Avaldades tunnustust, rahuldame üht inimese põhivajadust
SIIRAS „Hästi tehtud!”, „Väga tubli!” või „Tegid oma parima; oleme sinu üle uhked!” tõstab tublisti inimese enesest lugupidamist, eriti kui need sõnad lausub keegi, kellest peetakse lugu. Tunnustus tiivustab inimesi. Tänu sellele on nad edukamad ja õnnelikumad. Tõepoolest, teenitud tunnustus on mõistusele ja südamele niisama tähtis nagu tervislik toit kehale.
Ühes sõnaraamatus defineeritakse tunnustust kui „nõusolekut, et indiviidil on õigus sellele, et temaga arvestataks ja teda tähele pandaks”, ja kui „erilist äramainimist või tähelepanu osutamist”. See on tihedalt seotud lugupidamise ja austusega, mida osutades näidatakse, et inimest põhjendatult hinnatakse või väärtuslikuks peetakse ning et teda tema vääriliselt tunnustatakse.
Tunnustus on põhivajadus
Kohase tunnustuse jagamine on mõistlik ja õige. Jeesus andis meile eeskuju oma näites sulastest, kelle kätte isand usaldas oma vara. Hinnates seda, et tema omandiga on õigesti ümber käidud, ütles ta: „See on hea, sa hea ja ustav sulane!” (Matteuse 25:19—23) Kuid väga tihti suhtutakse taolisse teenitud viisakusväljendi lausumisse ükskõikselt. Tunnustuse avaldamata jätmine lämmatab entusiasmi ja initsiatiivi. Iona väljendab seda nõnda: „Tänu tunnustusele tunneb inimene end vajalikuna, soovituna ja hinnatuna . . . See suurendab tema algatusvõimet. Kui temasse suhtutakse ükskõikselt, tunneb ta end rõhutuna ja hüljatuna.” Patrick lisab: „Sel puhul on raske säilitada kõrget kvaliteeti ja tootlikkust.” Niisiis, on väga tähtis, et me õpiksime, kuidas ja millal avaldada tunnustust. Me kõik ihkame leida turvalisust teadmisest, et oleme meid ümbritsevate inimeste hulgas heas kirjas. See on inimese põhivajadusi.
Kiidusõna, vastutusrikkam ülesanne või isegi materiaalne kingitus ergutab inimest andma ikka oma parima. See käib kõigi kohta, olgu siis tegemist lapsevanema, abielumehe või -naise, lapse, koguduseliikme või koguduse ülevaatajaga. „Kui saan tunnustuse osaliseks,” ütleb Margaret, „olen õnnelik, tunnen end vajalikuna ja soovin olla veelgi tublim.” Andrew on samal arvamusel: „Mu süda juubeldab ja ma saan tõuke töötada veelgi hoolsamini.” Kuid inimesele tunnustuse või lugupidamise avaldamine nõuab hoolikat läbimõtlemist ja head vahetegemisvõimet.
Tunnustust jagades jäljendagem Jehoova eeskuju
Parim eeskuju teiste väärtuse tunnustamises on Jehoova Jumal. Ta hindab neid, kes väärivad tunnustust. Ta pani tähele selliseid mehi nagu Aabel, Eenok ja Noa. (1. Moosese 4:4; 6:8; Juuda 14) Jehoova hindas Taavetit tema väljapaistva ustavuse pärast. (2. Saamueli 7:16) Saamueli, kes prohvetina aastaid Jehoovat austas, austas ka Jumal, vastates kiiresti Saamueli palvele aidata viliste lüüa. (1. Saamueli 7:7—13) Kas sinagi ei tunneks end austatuna, kui saaksid Jumalalt sellist tunnustust?
Tänumeel ja hindamine on tunnustusega tihedalt seotud. Piibel kutsub meid üles ’olema tänulikud’ ja näitama üles tänumeelt selle eest, mis meie heaks on tehtud. (Koloslastele 3:15; 1. Tessalooniklastele 5:18) Kuigi eriti peaksime väljendama oma tänulikkust Jehoovale, kehtib seesama ka igapäevaelus. Apostel Paulus mõistis seda. Ta avaldas tunnustust Foibele, kes oli „abiks olnud paljudele”, ning Priskale ja Akvilale, kes nii tema kui ka teiste pärast ’olid pannud oma kaela tapavalmis’. (Roomlastele 16:1—4) Kujutlegem vaid, kuidas nad end tundsid, saades nii siira tänumeele osaliseks. Ka Paulusele endale tuli see kasuks, sest tunnustuse, austuse ja julgustuse jagamine tõi talle rõõmu. Ka meie võime jäljendada Jehoovat ja tema kummardajaid, kes teisi hindavad, kui osutame kohast tunnustust neile, kes seda väärivad. — Apostlite teod 20:35.
