„Kui te võlgnete makse, siis makske makse”

„SELLES maailmas ei ole midagi kindlat, välja arvatud surm ja maksud.” Nii ütles 18. sajandil elanud Ameerika riigimees ja mõtleja Benjamin Franklin. Tema sõnad, mida nii tihti tsiteeritakse, peegeldavad lisaks tõsiasjale, et maksud on vältimatud, ka kartust, mida need äratavad. Paljudele meeldib maksude maksmine sama vähe kui surm.

Nii ebameeldiv kui maksude maksmine ka ei ole, on see kohustus, millesse tõelised kristlased suhtuvad väga tõsiselt. Apostel Paulus kirjutas kristlikule kogudusele Roomas: „Andke igaühele, mida te talle võlgnete: kui te võlgnete makse, siis makske makse; kui tolli, siis tolli; kui lugupidamist, siis lugupidamist; kui au, siis au.” (Roomlastele 13:7, New International Version) Ja Jeesus Kristus pidas silmas just nimelt makse, kui ta ütles: „Andke keisrile, mis kuulub keisrile, ja Jumalale, mis kuulub Jumalale!” — Markuse 12:14, 17.

Jehoova on lubanud „valitsemas olevatel ülemustel” eksisteerida ja ta nõuab, et tema sulased alluksid neile, kuigi see allumine peab olema suhteline. Miks siis Jumal nõuab, et tema kummardajad maksaksid makse? Paulus mainib kolme peamist põhjust: 1) ’valitsemas olevate ülemuste nuhtluse’ pärast, kui nad seaduserikkujaid karistavad; 2) kristlase südametunnistuse pärast, mis ei ole puhas, kui ta oma maksude maksmisel aus ei ole; 3) tarviduse pärast maksta neile „sulastele” nende osutatud teenuste ja mingigi korra tagamise eest. (Roomlastele 13:1—7) Paljudele ehk ei meeldi makse maksta. Kuid kahtlemata meeldiks neile veel vähem elada maal, kus ei ole ei politseid ega tuletõrjet, ei teedehooldust, koole ega postiteenistust. Ameerika jurist Oliver Wendell Holmes ütles selle kohta kord nõnda: „Maksud on hind, mida me maksame tsiviliseeritud ühiskonna eest.”

Maksude maksmine ei ole Jumala sulastele midagi uut. Muistse Iisraeli elanikud maksid teatud makse, et pidada ülal oma kuningaid, ja mõned neist valitsejaist koormasid rahvast ülemääraste maksudega väga rängalt. Juudid tõid andameid ja maksid makse ka nende üle valitsevatele võõrvõimudele, nagu Egiptusele, Pärsiale ja Roomale. Niisiis, kui Paulus mainis maksude maksmist, teadsid tema aja kristlased väga hästi, millest on jutt. Nad teadsid, et vaatamata sellele, kas maksud on põhjendatud või mitte, ja vaatamata sellele, kuidas valitsus seda raha kulutab, tuleb neil maksta kõik maksud, mida nad võlgnevad. Seesama kehtib ka praegusaja kristlaste kohta. Kuid millistest põhimõtetest me peaksime neil keerukatel aegadel makse makstes juhinduma?

Viis juhtmõtet

Ole korralik. Me teenime ja jäljendame Jehoovat, kes „ei ole mitte korratuse, vaid rahu Jumal”. (1. Korintlastele 14:33; Efeslastele 5:1) Maksude maksmisel on korralikkus väga oluline. Kas sul on olemas kõik dokumendid, kas need on täpsed ja süstematiseeritud? Tavaliselt ei lähe vaja kulukat andmesüsteemi. Sul võiksid olla iga dokumendiliigi jaoks (näiteks kviitungite jaoks, kus on ükskikasjalikult kirjas sinu mitmesugused väljamaksed) oma aktikaaned, mis on varustatud vastava etiketiga. Piisab ehk sellest, kui need aastate kaupa suuremate aktikaante vahele grupeerida. Paljudes maades on tarvis taolisi andmekogusid aastaid säilitada, juhuks kui valitsus leiab olevat vajaliku kontrollida vanu dokumente. Niisiis, ära viska mitte midagi ära enne, kui oled kindel, et seda pole enam vaja.

