Lugejate küsimusi

Mida peaks kristlane tegema, kui teda vandemehe kohustust täitma kutsutakse?

Mõningates maades kasutatakse kohtusüsteemis vandekohtunikena kodanike hulgast valitud isikuid. Seal, kus valitseb selline korraldus, peab kristlane ise otsustama, kuidas toimida, kui temalt nõutakse vandemehekohustuse täitmist. Paljud kristlased on puhta südametunnistusega järeldanud, et Piibli põhimõtted ei välista kohaleilmumist, nii nagu ka Sadrak, Meesak ja Abednego täitsid Babüloonia valitsuse korraldust ja läksid Duura tasandikule ning nagu Joosep ja Maarja läksid Rooma võimude nõudel Petlemma (Taaniel 3:1—12; Luuka 2:1—4). Kuid on tegureid, mida siirad kristlased võivad kaaluda.

Vandekohtunike kasutamine ei ole üleüldine. Mõningates maades lahendab tsiviil- ja kriminaalasju kutseline kohtunik ainuisikuliselt või kohtu koosseis kolleegiaalselt. Mujal aga valitseb common law ehk üldine õigus, ja kohtuprotsessi juurde kuuluvad ka vandekohtunikud. Kuid sellegipoolest on enamikul inimestel vaid ähmane ettekujutus sellest, kuidas vandekohtunikke valitakse ja mida nad teevad. Seega on hea asjast ülevaade saada, isegi kui sul ei tule vandemehekohustust täita.

Jumala rahvas tunnustab Jehoovat kui Ülemkohtunikku (Jesaja 33:22). Muistses Iisraelis oli nii, et kogenud mehed, kes olid õiglased ja erapooletud, teenisid kohtumõistjatena, lahendades vaidlusi ja tehes otsuseid juriidilistes küsimustes (2. Moosese 18:13—22; 3. Moosese 19:15; 5. Moosese 21:18—21). Selleks ajaks, kui Jeesus maa peal oli, täitis kohtufunktsiooni süneedrium, juudi ülemkohus (Markuse 15:1; Apostlite teod 5:27—34). Polnud mingit korraldust, mis oleks tavalisel juudil võimaldanud tsiviilvandekohtu istungil osaleda.

Teistes maades aga kasutati kodanikest moodustatud vandekohtuid. Sokratese üle mõistsid kohut 501 vandekohtunikku. Ka Rooma vabariigis mõisteti kohut vandekohtu kaudu, kuigi keisrite valitsusajal see lõpetati. Hiljem tegi Inglismaa kuningas Henry III korralduse, et süüdistatava üle mõistaksid kohut selle naabrid. Arvati, et kuna nad tunnevad süüdistatavat, on nende otsus tema üle õiglasem kui siis, kui ta püüaks tõestada oma süütust kas võitlusega või mõnes katsumuses ellujäämisega. Aja möödudes muutus vandekohtusüsteem selliseks, et grupp kodanikke pidi kohtuasja kuulama ja tõendite põhjal otsuse tegema. Tõendite kohta andis neile juhendeid kutseline kohtunik.

Vandekohtu tüübid, vandemeeste arv ja otsuse tegemise protsess võib mitmesugune olla. Näiteks Ühendriikides otsustab 12 kuni 23 liikmest koosnev vandemeeste kogu, kas on piisavalt tõendeid selleks, et süüdistada inimest kriminaalkuriteos; see ei otsusta, kas ta on süüdi või süütu. Samuti kaaluvad koroneri vandekohtu liikmed tõendeid, et otsustada, kas tegemist on kuriteoga või mitte.

Enamik inimesi mõtleb vandekohtu all tavaliselt 12 kodanikust koosnevat kohtukolleegiumi — olgu siis tegemist tsiviilvaidluse või kriminaalasjaga —, kes kuulab tunnistusi, et otsustada, kas kohtualune on süüdi või mitte. See on harilik vandekohus, mis erineb vandemeeste kogust. Tavaliselt saadab kohus valijanimekirjadest, lubadega juhtide ja muude nimestike hulgast valitud inimestele kutse ilmuda oma vandemehekohustust täitma. Mõned, näiteks süüdimõistetud kurjategijad ja vaimsete puuetega inimesed, diskvalifitseeritakse automaatselt. Teised aga — näiteks arstid, vaimulikud, juristid, väikeettevõtete omanikud — võivad kohalikust seadusest sõltuvalt vabastust taotleda. (Mõned võidakse vabastada sellepärast, et nad keelduvad vandekohtuteenistusest südametunnistuse alusel kindlate isiklike veendumuste tõttu.) Kuid võimud annavad üha vähem vabastusi, nii et kõik on sunnitud täitma vandemehekohustust, ja aastate jooksul ehk isegi mitu korda.

