Kõik tõelised kristlased peavad olema evangeeliumikuulutajad
„Tee evangeeliumikuulutaja tööd [ehk „misjonitööd”, NW allmärkus].” — 2. TIMOTEOSELE 4:5.
1. Mis oli see hea sõnum, mida evangeeliumikuulutajad esimesel sajandil kuulutasid?
MIDA tähendab olla tänapäeval evangeeliumikuulutaja? Kas sina oled evangeeliumikuulutaja? Sõna „evangeeliumikuulutaja” tuleb kreekakeelsest sõnast eu·ag·ge·li·stesʹ, mis tähendab „hea sõnumi kuulutajat”. Alates kristliku koguduse rajamisest aastal 33 m.a.j. tõstis kristlik hea sõnum esile Jumala päästeabinõu ja kuulutas, et hiljem tuleb Jeesus Kristus tagasi, et panna alus oma Kuningriigi valitsusele inimkonna üle. — Matteuse 25:31, 32; 2. Timoteosele 4:1; Heebrealastele 10:12, 13.
2. a) Kuidas on hea sõnumi sisu meie päevil rikastunud? b) Milline kohustus lasub kõigil tõelistel kristlastel tänapäeval?
2 Alates aastast 1914 hakkas kogunema tõendeid selle kohta, et tundemärk, mille Jeesus oli andnud seoses oma tuleku ja nähtamatu juuresviibimisega, on täide minemas. (Matteuse 24:3—13, 33) Jälle kord võis hea sõnum sisaldada väljendust „Jumala kuningriik on ligidal”. (Luuka 21:7, 31; Markuse 1:14, 15; NW) Tõepoolest oli saabunud aeg Matteuse 24:14 (NW) kirjapandud Jeesuse prohvetiennustuse suurejooneliseks täideminekuks: „Seda head sõnumit kuningriigist kuulutatakse kogu asustatud maa peal tunnistuseks kõigile rahvaile; ja siis tuleb lõpp.” Seetõttu hõlmab nüüd evangeeliumi kuulutamine innukat teadaandmist Jumala rajatud Kuningriigist ja õnnistustest, mida see sõnakuulelikule inimkonnale peagi toob. Kõigi kristlaste kohta käib käsk seda tööd teha ja ’inimesi jüngriteks teha’. — Matteuse 28:19, 20, NW; Ilmutuse 22:17.
3. a) Milline lisatähendus on sõnal „evangeeliumikuulutaja”? (Vaata Insight on the Scriptures, 1. köide, lehekülg 770, 2. veerg, 2. lõik.) b) Milliseid küsimusi see tõstatab?
3 Lisaks hea sõnumi kuulutamisele üldises mõttes kasutab Piibel sõna „evangeeliumikuulutaja” erilises mõttes seoses nendega, kes lahkuvad oma koduterritooriumilt, et kuulutada head sõnumit veel läbitöötamata aladel. Esimesel sajandil oli palju misjonäridest evangeeliumikuulutajaid, näiteks Filippus, Paulus, Barnabas, Siilas ja Timoteos. (Apostlite teod 21:8; Efeslastele 4:11) Aga mida öelda meie erilise aja kohta, mis algas aastaga 1914? Kas Jehoova rahvas on teinud end kättesaadavaks nii kohalike kui ka misjonäridest evangeeliumikuulutajatena?
Edusammud alates aastast 1919
4, 5. Millised olid evangeeliumikuulutamise töö väljavaated vahetult peale aastat 1914?
4 Kui Esimene maailmasõda 1918. aastal lõppema hakkas, sai Jumala sulastele osaks kasvav vastupanu nii ärataganejate kui ka ristiusumaailma vaimulikkonna ja nende poliitiliste toetajate poolt. Tegelikult jäi tõeline kristlik evangeeliumi kuulutamine juunis 1918 peaaegu soiku, kui Ühendriikides asuva Vahitorni Ühingu juhtivatele ametnikele mõisteti valesüüdistuse alusel kuni 20 aastat vangistust. Kas Jumala vaenlastel õnnestus hea sõnumi kuulutamine lõpetada?
