Värskenda oma sugulasi tõe veega
„OTSEKUI külm vesi väsinud hingele on hea sõnum kaugelt maalt,” ütles Saalomon. (Õpetussõnad 25:25) Ja kui värskendav on väsinud hingele kuulda head sõnumit igavesest elust tulevases Paradiisis! Niimoodi saab sinu suust „eluallikas”. — Õpetussõnad 10:11; Jesaja 52:7.
Vesi niisutab maad ja paneb kasvama, kuna tulvavesi võib olla hävitav. Jahe vesi võib olla ka värskendav, aga kes tahaks sattuda lumetormi või jääda kõva rahe kätte? Kuna seda, mis meie suust tuleb, on võrreldud veega, on möödapääsmatu pöörata tähelepanu sellele, mida me õpetame. (1. Timoteosele 4:16) Me peame olema hästi teadlikud selle „vee” erinevatest mõjudest, eriti kui kuulutame sugulastele.
Sugulaste „kastmine”
Muistsetel aegadel avas Raahab oma perele tee päästeks ja Korneelius andis tunnistust oma sugulastele. (Joosua 2:13; 6:23; Apostlite teod 10:24, 30—33) Andreas aitas oma vend Peetrusel saada Jeesuse jüngriks. (Johannese 1:40—42) Ka tänapäeval lasevad paljud Jehoova tunnistajad Piibli tõde oma sugulastele voolata. Õpetussõnad 11:25 tõotab: „Kes kastab teisi, seda ennastki kastetakse!”
Üks Euroopas elav naine tahtis oma uuest usust rääkida oma vanematele, vendadele ja õdedele, kes elasid Filipiinidel. Ta ütleb: „Kirjutasin oma usust neile igas kirjas. Enne minu ristimist saatsin neile ka raamatuid ja küsisin, kas nad tahaksid, et mõni Jehoova tunnistaja neid külastaks.” Naise suureks rõõmuks tema sugulased olid külastusega nõus ja nüüd teenib kaheksa neist Jehoovat. Mõned tunnistajad on saanud häid tulemusi, kinkides oma sugulastele tellimused ajakirjadele Vahitorn ja Ärgake!
Aga mis siis, kui perekonnaliikmed ei ilmuta huvi? Jeesus kohtas sellist olukorda, sest teatud ajal „ta vennadki ei uskunud temasse”. Hiljem nad siiski püsisid „ühel meelel” palves koos apostlitega. (Johannese 7:5; Apostlite teod 1:14) Mis muutis nende südameseisundit? Jeesus ilmselt aitas enne taevasseminekut oma sugulasi. Kuidas? Oma poolvennale Jakoobusele ilmudes aitas ta nende usku üles ehitada. (1. Korintlastele 15:7) Ära siis loobu üritamast aidata oma sugulasi. Paljud tunnistajad on olnud võimelised oma uskmatute sugulastega Piibli tõest rääkima, oodates kannatlikult õiget hetke.
Sugulaste „kastmine” ei tähenda aga nende uputamist sõnadesse. Üks Jugoslaavia abielupaar ütles: „Alati on risk kuulutada neile liiga palju.” Üks reisiv ülevaataja märgib: „Vennad pingutavad sellega tihti üle, ilmutades kohatut indu.” Ludwig meenutab aega, mil ta hakkas uurima Piiblit: „Rääkisin siis ja selgitasin oma emale tundide kaupa peaaegu kõike, mida olin õppinud Piiblist, ja see viis tihti nääklemisteni, eriti isaga.”
Ole „tarkuse kaev”
Me loeme, et „tarkade keel tilgutab tarkust, aga alpide suu laseb voolata rumalust” ja et „õige süda mõtleb, mida vastata”. (Õpetussõnad 15:2, 28) Me vajame siis tervet mõistust, tarkust ja otsustusvõimet, et meie sõnad oleks värskendava ja ülesehitava maitsega. On tähtis teada, millal, mida ja kui palju rääkida.
Mõtle näiteks, kui värskendav on klaas külma vett janusele kuumal päeval! (Matteuse 10:42) Aga keegi ei tahaks, et talle pangetäis vett kaele kallatakse! Ringkonnaülevaataja kasutas eelmainitud mõtteid: „Parimaid tulemusi saavad vaid need, kes äratavad sugulaste uudishimu, andes iga kord tunnistust ainult väikestes annustes.” Kui vastane sugulane saab niiöelda januseks ja hakkab esitama küsimusi, järgneb tihti viljakas piibliline keskustelu.
Huriye-nimeline Türgi päritoluga tunnistaja saavutas seda, jättes kodust lahkudes piiblilist kirjandust avatuna kohast, mis võiks huvitada tema uskmatut meest. Naine luges lastele piiblilugusid ja — kui mees kuulis —, selgitas neid nii, et temalegi sellest kasu oli. Vahel ta lihtsalt küsis: „Ma õppisin täna uurimisel seda ja seda, mis sina sellest arvad?” Ta paneb alati tähele ka neid käitumisreegleid, mis tal pidevalt meeles on: „Ole rahulik, ära ärritu ja ära solvu. Ära esine kõiketeadjana. Ole ainult alandlik ja püsi tagaplaanil.” Tema abielumees tunnustas lõpuks Kuningriigi tõde ja teenib praegu täisaegse teenijana.
