Suhtu õigesti Jumala halastusse

ARST oli lahke ja tundis suurt muret. Tema parima arusaamise kohaselt oli tema patsiendi elu päästmiseks hädasti operatsiooni vaja. Kui patsient kõhkles ja tõstis üles vereülekande küsimuse, oli ta üllatunud. Kui naine selgitas, et oma religioossete veendumuste tõttu ei või ta nõustuda operatsiooniga, millega kaasneb vereülekanne, oli arst äärmiselt hämmastunud. Ta püüdis pingeliselt leida võimalust tema aitamiseks. Lõpuks arvas ta, et leidis selle. Ta ütles: „Vaadake, kui te vereülekandest keeldute, siis te surete. Seda te ju ei taha, või kuidas?”

„Loomulikult ei taha,” vastas tema patsient.

„Aga kui te vereülekande vastu võtate, lähete ilmselt vastuollu oma religioossete uskumustega, mis on teile samuti tähtsad. Ma teen sellise ettepaneku. Võtke vereülekanne vastu ja päästke seega oma elu. Seejärel tunnistage Jumalale üles, et olete pattu teinud, ja kahetsege. Nii võetakse teid ka teie religiooni tagasi.”

See heade kavatsustega arst arvas, et ta on leidnud parima lahenduse. Ta teadis, et tema patsient usub halastavasse Jumalasse. Kindlasti oleks see olnud sobiv võimalus Jumala halastust ära kasutada! Aga kas oli tema ettepanek nii hea, kui see kõlas?

Kas me arutleme kunagi niimoodi?

Mõnikord võime leida end arutlemas samamoodi, nagu see arst arutles. Võib-olla hirmutab meid ootamatu vastuseis koolis või tööl. Või leiame end piinlikus olukorras, kus meile avaldatakse survet teha midagi, millega me rikuksime oma südametunnistust. Olukorra ootamatuse tõttu võib meil olla kalduvus minna kergema vastupanu teed ja teha seda, mida me teame olevat vale, kavatsusega hiljem andeks paluda.

Inimesi võivad kiusatusse viia ka nende endi valed kalduvused. Näiteks võib mõni noor mees leida end olukorras, kus tal on tugev kiusatus panna toime ebamoraalsust. Selle asemel et selle vale himu vastu võidelda, annab ta ehk järele ja kavatseb asjad Jumalaga hiljem korda seada. Mõned on läinud isegi nii kaugele, et on tõsiselt patustanud, hoolimata teadmisest, et nad kristlikust kogudusest tõenäoliselt eemaldatakse. Ilmselt on nad arutlenud nii: „Ma lasen natuke aega mööda minna. Siis ma kahetsen ja mind võetakse tagasi.”

Kõikidel nendel olukordadel on kaks ühist joont. Kõigepealt annavad inimesed järele, selle asemel et õige teguviisi nimel võidelda. Teiseks tundub neile, et pärast seda, kui nad on halba teinud, annab Jumal neile automaatselt andeks, kui nad seda vaid paluvad.

Milline on õige suhtumine?

Kas see näitab Jumala halastuse õiget hindamist? Mõtle korraks sellele halastusele. Jeesus ütles: „Nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei saaks hukka, vaid et temal oleks igavene elu!” (Johannese 3:16) Apostel Johannes selgitas, kuidas see halastus toimib, kui ta ütles: „Seda ma kirjutan teile, et te ei teeks pattu. Ja kui keegi pattu teeb, siis on meil eestkostja Isa juures, Jeesus Kristus, kes on õige.” (1. Johannese 2:1) Niisiis, kui me ebatäiuslikkuse tõttu pattu langeme, võime tulla palves Jumala ette ja anuda Jeesuse ohvri alusel andestust.

Aga kas see tähendab, et pole tähtsust, kas me teeme pattu või mitte, kui me vaid tagantjärele andeks palume? Vaevalt küll. Pea meeles selle tsitaadi esimesi sõnu: „Seda ma kirjutan teile, et te ei teeks pattu.” Johannese järgmised sõnad selles salmis näitavad, milline on Jehoova armastav korraldus meie ebatäiuslikkusega tegelemiseks. Kuid me peame pingutama nii kõvasti kui suudame, et patustamist vältida. Muidu ilmutaksime Jumala armastuse vastu kahetsusväärset lugupidamise puudust ja oleksime seega üsna sarnased nendega, kellele Juuda viitas, öeldes, et nad kasutavad Jumala ärateenimata lahkust lodeva käitumise vabanduseks. — Juuda 4, NW.

