneva umbrohu vastu kestvat jõulist võitlust. — Roomlastele 5:5, 12.
Vahetevahel hakkab jumalakartliku inimese ebatäiuslikus südames kasvama midagi soovimatut. Tema senised vaimsed saavutused võivad olla suurepärased. Kuid siis kerkib mingi probleem, mis tuleneb ehk ebatervest seltsingust või ebatargast otsusest. Kuidas võivad kogudusevanemad sellist inimest vaimselt aidata?
Apostli nõuanne
Kogudusevanemad, kes aitavad eksinud kristlast, peavad järgima Pauluse nõuannet: „Vennad, kui inimene teeb mõne valesammu, enne kui ta on sellest teadlik, siis teie, kellel on vaimsed võimed, püüdke parandada sellist inimest tasase vaimuga, pidades kartuses igaüks ka endal silma peal, et ka sind ei kiusataks.” (Galaatlastele 6:1, NW) Kui kaasusklik on teinud „mõne valesammu, enne kui ta on sellest teadlik”, on kogudusevanematel kohustus anda abi nii kiiresti kui võimalik.
Mida tähendab inimest „parandada”? See kreekakeelne sõna (ka·tar·tiʹzo) tähendab „õigesse reastusse viimist”. Sama sõna on kasutatud võrkude parandamise kohta. (Matteuse 4:21) Samuti käib see inimese murdunud kehaliikme paikaseadmise kohta. Arst teeb seda ettevaatlikult, vältimaks tarbetu valu põhjustamist oma patsiendile. Samamoodi nõuab venna või õe aitamine, et teda õigesse vaimsesse reastusse viia, kohast hoolitsust, taktitunnet ja kaastunnet.
Kogudusevanemad annavad tunnistust oma vaimsusest, kui nad inimest parandada püüdes tasaduse vaimu ilmutavad. Kindlasti käsitleks tasase meelega Jeesus selliseid olukordi tasadusega. (Matteuse 11:29) Kogudusevanemad peaksid seda omadust valesammu teinud Jehoova sulase suhtes üles näitama, sest ka nemad võivad vastu oma südame kavatsusele pattu langeda. Kui seda pole juba minevikus juhtunud, võib see juhtuda tulevikus.
Need vaimselt kõlblikud mehed peaksid armastavalt oma kaaskummardajate ’koormat kandma’. Kogudusevanematel on tõepoolest südames soov aidata vennal või õel võidelda Saatana, kiusatuste, liha nõrkuste ja patu surve vastu. See on kindlasti üks viis, kuidas kristlikud ülevaatajad võivad ’täita Kristuse käsku’. — Galaatlastele 6:2.
Tõeliselt vaimselt kõlblikud mehed on alandlikud, mõistes, et „kui keegi mõtleb enese midagi olevat, ilma midagi olemata, see petab iseennast”. (Galaatlastele 6:3) Ükskõik kui hoolega püüaksid kogudusevanemad teha seda, mis on õige ja kasulik, ei küündi nad ikkagi täiusliku ja armastavalt kaastundliku Jumala Poja Jeesus Kristuse tasemeni. Kuid sellele vaatamata peavad nad andma oma parima.
Kogudusevanemad teavad, et oleks vale kaasusklikku kõrgilt hukka mõista, pidades end temast pühamaks! Jeesus poleks kindlasti seda teinud. Ta ei loobunud oma elust ju mitte ainult oma sõprade, vaid ka oma vaenlaste heaks! Kogudusevanemad püüavad ilmutada samasugust armastust, kui nad püüavad vendi või õdesid raskustest välja aidata ning tuua neid lähemale nende taevasele Isale ja tema õiglastele normidele. Millised on mõned sammud, mis aitavad vanematel kaaskummardajaid parandada?
Mõned kasulikud sammud
Toetuge palvemeeles Jehoovale, samal ajal kui räägite ja käitute tasase meelega. Jeesus oli tasase meelega, palus hardalt oma taevaselt Isalt juhatust ja tegi alati seda, mis Temale meeldis. (Matteuse 21:5; Johannese 8:29) Kogudusevanemad ei peaks leppima vähemaga, kui nad püüavad parandada inimest, kes on teinud mõne valesammu. Kogudusevanema kui tasase meelega alamkarjase kõne julgustab ja ehitab üles, mitte ei heiduta. Ta püüab vestluse ajal luua õhkkonna, milles abivajav kristlane tunneb end oma mõtteid väljendades võimalikult mugavalt. Selles suhtes on südamesttulevast avapalvest palju abi. Inimene, kellele tasaduses nõu antakse, avab palju meelsamini nõuandele oma südame, kui ta teab, et nõuandja tahab nagu Jeesuski teha seda, mis Jumalale meeldib. Lõpupalve rõhutab inimesele sobivalt vajadust rakendada seda nõuannet, mida talle nii armastavalt ja tasase meelega anti.
