Kas sa usud reinkarnatsiooni?

„KAS sa mäletad naabritüdrukut, kellesse sa armunud olid, kui kasvasid üles siin, Indias?” kirjutas Mukundbhai oma pojale, kes õppis Ameerika Ühendriikides ülikoolis. „Paari nädala pärast läheb ta mehele. Ma mõtlesin, et sa peaksid sellest teada saama.”

Miks kirjutas isa sellest oma pojale? Oli ju Mukundbhai ise aastaid tagasi sellele noorte armastusloole kindla lõpu teinud. Peale selle oli tema poeg juba kuus aastat Ühendriikides kõrgkoolis õppinud. Ta polnud selle tüdrukuga kogu selle aja jooksul ühenduses olnud ning Mukundbhai teadis seda.

Milles siis küsimus? Mukundbhai uskus reinkarnatsiooni ehk taassündi.a Kui nende kahe lapsepõlvearmastus oli juhuslikult tingitud sellest, et nad olid eelmises elus abielus olnud, oleks julm neid üksteisest lahus hoida nüüd, mil nad olid abiellumisealised. Mukundbhai vaid tahtis, et tema poeg olukorrast teadlik oleks, enne kui see tüdruk selles elus kellegi teise naiseks saab.

Mõtle ühe teise juhtumi peale. Indias Bombay linna ühes haiglas oli üks nelja-aastane tüdruk mitu korda väga kriitilises olukorras. Selle põhjuseks oli südameklapirike. Tema jõukatel vanematel oli äärmiselt raske näha oma lapse kannatusi. Kuid nad mõtlesid, et peavad sellega lihtsalt leppima. Nad arvasid, et nende tütar on oma eelmises elus teinud tõenäoliselt midagi sellist, mille eest teda praegu karistatakse.

Usk reinkarnatsiooni mängib tähtsat rolli miljonite hinduistide, budistide, džainistide, sikhide ning teiste india religioonidesse kuuluvate inimeste elus. Läbielamusi — armumistest kohutavate kannatusteni — peetakse eelmises elus või eludes sooritatud tegude tagajärjeks.

Ka paljudes läänemaades võlub inimesi reinkarnatsiooniõpetus. Ameerika näitlejanna Shirley MacLaine tunnistab end sellesse uskuvat. Kirjanik Laurel Phelan Kanadast Briti Kolumbiast Vancouverist väidab, et mäletab oma 50 eelmist elu. CNN/USA Today poolt 1994. aastal läbiviidud gallupis selgus, et 1016 täiskasvanust usub reinkarnatsiooni rohkem kui 270 inimest. Ka New Age’i liikumine sisaldab endas usku reinkarnatsiooni. Kuid millised tõendid toetavad seda uskumust?

„Mälestused eelmisest elust!” ütlevad reinkarnatsiooni uskujad. Seega, kui Bangkokist pärit kolmeaastasele Ratanale hakkas „meenuma eelmine elu, mil ta oli usklik naine, kes suri oma kuuekümnendates eluaastates”, pidas enamik vaatlejaid tema juhtumit põhjendatud tõendiks reinkarnatsioonist.

Kuid väga palju on ka neid, kes suhtuvad sellesse kahtlusega. Ning eelmiste eludega seostatud mälestusi on võimalik selgitada ka teisiti.b Oma raamatus „Hinduism: Its Meaning for the Liberation of the Spirit” ütleb hindu filosoof Nikhilananda, et „surmajärgseid kogemusi ei saa tõestada mõistuslikult”. Ometi kinnitab ta, et „õpetus taassünni kohta on pigem tõenäoline kui ebatõenäoline”.

Kas aga Piibel toetab seda õpetust? Ja millist lootust pakub Jumala inspireeritud Sõna surnutele?

Kas sa peaksid uskuma reinkarnatsiooni?

