Kuidas kristlased võivad aidata eakaid inimesi
„ME EI loidu, vaid kuigi meie väline inimene kõduneb, uueneb sisemine inimene ometi päev-päevalt. . . . Me ei vaata nähtavaile, vaid nähtamatuile asjadele; sest nähtavad asjad on ajalikud, nähtamatud aga on igavesed.” Nõnda ütles apostel Paulus oma teises kirjas korintlastele. — 2. Korintlastele 4:16—18.
Muistsetel aegadel hoidsid usklikud mehed ja naised oma silmad nähtamatutel asjadel, mille hulka kuulusid kõik need, mida nende Jumal Jehoova oli tõotanud teatud ajal teha. Kirjas Heebrealastele räägib Paulus kiitvalt sellistest inimestest, kes säilitasid kuni surmani oma usu, kusjuures mõned neist elasid väga vanaks. Ta viitab neile kui meie eeskujudele, öeldes: „Usus need kõik surid ega saanud tõotusi kätte, vaid nägid neid kaugelt ja teretasid neid.” — Heebrealastele 11:13.
Tänapäeval oleme meie nende tõotuste täitumisele väga lähedal. Kuid meie keskel on haigeid ja eakaid inimesi, kes pole kindlad, et nemad isiklikult elavad nii kaua, et näevad selle kurja süsteemi lõppu. Võib-olla surevad ka mõned neist usus ega näe kõiki tõotusi oma praeguse elu jooksul täituvat. Sellistele inimestele võivad olla suureks julgustuseks Pauluse sõnad, mis on kirjas 2. Korintlastele 4:16—18.
Jehoova peab meeles kõiki oma lojaalseid teenijaid, sealhulgas ka haigeid ja eakaid. (Heebrealastele 6:10) Piiblis on mitmes kohas austavalt räägitud ustavatest elatanud inimestest, ja Moosese seaduses on eriliselt mainitud austust, mida tuleb eakatele inimestele osutada. (3. Moosese 19:32; Laul 92:13—16; Õpetussõnad 16:31) Algkristlaste seas koheldi eakaid inimesi lugupidavalt. (1. Timoteosele 5:1—3; 1. Peetruse 5:5) Ühest Piibli raamatust leiame kauni kirjelduse armastavast hoolest ja liigutavast eneseohverdusest, mida üks noor naine oma elatanud ämmale osutas. See raamat kannab kohaselt selle noore naise, Ruti nime.
Andunud abiline
Elatanud Noomi elu oli kibe. Nälg oli sundinud teda ja tema väikest peret jätma oma sõbrad ja pärisosa Juudamaale maha ning elama Jordani jõest ida pool asuval Moabimaal. Siin suri Noomi abikaasa ning jättis ta nende kahe pojaga üksi. Aja jooksul kasvasid nad üles ja abiellusid, kuid seejärel surid ka nemad. Noomile ei jäänud järeltulijaid, kes oleksid tema eest hoolitsenud.
Ta oli liiga vana selleks, et rajada uut perekonda, ja näis, et elul polnud talle enam midagi erilist pakkuda. Oma kasu otsimata tahtis ta oma poegade lesed Ruti ja Orpa saata tagasi nende ema juurde, et nad võiksid endale abikaasa leida. Ta kavatses oma kodumaale üksi tagasi pöörduda. Ka tänapäeval tunnevad mõned elatanud inimesed masendust, ja seda eriti siis, kui surm on neilt röövinud neile kallid inimesed. Nagu Noomigi vajas, vajavad nad ehk kedagi, kes nende eest hoolt kannaks, kuid nad ei taha kellelegi koormaks olla.
Kuid Rutt ei hüljanud oma ämma. Ta armastas seda vana naist ja ta armastas ka Jehoovat, Jumalat, keda Noomi kummardas. (Rutt 1:16) Nii asusid nad koos tagasiteele Juudamaale. Sellel maal oli Jehoova Seaduse all armastav korraldus: vaesed inimesed võisid järelnoppida ehk korjata põldudelt kõike, mis viljakoristusest oli järele jäänud. Rutt, kes oli noorem, oli meeleldi valmis seda tööd tegema, öeldes: „Lase ma lähen.” Ta töötas väsimatult nende mõlema heaks. — Rutt 2:2, 17, 18.