Tunnustus perekonnaringis
„Tagasihoidlikki tunnustus aitab palju kaasa sellele, et elu muutuks meeldivaks,” ütleb Mitchell, abielumees ja kristlik kogudusevanem. „Inimene, kes avaldab sulle tunnustust, jääb sulle tõenäoliselt igavesti kalliks.” Näiteks lasub kristlikul abielumehel raske vastutuskoorem ja tal tuleb langetada perekonna heaolu puudutavaid tähtsaid otsuseid. Ta peab hoolitsema perekonna vaimsete, materiaalsete ja emotsionaalsete vajaduste eest. (1. Timoteosele 5:8) Millist tänumeelt ta küll tunneb, kui temale kui Jumalast määratud perekonnapeale osutatakse kohast tunnustust ja kui ta naine osutab talle „sügavat lugupidamist”! — Efeslastele 5:33, NW.
Ükskõikselt ei saa suhtuda ka koduperenaise töösse, mis jääb paljudele märkamatuks. Nüüdisaja arusaamad võivad seda tööd alavääristada ning pidada seda väärituks ja väärtusetuks. Kuid Jumalale meeldib see töö. (Tiitusele 2:4, 5) Kui värskendav see küll on, kui taiplik abielumees kiidab oma naist mistahes valdkonnas, kus see tubli on, ja tagab oma naisele kohase tunnustuse, kasutades oma pea-seisundit! (Õpetussõnad 31:28) Rowena ütleb oma mehe kohta: „Kui ta hindab seda, mida ma teen, tunnen ma, et mul on kergem talle alluda ning teda austada ja temast lugu pidada.”
Ameerika haridustegelane Christian Bovee ütles kord: „Mõistlik kiitus on lastele sama mis lilledele päike.” Jah, isegi päris väike laps vajab pidevalt kinnitust, et ta on hinnatud perekonnaliige. Kui on käes arengulised murdeea-aastad täis uusi emotsionaalseid ja füüsilisi muutusi, hakkab kasvama eneseteadlikkus seoses muljega, mida teistele jäetakse, ning suureneb sõltumatuse- ja tunnustusejanu. Eriti just sel ajal on murdeealisel tarvis tunda, et vanemad teda armastavad, ja teda tuleb kohelda mõistvalt ning inimliku lahkusega. Ka eakad vanemad ja vanavanemad vajavad kinnitust, et nad on ikka veel kasulikud ja armastatud, et nad ei ole ’ära heidetud nende vanas eas’. (Laul 71:9; 3. Moosese 19:32; Õpetussõnad 23:22) Tunnustusevajaduse kohane rahuldamine muudab perekonnasuhted õnnelikumaks ja edukamaks.
Tunnustus kristlikus koguduses
Sellel, et teiste kristliku koguduse liikmete vastu ilmutatakse igal võimalusel siirast huvi ning ollakse varmad väljendama, kui väga nende tegusid ja püüdlusi hinnatakse, on määratu suur väärtus. Eeskätt just kristlikud kogudusevanemad peaksid tunnustama teiste koguduseliikmete kordaminekuid ja püüdlusi. „Alles siis, kui mulle tehti rida karjasekülastusi, hakkasin mõistma, millist julgustust, rahuldust ja rõõmu pakuvad tunnustussõnad,” ütles Margaret. „Hakkasin mõistma, millest inimene ilma jääb, kui ta üldise tunnustuse osaliseks ei saa.” Milline hea põhjus siira, armastava isikliku huvi ilmutamiseks kõigi koguduseliikmete vastu! Avalda nende hea töö eest tunnustust. Ole helde kiitma ja julgustama. Paljudes kogudustes on üksikvanemaid, kes teevad hoolsaid pingutusi, juurutamaks lastesse vaimseid väärtusi. Sellised perekonnad väärivad eriti kiitust. Toonita positiivset, mitte negatiivset. Las teised tajuvad sinu vennalikku kiindumust nende vastu. Las nad tajuvad, et sa hoolid neist. Just sel moel ehitavad armastavad ülevaatajad kogudust. (2. Korintlastele 10:8) Üksikliikmed vastavad sellele samaga, avaldades sellistele ustavatele, nende heaolu nimel hoolsalt tööd tegevatele vendadele teenitud tunnustust ja lugupidamist. — 1. Timoteosele 5:17; Heebrealastele 13:17.
