Miks anda Jehoovale?
SIIDONIS väikeses Sarepta linnas korjas üks lesknaine kõrvetavas päikeselõõsas küürutades hagu. Ta tahtis teha tuld, et veel arvatavasti viimast korda endale ja oma väiksele pojale kasinaks söögikorraks toitu valmistada. Ta oli näinud ränka vaeva, et ennast ja oma poega pikal põua- ja näljaperioodil elus hoida, kuid nüüd oli asi jõudnud kurba lõppvaatusesse: nad olid näljas.
Neile lähenes üks mees. See oli Eelija, ning lesknaine nägi peagi, et ta on Jehoova prohvet. Nähtavasti oli naine sellest Jumalast kuulnud. Jehoova oli teistsugune kui Baal, kelle julm, paheline kummardamine oli tema kodumaal Siidonis levinud. Nõnda siis, kui Eelija palus naiselt joogiks vett, oli see igati valmis aitama. Ehk arvas ta, et nõnda tehes pälvib ta Jehoova soosingu (Matteuse 10:41, 42). Kuid siis palus Eelija enamat: palukest toitu. Naine ütles, et tal jätkub toitu ainult üheks, viimaseks söögikorraks. Kuid Eelija ei taganenud oma palvest, vaid kinnitas naisele, et Jehoova annab talle põua lõpuni ime kaudu toitu. Mida naine tegi? Piibel ütleb: „Ta läks ning tegi Eelija sõna järgi” (1. Kuningate 17:10—15). Need lihtsad sõnad kirjeldavad suurt usutegu — nii suurt, et Jeesus Kristus kiitis seda lesknaist veel ligi tuhat aastat hiljemgi! (Luuka 4:25, 26.)
Kuid siiski võib näida kummaline, et Jehoova palub nii palju nii vaeselt naiselt. Eriti kummastav on see veel siis, kui mõtleme palvele, mille üks väga silmapaistev mees kord esitas. Kui kuningas Taavet kogus annetusi, mida tema poeg Saalomon pidi templi ehituseks kasutama, oli rahvas väga helde käega. Tänapäeva mõistes olid annetused väärt miljardeid kroone! Taavet aga ütles palves Jehoovale: „Kes olen mina ja kes on mu rahvas, et meil on jõudu nõnda vabatahtlikult anda? Tõesti, kõik tuleb sinult ja sinu käest oleme sulle andnud!” (1. Ajaraamat 29:14). Nagu Taavet ütles, kuulub kõik Jehoovale. Nii et alati, kui me anname midagi puhta kummardamise edendamiseks, anname Jehoovale tegelikult seda, mis nagunii juba tema oma on (Laul 50:10). Seega kerkib küsimus: miks siis Jehoova üleüldse tahab, et me midagi annaksime?
Õige kummardamise väga tähtis osa
Lühidalt öeldes sellepärast, et juba algusaegadest saadik on Jehoova pidanud andmist puhta kummardamise väga tähtsaks osaks. Ustav mees Aabel ohverdas Jehoovale oma hinnalisi kariloomi. Patriarhid Noa, Aabraham, Iisak, Jaakob ja Iiob tõid samalaadseid ohvreid (1. Moosese 4:4; 8:20; 12:7; 26:25; 31:54; Iiob 1:5).
Moosese seaduses nõuti Jehoovale annetuste toomist ning isegi sätestati selle kord. Näiteks kästi kõigil iisraellastel maksta kümnist ehk annetada kümnendik oma maa saagist ja kariloomade juurdekasvust (4. Moosese 18:25—28). Teiste annetuste toomine polnud nii täpselt sätestatud. Näiteks pidi iga iisraellane andma Jehoovale oma kariloomade esmikud ja põllu uudsevilja (2. Moosese 22:28, 29; 23:19). Kuid Seadus jättis iga inimese enda otsustada, kui palju oma uudseviljast anda, peaasi et ta annaks oma parima. Seaduse kohaselt oli täiesti vabatahtlikult võimalik tuua ka tänuohvreid ning tõotusohvreid (3. Moosese 7:15, 16). Jehoova innustas oma rahva liikmeid andma vastavalt sellele, kuidas ta neid oli õnnistanud (5. Moosese 16:17). Nõnda nagu kogudusetelgi ning hiljem ka templi ehitamise juures, andis igaüks nii palju, kui ta süda teda sundis (2. Moosese 35:21; 1. Ajaraamat 29:9). Kindlasti olid taolised vabatahtlikud annetused Jehoovale ülimalt meelepärased!
