Kas sul on tõepoolest tarvis vabandada?

„MA EI vabanda kunagi,” kirjutas George Bernard Shaw. „Mis tehtud, see tehtud,” võivad öelda teised.

Võib-olla ei taha me tunnistada oma vigu kartusest eneseväärikust kaotada. Või eeldame, et viga on teises. Või ehk kavatseme küll vabandada, kuid lükkame seda edasi seni, kuni meile tundub, et asjale vaadatakse juba läbi sõrmede.

Niisiis, kas vabandamine on tähtis? Kas sellest on tõepoolest mingit kasu?

Armastus sunnib meid vabandust paluma

Jeesuse Kristuse tõelisi järelkäijaid tuntakse vennaarmastusest. Jeesus ütles: „Sellest tunnevad kõik, et teie olete minu jüngrid, kui teil on armastus isekeskis!” (Johannese 13:35). Pühakiri õhutab kristlasi ’armastama üksteist innukalt ja südamest’ (1. Peetruse 1:22). Innukas ehk tugev armastus sunnib meid paluma vabandust. Miks? Sellepärast, et inimlik ebatäius kutsub paratamatult esile haavumist, ning juhul kui haavu ei ravita, pärsib see armastust.

Näiteks võib juhtuda, et omavaheliste erimeelsuste tõttu kellegagi kristlikust kogudusest peame paremaks temaga mitte rääkida. Kuidas me saame armastavat suhet taastada, kui oleme kedagi solvanud? Tavaliselt aitab see, kui vabandame ja seejärel püüame südamlikult vestelda. Me võlgneme oma kaasusklikele armastust ja kui me avaldame kahetsust selle üle, et neid solvasime, kustutame justkui osa sellest võlast (Roomlastele 13:8.)

Toome ühe näite. Kaks kristlikku naist, Mari Carmen ja Paqui, olid kauaaegsed sõbrad. Aga kuna Mari Carmen jäi uskuma kuuldud laimu, jahenes tema sõprus Paqui’ga. Ilma midagi selgitamata hakkas ta Paqui’d täielikult vältima. Umbes aasta pärast sai Mari Carmen teada, et kuulujutt oli alusetu. Kuidas ta sellele reageeris? Armastus ajendas teda minema Paqui juurde ja oma halva käitumise pärast alandlikult vabandust paluma. Nad mõlemad puhkesid nutma, ning sellest ajast peale on nad lahutamatud sõbrad olnud.

Kuigi me ehk ei tunne, et oleme midagi valesti teinud, võib vabandamine arusaamatuse lahendada. „Aastaid tagasi elasin koos oma naisega ühe meie vaimse õe kodus ajal, mil see õde ise viibis haiglaravil,” meenutab Manuel. „Tegime oma parima, et aidata teda ja ta lapsi tema haiguse ajal. Kuid siis, kui ta koju tagasi tuli, kurtis ta ühele sõbrale, et me ei kasutanud majapidamisrahasid õigesti.

Külastasime seda õde ja selgitasime, et oma nooruse ja väheste kogemuste tõttu ei teinud me ehk kõike samamoodi, kui tema seda oleks teinud. Ta osutas koheselt positiivset vastukaja ja ütles, et hoopis tema on meile võlgu ning et ta on südamest tänulik kõige eest, mida me tema heaks tegime. Sellega probleem lahenes. See kogemus õpetas mulle, kui tähtis on arusaamatuste puhul alandlikult vabandust paluda.”

Jehoova õnnistas seda abielupaari selle eest, et nad ilmutasid armastust ja ’taotlesid seda, mis läheb tarvis rahuks’ (Roomlastele 14:19). Armastus tähendab ka seda, et me arvestame tähelepanelikult teiste inimeste tunnetega. Peetrus annab meile nõu olla „kaastundlikud” (1. Peetruse 3:8). Kui me oleme kaastundlikud, paneme kergemini tähele, kui mõni meie mõtlematu sõna või tegu kellelegi haiget teeb, ja me tahame vabandada.

’Riietuge alandlikkusega’

Isegi ustavad kristlikud kogudusevanemad võivad vahel tulisesse sõnavahetusse laskuda. (Võrdle Apostlite teod 15:37—39.) Sel juhul oleks väga kasulik vabandada. Kuid mis aitab kogudusevanematel ja teistel kristlastel vabandada siis, kui see tundub raske?

Võtmeks on alandlikkus. Apostel Peetrus andis nõu: „Riietuge kõik alandlikkusega üksteise vastu” (1. Peetruse 5:5). Ehkki peab paika, et enamikus lahkhelides on süüdi mõlemad pooled, teevad alandlikule kristlasele muret tema enda nõrkused ning ta soovib neid tunnistada (Õpetussõnad 6:1—5, Suur Piibel).

Ka see, kelle ees vabandatakse, peaks vabanduse vastu võtma alandlikult. Kasutame näidet ja kujutame ette, et kaks meest, kellel on vaja omavahel rääkida, seisavad kumbki ühe mäe tipus. Suhelda üle neid eraldava kuristiku on võimatu. Aga kui üks neist laskub allolevasse orgu ja teine järgib tema eeskuju, saavad nad vabalt suhelda. Samuti siis, kui kahel kristlasel tuleb lahendada omavaheline lahkheli, saagu nad kokku nii-öelda orus ja palugu kohaselt vabandust (1. Peetruse 5:6).