Kuid asjal on ka teine külg ehk vaatevinkel. Tuleb möönda, et inimese soov tunnustuse järele on väga tugev. Jeesuse päevade religioossete juhtide hulgas muutus see domineerivaks jooneks. Selles asjas tuli Jeesusel oma jüngrite väära suhtumist parandada. (Markuse 9:33—37; Luuka 20:46) Kristlastel läheb vaja mõistlikkust ja tasakaalukust. Kui soovi tunnustuse järele ei talitseta, võib see vaimsuse ohtu seada. (Jakoobuse 3:14—16) Kui traagiline oleks näiteks see, kui kogudusevanem muutuks kõrgiks ja hakkaks nõudma, et teisedki tema liiga kõrge enesehinnangu heaks kiidaksid! — Roomlastele 12:3.
Apostel Paulus manitses targasti kaaskristlasi Roomas: „Olge vennaarmastuse poolest hellasüdamelised üksteise vastu; vastastikuses austamises jõudke üksteisest ette!” (Roomlastele 12:10) Need sõnad käivad eeskätt kristlike kogudusevanemate kohta, kes peavad alati tunnustama, et Kristus on koguduse Pea. Allumist Kristuse parema käe autoriteedile saab üles näidata, otsides Kristuselt juhatust püha vaimu, Piibli põhimõtete ning „ustava ja mõistliku sulase” Juhtivalt Kogult tulevate korralduste kaudu. — Matteuse 24:45—47; vaata Ilmutuse 1:16, 20; 2:1.
Seega, kui vanemad kokku tulevad ja Jumala karja karjatamiseks Jehoovalt juhatust paluvad, püüavad nad langetada otsuseid, mille Pühakiri heaks kiidab. Kristlik mõõdukus, alandlikkus ja tagasihoidlikkus ei luba mitte ühelgi kogudusevanemal püüda end neil koosolekutel ülendada, oma vendade üle valitseda või oma arvamust peale suruda. (Matteuse 20:25—27; Koloslastele 3:12) Vanematekogu juhataja teeks hästi, kui ta paluks alati kui võimalik, et kaasvanemad väljendaksid eelnevalt oma mõtteid, ning teeks siis piisavalt varakult teatavaks koosoleku päevakorra, nii et neil oleks aega iga üksiku päevakorrapunkti hoolikaks ja palvemeelseks järelekaalumiseks. Vanematekoosoleku ajal ei püüa ta teiste vanemate arvamust kujundada, vaid pigem julgustab neid arutluse all olevatest küsimustest ’vabalt kõnelema’. (1. Timoteosele 3:13, NW) Kaasvanemad omakorda peaksid üksteise arvamust hoolega kuulama ja rõõmuga ammutama kasu nende vanemate sügavatest teadmistest, kellel on aastatepikkused kristlikud kogemused. — 2. Moosese 18:21, 22.
Ülevaatajad mõistavad, et Kristus võib kasutada igat vanematekogu liiget, toomaks välja Piibli põhimõtted, mida on tarvis olukorra lahendamiseks või tähtsa otsuse langetamiseks. Kui igale vanemale avaldatakse kohast tunnustust selle panuse eest, mis ta on koguduse vaimsete huvide eest hoolitsemisel andnud, valitseb vanematekogus hea vaim. — Apostlite teod 15:6—15; Filiplastele 2:19, 20.
Tee pingutusi, et jagada ja pälvida teenitud tunnustust
Tunnustus ehitab üles. See julgustab ja teeb meid kalliks. „Kuigi me enda arvates oleme üsna tavalised inimesed,” ütleb Mary, „vajame me julgustust, et enesest lugu pidada.” Hinda siiralt teiste igapäevaseid pingutusi. Seeläbi nad tunnevad, et nende elu on palju väärtuslikum ja meeldivam. Lapsevanemad, lapsed, ülevaatajad ja teised kristliku koguduse liikmed, te võite pälvida tunnustust oma kõne- ja käitumisviisiga. Piibel räägib kiitvalt töökatest, tagasihoidlikest ja alandlikest inimestest. (Õpetussõnad 11:2; 29:23; Heebrealastele 6:1—12) Õpi heldelt tunnustama teiste väärtusi. Arvesta teiste tunnetega, kui sa nendega koos töötad. Apostel Peetrus andis järgmise manitsuse: „Olge kõik üksmeelsed, kaastundlikud, vennaarmastajad, halastajad, alandlikud!” (1. Peetruse 3:8) See nõuab teistele tunnustuse avaldamist, misläbi rahuldatakse üht inimese põhivajadust.