Mitte kõik, kes täidavad vandemehekohustust, ei osale tingimata vandemeestena kohtuprotsessil. Vandemehekohustust täitma kutsutud inimeste kogust valitakse suvaliselt mõned potentsiaalseteks vandemeesteks konkreetses kohtuasjas. Seejärel määrab kohtunik kindlaks osapooled ja nende advokaadid ning selgitab kohtuasja iseloomu. Tema ja advokaadid küsitlevad igat potentsiaalset vandemeest. Just siis on inimesel õige aeg rääkida sellest, kui tema südametunnistus ei luba tal käesoleva kohtuasja iseloomu tõttu selles osaleda.

Seda gruppi tuleb kahandada nii palju, et jääksid järele ainult need, kes tegelikult osalevad sellel kohtuprotsessil algusest lõpuni. Kohtunik saadab minema igaühe, kelle erapooletuses on ehk kahtlusi, kuna tal võivad seoses selle kohtuasjaga omad huvid mängus olla. Ka kummagi poole advokaatidel on eelisõigus mõned vandemehed ära saata. Kõik, kes sellest vandekohtu koosseisust ära saadetakse, kuuluvad taas nende vandemeeste hulka, kes ootavad, et neid suvaliselt teistele kohtuprotsessidele valitaks. Mõned kristlased on sellises olukorras kasutanud aega eraviisiliselt tunnistuse andmiseks. Kui möödub mingi arv päevi, saab inimese vandemehekohustus täidetud, vaatamata sellele, kas ta tegelikult vandemehena kohtuprotsessil osales või mitte.

Kristlased püüavad ’oma asju ajada’, mitte aga ’teiste ellu sekkuda’ (1. Tessalooniklastele 4:11; 1. Peetruse 4:15, UT). Kui üks juut palus Jeesusel mõista kohut pärandi asjus, vastas Jeesus: „Inimene, kes on mind seadnud teile kohtumõistjaks või jagajaks?” (Luuka 12:13, 14). Jeesus tuli Kuningriigi head sõnumit kuulutama, mitte juriidilisi asju lahendama (Luuka 4:18, 43). Jeesuse vastus võis ajendada seda meest kasutama vaidluste lahendamiseks meetodit, mis oli kirjas Jumala Seaduses (5. Moosese 1:16, 17). Kuigi need põhimõtted peavad paika, ei ole vandemehekohustuse täitmisele ilmumine sama, mis teiste asjadesse sekkumine. See sarnaneb pigem Taanieli kolme kaaslase olukorraga. Babüloonia valitsus käskis neil Duura tasandikule ilmuda, ja kui nad seda tegid, ei rikkunud nad Jumala Seadust. See, mida nad hiljem tegid, oli juba teine asi, nagu näitab Piibel (Taaniel 3:16—18).

Pärast seda, kui Jumala sulased vabanesid Moosese Seaduse alt, pidid nad mitmel maal ilmalike kohtutega kokku puutuma. Apostel Paulus innustas Korintose „pühasid”, et nad lahendaksid oma erimeelsused koguduse siseselt. Kuigi Paulus nimetas ilmalike kohtute kohtunikke „ülekohtusteks”, ei salanud ta, et neil on oma osa ilmalike asjade lahendamisel (1. Korintlastele 6:1). Ta kaitses ennast Rooma kohtusüsteemi raames ja kaebas oma asja edasi isegi keisrile. Ei peaks arvama, et ilmalikud kohtud on täiesti vale korraldus (Apostlite teod 24:10; 25:10, 11).

Ilmalikud kohtud täidavad üht „valitsemas olevate ülemuste” funktsiooni. Need „on oma suhtelisel positsioonil Jumala seatuina” ning nad annavad seadusi välja ja panevad neid maksma. Paulus kirjutas: „Tema on Jumala teener sinu heaks; aga kui sa kurja teed, karda, sest ta ei kanna mõõka asjata; ta on Jumala teenija, kättemaksja nuhtluseks sellele, kes kurja teeb.” Kristlased ei ’pane võimule vastu’, kui see täidab taolisi juriidilisi funktsioone, sest nad ei taha ’võtta seisukohta selle vastu’ ja enese peale nuhtlust tuua (Roomlastele 13:1—4, UM; Tiitusele 3:1).