5 Ühingu ametnikud vabastati ootamatult märtsis 1919 ja hiljem vabastati ka valesüüdistustest, mille alusel nad olid vangistatud. Saanud jälle vabadusse, mõistsid need võitud kristlased, et enne kui neid kui Jumala Kuningriigi kaaspärijaid kogutakse, et anda neile taevane tasu, tuleb teha veel palju tööd. — Roomlastele 8:17; 2. Timoteosele 2:12; 4:18.
6. Kuidas kasvas evangeeliumikuulutamise töö ajavahemikus 1919 kuni 1939?
6 Aastal 1919 teatas vähem kui 4000 inimest osalemisest hea sõnumi levitamises. Järgmise kahe aastakümne jooksul pakkus hulgaliselt mehi end misjonärist evangeeliumikuulutajaks, ja mõned läkitati Aafrika, Aasia ja Euroopa maadesse. Aastaks 1939, kui 20 aastat oli Kuningriiki kuulutatud, oli Jehoova tunnistajate arv kasvanud üle 73000. See väljapaistev kasv, mis saavutati suure tagakiusamisega silmitsi seistes, sarnanes kasvuga, mis leidis aset kristliku koguduse algaastatel. — Apostlite teod 6:7; 8:4, 14—17; 11:19—21.
7. Milline sarnane olukord seoses kristliku evangeeliumikuulutamise tööga valitses aastatel 47 m.a.j. ja 1939?
7 Sellele vaatamata oli Jehoova tunnistajate enamik koondunud inglise keelt kõnelevatesse protestantlikesse maadesse. Tegelikult oli üle 75 protsendi 73000 kuningriigikuulutajast pärit Austraaliast, Britanniast, Kanadast, Uus-Meremaalt ja Ameerika Ühendriikidest. Nõnda nagu oli lugu umbes aastal 47 m.a.j., oli tarvis midagi, mis julgustaks evangeeliumikuulutajaid pöörama rohkem tähelepanu maakera vähem läbitöötatud maadele.
8. Mida on Gileadi kool aastaks 1992 korda saatnud?
8 Sõjaaja kitsendused ja tagakiusamine ei takistanud Jehoova vägeval pühal vaimul ajendamast Jehoova sulaseid tegema ettevalmistusi suuremaks laienemiseks. Aastal 1943, mil Teine maailmasõda oli kõrgpunktis, asutas Jumala organisatsioon Vahitorni Gileadi Piiblikooli, pidades silmas hea sõnumi laialdasemat levitamist. Märtsiks 1992 oli see kool välja läkitanud 6517 misjonäri 171 erinevale maale. Lisaks valmistati ette mehi, hoolitsemaks Vahitorni Ühingu harubüroode eest teistes maades. Aastaks 1992 oli 97 harukomitee koordinaatorist 75 saanud ettevalmistuse Gileadis.
9. Millised väljaõppeprogrammid on andnud oma osa evangeeliumikuulutamise ja inimeste jüngriteks tegemise töö edenemisse?
9 Lisaks Gileadi koolile on teised väljaõppeprogrammid teinud Jehoova rahva võimeliseks laiendama ja parandama oma evangeeliumikuulutamise tööd. Näiteks tegutseb kogu maakera Jehoova tunnistajate kogudustes Teokraatlik Teenimiskool. See korraldus koos iganädalase Teenistuskoosolekuga on õpetanud välja miljoneid Kuningriigi kuulutajaid olema avalikus teenimises efektiivsed. On olemas ka Kuningriigi Teenimiskool, mis annab hinnalist väljaõpet vanematele ja teenistusabilistele, nii et nad võivad kasvavate koguduste eest paremini hoolitseda. Pioneeride Teenistuskool on aidanud paljudel täisaegsetel evangeeliumikuulutajatel saada kuulutustegevuses efektiivsemaks. Üsna hiljuti eri maades tegutsenud Teenimise Väljaõppe Kool on aidanud vallalistel vanematel ja teenistusabilistel saada tänapäeva Timoteosteks.