Marijan aitas mitmetel sugulastel tema usku vastu võtta. „Ära sunni, vaid oota õiget hetke,” annab ta nõu. „Me peame austama seda, kui nad paluvad meil tõest nendega mitte rääkida. Me peame olema kannatlikud ja armastavad.” Eriti siis, kui meie sugulased on vastu, peavad paika Koguja 3:7 sõnad. Seal öeldakse, et on „aeg vaikida ja aeg rääkida”. See soodustab soovi kuulata kannatlikult ja katkestamata ning austada teiste seisukohti. „Ei ole mingit mõtet sugulastega kohtudes ärrituda,” ütleb Petar, kes oli kord väga vastane, aga hiljem oma suhtumist muutis.
Luba heal käitumisel kuulutada
Üks uskmatu abielumees tegi oma kristlikule naisele aastaid muret, ajades teda vahel isegi kodust välja. Mees raevus korra nii, et rebis katki raamatu, mille naine oli unustanud peita. Mis muutis mehe seisukoha? Ta selgitab: „Küsisin endalt, miks minu naine nii kindel oli ja miks ta pidevalt Jehoovale lootis. Ma ei võinud temast mingit viga leida, sest ta hoidis kodu hästi ja oli hea naine ning ema meie lastele.” Ühel päeval otsis mees head materjali oma viieminutisele kõnele seminaril, ja tema naine andis talle paar Ärgake! numbrit. Vastumeelselt vaatas mees need läbi ja leidis oma üllatuseks sobiva aine pliiatsite valmistamisest. Nii hakkas ta nende ajakirjade vastu huvi tundma. Praegu teenib see pere üksmeelselt Jehoovat.
Apostel Peetruse nõuanne sellest, et naine võib võita uskmatu mehe ’ilma sõnata usule, kui ta vaatab tema jumalakartlikku puhast elu’, käib ka teiste pereliikmete kohta. (1. Peetruse 3:1, 2) Kui üks abielupaar jättis oma rumeenlastest vanemate ebapiiblilised traditsioonid ja religiooni, said neist sugulastest ägedad vastased. Naise ämm tungis talle isegi kallale ja püüdis teda tappa. „Me ei lubanud sellel meid heidutada ega ärritada. Me heitsime kogu oma mure Jehoova peale,” jutustab Nikolic. Üksteist aastat hiljem on tema vanemad, mõlemad tema õed ning nende mehed ristitud tunnistajad. Mis sulatas jää? „Hea eeskuju ja kristlik käitumine. Teiste sõnadega, me ei kulutanud palju aega nendega tõest rääkimiseks. Pigem püüdsime rakendada seda praktikas.”
Ära kaota lootust!
On suur rõõm näha, kui sugulased hakkavad kummardama tõelist Jumalat, kuid mida teha siis, kui nad jätkavad vastuseisu? Kuidas sa peaksid sellele reageerima? Jeesus nägi ette, et tõeline kummardamine võib sugulaste keskel mõnikord dramaatilisi jagunemisi tekitada. (Matteuse 10:34—37) Kui Maricast sai Jehoova tunnistaja, sai ta kõigi pereliikmete poolt hüljatud. Kuigi ta ei läinud kompromissile oma kummardamises, tunnustas ta, et „sugulastelgi on õigus oma vaadetele ja seisukohtadele”. Tema suhtumine pani nad temast endisel viisil lugu pidama.
Ludwig mõistis, et peab armastama oma vanemaid isegi siis, kui nad võiksid valida teise elutee. Ta tuletas korduvalt meelde sobivaid piiblikohti, nagu: „Austa oma isa ja ema,” „teie kõne olgu alati armu sees, soolaga soolatud,” „olles alati valmis andma vastust . . . tasaduse ja kartusega” ja „Issanda sulane ärgu tülitsegu.” (Efeslastele 6:2; Koloslastele 4:6; 1. Peetruse 3:15, 16; 2. Timoteosele 2:24) „Alati, kui helistasin vanematele või külastasin neid, palusin Jehoovalt tarkust, ning meie vahekord muutus järk-järgult rahulikumaks ja sõbralikumaks,” jutustab ta.
Ära loobu lootusest, et tõe seemned hakkavad kord kasvama sinu sugulaste südames. Üks abielumees, kes ristiti Jehoova tunnistajaks 31 aastat oma naisest hiljem, märgib: „Kui vaatan tagasi, siis pean tunnistama, et mu naine oli minuga väga kannatlik. Teadsin hästi, et ta palus tihti minu eest Jehoovat.”
Olgu sinu suust tulevad sõnad alati elustavad ja janukustutavad nagu karastav vesi! Jah, jaga „õnneliku Jumala aulist head sõnumit” kõigi inimestega, kaasa arvatud oma sugulastega. (1. Timoteosele 1:11, NW; Ilmutuse 22:17) Siis sobivad sinu kohta Jeesuse järgmised sõnad: „Kes usub minusse, nagu Kiri ütleb, selle ihust peavad voolama elava vee jõed!” — Johannese 7:38.