Peale palvet kiitke siiralt. Kiitus võib puudutada inimese selliseid häid omadusi nagu lahkus, usaldusväärsus või innukus. Võiks viidata tema senistele saavutustele ustavas Jehoova teenistuses, mis on kestnud võib-olla palju aastaid. Nii me näitame, et hoolime inimesest ja suhtume temasse nii, nagu Kristus seda teeb. Jeesus alustas oma sõnumit Tüatiira kogudusele kiitusega, öeldes: „Ma tean sinu tegusid ja armastust ja usku ja teenimist ja kannatlikkust, ja et sinu viimseid tegusid on rohkem kui esimesi.” (Ilmutuse 2:19) Need sõnad kinnitasid selle koguduse liikmetele, et Jeesus on teadlik heast tööst, mida nad teevad. Kuigi kogudusel olid oma vead — seal salliti „Iisebeli” mõju — edenes ta hästi muudes asjades, ja Jeesus tahtis, et need vennad ja õed teaksid, et nende innukas tegevus polnud jäänud märkamata. (Ilmutuse 2:20) Samamoodi peaksid kogudusevanemad kiitma, kus see on ära teenitud.
Ärge käsitlege valesammu tõsisemalt, kui asjaolud seda nõuavad. Kogudusevanemad peavad kaitsma Jumala karja ning hoidma tema organisatsiooni puhtana. Kuid mõningaid vaimseid väärsamme, mis nõuavad tõsist nõuandmist, võib käsitleda ühe või kahe kogudusevanema äranägemisel, ilma kohtuliku järelekuulamiseta. Paljudel juhtudel pole kristlase valesammu põhjuseks tahtlik kurjus, vaid inimlik nõrkus. Kogudusevanemad peaksid kohtlema karja hellalt ja pidama meeles seda: „Sest kohus on halastuseta sellele, kes ei ole osutanud halastust; kuid halastus võib võidurõõmutseda kohtu üle!” (Jakoobuse 2:13; Apostlite teod 20:28—30) Niisiis peaksid kogudusevanemad asjade suurendamise asemel kohtlema kahetsevat kaasusklikku tasasel viisil, nagu seda teeb Jehoova, meie kaastundlik ja halastav Jumal. — Efeslastele 4:32.
Näidake, et te mõistate tegureid, mis võisid inimese valesammuni viia. Kogudusevanemad peavad tähelepanelikult kuulama, kui nende kaasusklik oma südant puistab. Kuna ’Jumal ei põlga murtud ja purukslöödud südant’, ei peaks seda tegema ka nemad. (Laul 51:19) Võib-olla on probleemi põhjuseks see, et abikaasalt ei saada piisavalt emotsionaalset tuge. Raske ja kauakestev hingeline depressioon võib olla nõrgestanud inimese tavaliselt tugeva emotsionaalse jõu või muutnud tarkade otsuste tegemise äärmiselt raskeks. Armastavad kogudusevanemad arvestavad selliste teguritega, sest kuigi Paulus ergutas oma vendi ’noomima korratuid’, soovitas ta ka tungivalt: „Rääkige lohutavalt masendunud hingedele, toetage nõrku, olge pikameelsed kõikide vastu.” (1. Tessalooniklastele 5:14, NW) Kuigi kogudusevanemad ei peaks nõrgendama Jumala õiglaste normide mõjuvõimu, peaksid nad samal ajal võtma arvesse pehmendavaid asjaolusid, nagu ka Jumal seda teeb. — Laul 103:10—14; 130:3.
Vältige oma kaaskristlase enesehinnangu õõnestamist. Me ei taha kunagi üheltki vennalt või õelt röövida väärikust või jätta talle muljet, et ta on väärtusetu. Selle asemel kinnitused, et me loodame selle inimese kristlikele omadustele ja armastusele Jumala vastu, julgustavad teda viga parandama. Tõenäoliselt julgustas korintlasi olema heldekäelised Pauluse ütlus, et ta oli kiidelnud teiste ees nende „hea tahte” ja „innukusega” selles suhtes. — 2. Korintlastele 9:1—3.
Näidake, et Jehoovale lootes võib probleemist üle saada. Jah, püüdke tõsiselt aidata inimesel näha, et Jumalale lootmine ja Tema Sõna nõuande rakendamine aitab vajalikul paranemisel toimuda. Selleks peab see, mida me ütleme, rajanema Pühakirjal ja Piiblil põhinevatel väljaannetel. Meie eesmärk on kahekordne: 1) aidata abivajajal näha ja mõista Jehoova seisukohta ning 2) näidata inimesele, kuidas ta mõningal määral neid Jumala juhendeid tähele ei pannud või neid järgida ei suutnud.