10. Milline on olnud kogu selle suurepärase väljaõppe tulemus, mida on saadud Jumala organisatsiooni kaudu? (Lisa kastis olev informatsioon.)
10 Mis on kogu selle väljaõppe tulemus? Aastal 1991 jõudsid Jehoova tunnistajad tipparvuni: tublisti üle nelja miljoni Kuningriigi kuulutaja, kes tegutsevad 212 maal. Ent erinevalt olukorrast 1939. aastal, on neist 70 protsenti pärit katoliiklikest, ortodokssetest, mittekristlikest või muudest maadest, kus inglise keel pole ülekaalus. — Vaata kasti „Laienemine alates 1939. aastast”.
Miks edukad
11. Kellele omistas Paulus enda kui teenija edu?
11 Seda laienemist ei pane Jehoova tunnistajad enese arvele. Selle asemel vaatavad nad oma tööle nii, nagu apostel Paulus vaatas, nagu ta seda oma kirjas korintlastele selgitas. „Mis on siis Apollos? Või mis on Paulus? Mis muud kui käsilised, kelle kaudu te olete saanud usklikuks, ja sedamööda, kuidas Issand kummalegi on andnud. Mina istutasin, Apollos kastis, aga Jumal laskis kasvada. Nõnda ei ole siis midagi see, kes istutab, ega see, kes kastab, vaid Jumal, kes laseb kasvada. Sest me oleme Jumala kaastöölised, teie olete Jumala põllumaa ja Jumala ehitus.” — 1. Korintlastele 3:5—7, 9.
12. a) Millist osa etendab Jumala Sõna edukas kristlikus evangeeliumikuulutamises? b) Kes on määratud kristliku koguduse Peaks ja milline on üks tähtis viis, demonstreerimaks seda, et me allume tema juhtimisele?
12 Pole kahtlust, et harukordne kasv, mida on kogenud Jehoova tunnistajad, on toimunud tänu Jehoova õnnistusele. See on Jumala töö. Mõistes seda tõsiasja, jätkavad Jehoova tunnistajad hoolsat ja regulaarset Jumala Sõna õppimist. Kõiges, mida nad evangeeliumikuulutamise tööl õpetavad, toetuvad nad Piiblile. (1. Korintlastele 4:6; 2. Timoteosele 3:16) Teine nende eduka evangeeliumikuulutamise võti on see, et nad tunnustavad täiel määral Teda, keda Jumal koguduse Peaks on määranud, Issand Jeesus Kristust. (Efeslastele 5:23) Esimese sajandi kristlased ilmutasid seda, kui nad tegid koostööd nendega, keda Jeesus apostliteks määras. Need mehed koos teiste Jeruusalemma koguduse vanematega moodustasid esimese sajandi kristliku juhtiva kogu. Issand Jeesus Kristus taevast kasutas seda küpsete kristlaste gruppi vaidlusküsimuste lahendamiseks ja evangeeliumikuulutamise töö juhtimiseks. Pauluse innukas koostöö selle Jumalast seatud korraldusega andis tulemuseks kasvu kogudustes, mida ta külastas. (Apostlite teod 16:4, 5; Galaatlastele 2:9) Samamoodi tänapäeval on kristlikel evangeeliumikuulutajatel oma teenistuses kindel edu, kui nad hoiavad kindlalt kinni Jumala Sõnast ja teevad innukalt koostööd juhtimisega, mis tuleb Juhtivalt Kogult. — Tiitusele 1:9; Heebrealastele 13:17.
Arvata üksteist ülemaks
13, 14. a) Millist nõu andis apostel Paulus, nagu see on kirjas Filiplastele 2:1—4? b) Miks on tähtis evangeeliumikuulutamise töös osalemise ajal seda nõuannet meeles pidada?
13 Apostel Paulus ilmutas tõelist armastust tõeotsijate vastu ega näidanud üles üleolevat või rassistlikku hoiakut. Seega võis ta anda kaaskristlastele nõu ’arvata üksteist ülemaks kui iseennast’. — Filiplastele 2:1—4.