Kui me peame Jumala halastust mingisuguseks päästerõngaks, millest me võime alati kinni haarata, ükskõik mida me ka ei teeks, alavääristame sellega Jumala halastust ja jätame mulje, et patt ei ole üldsegi nii halb. See on kaugel tõest. Apostel Paulus ütles Tiitusele: „Jumala õndsakstegev arm on ilmunud kõigile inimestele ja kasvatab meid, et me hülgaksime jumalakartmatu elu ja maailma himud ning elaksime mõistlikult ja õieti ja jumalakartlikult praegusel maailmaajastul.” — Tiitusele 2:11, 12.

Paulus näitas hindamist Jumala halastuse vastu sellega, kuidas ta võitles oma ebatäiuslikkuse vastu. Ta ütles: „Ma talitsen oma ihu ja teen selle oma orjaks, et ma muile jutlust öeldes ise ei saaks kõlvatuks.” (1. Korintlastele 9:27) Paulus ei pidanud lihtsalt õlgu kehitades enesestmõistetavaks, et ta aeg-ajalt patustab. Kas peaksime meie teistmoodi mõtlema?

Kuidas Jeesus sellesse suhtus

Ühel juhtumil näitas Jeesus, kuidas ta suhtus mõttesse teha õige asja suhtes kompromissi ning minna kannatustest pääsemiseks kergema vastupanu teed. Kui ta hakkas oma jüngritele rääkima oma tulevasest ohvrisurmast, püüdis Peetrus seda maha laita ja ütles: „Ole iseenda vastu lahke, Issand; see saatus ei taba sind üldse.” Kuidas Jeesus sellele reageeris? „Tagane minust, saatan! Sa oled mulle pahanduseks; sest sa ei mõtle sellele, mis on Jumala, vaid mis on inimeste meelt mööda!” — Matteuse 16:22, NW; 16:23.

See, kui karmilt Jeesus Peetrust noomis, näitas väga mõjuval viisil, et Jeesus keeldus minemast kergema vastupanu teed, mis oleks toonud kaasa Jumala tahtega vastuollu sattumise. Jutustus näitab, et ta järgis kõrvalekaldumatult õiget teed ja kannatas pidevalt Saatana kiusamist. Lõpuks pilgati ja peksti teda julmalt ning ta kannatas piinarikast surma. Sellest hoolimata ei teinud ta kompromissi ja seetõttu sai ta oma elu meie eest lunastuseks tuua. Kindlasti ei pidanud ta kõiges selles vastu selleks, et meie võiksime olla ’enda vastu lahked’, kui meil raskusi või kiusatusi tekib!

Jeesuse kohta on öeldud: „Sa armastasid õiglust ja sa vihkasid seadusetust.” (Heebrealastele 1:9, NW) Kergema vastupanu teed minemisega kaasneb tavaliselt seadusetus. Niisiis, kui me seda tõeliselt vihkame — nagu Jeesuski vihkas —, ei tee me mitte kunagi kompromissi. Õpetussõnade raamatus ütleb Jehoova: „Ole tark, mu poeg, ja rõõmusta mu südant, et võiksin vastata sellele, kes mind teotab!” (Õpetussõnad 27:11) Jeesuse tasakaalukas kuid kompromissitu õiglus tõi Jehoova südamele suurt rõõmu. Meie võime valmistada Jehoovale samasugust heameelt, kui järgime Jeesuse laitmatut teed. — 1. Peetruse 2:23.

Vastupidavus õpetab

Apostel Peetrus kirjutas: „Sellest te väga rõõmutsete, kuigi te nüüd vajaduse korral pisut kurvastute mõnesugustes kiusatustes, et teie usk, kui see on läbi katsutud, leitaks kallihinnalisem olevat kullast, mis kaob ja siiski tules läbi katsutakse, ja oleks teile kiituseks ja hiilguseks ja auks Jeesuse Kristuse ilmumisel.” (1. Peetruse 1:6, 7) Kuna me oleme ebatäiuslikud ja elame Saatana maailma keskel, seisame pidevalt silmitsi katsete ja kiusatustega. Nagu Peetrus näitab, võivad need teenida head eesmärki. Need katsuvad läbi meie usu ja näitavad, kas see on nõrk või tugev.