Ühendage Pühakirja nõuanne lahkete, kuid asjakohaste küsimustega. See võib olla südameni jõudmisel väga tõhus. Jehoova esitas oma prohveti Malakia kaudu küsimuse, et Tema rahvas mõistaks, kuidas nad olid eksiteele sattunud. „Kas maine inimene röövib Jumalat?” küsis ta, lisades: „Aga teie röövite mind.” (Malakia 3:8, NW) See, et Iisrael ei annetanud oma saagist kümnendikku, nagu Moosese Seadus nõudis, oli võrdväärne Jehoova röövimisega. Et seda olukorda heaks teha, pidid iisraellased täitma oma kohustused puhta kummardamise suhtes, uskudes, et Jumal neid selle eest külluslikult õnnistab. Mõtlemapanevate ja läbimõeldud küsimuste abil võivad kogudusevanemad rõhutada, et õige teguviis sisaldab ka tänapäeval meie taevasele Isale lootmist ja temale kuuletumist. (Malakia 3:10) Selle mõtte edasiandmine meie venna südamesse aitab tal suurel määral ’õgvendada teeradu oma jalgadele’. — Heebrealastele 12:13.
Tõstke esile nõuande vastuvõtmisest tulenevat kasu. Mõjuv nõuanne hõlmab nii seda, et manitsetakse halva teguviisi järgimise tagajärgede eest, kui ka seda, tuletatakse meelde kasu, mis tuleneb asjade kordaseadmisest. Pärast ajakohase hoiatuse andmist kinnitas Jeesus Laodikea vaimselt loiu koguduse liikmetele, et kui nad oma endist teguviisi kahetsevad ja innukateks jüngriteks saavad, võivad nad nautida silmapaistvaid eesõigusi, kaasa arvatud väljavaade koos temaga taevas valitseda. — Ilmutuse 3:14—21.
Näidake üles huvi selle vastu, kas nõuannet järgitakse. Nagu hea arst aeg-ajalt kontrollib, kas luu, mille ta paika seadis, on ikka õigesti paigas, peaksid ka kogudusevanemad püüdma kindlaks teha, kas Pühakirja nõuannet rakendatakse. Nad võiksid endilt küsida: „Kas on vaja edasist abi? Kas peaks nõuannet kordama, võib-olla mõnel teisel viisil?” Jeesus pidi oma jüngritele seoses alandlikkuse vajalikkusega korduvalt nõu andma. Üsna pika aja jooksul püüdis ta kannatlikult parandada nende mõtlemist nõuandmise, piltlike näidete ja näitlike õppetundide varal. (Matteuse 20:20—28; Markuse 9:33—37; Luuka 22:24—27; Johannese 13:5—17) Samamoodi võivad kogudusevanemad aidata venna või õe paranemist kindlalt lõpule viia, kui nad korraldavad jätkuvalt Pühakirja alusel vestlusi, mille eesmärk on aidata inimesel täieliku vaimse terviseni edeneda.
Kiitke iga tehtud edusammu eest. Kui valesammu teinud inimene siiralt Pühakirja nõuannet ellu rakendada püüab, kiitke teda soojalt. See tugevdab esialgse nõuande mõju ja julgustab tõenäoliselt edasistele edusammudele. Paulus pidi esimeses kirjas korintlastele andma neile mitmetes küsimustes tõsist nõu. Varsti peale seda, kui Tiitus andis apostlile teada suurepärasest vastukajast tema kirjale, kiitis Paulus neid kirja teel. Ta ütles: „Olen nüüd rõõmus, mitte sellest, et kurvastusite, vaid et te kurvastusite meeleparanduseks; sest te kurvastusite Jumala meele järgi.” — 2. Korintlastele 7:9.
Põhjus rõõmustamiseks
Jah, Paulus rõõmustas, kui ta kuulis, et tema nõuanne oli korintlasi aidanud. Samamoodi on tänapäeva kogudusevanematel suur rõõm, kui kaaskummardaja valesammust üle saab, kuna ta nende armastavale abile soodsat vastukaja osutab. Nad võivad tõesti tunda rõõmu, aidates kahetseval kristlasel juurida oma südamest välja patu okkalised umbrohud, et Jumalale meelepärane vili seal lokata võiks.
Kui kogudusevanematel õnnestub parandada inimest, kes on teinud valesamme, pööratakse ta ehk ära teguviisist, mis võiks kaasa tuua täieliku vaimse hävingu. (Võrdle Jakoobuse 5:19, 20.) Abisaaja peaks sellise abi eest Jehoova Jumalale tänulikkust väljendama. Kohased oleksid ka sõnad, mis väljendavad tõelist hindamist kogudusevanemate armastava abi, kaastunde ja mõistmise eest. Ja kui vaimne paranemine on täielikult toimunud, võivad kõik asjaga seotud isikud tunda rõõmu, et parandamine toimus tasase vaimuga.