KREEKA filosoof Platon seostas armumist reinkarnatsiooniga. Ta uskus, et pärast keha surma siirdub surematu hing kohta, mida nimetatakse „puhaste ideede maailmaks”. Kehatu hing viibib seal mõnda aega ideid vaadeldes. Kui hing hiljem teise kehasse siirdub, meenutab ta alateadlikult ideede maailma ning igatseb selle järele. Platoni teooria järgi armuvad inimesed sellepärast, et nad näevad oma armastatus ilu täiuslikku ideed, mida nad ähmaselt mäletavad ja taga otsivad.

Selle uskumuse päritolu ja alus

Reinkarnatsiooniõpetus eeldab hinge surematust. Seega tuleb reinkarnatsiooni päritolu otsida nende inimeste ja rahvaste juurest, kes uskusid hinge surematusesse. Just sellepärast arvavad mõned, et reinkarnatsiooniõpetus on pärit muistsest Egiptusest. Teised aga usuvad, et see sai alguse vanas Babüloonias. Et Babüloonia religioonile tunnustust leida, tulid selle preestrid välja hingede rändamise õpetusega. Siis võisid nad väita, et nende usukangelased on silmapaistvate, ehk küll ammu surnud esivanemate taaskehastused.

Tegelikult aga kujunes usk reinkarnatsiooni täielikult välja hoopiski Indias. Hindu targad mõtisklesid üldise kurjuse ning kannatuste probleemi üle. „Kuidas sobivad need kokku õiglase Looja mõistega?” küsisid nad. Nad püüdsid lahendada Jumala õigluse ning ettenägematute õnnetuste ja maailmas valitseva ebavõrdsuse vahelist vastuolu. Varsti mõtlesid nad välja „karma seaduse” ehk teo ja tagajärje seaduse, mis tähendab, et „inimene lõikab seda, mida ta külvab”. Nad koostasid detailse „bilansi”, mille kohaselt inimest järgmises elus kas tasustatakse või karistatakse praeguses elus tehtud hea või halva eest.

„Karma” tähendab lihtsalt ’tegu’. Öeldakse, et hindu karma on hea, kui ta elab ühiskondlike ja religioossete normide järgi, ning halb sel juhul, kui ta seda ei tee. Tema karma ehk teod otsustavad tema tuleviku igas järgnevas taassünnis. „Kõik inimesed sünnivad kindlate iseloomujoontega, mis on peamiselt tingitud eelmiste elude tegudest, kuigi nende füüsilised omadused on päritavad,” ütleb filosoof Nikhilananda. „Seega on inimene ise oma tuleviku kujundaja ja saatuse rajaja.” Lõplik eesmärk on aga vabaneda taassündimise ringkäigust ning ühineda brahmaniga — kõiksuse tõelusega. Arvatakse, et seda võib saavutada ühiskonna poolt heakskiidetud käitumise ning erilise hindu tunnetuse saavutamisega.

Reinkarnatsiooniõpetus rajaneb seega hinge surematuse doktriinil ning karma seadusel. Vaadakem, mida Jumala inspireeritud Sõna Piibel nende ideede kohta ütleb.

Kas hing on surematu?

Sellele vastamiseks pöörakem tähelepanu selles küsimuses kõige usaldatavamale allikale — Looja inspireeritud Sõnale. Juba päris esimesest Piibli raamatust, 1. Moosese raamatust, saame teada, mis on sõna „hing” täpne tähendus. Piibel ütleb esimese inimese Aadama loomise kohta: „Jehoova Jumal valmistas inimese, kes põrm on, mullast, ja puhus tema ninasse elavat õhku: nõnda sai inimene elavaks hingeks” (1. Moosese 2:7). Kahtlemata pole hing osa inimesest, vaid inimene ise. Heebreakeelne sõna, mida siin hinge kohta kasutatakse, on neʹfeš. See esineb Piiblis ligi 700 korda, kuid mitte kunagi ei viita see mingisugusele inimesest eraldiolevale ja kehatule osale, vaid viitab alati millelegi käegakatsutavale ning füüsilisele (Iiob 6:7; Laul 35:13; 107:9; 119:28).