Ruti ustavus ja armastus Jehoova vastu julgustas suuresti Noomit, kelle mõtteviis muutus positiivseks ja ülesehitavaks. Nüüd kulusid ära tema teadmised Seadusest ja maa tavadest. Ta andis oma andunud abilisele tarka nõu, nii et see noorem naine võis mehe vennaga abiellumise kaudu saada tagasi perekonna pärisosa ja sünnitada poja, kes jätkaks perekonna liini. (Rutt, 3. peatükk) Rutt on kaunis eeskuju neile, kes haigete ja eakate inimeste eest hoolitsemisel ohvreid toovad. (Rutt 2:10—12) Ka tänapäeval võib koguduses teha palju selleks, et haigeid ja eakaid inimesi aidata. Kuidas?
Organiseerimisel on suur väärtus
Algkristlikus koguduses peeti nende leskede nimekirja, kes vajasid ainelist toetust. (1. Timoteosele 5:9, 10) Samamoodi võivad kogudusevanemad tänapäeval mõningatel juhtudel koostada nimekirja haigetest ja eakatest inimestest, kes vajavad erilist tähelepanu. Mõnedes kogudustes on ühel vanemal palutud selle eest oma erilise kohustusena hoolitseda. Kuna paljudele eakatele inimestele nagu Noomilegi ei ole omane abi otsimine, peaks selline vend olukorda vilunult analüüsima ning taktitundeliselt ja peenetundeliselt hoolt kandma, et vajalikud asjad saaksid tehtud. Näiteks võiks ta vaadata, kas kuningriigisaalis on haigetele ja eakatele piisavalt mõeldud. Kui see on otstarbekohane, võiks ta mõelda sellistele asjadele nagu kaldtee ratastoolide jaoks, vastavad seadmed tualettruumis, kõrvaklapid halva kuulmisega inimeste jaoks ja koht erikonstruktsiooniga toolide jaoks. Samuti peaks see vend tegema kindlaks, et kõik, kes pole võimelised tulema kuningriigisaali, võiksid laenata kassette koosolekute lindistustega või kuulata koosolekuid telefonitsi.
Võib-olla on tarvis organiseerida ka transporti koosolekutele ja konventidele minemiseks. Ühe eaka õe ette kerkis probleem, sest see inimene, kes teda kogu aeg koosolekutele oli toonud, ei saanud tulla. Ta pidi helistama paljudele inimestele, enne kui ta lõpuks transpordivahendi leidis, ja selle tulemusena tundus talle, et ta on teistele koormaks. Kui ühe kogudusevanemaga oleks kokku lepitud, et tema hoolitseb kõikide selliste asjade eest, ei oleks sellel õel tarvitsenud piinlikkust tunda.
Samuti võiks see vanem paluda eri peredel eakaid inimesi kordamööda külastada. Sel teel õpivad lapsed, et eakate inimeste eest hoolitsemine on kristlase elu osa. Lastel on kasulik õppida sellist vastutust oma õlgadele võtma. (1. Timoteosele 5:4) Üks ringkonnaülevaataja ütleb: „Minu kogemuste põhjal on nii, et väga vähesed lapsed või noored külastavad eakaid või haigeid inimesi omal algatusel.” Võib-olla nad lihtsalt ei mõtle sellele või ehk ei tea nad hästi, mida teha või öelda, kuid vanemad võivad neile seda õpetada.
Ent pea meeles, et suuremale osale eakatest inimestest valmistab heameelt, kui nad teavad eelnevalt, et sõber neid külastab. Külalise ootamine annab neile lisarõõmu. Kui külaline toob endaga kaasa külakosti, näiteks nagu kohvi või kooki, ja pärastpoole kõik kiiresti ära koristab, säästab see eakaid inimesi liigsest koormast. Üks vanapaar, kes on endiselt täies elujõus, on võtnud igal nädalal kindla päeva, mil nad pakivad väikese toidukorvi ja külastavad mitmeid eakaid inimesi koguduses. Nende külastusi hinnatakse väga.