Vabandamisel on suur kaal abielus

Kahtlemata avaneb kahe ebatäiusliku inimese abielus võimalusi vabandust paluda. Ja kui mees ja naine on mõlemad kaastundlikud, ajendab see neid vabandama, juhul kui nad ütlevad või teevad midagi mõtlematut. Õpetussõnad 12:18 öeldakse: „Mõni paiskab sõnu otsekui mõõgapisteid, aga tarkade keel on terviseks!” Mõtlematuid „mõõgapisteid” ei saa muuta olematuks, kuid nende põhjustatud haavu saab parandada siiralt vabandades. Muidugi nõuab see pidevat tähelepanelikkust ja pingutamist.

Rääkides oma abielust, ütleb Susana: „Oleme olnud Jackigab abielus 24 aastat, kuid ikka veel õpime teineteise kohta midagi uut. Kahjuks asusime mõni aeg tagasi eraldi elama ja elasime mõned nädalad lahus. Aga me võtsime kogudusevanematelt kuulda Pühakirjal põhinevat nõu ja hakkasime jälle koos elama. Nüüd me mõistame, et kuna oleme väga erinevad isiksused, sünnib kergesti lahkhelisid. Kui seda juhtub, palume kiiresti vabandust ja teeme kõik, et mõista teise seisukohta. Mul on hea meel öelda, et meie abielu on tunduvalt paranenud.” Jack lisab: „Oleme ka õppinud tajuma hetki, mil me kergesti ärritume. Sellistel puhkudel oleme teineteise vastu eriti peenetundelised.” (Õpetussõnad 16:23.)

Aga kas tuleks vabandust paluda siis, kui sulle tundub, et sa ei ole milleski süüdi? Kui tegemist on sügavate tunnetega, pole kerge objektiivselt otsustada, milles on probleemi põhjus. Kuid tähtis on see, et perekonnas valitseks rahu. Mõtle iisraeli naisele Abigailile, kelle mees kohtles halvasti Taavetit. Kuigi mitte keegi poleks saanud teda süüdistada ta mehe rumaluses, Abigail vabandas. „Anna siis andeks oma ümmardaja üleastumine!” vabandas ta. Taavet reageeris sellele mõistvalt ja tunnustas alandlikult, et kui Abigaili poleks olnud, oleks ta süütut verd valanud (1. Saamueli 25:24—28, 32—35).

Ka kristlik naine June, kes on olnud abielus 45 aastat, arvab, et abielu õnnestumiseks tuleb tahta esimesena vabandust paluda. Ta ütleb: „Kinnitan endale, et meie abielu on tähtsam minu kui üksikisiku tunnetest. Seega siis, kui ma vabandan, tunnen, et tugevdan meie abielu.” Üks vanem mees Jim lausub nii: „Vabandan oma naise ees isegi tühiste asjade pärast. Peale seda, kui talle tehti raske operatsioon, ärritub ta kergesti. Seepärast panen talle alati käe ümber ja ütlen: ’Vabandust, armas. Ma ei tahtnud sind ärritada.’ Nagu lill, mida kastetakse, virgub ta sedamaid.”

Kui oleme teinud haiget inimesele, keda me kõige rohkem armastame, on väga mõjus vabandada kohe. Milagros arvab täpselt samuti ja ütleb: „Mul pole piisavalt eneseusaldust, ja see, kui mu mees ütleb midagi teravat, ärritab mind. Aga kui ta vabandab, tunnen end kohe märksa paremini.” Piibel ütleb meile kohaselt: „Sõbralikud sõnad on nagu kärjemesi, magusad hingele ja kosutuseks kontidele!” (Õpetussõnad 16:24).

Harjuta vabandamiskunsti

Kui teeme endale harjumuseks vajaduse korral vabandada, leiame tõenäoliselt, et inimesed reageerivad sellele positiivselt. Ja võib-olla vabandavad isegi. Kui kardame, et oleme kedagi ärritanud, võiks meil olla harjumuseks vabandada, mitte püüda iga hinna eest hoiduda oma viga tunnistamast. Ehkki maailm võib pidada vabandamist nõrkuse tunnuseks, näitab see tegelikult hoopis kristlikku küpsust. Muidugi ei taha me sarnaneda nendega, kes küll oma eksisamme tunnistavad, kuid arvavad, et see ei sea neile mingeid kohustusi. Kas sa näiteks ütled vahel, et kahetsed tehtut, kuid tegelikult nii ei mõtle? Kui jääme hiljaks ja seejärel pikalt vabandame, siis kas me tõepoolest ka püüame edaspidi täpsem olla?

Seega, kas meil on tõepoolest tarvis vabandada? Kindlasti on. See kohustus on nii meil kui ka teistel. Vabandus võib aidata leevendada valu, mida põhjustab ebatäius, ja see võib parandada ka teravnenud suhteid. Iga kord, kui palume vabandust, õpime alandlikkust ja arendame tähelepanelikkust teiste inimeste tunnete vastu. Selle tulemusena teenime nii kaasusklike, oma abikaasa kui ka teiste armastuse ja usalduse. Nii kogeme meelerahu ja Jehoova Jumala õnnistust.

[Allmärkus]

[Pildid lk 23]

Siiras vabandamine edendab kristlikku armastust