14 Samamoodi pole tänapäeva tõelistel evangeeliumikuulutajatel üleolevat hoiakut, kui nad tegelevad erinevast rassist ja erineva taustaga inimestega. Üks Ameerika Ühendriikide Jehoova tunnistaja, kes Aafrikasse misjonärina tööle määrati, ütleb: „Ma lihtsalt tean, et me pole teistest ülemad. Meil on ehk rohkem raha ja seda, mida nimetatakse vormikohaseks hariduseks, kuid neil [kohalikel inimestel] on omadusi, mis meie omasid ületavad.”
15. Kuidas võivad need, kes on määratud tööle võõrastesse maadesse, ilmutada siirast lugupidamist tulevaste jüngrite vastu?
15 Kui me ilmutame siirast lugupidamist nende vastu, kellega me head sõnumit jagame, teeme me Piibli sõnumi vastuvõtmise neile kindlasti kergemaks. Aitab ka see, kui misjonärist evangeeliumikuulutaja näitab, et ta on õnnelik, et võib elada inimeste keskel, keda ta on määratud aitama. Edukas misjonär, kes on veetnud viimased 38 aastat Aafrikas, selgitab: „Ma tunnen sügaval sisemuses, et see on mu kodu, ja need selles koguduses, kuhu ma olen määratud, on mu vennad ja õed. Kanadas puhkusel olles ei tunne ma tegelikult, et olen kodus. Viimase nädala paiku Kanadas viibides ma lihtsalt kibelen tagasi. Tunnen alati nõnda. Ma räägin nendele, kellega ma õpin Piiblit, ning vendadele ja õdedele, kui õnnelik ma olen, et olen jälle tagasi, ja nad hindavad seda, et ma tahan koos nendega olla.” — 1. Tessalooniklastele 2:8.
16, 17. a) Millise väljakutse on paljud misjonärid ja kohalikud evangeeliumikuulutajad vastu võtnud, et teenistuses efektiivsemad olla? b) Milline kogemus oli ühel misjonäril kohalikus keeles kõnelemise tõttu?
16 Kui mõned on leidnud oma kohalikul territooriumil suure võõrkeelse ala, on nad selle keele õppimiseks pingutusi teinud, näidates sellega, et nad arvavad teisi ülemaks kui iseennast. Üks misjonär tõdeb: „Aafrika lõunaosas valitseb mõnikord umbusaldus Aafrika ja Euroopa taustaga inimeste vahel. Aga kui me räägime kohalikku keelt, hajub see tunne kiiresti.” Kui me räägime nende keeles, kellega me head sõnumit jagame, on see meile suureks abiks nende südameni jõudmisel. See nõuab hoolsat tööd ja alandlikku püsivust. Misjonär ühelt Aasia maalt selgitab: „Jätkata vusserdamist samal ajal, kui su vigade üle pidevalt naerdakse, võib olla tõeline katse. Võib tunduda, et kergem on alla anda.” Ent armastus Jumala ja ligimese vastu aitas sel misjonäril vastu pidada. — Markuse 12:30, 31.
17 On arusaadav, et inimesed on liigutatud, kui välismaalane püüab head sõnumit nende omas keeles jagada. Mõnikord toob see kaasa ootamatuid õnnistusi. Lesotho, ühe Aafrika maa misjonär rääkis sotho keeles ühe naisega, kes töötas vaibaäris. Aafrika ühe teise maa valitsuse minister tegi hoonetes ringkäiku ja kuulis vestlust pealt. Ta astus juurde ja kiitis soojalt misjonäri, kusjuures õde hakkas valitsuse ministriga tema enda keeles kõnelema. „Miks te ei tule [minu maale] ja ei tööta meie rahva seas, sest te oskate ka suahiili keelt?” küsis ta. Misjonär vastas taktitundeliselt: „See oleks väga kena. Kuid ma olen Jehoova tunnistaja ja praegu on meie töö teie maal ebaseaduslikuks kuulutatud.” Minister vastas: „Ärge palun arvake, et me kõik teie töö vastased oleme. Paljud meist pooldavad Jehoova tunnistajaid. Ehk avaneb teil ühel päeval võimalus vabalt meie rahva seas õpetada.” Mõni aeg hiljem erutas misjonäri teade, et sellel samal maal anti Jehoova tunnistajatele kummardamisvabadus.
