Kurjus
Definitsioon: See, mis on moraalselt väga halb. See viitab sageli millelegi, mis tekitab kahju, on pahatahtlik või hävitava toimega.
Miks on kurjust nii palju?
Selles ei ole süüdi Jumal. Tema lõi inimkonna alguses täiuslikuks, aga inimesed otsustasid hakata Jumala nõudeid ignoreerima ning ise määrama, mis on hea ja mis on halb. (5. Moos. 32:4, 5; Kog. 7:29; 1. Moos. 3:5, 6) Nõnda toimides on nad end andnud kurjade üliinimlike jõudude meelevalda. — Efesl. 6:11, 12.
1. Joh. 5:19: „Kõik maailm on tigeda võimuses.”
Ilm. 12:7—12: „Sõda tõusis taevas: ... lohe sõdis ja tema inglid. Ja ta ei saanud võimust ja nende aset ei leitud enam taevast. Ja suur lohe, see vana madu, keda hüütakse Kuradiks ja Saatanaks, kes eksitab kogu maailma, visati maa peale, ja tema inglid visati välja ühes temaga. ... ’Seepärast olge väga rõõmsad, taevad, ja teie, kes seal sees elate! Häda maale ja merele, sest kurat on tulnud maha teie juurde ja tal on suur viha, sest ta teab, et tal on pisut aega!’ ” (Maailma hädad on kasvanud sellest ajast peale, kui Saatan pärast Kuningriigi sündi taevast välja visati. Vaata 10. salmi.)
2. Tim. 3:1—5: „Seda tea, et viimseil päevil tuleb raskeid aegu. Sest inimesed on siis enesearmastajad, rahaahned, hooplejad, ülbed, teotajad, sõnakuulmatud vanemaile, tänamatud, õelad, südametud, leppimatud, laimajad, pillajad, toored, hea põlgajad, petturid, kergemeelsed, sõgedad, rohkem lõbuarmastajad kui jumalaarmastajad, kellel on jumalakartuse nägu, aga kes salgavad tema väge.” (Need on õige kummardamise kõrval paljude sajandite jooksul arenenud ärataganemise viljad. Sellised olukorrad on kujunenud seetõttu, et inimesed, kes väidavad end olevat usklikud, on ignoreerinud seda, mida Jumala Sõna tegelikult ütleb. Nad on salanud seda hea mõjuga väge, mida tõeline Jumalale andumine võib inimese elus avaldada.)
Miks on Jumal seda lubanud?
Mõnikord võib meile näida, et kõige parem oleks lihtsalt kõik kurjad hävitada. Me ootame igatsusega kurjuse lõppu, ehkki me oleme kogenud kurjust suhteliselt vähe aastaid, võrreldes ajaga, mille jooksul kurjus on olemas olnud. Mida Jehoova Jumal peab tundma? Inimesed on teda tuhandeid aastaid süüdistanud, isegi neednud nende halbade olukordade pärast, mida nad on pidanud kannatama. Aga neid ei ole ju põhjustanud tema, vaid Saatan ja kurjad inimesed. Jehoova suudab kurjad hävitada. Kindlasti peavad tal olema selleks mingid mõjuvad põhjused, miks ta on end tagasi hoidnud. Kas see peaks meid üllatama, kui Jehoova on otsustanud lahendada selle olukorra teistmoodi, kui meie seda teha soovitaksime? Tal on palju rohkem kogemusi kui inimesel ja samuti näeb ta olukorda palju laiemalt kui ükski inimene. — Võrdle Jesaja 55:8, 9; Hesekiel 33:17.
Kui Jumal ei oleks andnud intelligentsetele loodolevustele vaba tahet, siis ei oleks olemas mingit kurjust. Aga Jumal on andnud meile võime valida, kas kuuletuda temale, sest me armastame teda, või siis olla sõnakuulmatu. (5. Moos. 30:19, 20; Joos. 24:15) Kas me soovime, et see oleks teisiti? Kui me oleme lapsevanemad, siis mis teeb meid õnnelikumaks: kas see, kui meie lapsed on meile kuulekad sellepärast, et nad meid armastavad, või sellepärast, et me sunnime neid seda tegema? Kas Jumal oleks pidanud sundima Aadamat olema sõnakuulelik? Kas me oleksime tõesti õnnelikumad, kui me elaksime maailmas, kus me oleksime sunnitud Jumalale kuuletuma? Jumal annab enne selle kurja süsteemi hävitamist inimestele võimaluse näidata, kas nad tegelikult tahavad elada kooskõlas tema õiglaste seadustega või mitte. Omal määratud ajal hävitab ta kurjad kindlasti. — 2. Tess. 1:9, 10.
Ta on targalt andnud aega ülitähtsate vaidlusküsimuste lahendamiseks: 1) Eedenis vaidlustati Jehoova valitsuse õiglus ja seaduspärasus. (1. Moos. 2:16, 17; 3:1—5) 2) Küsimuse alla seati ka kõigi, nii taevas kui maa peal elavate Jumala teenijate laitmatus. (Iiob 1:6—11; 2:1—5; Luuka 22:31) Jumal oleks võinud mässajad (Saatana, Aadama ja Eeva) otsekohe ära hävitada, kuid see ei oleks neid küsimusi lahendanud. Jõuga ei saa tõestada oma õigsust. Tõstatatud vaidlusküsimused olid moraalset laadi. Jumal ei andnud seda aega mitte selleks, et endale midagi tõestada, vaid selleks, et lasta kõigil vaba tahtega loodolevustel ise näha neid halbu vilju, mida toob endaga kaasa mäss tema valitsuse vastu, ja ka selleks, et anda neile võimalus näidata, milline on nende seisukoht nendes ülitähtsates küsimustes. Kui need vaidlusküsimused lahendatakse, ei lubata kellelgi enam iialgi rahu rikkuda. Kogu universumi kord, kooskõla ja heaolu sõltub Jehoova nime pühitsemisest ja sellest, kas kõik intelligentsed loodolevused teda siiralt austavad või mitte. (Vaata ka lk. 190 peateema „Kurat-Saatan” alt.)
