Nad ei ole jätnud tunnistust andmata
1 Meie nimi Jehoova tunnistajad näitab, kes me oleme ja mida me teeme. Me anname tunnistust oma Jumala Jehoova suurepärastest omadustest. (Jes. 43:10, 12) Kõik, kes soovivad selle koguduse liikmeks saada, peavad selles tunnistustöös osalema. Me anname tunnistust eeskätt avaliku teenistuse kaudu, mis hõlmab majast majja külastuste, tänavakuulutustöö ja korduskülastuste tegemist ning piibliuurimiste läbiviimist. Meid kõiki kutsutakse õigustatult üles selles töös täiel määral osalema. — 1. Kor. 15:58.
2 Mõnede koguduseliikmete võimalused on siiski piiratud. Neid võib kuulutustöös osalemast takistada raske haigus või muidu vilets tervis. Vastupanevad sugulased võivad ette seada tõsiseid takistusi. Noorele inimesele võib piiranguid seada uskmatu lapsevanem. Need, kes elavad kõrvalistes piirkondades ja kellel puudub liiklusvahend, võivad tunda end olevat väljapääsmatus olukorras. Loomupärase arglikkuse tõttu võivad kartlikud kuulutajad tagasi tõmbuda. Mõned kuulutajad, kes on end mõnes taolises olukorras leidnud, võivad mõelda, et nad ei vääri kandma kristlase nime, sest seda, mida nad teha saavad, on palju vähem, kui teised teevad, ja vähem, kui nad ise tegelikult sooviksid teha. Kuid neil ei ole mingit põhjust oma pingutusi alahinnata. (Gal. 6:4) Nad võivad leida lohutust teadmisest, et Jehoovale meeldib see, kui nad annavad oma parima, ükskõik millises olukorras nad ka oleksid. — Luuka 21:1—4.
3 Osalemiseks võimaluse leidmine: On jutustatud tuhandeid kogemusi, mis näitavad, kuidas need, kes on rasketes olukordades, ei ole lasknud takistavatel asjaoludel end tunnistustöö tegemisest tagasi hoida. Nad on eraviisilise tunnistustöö tegemiseks omal algatusel väga mitmesuguseid võimalusi leidnud. Need, kes peavad kodus olema, on kasutanud telefoni, et avada laia ust tunnistustöö tegemiseks. Igasse külalisse suhtutakse kui potentsiaalsesse kuulajasse. Kuigi abielunaine, kelle perekond osutab vastupanu, ei saa ehk kodus tunnistustööd teha, kasutab ta võimalusi rääkida naabrite või teiste inimestega, kellega ta igapäevatoimetuste juures kokku puutub.
4 Uskmatu lapsevanem võib noorel keelata osalemast avalikus tunnistustöös. Selle asemel et suhtuda sellesse kui ületamatusse takistusse, võib noor oma klassikaaslasi ja õpetajaid oma „territooriumiks” pidada ning olla võimeline head tunnistust andma ja isegi ehk piibliuurimisi läbi viima. Paljud kristlased, kes elavad kõrvalistes paikkondades, on saanud anda oma osa kirjade kirjutamise abil. Need, keda ajendab kristlik innukus, leiavad alati võimaluse, et hoiduda saamast ’viitsimatuks ja viljatuks meie Issanda Jeesuse Kristuse tunnetamises’. — 2. Peetr. 1:8.
5 Mis puudutab meie osa tunnistustöös, siis Jehoova on seadnud kõigile ühtse mõõdupuu, nimelt, et me peaksime teenima „südamest”. (Kol. 3:23) Kuigi aeg, mida me teenistuseks kasutame, ja see, mida me korda saadame, võib olla erinev, on selle taga olev ajend sama — ehtne armastus, mis tuleb „siirast südamest”. (1. Ajar. 28:9; 1. Kor. 16:14) Kui me anname oma parima, siis ei ole meil kunagi põhjust tunda, et meil ei ole piisavalt usku või et me oleme koguduses kasutud liikmed, sest seda, mida me teha saame, on vähe. Nagu Pauluski, võime tõemeeles öelda, et me ei ole ’jätnud kuulutamata ega õpetamata avalikult’. — Ap. t. 20:20.