Paljud kogudused viivad eakate inimeste kasu peale mõeldes koguduse raamatu-uurimist läbi päevatundidel. Ühes kohas küsiti mõningatelt perekondadelt ja vallalistelt kuulutajatelt, kas nad sooviksid ja saaksid sellist gruppi toetada, ja selle tulemusena moodustus raamatu-uurimise grupp, kus eakad ja noored inimesed said üksteise eest hoolitseda.
Selles valdkonnas ei tohiks algatuse ülesnäitamist ainult kogudusevanemate hooleks jätta. Kõik meist peavad olema teadlikud haigete ja eakate inimeste vajadustest. Me võime tervitada neid kuningriigisaalis ja võtta aega nendega vestlemiseks. Teretulnud võib olla kutse vabas õhkkonnas toimuvale koosviibimisele. Ehk võime kutsuda neid endaga kaasa väljasõidule või isegi puhkusele. Üks tunnistaja võttis sageli eakaid kuulutajaid oma autoga kaasa, kui ta läks väljaspool linna toimuvatele ärikohtumistele. Tähtis on aidata eakatel inimestel tunda, et nad on ikka kõigega seotud. Ära lase neil eemale tõmbuda, nagu Noomil oli kalduvus teha, sest see kiirendaks nende vananemist või vanadusnõtruse tulekut.
Tähelepanu vajavad ka noored inimesed, kes on invaliidid või haiged. Üks tunnistaja, kellel oli kolm ravimatu haigusega poega, kellest kaks on nüüdseks surnud, ütleb: „Kogudusel võib olla raske näidata jätkuvalt üles hoolitsust kellegi vastu, kellel on pikaajaline haigus. Miks mitte määrata usaldusväärseid noori kuulutajaid arutama nende voodihaige sõbraga päevateksti ja lugema talle iga päev ette üht Piibli peatükki? Noored inimesed, sealhulgas ka pioneerid, võiksid seda kordamööda teha.”
Kui surm näib möödapääsmatuna
Jehoova sulased on surmale alati julgelt vastu läinud, olgu see siis tingitud haigusest või tagakiusamisest. On loomulik, et kui need haiged inimesed tunnevad, et surm võib olla lähedal, kogevad nad uudseid tundeid. Pärast nende surma tuleb ka nende sugulastel elada läbi periood, mil neil tuleb kohaneda, kurbust taluda ja surmaga leppida. Seepärast mõjub haigele inimesele sageli hästi see, kui ta räägib surmast avameelselt, nagu tegid Jaakob, Taavet ja Paulus. — 1. Moosese 48. ja 49. peatükk; 1. Kuningate 2:1—10; 2. Timoteosele 4:6—8.
Üks Jehoova tunnistaja, kes on arst, kirjutab: „Selles valdkonnas peame olema väga avameelsed. Ma pole kunagi kogu oma töötamise aja jooksul leidnud, et haigele mõjuks mingil moel hästi, kui tema eest varjatakse tõsiasja, et tal on surmaga lõppev haigus.” Siiski on meil tarvis mõista, mida haige ise soovib teada ja millal ta seda soovib. Mõned haiged annavad selgelt märku, et nad on surma lähedusest teadlikud, ja nad soovivad rääkida, mida nad selles suhtes mõtlevad ja tunnevad. Teised näivad lootvat viimase hetkeni ja nende sõbrad teevad hästi, kui nad loodavad ühes nendega. — Võrdle Roomlastele 12:12—15.
Mõni inimene, kes on surmale lähedal, võib olla nii väsinud või segaduses, et tal on raske palvetada. Sellist haiget lohutab tõenäoliselt, kui ta saab Roomlastele 8:26, 27 põhjal teada, et Jumal mõistab „sõnades väljendamatuid ohkamisi”. Jehoova teab, et sellise pinge all võib inimesel olla raske palveks sõnu leida.