Samuti õpetavad need meid. Jeesus „õppis sõnakuulmist sellest, mida ta kannatas”. (Heebrealastele 5:8) Meiegi võime õppida sõnakuulelikkust ja ka Jehoovale lootmist, kui me katse all vastu peame. Ja see õppimisprotsess jätkub lõpuni, nagu Peetrus ütles: ’Jumal . . . ise viib lõpuni teie väljaõppe, ta teeb teid kindlaks, ta teeb teid tugevaks.’ — 1. Peetruse 5:10, NW.

Aga kui me katse all kompromissi teeme, näitame end argade või nõrkade inimestena, kes ei armasta küllalt tugevalt Jehoovat ja õiglust või kellel pole piisavalt enesevalitsemist. Vähimgi selline nõrkus ohustab tõsiselt meie suhteid Jumalaga. Tõepoolest, meie kohta võib hakata käima Pauluse hoiatus: „Kui me meelega pattu teeme, pärast seda kui oleme saanud tõe tunnetuse, siis ei jää enam mingit ohvrit üle pattude eest.” (Heebrealastele 10:26) Kui palju parem on patt kohe alguses tegemata jätta, selle asemel et anda nõrkusele järele ja tõmmata enda peale risk kaotada kõik väljavaated eluks!

Tingimusteta laitmatus

Prohvet Taanieli päevil ähvardati kolme heebrealast tulesurmaga, kui nad ei kummarda üht ebajumalakuju. Mida nad vastasid? „Kui see peab olema, võib meie Jumal, keda me teenime, meid päästa: ta päästab meid tulisest ahjust ja sinu käest, oh kuningas! Aga kui mitte, siis olgu sul teada, kuningas, et meie ei teeni su jumalaid ega kummarda kuldkuju, mille sa oled lasknud püstitada!” — Taaniel 3:17, 18.

Nad võtsid selle seisukoha sellepärast, et nad tahtsid teha seda, mis on õige. Kui nad peaksid selle pärast surema, siis olgu nii. Nad lootsid kindlalt ülesäratamisele. Aga kui Jumal nad päästab, on veel parem. Kuid nende kindel seisukoht oli tingimusteta. Nii peaks see Jumala sulastega alati olema.

Meie päevil on mõningaid inimesi, kes on keeldunud kompromissi tegemast, vangistatud, piinatud ja isegi tapetud. Teised on toonud materiaalseid ohvreid ja eelistanud jääda pigem vaeseks kui saada rikkaks õigete põhimõtete ohvrikstoomise arvel. Mis sai selle artikli alguses mainitud kristlikust naisest? Ta oli tänulik arsti lahke kuid eksliku nõuande eest, aga ta ei teinud oma usu suhtes kompromissi. Selle asemel keeldus ta Jehoova seadusest lugupidamise tõttu operatsioonist. Õnneks sai ta ikkagi terveks ja teenis Jehoovat aktiivselt edasi. Kui ta oma seisukohta väljendas, ei teadnud ta veel, milline on lõpptulemus, kuid ta oli valmis jätma kõike Jehoova kätesse.

Mis aitas tal surve all nii kindlaks jääda? Ta ei püüdnud oma jõule toetuda, ja seda ei peaks tegema ükski Jumala sulane. Pea meeles, et „Jumal on meie varjupaik ja tugevus, meie abimees kitsikuses ja kergesti leitav”. (Laul 46:2) Kui palju parem on pöörduda katse all olles Jumala poole selleks, et saada abi, kui patustada ja hiljem pöörduda tema poole selleks, et saada halastust!

Jah, ärgem võtkem Jumala suurt halastust kunagi kergekäeliselt. Arendagem selle asemel tõelist soovi teha seda, mis on õige, ja seda isegi raskustes olles. See süvendab meie suhteid Jehoovaga, annab meile õpetust, mida me vajame igavese elu saamiseks, ja näitab õiget lugupidamist Jumala halastuse vastu. Selline tark teguviis toob meie taevase Isa südamele rõõmu.

[Pilt lk 24]

Kindel lootus ülesäratamisele aitas kolmel heebrealasel laitmatust säilitada