Kõiki tegureid arvesse võttes peaksid kristlased kaaluma, kas nad saavad täita mõningaid konkreetseid keisri nõudeid. Paulus andis nõu: „Tasuge kõigile [kõrgematele võimudele], mis teie kohus on: maksu, kellele maksu; tolliraha, kellele tolliraha; kartust, kellele kartust” (Roomlastele 13:7). See käib otseselt rahalise maksu kohta (Matteuse 22:17—21). Kui keiser ütleb, et kodanikud peavad kasutama oma aega ja jõudu teede puhastamiseks või tegema mõnda muud tööd, mis on keisri funktsioonide hulgas, peab iga kristlane ise otsustama, kas ta allub sellele (Matteuse 5:41).

Mõned kristlased on suhtunud vandekohtuteenistusse kui keisrile selle andmisse, mis kuulub keisrile (Luuka 20:25). Vandemehel on kohustus kuulata tõendeid ja esitada ausalt oma arvamus faktide või seaduse kohta. Näiteks vandemeeste kogus otsustavad vandemehed, kas tõendid õigustavad kellegi toomist kohtu ette; nad ei otsusta, kas ta on süüdi. Kuidas on hariliku vandekohtu istungiga? Tsiviilasja puhul võivad vandekohtunikud määrata kahjutasu või hüvituse. Kriminaalasja puhul peavad nad kindlaks tegema, kas tõendid kinnitavad süüdimõistvat kohtuotsust. Mõnikord teevad nad ettepaneku, millist seadusega ettenähtud karistust tuleks rakendada. Seejärel kasutab valitsus oma võimu ’nuhelda seda, kes kurja teeb’, ehk on „kurjategijaile nuhtluseks” (1. Peetruse 2:14).

Aga mis saab siis, kui kristlane arvab, et tema südametunnistus ei lase tal mingi konkreetse juhtumi puhul vandekohtunikuna teenida? Piiblis vandemehekohustust ei mainita, järelikult ei saa keegi öelda, et vandekohtus teenimine on tema usu vastu. Sõltuvalt asjaoludest võib ta öelda, et mingi konkreetse kohtuasja puhul on vandekohtus teenimine vastuolus tema südametunnistusega. See võib nii olla siis, kui tegemist on seksuaalse ebamoraalsuse, abordi, inimesetapmise või mõne muu asjaga, mille puhul tema mõtteviisi kujundab Piibli tundmine, mitte üksnes ilmalik seadus. Kuid tegelikult on üsna tõenäoline, et kohtuasi, milles osalema ta valitakse, ei ole seotud taoliste küsimustega.

Küps kristlane mõtiskleks ka selle üle, kas temalegi langeks vastutus otsuse eest, mille langetavad kohtunikud. (Võrdle 1. Moosese 39:17—20; 1. Timoteosele 5:22.) Kui süüdimõistev kohtuotsus on vale ja surmaotsus saadetakse täide, kas kannab ka vandemehe kohustust täitev kristlane veresüüd? (2. Moosese 22:1; 5. Moosese 21:8; 22:8; Jeremija 2:34; Matteuse 23:35; Apostlite teod 18:6.) Jeesuse kohtuprotsessi ajal tahtis Pilaatus olla „süüta selle verest”. Juudid olid kohe valmis ütlema: „Tema veri tulgu meie peale ja meie laste peale!” (Matteuse 27:24, 25).

Kui kristlane läheb valitsuse kutse peale vandemehekohustust täitma, kuid kohtuniku pealekäimisest hoolimata keeldub oma südametunnistuse pärast teenimast seoses mingi konkreetse kohtuasjaga, peaks ta olema valmis ka tagajärgedeks — olgu see siis trahv või vangistus (1. Peetruse 2:19).

Lõppkokkuvõttes peab iga vandemehekohustuse täitmisega kokkupuutuv kristlane Piiblist arusaamise ja omaenda südametunnistuse põhjal ise otsustama, mida ta teeb. Mõned kristlased on täitnud vandemehekohustust ja teeninud mõningate vandekohtute liikmena. Teised aga on arvanud, et nad ei saa seda täita isegi karistusest hoolimata. Iga kristlane peab ise otsustama, kuidas ta toimib, ja teised ei tohiks tema otsust kritiseerida (Galaatlastele 6:5).