Kas Piibel õpetab uskuma saatusesse?

TEOTUS! LAIM! Kui lugupeetud ühiskonnaliikme arvates on mingi valeteatega tema nime või mainet kahjustatud, tunneb ta end olevat kohustatud õigust jalule seadma. Ta ehk astub isegi õiguslikke samme nende suhtes, kes on teotuses süüdi.

Tegelikult ei ole ka usk saatusesse mitte midagi muud kui laim Kõikvõimsa Jumala kohta. Selle teooria kohaselt on Jumal isiklikult süüdi kõigis inimkonda tabavates tragöödiates ja äpardustes. Kui sa usud saatusesse, siis võid ehk kujutleda, et Universumi Suverään on koostanud kava, kuhu on pandud kirja umbes järgmist: „Täna saab John autoõnnetuses vigastada, Fatoud tabab malaariahoog, Mamadou maja purustab torm!” Kas sul tõesti oleks tahtmist teenida sellist Jumalat?

„Aga kui Jumal pole meie õnnetustes süüdi, kes siis on?” küsivad saatusesse uskujad. Selle küsimuse esitas endale ka Ousmane, eelmises artiklis mainitud noormees. Kuid tal ei tarvitsenud tõeni jõudmiseks teha oletusi ega teoretiseerida. Ta sai teada, et Jumal on end sellest laimust puhtaks pesnud õpetuste vahendusel, mis on kirjas tema inspireeritud Sõnas Piiblis (2. Timoteosele 3:16). Vaadelgem siis, mida Piibel sel teemal räägib.

Kes on süüdi?

Üleujutused, tormid, maavärinad — tihti nimetatakse selliseid katastroofe Jumala tööks. Kuid Piibel ei näita, et Jumal selliseid hädasid põhjustaks. Mõtle sajandeid tagasi Lähis-Idas toimunud tragöödiale. Piibel räägib meile, et ainuke katastroofis ellujäänu teatas: „Jumala tuli [see heebreakeelne väljend käib tihti välgu kohta] langes taevast ja süütas pudulojused ja poisid ning põletas need ära” (Iiob 1:16).

Kuigi see hirmunud mees mõtles ehk, et Jumal on tulekahju põhjustanud, näitab Piibel, et Jumal ei olnud süüdi. Loe läbi tekst Iiobi 1:7—12 ning sa saad teada, et äikesetormi ei põhjustanud mitte Jumal, vaid tema Vastane — Kurat-Saatan! See ei tähenda, et kõik õnnetused oleksid otseselt Saatana töö. Kuid on selge, et pole mingit põhjust süüdistada Jumalat.

Kui miski viltu läheb, on tegelikult tihti inimesed selles süüdi. Ebaõnnestumised koolis, tööl või inimsuhetes võivad tuleneda sellest, et pole nähtud piisavalt vaeva ega saadud vastavat ettevalmistust või ehk pole arvestatud teistega nii nagu vaja. Samuti haigused, õnnetused ja surmajuhtumid võivad olla hooletuse tagajärg. Võib ju pelgalt turvavöö kinnitamine autosõidu ajaks tunduvalt vähendada autoõnnetuses surmasaamise tõenäosust. Turvavööst poleks mitte mingit kasu, kui asju juhiks muutmatu „saatus”. Ka korralik arstiabi ja tervisekaitse vähendavad enneaegsete surmajuhtumite arvu tähelepanuväärsel määral. Kuigi mõningaid katastroofe loetakse üldiselt „Jumala tööks”, on need tegelikult inimese töö — selle kurb pärand, et inimene maa asjade eest ebaperemehelikult hoolt on kandnud. (Võrdle Ilmutuse 11:18.)

„Aeg ja juhus”

Tõsi küll, on palju kahetsusväärseid juhtumeid, mille põhjused pole kaugeltki selged. Kuid pane tähele, mida ütleb Piibel tekstis Koguja 9:11: „Taas nägin ma päikese all, et jooks ei olene kärmeist ega sõda sangareist; samuti ei olene leib tarkadest, rikkus mõistlikest ega menu osavaist, vaid aeg ja saatus [„aeg ja juhus”, NW] tabab neid kõiki!” Seega ei ole mingit põhjust uskuda, et Looja põhjustab õnnetusi või et õnnetuste ohvreid mingil moel karistatakse.

Ka Jeesus Kristus osutas fatalistliku mõtteviisi paikapidamatusele. Viidates oma kuulajate seas hästi tuntud tragöödiale, küsis Jeesus: „Arvate, et need kaheksateist, kelle peale langes Siiloa torn ja tappis nad, olid suuremad süüalused kui kõik inimesed, kes elavad Jeruusalemmas? Ma ütlen teile, et mitte sugugi” (Luuka 13:4, 5). Ilmselt osutas Jeesus sellele, et selle katastroofi puhul polnud mitte tegemist Jumala sekkumisega, vaid „aja ja juhusega”.

Ebatäiuse laastav mõju

Mida siis öelda seletamatute surma- ja haigusjuhtude kohta? Piibel kirjeldab tabavalt inimeste seisukorda: „Kõik surevad Aadamas” (1. Korintlastele 15:22). Surm on olnud inimkonna nuhtluseks alates sellest ajast, kui meie esiisa Aadam astus sõnakuulmatuse teele. Täpselt nii, nagu Jumal oli hoiatanud, jättis Aadam oma järeltulijaile pärandiks surma (1. Moosese 2:17; Roomlastele 5:12). Niisiis on lõppude lõpuks kõik haigused saanud alguse meie ühisest esiisast Aadamast. Ka meie päritud puudustel on suur osa pettumustes ja ebaõnnestumistes, mida me elus kogeme (Laul 51:7).