Valmis loobuma õigustest
18, 19. a) Millisel tähtsal viisil püüdis Paulus oma Isandat Jeesus Kristust jäljendada? b) Jutusta üks kogemus (kas see, mis on antud lõigus toodud, või enda kogemus), näitamaks, kui tähtis on vältida igat põhjust, mis võib panna komistama need, kellega me head sõnumit jagame?
18 Kui apostel Paulus kirjutas: „Võtke mind eeskujuks, nagu minagi võtan Kristuse,” oli ta just arutlenud vajaduse üle vältida teiste komistama panemist, öeldes: „Kas te siis sööte või joote või midagi teete, seda tehke kõik Jumala auks! Ärge olge pahanduseks [„komistuseks”, NW] ei juutidele ega kreeklastele ega Jumala kogudusele, nagu minagi olen kõiges kõikidele meelepärane ega otsi oma, vaid paljude kasu, et nad päästetaks!” — 1. Korintlastele 10:31—33; 11:1.
19 Pauluse sarnased evangeeliumikuulutajad, kes on valmis tooma ohvreid nende huvides, kellele nad kuulutavad, lõikavad õnnistusi. Näiteks ühel Aafrika maal läks misjonäridest abielupaar kohalikku hotelli õhtusöögile, et tähistada oma pulma-aastapäeva. Algul kavatsesid nad eine juurde veini tellida, sest mõõdukas alkohoolsete jookide tarvitamine pole Piiblis hukka mõistetud. (Laul 104:15) Kuid siis otsustas abielupaar sellest loobuda, sest see võiks kohalikke inimesi solvata. „Mõni aeg hiljem,” meenutab mees, „kohtusime mehega, kes oli selle hotelli ülemkokk, ja me alustasime temaga piibliuurimist. Tükk aega hiljem rääkis ta meile: ’Kas te mäletate seda, kui te hotelli õhtustama tulite? Me kõik jälgisime teid köögiukse tagant. Asi on selles, et kiriku misjonärid rääkisid meile, et on väär, kui me alkoholi tarvitame. Aga kui nad hotelli tulevad, tellivad nad vabalt veini. Seetõttu me otsustasime, et kui te tellite mingit alkoholi, ei kuulaks me teid, kui te meile kuulutama tulete.’ ” Praegu on see ülemkokk ja mõned teised, kes selles hotellis töötasid, ristitud tunnistajad.
Ikka veel rohkesti teha
20. Miks on nii tähtis, et me innukate evangeeliumikuulutajatena vastu peame, ja millisest rõõmurikkast eesõigusest paljud kinni haaravad?
20 Ajal, mil selle kurja süsteemi lõpp kiiresti läheneb, ihkavad veel paljud head sõnumit kuulda ja iga kristlase jaoks on pakilisem kui kunagi varem ustava evangeeliumikuulutajana vastu pidada. (Matteuse 24:13) Kas sina võid laiendada oma osalemist selles töös, saades erilises mõttes evangeeliumikuulutajaks nagu Filippus, Paulus, Barnabas, Siilas ja Timoteos? Paljud teevad midagi taolist, kui astuvad pioneeride rivvi ja teevad end kättesaadavaks teenimiseks paikades, kus vajadus on suurem.
21. Mil viisil on Jumala rahva jaoks avanenud „suur uks viljarikkaks tööks”?
21 Hiljuti avanesid hiigelsuured evangeeliumikuulutamise põllud Aafrika, Aasia ja Ida-Euroopa maades, kus Jehoova tunnistajate töö varem oli piiratud. Nii nagu see oli apostel Pauluse puhul, on Jehoova rahvale „avanenud suur uks viljarikkaks tööks”. (1. Korintlastele 16:9) Näiteks misjonäridest evangeeliumikuulutajad, kes hiljuti Aafrika maale Mosambiiki saabusid, ei suuda tegelda selle suure hulga inimestega, kes piibliuurimist soovivad. Kui õnnelikud me võime olla, et Jehoova tunnistajate töö sel maal 1991. aasta 11. veebruaril seaduslikuks tunnistati!