Mis juhtub hingega surma korral? Mõtle selle peale, mis juhtus Aadamaga siis, kui ta suri. Pärast patustamist ütles Jumal talle: „Sa [saad] jälle mullaks .., sest sellest sa oled võetud! Tõesti, sa oled põrm ja pead jälle põrmuks saama!” (1. Moosese 3:19). Mõtle, mida see tähendab. Enne kui Jumal Aadama põrmust lõi, polnud teda olemas. Pärast surma pöördus Aadam tagasi samasugusesse olematusesse.

Lihtsalt öeldes õpetab Piibel seda, et surm on elu vastand. Koguja 9:5, 10 on kirjas: „Elavad teavad, et nad peavad surema, aga surnud ei tea enam midagi ja neil pole enam palka, sest mälestus neist ununeb! Tee oma jõudu mööda kõike, mida su käsi suudab korda saata, sest surmavallas, kuhu sa lähed, ei ole tööd ega toimetust, tunnetust ega tarkust!”

See tähendab, et surnud ei saa midagi teha ega tunda. Neil pole enam mõtteid ja nad ei mäleta midagi. Laulik teatab: „Ärge lootke õilsate peale, inimlaste peale, kelle käes ei ole abi! Kui tema vaim väljub, siis ta pöördub tagasi oma mulda; samal päeval kaovad tema kõrged mõtted!” (Laul 146:3, 4).

Piibel näitab selgelt, et surma korral ei lähe hing mõne teise keha sisse, vaid sureb. „Hing, kes teeb pattu, peab surema!” ütleb Piibel kindlalt (Hesekiel 18:4, 20; Apostlite teod 3:23; Ilmutuse 16:3). Seega ei leia hinge surematuse õpetus, mis on kogu reinkarnatsiooniteooria alus, mitte mingisugust toetust Pühakirjast. Ilma selleta variseb see teooria kokku. Kuidas siis aga selgitada kannatusi, mida maailmas näeme?

Miks inimesed kannatavad?

Peamine kannatuste põhjus on see, et me kõik pärisime patuselt Aadamalt ebatäiuslikkuse. „Ühe inimese kaudu patt tuli maailma ja patu läbi surm, nõnda on ka surm tunginud kõigisse inimestesse, sest nad kõik on pattu teinud,” ütleb Piibel (Roomlastele 5:12). Me jääme haigeks, vananeme ja sureme, kuna me kõik põlvneme Aadamast (Laul 41:2, 4; Filiplastele 2:25—27).

Lisaks ütleb Looja muutmatu moraaliseadus: „Ärge eksige, Jumal ei anna ennast pilgata, sest mis inimene külvab, seda ta ka lõikab! Sest kes külvab oma lihale, see lõikab lihast kadu” (Galaatlastele 6:7, 8). Seega võivad juhuslikud seksuaalvahekorrad põhjustada emotsionaalset ängistust, soovimatuid rasedusi ja sugulisel teel levivaid haigusi. „On üllatav, et 30 protsenti surmaga lõppevatest vähkkasvajatest [Ameerika Ühendriikides] võib eeskätt suitsetamise ning eluviisi, eriti toitumisharjumuste ja vähese liikumise arvele panna,” ütleb ajakiri „Scientific American”. Mõningates kannatusi põhjustavates katastroofides on inimesed ise süüdi, kuna nad ei oska maavarasid õigesti kasutada. (Võrdle Ilmutuse 11:18.)

Jah, inimene on üsna paljudeski oma hädades ise süüdi. Kuid seadust „mida külvad, seda lõikad” ei saa seostada kannatustega, mida põhjustavad oletatava eelmise elu teod ehk karma, sest hing pole surematu. „Kes on surnud, see on õigeks mõistetud patust,” ütleb Piibel (Roomlastele 6:7, 23). Seega ei kanta patu vilja üle järgmisesse ellu.

Ka Kurat-Saatan põhjustab palju kannatusi. Tegelikult valitseb Saatan seda maailma (1. Johannese 5:19). Ja nagu Jeesus Kristus ennustas, saavad tema jüngrid ’kõikide vihaalusteks tema nime pärast’ (Matteuse 10:22). Seepärast on õiglastel inimestel tihti rohkem raskusi kui õelatel.