Mõtle vaesuse probleemile. Usk saatusesse on tihti kinnitanud kannatajates veendumust, et ränkraske eluga tuleb lihtsalt leppida. „See on meie saatus,” arvavad nad. Ent Piibel näitab, et süüdi on inimese ebatäius, mitte saatus. Mõned vaesuvad, kuna nad laiskuse pärast ja varaga ebaperemeheliku ümberkäimise tõttu ’seda lõikavad, mis külvavad’ (Galaatlastele 6:7; Õpetussõnad 6:10, 11). Lugematud miljonid elavad vaesuses, sest nad on langenud ahnete võimumeeste ohvriks. (Võrdle Jakoobuse 2:6.) „Inimene valitseb inimese üle, et temale kurja teha,” ütleb Piibel (Koguja 8:9). Pole ühtki tõendit selle kohta, et kõik see vaesus oleks Jumala või saatuse põhjustatud.

Kahjulik mõju, mida avaldab usk saatusesse

Veel üks veenev argument usu vastu saatusesse on mõju, mida fatalism uskujatele avaldab. Jeesus Kristus ütles: „Iga hea puu kannab head vilja, aga halb puu kannab halba vilja” (Matteuse 7:17). Vaadelgem üht fatalismi „vilja” — seda, millist mõju see avaldab inimeste vastutustundele.

Tähtis on kindel isiklik vastutustunne. See on üks tegureid, mis ajendab lapsevanemaid hoolitsema oma laste eest, töölisi täitma kohusetundlikult oma tööülesandeid, ettevõtjaid andma kvaliteetset toodangut. Usk saatusesse võib vastutustunnet nõrgendada. Kujutle näiteks, et ühe mehe autol on roolimehhanism korrast ära. Kui tal on tugev vastutustunne, laseb ta selle ära parandada, sest ta muretseb enda ja oma kaassõitjate elu pärast. Kuid teisest küljest võib saatusesse uskuja olla ohu suhtes ükskõikne, arutledes, et avarii toimub vaid siis, kui see on „Jumala tahe”!

Jah, usk saatusesse võib kergesti süvendada hoolimatust, laiskust, vastutustundetust oma tegude suhtes ning tervet rida teisi negatiivseid iseloomujooni.

Kas see on meile tõkkeks suhete arendamisel Jumalaga?

Kõige halvem on see, et usk saatusesse ei lase inimeses areneda vastutus- ehk kohusetundel Jumala vastu (Koguja 12:13). Laulik kutsub kõiki inimesi üles ’maitsma ja vaatama, et Jehoova on hea’ (Laul 34:9). Jumal esitab neile, kes tahavad nautida tema headust, kindlad nõuded (Laul 15:1—5).

Üks neist nõuetest on meeleparandus (Apostlite teod 3:19; 17:30). See hõlmab oma vigade tunnistamist ja vajalike muudatuste tegemist. Ebatäiuslike inimestena tuleb meil kõigil paljuski meelt parandada. Aga kui inimene usub, et ta on saatuse abitu ohver, on tal raske tajuda vajadust meelt parandada või siis vastutust oma eksimuste eest enda peale võtta.

Laulik ütles Jumala kohta: „Sinu heldus on parem kui elu” (Laul 63:4). Ometi on usk saatusesse veennud miljoneid, et Jumal on nende viletsuse põhjustaja. Loomulikult tunnevad paljud seepärast tema vastu kibestust, mis takistab neid olemast tõeliselt lähedastes suhetes Loojaga. Kuidas sa saaksidki tunda armastust kellegi vastu, keda sa pead kõigi oma raskuste ja katsumuste põhjustajaks? Seega on usk saatusesse tõkkeks Jumala ja inimese vahel.

Saatuse türanniast vabaks saanud

Kord orjastas alguses mainitud noort Ousmane’it usk saatusesse. Aga kui Jehoova tunnistajad aitasid Ousmane’il oma mõtteviisile Piibli valguses hinnangut anda, ajendas see teda usku saatusesse hülgama. Tulemuseks oli täielik vabanemistunne ja uus, positiivne ellusuhtumine. Mis veelgi tähtsam, ta on õppinud tundma Jehoovat, kes on „halastaja ja armuline Jumal, pika meelega ja rikas heldusest ning tõest” (2. Moosese 34:6).

Samuti on Ousmane hakanud mõistma, et kuigi Jumal ei planeeri igat üksikasja meie elus, on tal eesmärk tuleviku suhtes.a Tekstis 2. Peetruse 3:13 öeldakse: „Meie ootame tema tõotuse järgi uusi taevaid ja uut maad, kus õigus elab!” Jehoova tunnistajad on aidanud miljonitel kasvatada endas lootust elada selle tõotatud „uue maa” hulka kuulujatena igavesti. Nad aitaksid meeleldi ka sind.

Piiblit järjest täpsemalt tundma õppides hakkad mõistma, et sinu tulevik ei sõltu mingist ettemääratud saatusest, mille vastu sa ei saa midagi parata. Väga kohased on Moosese sõnad muistsetele iisraellastele: „Ma olen pannud su ette elu ja surma, õnnistuse ja needuse! Vali nüüd elu, et sina ja su sugu võiksite elada, armastades Jehoovat, oma Jumalat, kuulates tema häält ja hoidudes tema poole!” (5. Moosese 30:19, 20). Jah, sul on võimalik öelda enda tuleviku kohta oma sõna. See pole saatuse kätes.

[Allmärkus]

[Pildid lk 6, 7]

Need hädad ei ole „Jumala töö”

[Allikaviited]

U.S. Coast Guard foto

WHO

UN PHOTO 186208 /M. Grafman