Ole aus. Paulus kirjutas: „Palvetage meie eest! Sest me oleme veendunud selles, et meil on hea südametunnistus ja me tahame kõiges käituda kaunisti [„ausalt”, NW].” (Heebrealastele 13:18) Kogu südamest tulev soov olla aus peaks juhtima igat otsust, mida me maksude maksmisel teeme. Kõigepealt võta arvesse deklareeritavate tulude eest makstavad maksud. Paljudes maades kuuluvad maksustamisele ka lisatulud — jootrahad, juhutööd, registreerimata müük —, kui need ületavad teatud kindla summa. „Hea südametunnistusega” kristlane selgitab välja, millised tulud kuuluvad tema elupaigas maksustamisele, ja maksab nõuetekohast maksu.

Teiseks küsimuseks on maksusoodustused. Tavaliselt lubavad valitsused maksumaksjatel oma maksustamisele kuuluvatest tuludest teatud kulud maha arvata. Selles ebaausas maailmas ei näe paljud midagi halba selles, kui selliste maksusoodustuste taotlemisel ollakse „leidlikud” või „nutikad”. Ühendriikides olevat üks mees oma naisele kalli kasuka ostnud ja selle siis üheks päevaks oma äriruumi seinale riputanud, et see siis kui töökoha „dekoratsioon” tuludest maha arvata! Üks teine mees kandis oma tütre pulmadeks tehtud väljaminekud äriliste maksusoodustuste alla. Kolmas püüdis saada maksusoodustusi mitu kuud kestnud Kaug-Ida reisil naisele tehtud kulude pealt, kuigi naine oli tegelikult kaasas eeskätt selleks, et tunda rõõmu seltskonnaelust ja meelelahutusest. Paistab, et taolistel lugudel ei tulegi lõppu. Otse öeldes on millegi äriliseks maksusoodustuseks nimetamine, mis seda tegelikult ei ole, üks pettuse vorme — midagi, mida meie Jumal Jehoova täielikult jälestab. — Õpetussõnad 6:16—19.

Ole ettevaatlik. Jeesus kutsus oma järelkäijaid üles olema „ettevaatlikud nagu maod ja süütud nagu tuvid”. (Matteuse 10:16, NW) See nõuanne on täiesti kohane, kui meil on tegemist maksude maksmisega. Eriti just arenenud maades palkab praegusajal üha enam inimesi raamatupidamisfirma või erialainimese, kes teeb nende poolt makstavate maksude kohta arvestuse. Seejärel nad lihtsalt annavad oma allkirja ja kirjutavad välja tšeki. Sel puhul on väga kohane ilmutada ettevaatust, nagu see on kirjas Õpetussõnad 14:15: „Lihtsameelne usub igat sõna, aga taipaja paneb tähele oma samme!”

Küllaltki paljudel maksumaksjatel on olnud pahandusi valitsusega, sest nad on ’uskunud’ ebaausa raamatupidaja või kogenematu maksuarvestaja ’igat sõna’. Palju parem on olla taipaja! Pane tähele oma samme, lugedes hoolega läbi iga dokumendi, enne kui kirjutad sellele alla. Kui mõni sissekanne, väljajätt või mahaarvestus tundub kahtlane olevat, nõua — kui vaja, siis korduvalt — selgitust, kuni oled kindel, et asi on aus ja seadusega kooskõlas. On muidugi tõsi, et paljudes maades on maksuseadused muutunud äärmiselt keerukaks, kuid on tark võimaluste piires jõuda selgusele kõiges, millele sa alla kirjutad. Võib-olla sa ehk leiad, et mõningatel juhtudel võiks asjasse selgust tuua mõni kaaskristlane, kes on maksuseadusega kursis. Üks kristlik kogudusevanem, kes on jurist ja tegeleb maksuküsimustega, ütles tabavalt: „Kui sinu raamatupidaja saab tulemuseks midagi, mis on liiga hea, et olla tõsi, siis nõnda see arvatavasti ongi!”