„Kristuse käsu” all pidid kõik annetused olema vabatahtlikud (Galaatlastele 6:2; 2. Korintlastele 9:7). Kuid see ei tähendanud, et Kristuse järelkäijad ei teinud enam mingeid annetusi või et nad andsid vähem. Otse vastupidi! Kui Jeesus ja tema apostlid kuulutasid Iisraelis, järgis neid rühm naisi ning toetas neid oma varaga (Luuka 8:1—3). Ka apostel Paulus sai kingitusi oma misjonitöö toetuseks ning tema jälle omakorda õhutas mõningaid kogudusi andma ainelist abi neile, kes on puuduses (2. Korintlastele 8:14; Filiplastele 1:3—5, NW). Jeruusalemma juhtiv kogu määras ametisse mehed, kes vastutasid selle eest, et annetused jõuaksid abivajajateni (Apostlite teod 6:2—4). On ilmne, et algkristlased pidasid eesõiguseks puhast kummardamist sel moel toetada.
Kuid ikkagi võime küsida, miks peab Jehoova andmist oma kummardamise osaks. Vaatleme nelja põhjust.
Miks me anname
Esiteks peab Jehoova andmist õige kummardamise osaks sellepärast, et see tuleb meile kasuks. See näitab eredalt, et me hindame Jumala headust. Näiteks, miks paneb see, kui laps ostab või teeb oma vanemale kingituse, viimase heameelest särama? Kas see kingitus on midagi sellist, millest vanem tundis äärmist puudust ja mida tal polnud võimalik kusagilt hankida? Tõenäoliselt mitte. Pigem on vanem rõõmus selle üle, et lapses kasvab tänumeelne andmise vaim. Samadel põhjustel õhutab Jehoovagi meid andma ning on rõõmus, kui me seda teeme. Nii näitame talle, et me tõesti hindame kogu tema piiritut lahkust ning heldust meie vastu. Kuna ta on „kõige hea anni ja kõige täiusliku annetuse” andja, on meil alati küllaga põhjusi teda tänada (Jakoobuse 1:17). Mis kõige tähtsam, Jehoova andis oma armsa Poja ja lubas tal surra, et meie võiksime igavesti elada (Johannese 3:16). Kas me üldse suudaksimegi teda piisavalt tänada?
Teiseks, kui me teeme endale harjumuseks anda, õpime jäljendama Jehoovat ja tema Poega Jeesust Kristust selles väga tähtsas valdkonnas. Jehoova annab lakkamata, ta on alati helde. Nagu Piibel ütleb, tema annab meile „elu ja õhu ja kõik” (Apostlite teod 17:25). Meil on põhjust tänada teda iga hingetõmbe, iga suutäie, iga rõõmsa ja täisväärtusliku eluhetke eest (Apostlite teod 14:17). Jeesus ilmutas andmise vaimu nagu ta Isagi. Ta andis endast piiramatult. Kas sa tead, et kui Jeesus tegi imesid, läks see talle ka midagi maksma? Pühakiri ütleb meile korduvalt, et kui ta haigeid tervendas, ’läks vägi temast välja’ (Luuka 6:19; 8:45, 46). Jeesus oli nii heldekäeline, et ta isegi tühjendas oma hinge, oma elu surmani (Jesaja 53:12).