Kui on võimalik haigega koos palvetada, on oluline seda teha. Üks vend jutustab: „Kui mu ema oli suremas ja tal polnud enam rääkimiseks jõudu, andis ta käte ristamisega märku, et ta tahab koos meiega palvetada. Pärast palvet laulsime ühe Kuningriigi laulu, sest mu ema oli muusikat alati väga armastanud. Kõigepealt me ümisesime meloodiat ja seejärel laulsime vaiksel häälel sõnadega. Oli selgelt näha, et see meeldis talle. Kahtlemata annavad need laulud, mis seostuvad sellega, et oleme Jehoova tunnistajad, edasi tundeid, mida oleks teisiti raske väljendada.”
Suremas oleva inimesega rääkimine nõuab armastust, taktitunnet ja tundelisust. Külastaja võib valmistada ette ülesehitavaid ja uskukinnitavaid asju, mida mainida, ja ta peaks olema valvas hoiduma negatiivsest vestlusest teiste inimeste ja nende probleemide kohta. Samuti peaks külastuse kestvus olema mõistlik ja sobiv. Kui haige näib olevat teadvuseta, on siiski hea meeles pidada, et ta võib kuulda, mida räägitakse. Seetõttu ole oma sõnadega ettevaatlik.
Kohustus, mis meil on
Haigete ja vanade inimeste eest hoolitsemine on tõsine kohustus. Neilt, kes on haigele kõige lähedasemad, nõuab see palju nii füüsiliselt kui emotsionaalselt. Nad vajavad ning väärivad teiste koguduseliikmete mõistmist ja abi. Need, kes hooldavad haigeid perekonnaliikmeid või kaasusklikke, teevad seda, mis on õige, ja seda isegi juhul, kui see nõuab puudumist mõnelt koosolekult või seda, et nad peavad teatud aja jooksul oma põlluteenistust vähendama. (Võrdle 1. Timoteosele 5:8.) Neid kinnitab koguduse mõistev suhtumine. Mõnikord on mõnel vennal või õel ehk võimalik see kohustus ajutiselt enda peale võtta, et see, kes kedagi tavaliselt hooldab, võiks minna koosolekule või tunda rõõmu mõnest värskendavast tunnist kuulutustööl.
Muidugi saad sa ka siis, kui sina oled haige, midagi ise ära teha. Lootusetus ja abitus, mis tuleneb sinu põdurast seisundist, võib sind kibestada, ent kibestumine eraldab inimest teistest ja tõukab teisi eemale. Selle asemel võiksid sa püüda väljendada tänulikkust ja olla koostöövalmis. (1. Tessalooniklastele 5:18) Palveta teiste eest, kes on valudes. (Koloslastele 4:12) Mõtiskle Piibli imeliste tõdede üle ja aruta neid oma külastajatega. (Laul 71:17, 18) Pea innukalt sammu Jumala rahva uskukinnitavate edusammudega. (Laul 48:13—15) Väljenda Jehoovale nende rõõmsate sündmuste eest tänulikkust. Just nagu päikeseloojang heidab veelgi sumedamat ja soojemat valgust kui keskpäeva päike, võib selliste asjade üle mõtisklemine anda sinu elu viimastele tundidele võrreldamatu ilu.
Me kõik peame võitlema, et säilitada lootust, mis eriti just katsete ajal meie mõistust kiivrina kaitseb. (1. Tessalooniklastele 5:8) Hea on mõtiskleda ülesäratamise lootuse ja selle kindla aluse üle. Me võime kindluse ja innuka ootusega vaadata päeva poole, mil pole enam haigusi ega jõuetust, mis tulenevad kõrgest east. Siis tunneb igaüks end tervena. Isegi surnud tulevad ellu tagasi. (Johannese 5:28, 29) Neid ’nähtamatuid asju’ me näeme oma usu ja südame silmadega. Ära kaota eales seda pilti oma silmist. — Jesaja 25:8; 33:24; Ilmutuse 21:3, 4.