Ole vastutustundeline. „Igaüks kandku oma koormat,” kirjutas apostel Paulus. (Galaatlastele 6:5) Mis puutub maksude maksmisse, siis iga kristlane peab tundma vastutust olla aus ja seadusele kuulekas. See ei ole asi, mille järele kogudusevanemad peaksid nende hoolde antud karjas valvama. (Võrdle 2. Korintlastele 1:24.) Nad ei sekku maksuasjadesse, välja arvatud siis, kui nende tähelepanu äratab mingi tõsine patustamine, mis on ehk ühiskonnas skandaali tekitanud. Üldiselt on see valdkond, kus igal kristlasel lasub isiklik vastutus kasutada oma hästikasvatatud südametunnistust ja rakendada ellu Pühakirja põhimõtteid. (Heebrealastele 5:14) See hõlmab ka teadmist, et allkiri maksedokumendil — sõltumata sellest, kes dokumendi on koostanud — võib tõepoolest kujutada endast ametlikku kinnitust, et sa oled dokumendi läbi lugenud ja pead selle sisu õigeks.a

Ole laitmatu. Kristlikud ülevaatajad peavad olema „laitmatud”, et sobida oma ametisse. Samuti peaks terve kogudus olema Jumala silmis laitmatu. (1. Timoteosele 3:2; võrdle Efeslastele 5:27.) Koguduseliikmed püüavad seetõttu hoida ühiskonnas head mainet ka seoses maksude maksmisega. Jeesus Kristus andis selles suhtes eeskuju. Tema jüngrilt Peetruselt küsiti, kas Jeesus maksab templimaksu, mis oli kõigest kaks drahmi. Tegelikult oli Jeesus sellest maksust vaba, sest tempel oli tema Isa koda ja mitte ükski kuningas ei nõua oma pojalt maksu. Seda Jeesus ütleski, kuid ometi maksis ta seda maksu. Ta tegi ju isegi imeteo, et saada vajalikku raha! Miks ta maksis maksu, millest ta oli õigusega vaba? Nagu Jeesus ise selgitas, tegi ta seda selleks, „et neid mitte pahandada”. — Matteuse 17:24—27.b

Säilita maine, mis toob Jumalale au

Ka tänapäeval hoolitsevad Jehoova tunnistajad selle eest, et nad teisi ei pahandaks. Seega pole üllatav, et tervikuna on neil kui ausatel kodanikel, kes maksavad makse, kogu maailmas hea maine. Näiteks tegi Hispaania ajaleht El Diario Vasco arvustavaid märkusi maksudest möödahiilimise kohta, mis on Hispaanias nii laialt levinud, kuid märkis samas: „Ainsaks erandiks [on] Jehoova tunnistajad. Kui nad midagi ostavad või müüvad, siis on nende poolt deklareeritud [omandi] väärtus absoluutselt õige.” Sedasama täheldas mõni aasta tagasi Ühendriikide ajaleht San Francisco Examiner: „[Jehoova tunnistajaid] võib pidada näidiskodanikeks. Nad maksavad hoolsalt makse, hoolitsevad haigete eest, võitlevad kirjaoskamatuse vastu.”

Mitte ükski tõeline kristlane ei sooviks teha midagi, mis võiks seda tõsiste pingutustega saavutatud mainet määrida. Kui sa seisad valiku ees, siis kas sa riskiksid saada tuntuks kui maksupetis vaid selle nimel, et raha kokku hoida? Ei. Kindlasti oled sa nõus pigem kaotama rahas kui rüvetama oma head nime ja heitma oma voorustele ja ka Jehoova kummardamisele halba valgust.

Tõsi küll, vahetevahel võib õiglase ja ausa inimese maine säilitamine sulle rahalist kahju tuua. Muinaskreeka filosoof Platon märkis umbes 24 sajandit tagasi: „Kui on tegu tulumaksuga, siis võrdse tulu puhul maksab õiglane mees rohkem ja ebaõiglane mees vähem.” Ta oleks võinud lisada, et õiglasel mehel ei ole iial kahju hinnast, mida ta maksab oma õigluse eest. Juba pelgalt taoline maine on hinda väärt. Kristlaste puhul peab see kindlasti paika. Hea maine on nende jaoks väga hinnaline, sest see toob au nende taevasele Isale ning võib teha nende eluviisi ja nende Jumala Jehoova teistelegi ligitõmbavaks. — Õpetussõnad 11:30, VP; 1. Peetruse 3:1.

Kuid üle kõige hindavad tõelised kristlased oma suhteid Jehoovaga. Jumal näeb kõike, mida nad teevad, ja nad tahavad talle meeldida. (Heebrealastele 4:13) Seepärast nad seisavad vastu kiusatusele püüda valitsust petta. Nad mõistavad, et nende aus, õiglane käitumine teeb Jumalale rõõmu. (Laul 15:1—3) Ja kuna nad soovivad rõõmustada Jehoova südant, maksavad nad kõik maksud, mida nad võlgnevad. — Õpetussõnad 27:11; Roomlastele 13:7.

[Allmärkused]