Niisiis, kui me anname osa oma ajast, energiast või omandist, jäljendame Jehoovat ning rõõmustame tema südant (Õpetussõnad 27:11; Efeslastele 5:1). Sellega järgime ka täiuslikku eeskuju, mille Jeesus Kristus inimesena meile jättis (1. Peetruse 2:21).
Kolmandaks, andes kanname hoolt tõeliste ja tähtsate vajaduste eest. Tõsi, Jehoova võiks vabalt hoolitseda Kuningriigi huvide eest ilma meie abita, just nagu ta võiks panna kivid kisendama, selle asemel et kasutada meid sõna kuulutajatena (Luuka 19:40). Kuid ta on otsustanud vääristada meid nende eesõigustega. Nii et kui me aitame oma vahenditega kaasa Kuningriigi huvide edendamisele, tunneme suurt rahuldust teadmisest, et anname oma reaalse panuse kõige tähtsamasse töösse, mida selles maailmas tehakse (Matteuse 24:14).
On ütlematagi selge, et Jehoova tunnistajate ülemaailmse töö finantseerimiseks vajatakse raha. Teenistusaastal 1995 kulutas ühing ligi 60 miljonit dollarit ainuüksi selleks, et toetada eripioneere, misjonäre ja reisivaid ülevaatajaid nende kuulutustööülesannete täitmisel. Kuid need on siiski suhteliselt väikesed kulutused, võrreldes üle kogu maailma harubüroode ja trükikodade ehituseks ning käigushoidmiseks vajaminevaga. Ometi on kõik see võimalik tänu vabatahtlikele annetustele!
Jehoova sulased ei oleta üldiselt, et kui nad pole ise heal järjel, võivad nad lihtsalt lasta teistel seda koormat kanda. Taolise hoiaku tõttu võime jumalakummardamise selle tahu eesmärgi minetada. Nagu apostel Paulus ütles, kannatasid Makedoonia kristlased „põhjatut vaesust”. Siiski käisid nad peale, et nad saaksid eesõiguse anda. Ja Paulus tunnistas, et nad andsid „koguni üle jõu”! (2. Korintlastele 8:1—4.)
Neljandaks peab Jehoova andmist õige kummardamise osaks sellepärast, et andmine aitab meil olla õnnelikud. Jeesus ütles: „Õndsam on anda kui võtta!” (Apostlite teod 20:35). Jehoova lõi meid sellisteks. See on ka üks põhjusi, miks meile võib tunduda, et ükskõik kui palju me ka talle ei annaks, ei suuda see kunagi piisavalt väljendada tänulikkust, mida me südames tema vastu tunneme. Kuid õnneks ei oota Jehoova meilt enamat, kui me suudame anda. Võime olla kindlad, et kui anname rõõmsalt oma jõudu mööda, on tal sellest hea meel! (2. Korintlastele 8:12; 9:7.)
Andmise vaim toob õnnistusi
Tulles tagasi alulmainitud näite juurde, kujutlegem, et Sarepta lesknaine oleks väitnud, et keegi teine võiks Eelija kõhtu täita. Millisest õnnistusest ta oleks küll ilma jäänud!
Ei ole kahtlustki, et Jehoova õnnistab neid, kes ilmutavad andmise vaimu (Õpetussõnad 11:25). Sarepta lesknaine ei pidanud kannatama selle tõttu, et ta andis ära oma arvatava viimase toidu. Jehoova tasus talle ime kaudu. Nagu Eelija oli tõotanud, ei lõppenud tal põua lõpuni jahu vakast ega õli kruusist. Kuid ta sai veel suuremagi tasu. Kui tema poeg haigeks jäi ning suri, tõi Eelija, tõelise Jumala sulane, ta ellu tagasi. Millist vaimset jõudu see küll lesknaisele andis! (1. Kuningate 17:16—24.)