Selles maailmas toimub asju, mille põhjused pole kohe ilmsed. Kiireim jooksja võib komistada ja võistluse kaotada. Võimas sõjavägi võib kaotada viletsamatele vägedele. Tark mees ei suuda ehk leida head tööd ning võib seetõttu näljas olla. Inimesed, kellel on head ärijuhtimisteadmised, ei suuda ehk olukordade sunnil neid rakendada ning elavad seepärast vaesuses. Arukad inimesed võivad sattuda mõjukate inimeste viha alla ning langeda ebasoosingusse. Miks see nii on? „Sest aeg ja juhus tabab neid kõiki,” vastab tark kuningas Saalomon (Koguja 9:11, UM).

Inimkond kannatas juba kaua enne seda, kui hindu targad selle põhjust selgitada püüdsid. Kuid kas on lootust paremale tulevikule? Ja millist lootust pakub Piibel surnutele?

Rahulik tulevik

Looja on tõotanud, et varsti teeb ta lõpu praegusele maailma ühiskonnale, mis on Saatana kontrolli all (Õpetussõnad 2:21, 22; Taaniel 2:44). Õiglane uus inimühiskond ehk „uus maa” saab siis reaalsuseks (2. Peetruse 3:13). Sel ajal „ükski elanik ei ütle: „Ma olen haige!”” (Jesaja 33:24, UM). Isegi surmaheitlus on kadunud, sest Jumal „pühib ära kõik pisarad nende silmist, ja surma ei ole enam ega leinamist ega kisendamist ega vaeva ei ole enam. Sest endised asjad on möödunud” (Ilmutuse 21:4).

Laulik ennustas Jumala tõotatud uue maa elanike kohta: „Õiged pärivad maa ja elavad seal peal põliselt!” (Laul 37:29). Veelgi enam, alandlikud „tunnevad rõõmu suurest rahust” (Laul 37:11).

Eelmises artiklis mainitud Mukundbhai, kes on suikunud surmaunne, ei teadnud Jumala imelistest tõotustest midagi. Kuid miljonitel, kes on surnud Jumalat tundmata, on väljavaade ärgata rahulikus uues maailmas, sest Piibel tõotab: „Tuleb õigete ja ülekohtuste ülestõusmine” (Apostlite teod 24:15; Luuka 23:43).

Siin on sõna „ülestõusmine” tõlgitud kreekakeelsest sõnast a·naʹsta·sis, mis tähendab sõnasõnaliselt „jälle püsti tõusmine”. Ülestõusmine tähendab seega inimese elumustri taastamist.

Taeva ja maa Looja on lõputu tarkusega (Iiob 12:13). Surnute elumustri meelespidamine pole temale raske. (Võrdle Jesaja 40:26.) Jehoova Jumal on ka armastuse kehastus (1. Johannese 4:8). Järelikult ei kasuta ta oma täiuslikku mälu mitte selleks, et karistada surnuid halbade tegude eest, vaid selleks, et tuua nad paradiisliku maa peale ellu tagasi just selliste isiksustena, millised nad olid enne surma.

Nii Mukundbhaile kui ka miljonitele teistele tähendab ülestõusmine seda, et nad saavad jälle oma lähedastega koos olla. Kujutle aga, mida kõike võib see tähendada neile, kes praegu elavad. Mõtle näiteks Mukundbhai pojale, kes on saanud teada imelise tõe Jumala ning tema eesmärkide kohta. Kui lohutav on tal teada, et tema isa pole tõmmatud mingisse peaaegu lõputusse taassündide ringkäiku, kus iga elu on täis kurjust ja kannatusi! Tema isa on lihtsalt surmaunes, oodates ülestõusmist. Kui rõõmus ta küll on, mõeldes võimalusele jagada ühel päeval oma isaga seda, mida ta ise Piiblist teada on saanud!

Jumala tahe on see, et „igasugused inimesed saaksid päästetud ja tuleksid täpsele tõe tundmisele” (1. Timoteosele 2:3, 4, UM). Nüüd on sul aeg omandada teadmisi selle kohta, kuidas sa saad elada igavesti paradiisis maa peal koos miljonite teistega, kes juba täidavad Jumala tahet (Johannese 17:3).