Kuidas Piibel meieni jõudis. Esimene osaa

VÄIKESES töökojas teevad trükkal ja tema õpipoisid puust raamiga pressi taga korrapäraseid liigutusi, asetades puhtaid paberilehti hoolikalt trükivormile. Kui nad need sellelt ära võtavad, vaatavad nad trükitud teksti üle. Nad riputavad kokkumurtud lehed kuivama nööridele, mis on tõmmatud ühest seinast teise.

Järsku kostub äge prõmmimine uksele. Ärevil trükkal avab riivistatud ukse ja sisse tungib kamp relvastatud sõdureid. Nad hakkavad otsima kõige rangemalt keelatud ebaseaduslikku kirjandust — lihtrahvakeelset Piiblit!

Nad jõudsid kohale liiga hilja. Hädaohu eest hoiatatuna jõudis tõlkija koos oma abilisega juba tormata töökotta, haarata kaasa sületäie lehti ja on nüüd põgenemas Reini jõe ülemjooksu poole. Neil õnnestus päästa vähemalt osa oma tööst.

See tõlkija oli William Tyndale, kes üritas aastal 1525 Saksamaal Kölnis oma keelatud ingliskeelset Uut Testamenti välja anda. Tema juhtum polnud sugugi haruldane. Peaaegu 1900 aasta jooksul pärast Piibli kirjutamise lõpetamist on paljud mehed ja naised riskinud kõigega, et vaid tõlkida ja levitada Jumala Sõna. Me saame nende tööst veel praegugi kasu. Mida nad siis tegid? Kuidas jõudis meieni Piibel, mida me praegu käes hoiame?

Piibli varane ümberkirjutamine ja tõlkimine

Jumala tõelised sulased on tema Sõnast alati väga lugu pidanud. Teos ”New Catholic Encyclopedia” möönab: ”Algkristlased hindasid Pühade Raamatute lugemist samavõrd, nagu seda tegid nende juutidest eelkäijad. Jeesuse eeskujul (Mt 4,4; 5,18; Lk 24,44; Jh 5,39) tundsid apostlid hästi V[ana] T[estamenti], mis eeldab selle pikaajalist ja hoolikat lugemist ning uurimist, ja nad rõhutasid selle vajalikkust ka oma jüngritele (Rm 15,4; 2Tm 3,15—17).”

Selleks tuli Piiblist ärakirju teha. Enne Kristust tegid suure osa sellest tööst tõeliselt professionaalsed ’vilunud ümberkirjutajad’, kes lausa kartsid vigu (Esra 7:6, 11, 12, UM). Taotledes täiuslikkust, seadsid nad kõrged mõõdupuud kõigile hilisematele Piibli ümberkirjutajatele.

Kuid 4. sajandil e.m.a. kerkis esile üks probleem. Aleksander Suur tahtis, et kogu maailmas tunneksid inimesed hästi kreeka kultuuri. Tema vallutused põlistasid kreeka ühiskeele ehk koinee üldkasutatavaks keeleks kogu Lähis-Idas. Seetõttu kasvasid paljud juudid üles, ilma et oleksid õppinud lugema heebrea keelt, ja seega ei osanud nad lugeda Pühakirja. Sel põhjusel tuli umbes aastal 280 e.m.a. grupp heebrea õpetlasi kokku Egiptuses Aleksandrias, et tõlkida heebrea Piibel rahvapärasesse koinee keelde. Nende tõlge sai tuntuks Septuagintana, mis tähendab ladina keeles ’seitsekümmend’ ja viitab tõlkijate ligikaudsele arvule, keda usutakse selle teinud olevat. See tõlge valmis umbes aastal 150 e.m.a.

Jeesuse ajal räägiti Palestiinas ikka veel heebrea keelt. Kuid seal ja kõigis teistes Rooma maailma kaugeleulatuvates provintsides oli valdav siiski koinee. Sellepärast kasutasid kristlikud Piibli kirjutajad seda kreeka keele üldist vormi, et jõuda võimalikult paljude teistest rahvustest inimesteni. Samuti tsiteerisid nad kõhkluseta Septuagintat ja tarvitasid paljusid seal esinevaid termineid.