Meie tänapäeval ei oota, et meid ime kaudu õnnistataks (1. Korintlastele 13:8). Kuid Jehoova kinnitab meile, et ta toetab neid, kes teenivad teda kogu hingest (Matteuse 6:33). Niisiis võime olla selles suhtes nagu Sarepta lesknaine ning anda helde käega, olles kindlad, et Jehoova hoolitseb meie eest. Me saame ka suure vaimse tasu. Kui anname alati korrapäraselt, mitte nii, kuidas juhtub ja kuidas hetkel tuju on, aitab see meil hoida oma silma selge ning keskenduda Kuningriigi huvidele, nagu Jeesus soovitas (Luuka 11:34; võrdle 1. Korintlastele 16:1, 2). See aitab meil ka tunda end Jehoova ja Jeesuse lähedaste kaastöölistena (1. Korintlastele 3:9). Ning see edendab veelgi seda heldekäelist andmise vaimu, mis juba praegu Jehoova kummardajaid üle kogu maailma iseloomustab.
[Kast lk 31]
KUIDAS MÕNED ON OTSUSTANUD ANDA
ANNETUSED ÜLEMAAILMSE TÖÖ HEAKS
Paljud panevad oma sissetulekust kõrvale summa, mille nad panevad annetuskasti pealdisega „Annetused ühingu ülemaailmse töö heaks (Matteuse 24:14)”. Igal kuul saadavad kogudused selle summa edasi Jehoova tunnistajate Eesti büroosse.
Vabatahtlikud rahalised annetused võib kanda üle otse Eesti Jehoova Tunnistajate Koguduste Liidu arveldusarvele nr. 1020004501, mis asub Hoiupangas (panga kood 650), või saata rahakaardiga aadressil: Eesti Jehoova Tunnistajate Koguduste Liit, Postkast 73, EE0090 Tallinn. Annetada võib ka ehteid või teisi väärisesemeid. Nende annetustega peaks olema kaasas lühike kiri, mis näitab selgesti, et tegemist on kingitusega.
TINGIMUSLIKUD ANNETUSED
Koguduste Liidule võib anda raha hoiule kuni annetaja surmani, tingimusel, et vajaduse korral see tagastatakse talle. Lähema informatsiooni saamiseks võib võtta ühendust Koguduste Liiduga ülalmainitud aadressil.
PLAANIKOHASED ANNETUSED
Lisaks otsestele või tingimuslikele rahalistele annetustele on ka muul moel võimalik teha annetusi Kuningriigi ülemaailmse kuulutustöö heaks.
Kindlustus. Koguduste Liit võidakse nimetada elukindlustuse väljamakse saajaks. Igast sellisest korraldusest tuleks Koguduste Liitu informeerida.
Pangaarved. Koguduste Liidu haldusse võib volitusega anda pangaarve, hoiusertifikaadi või isikliku pensionifondi või nimetada Koguduste Liit hoiustaja surma korral hoiuse väljamakse saajaks. Seda peaks tehtama kooskõlas kohaliku pangandusseadusega ning Koguduste Liitu tuleks igast taolisest korraldusest informeerida.
Aktsiad ja obligatsioonid. Aktsiaid ja obligatsioone võib Koguduste Liidule annetada kas otsese kingitusena või tingimusega, et neist saadav tulu makstakse ka edaspidi annetajale.
Kinnisvara. Müümiskõlblikku kinnisvara võib Koguduste Liidule annetada kas otsese kingitusena või tingimusega, et kinkijale jääb eluaegne omandiõigus, ja ta võib seda kasutada kuni oma elu lõpuni. Kui keegi kavatseb taolise kinnisvaralepingu sõlmida, peaks ta Koguduste Liiduga eelnevalt ühendust võtma.
Testamendid. Vara või raha võib Koguduste Liidule pärandada ametlikult vormistatud testamendiga. Koguduste Liidule tuleks saata testamendi koopia.
Kui soovid eeltoodu kohta lisainformatsiooni saada, kirjuta aadressil: Eesti Jehoova Tunnistajate Koguduste Liit, Postkast 73, EE0090 Tallinn.