22. Mida me kõik peame kindlalt otsustama teha, ükskõik kas meie kohalik territoorium on hästi läbitöötatud või mitte?
22 Ka maades, kus alati on olnud kummardamisvabadus, valmistab vendadele ja õdedele rõõmu pidev kasv. Jah, kõikjal, kus me elame, on ikka veel ’rohkesti teha Issanda töös’. (1. Korintlastele 15:58, NW) Kuna asi on nii, jätkakem järelejäänud aja kasutamist targasti, kui igaüks meist ’teeb evangeliumikuulutaja tööd, täites oma ametit õieti’. — 2. Timoteosele 4:5; Efeslastele 5:15, 16.
Kas sa suudad selgitada?
◻ Mida tähendab olla evangeeliumikuulutaja?
◻ Kuidas rikastus hea sõnumi sisu pärast aastat 1914?
◻ Kuidas on evangeeliumikuulutamise töö alates aastast 1919 edenenud?
◻ Millised võtmetegurid on evangeeliumikuulutamise töö edusse oma osa andnud?
[Kast lk 19]
Laienemine alates 1939. aastast
Vaatle näiteid kolmelt mandrilt, kuhu Gileadis väljaõppe saanud misjonäre läkitati. Lääne-Aafrikas andis 1939. aastal aruannet vaid 636 Kuningriigi kuulutajat. Kuid 12 Lääne-Aafrika maal oli 1991. aastal see arv üle 200000. Ka Lõuna-Ameerika maade harukordsesse kasvu on misjonärid oma osa andnud. Üks neist on Brasiilia, kus 114-st Kuningriigi kuulutajast aastal 1939 kasvas 1992. aasta aprilliks 335039. Samasugune kasv järgnes misjonäride saabumisele Aasia maadesse. Teise maailmasõja ajal kiusati väikest hulka Jaapani Jehoova tunnistajaid rängalt taga ja nende töö jäi soiku. Seejärel saabus 1949. aastal 13 misjonäri, et tööd uuesti organiseerida. Tol teenistusaastal andis kogu Jaapanis põlluteenistuse aruannet vähem kui kümme kohalikku kuulutajat, aga aprillis 1992 jõudis kuulutajate koguarv 167370-ni.
[Kast lk 21]
Ristiusumaailm ja keeleprobleem
Mõned ristiusumaailma misjonärid tegid keeleõppimisel tõsiseid pingutusi, kuid paljud ootasid, et kohalik rahvas nendega Euroopa keeles räägiks. Geoffrey Moorhouse selgitab seda oma raamatus The Missionaries:
„Probleem seisnes selles, et kohaliku keele omandamisele vaadati liigagi sageli vaid kui Pühakirja tõlkimise abivahendile. Nii üksikisikud kui ka neid ametisse võtnud ühingud tegid võrdlemisi vähe pingutusi, kindlustamaks, et misjonär suudaks kohaliku elanikuga vabalt tema emakeeles rääkida, ainult mille tõttu võib tekkida kahe inimese vaheline sügav mõistmine. Iga misjonär omandas ainult pinnapealselt kohaliku sõnavara . . . Lisaks sellele suheldi tavaliselt niinimetatud pidžin-inglise keele kohutava ja narriks tegeva rütmiga, pidades endastmõistetavaks, et Aafrika päriselanik peab allutama end inglise külalise normidele. Mis kõige halvem, see oli järjekordne rassilise üleoleku ilmutamine.”
Aastal 1922 avaldas Londonis asuv Idamaade ja Aafrika Uurimuste Kool aruande keeleprobleemi teemadel. Aruanne ütleb: „Oleme arvamusel, et misjonäride poolt omandatud kohaliku keele tase . . . on kahetsusväärselt ja isegi ohtlikult madal.”
Vahitorni Ühingu misjonärid on alati pidanud kohaliku keele õppimist tingimata vajalikuks, mis aitab selgitada nende edu misjonipõllul.