Näide: Kui keegi perekonnapead avalikkuse ees süüdistaks, et ta on oma seisundit kuritarvitanud ning et tema lastel läheks paremini, kui nad saaksid temast sõltumatult otsustada, mida nad teevad, ja et keegi neist ei ole talle kuulekas armastusest, vaid materiaalsete asjade pärast, mis ta neile annab, siis kuidas oleks asja kõige parem lahendada? Kas valesüüdistaja mahalaskmine hajutaks inimestel meeles mõlkuvad süüdistused? Kui suurepäraseks vastuseks oleks hoopis see, kui ta annaks oma lastele võimaluse olla tunnistajateks ja näidata, et ta on õiglane ja armastav perekonnapea ning et nad elavad temaga koos sellepärast, et nad teda armastavad! Kui mõned tema lapsed usuksid vastast, lahkuksid kodunt ja, võttes omaks teistsugused eluviisid, rikuksid oma elu, siis see vaid aitaks ausatel kõrvaltvaatajatel mõista, et lastel oleks läinud paremini, kui nad oleksid järginud tema juhtimist.
Kas me oleme sellest kuidagi kasu saanud, et Jumal on kurjust kuni praeguse ajani lubanud?
2. Peetr. 3:9: „Issand [„Jehoova”, NW] ei viivita tõotust täitmast, nõnda nagu mõned peavad seda viivituseks, vaid tema on pika meelega teie vastu; sest ta ei taha, et keegi hukkuks, vaid et kõik tuleksid meeleparandusele!” (Kuna tema kannatlikkus on kestnud meie ajani, on meil võimalus näidata, et me parandame meelt ning tahame selle asemel, et ise otsustada, mis on hea ja mis halb, alluda Jehoova õiglasele valitsusele.)
Rooml. 9:14—24: „Mida me nüüd ütleme? Kas Jumal teeb ülekohut? Mitte sugugi! ... Eks Jumal, tahtes osutada oma viha ja teha teatavaks oma väge, suure pikameelega sallinud vihaastjaid, mis olid valmistatud hukatuseks [see tähendab, ta on sallinud mõningat aega kurjade inimeste olemasolu], ja teinud seda selleks, et ilmutada oma au rikkust armuastjate vastu, mis ta ette oli valmistanud aulisteks [see tähendab, ta kasutab seda aega oma eesmärgi kohaselt selleks, et mõningatele inimestele oma halastust osutada], nõnda nagu tema on kutsunud ka meid, mitte ainult juutide, vaid ka paganate seast?” (Niisiis on Jumal lükanud kurjade hävitamist edasi, et oleks aega nende inimeste väljavalimiseks, keda ta austab koos Kristusega taevase Kuningriigi liikmetena. Kas Jumala selline teguviis on olnud kellegi suhtes ülekohtune? Ei ole; see on osa Jehoova korraldusest õnnistada igasuguseid inimesi, kellele antakse võimalus elada igavesti paradiislikul maal. Võrdle Laul 37:10, 11.)
Kui keegi ütleb:
„Miks Jumal lubab kurjust?”
Sa võiksid vastata: „See on kohane küsimus. Paljusid ustavaid Jumala sulaseid on neid ümbritsev kurjus vaevanud. (Hab. 1:3, 13)” Seejärel võid ehk lisada: 1) „Jumal ei luba kurjust mitte sellepärast, et ta oleks ükskõikne. Ta kinnitab meile, et ta on määranud aja, mil ta kurjade üle kohut mõistab. (Hab. 2:3)” 2) „Aga mida nõutakse meilt, kui me tahame selle aja üle elada? (Hab. 2:4b; Sef. 2:3)”
Või siis võiksid öelda: „Olen rõõmus, et te selle küsimuse tõstatasite. See probleem vaevab paljusid siiraid inimesi. Mul on siin mõned väga kasulikud mõtted, mis aitavad teie küsimusele vastata. (Seejärel lugege koos mõned mõtted lehekülgedelt 194—196.)”
„Ma ei usu, et Jumal pärast nii pikka aega olukorra muutmiseks nüüd enam midagi ette võtab”
Sa võiksid vastata: „Mul on hea meel kuulda, et te usute Jumalat. Kurjust on tõesti väga palju ja seda on olnud juba kaua enne meie sündi. Aga kas te olete mõelnud selle peale, ...? (Kasuta mõtteid, mis on toodud 4. lõigus leheküljel 194 ja mis räägivad sellest, kui kaua on Jumal pidanud kurjust taluma.)”
Või siis võiksid öelda: „Kindlasti olete nõus, kui ütlen, et see, kes suudab maja ehitada, suudab seda igal juhul ka korras hoida. ... Kui Jumal lõi maa, siis ei ole tal raske siin korda luua. Miks on ta nii kaua oodanud? Olen leidnud, et sellele küsimusele on olemas täiesti rahuldav vastus. Mida teie sellest arvate? (Siis lugege koos materjali lehekülgedelt 194—196.)”