Kuna algkristlased olid innukad misjonärid, õppisid nad Septuagintat peagi oskuslikult kasutama, tõestamaks, et Jeesus ongi kauaoodatud Messias. See häiris juute ja ärgitas neid valmistama uusi kreekakeelseid tõlkeid, milles nad tegid ümber kristlaste lemmik-kirjakohad, et võtta neilt ära nende argumendid. Näiteks tekstis Jesaja 7:14 kasutas Septuaginta kreeka sõna, mis tähendab ’neitsit’ ja viitab prohvetlikult Messia emale. Uued tõlked kasutasid aga teist kreeka sõna, mis tähendab ’noort naist’. Kuna kristlased jätkasid Septuaginta kasutamist, hülgasid juudid oma taktika lõpuks täielikult ja hakkasid soosima heebrea teksti juurde tagasipöördumist. Lõpptulemusena osutus see hilisema piiblitõlkimise seisukohalt heateoks, kuna see aitas heebrea keelt elavana hoida.

Esimesed kristlikud raamatuväljaandjad

Innukad algkristlased püüdsid teha Piiblist nii palju eksemplare, kui suutsid, ja seda kõike käsitsi. Nemad hakkasid kirjarullide asemel esimesena kasutama ka koodeksit, mis koosnes lehtedest nagu tänapäeva raamatud. Lisaks sellele, et koodeksist oli kergem kirjakohti kiiresti üles leida, võis üks selline köide ka mahutada rohkem kui kirjarull — näiteks kõik Kreeka Kirjad või koguni terve Piibli.

Kristlike Kreeka Kirjade kaanoni lõpetasid umbes aastal 98 m.a.j. viimase elusoleva apostli, Johannese raamatud. On olemas üks Johannese evangeeliumi fragment, mis on tuntud kui Rylands Papyrus 457 (P⁵²) ja mis dateeritakse kõige hiljemalt aastasse 125 m.a.j. Juba aastatel 150—170 m.a.j. kirjutas Justinus Märtri õpilane Tatianus Jeesuse elust kokkuvõtliku teose ”Diatessaron”, mille ta koostas just nendesamade nelja evangeeliumi põhjal, mis on olemas ka meie praegusaegsetes Piiblites.b See näitab, et ta pidas autentseks vaid neid evangeeliume ja et need olid siis juba kasutusel. Umbes aastal 170 m.a.j. koostati varaseim teadaolev nn. Uue Testamendi raamatute kataloog, mida kutsutakse Muratori kaanoniks. Seal nimetatakse enamikku Kristlike Kreeka Kirjade raamatuid.

Kristlike uskumuste levik tekitas peagi vajaduse nii Kristlike Kreeka Kirjade kui ka Heebrea Kirjade tõlgete järele. Seega valmistati hulgaliselt versioone sellistes keeltes nagu näiteks armeenia, gruusia, kopti ja süüria. Sageli tuli vaid sel eesmärgil tähestik luua. Räägitakse näiteks, et Wulfila, 4. sajandil elanud Rooma kiriku piiskop, lõi Piibli tõlkimiseks gooti kirja. Ta jättis oma tõlkest aga välja Kuningate raamatud, kuna arvas, et need võivad soodustada gootide sõjakaid kalduvusi. Kuid see teguviis ei takistanud ”kristianiseeritud” goote rüüstamast Roomat aastal 410!

Ladina- ja vanaslaavikeelsed Piiblid

Vahepeal aga muutus üha tähtsamaks ladina keel ja ilmusid mitmed vanaladinakeelsed versioonid. Kuid need olid oma stiili ja täpsuse poolest ebaühtlased. Sellepärast tegi paavst Damasus aastal 382 oma sekretärile Hieronymusele ülesandeks valmistada autoriteetne ladinakeelne Piibel.

Hieronymus alustas Kristlike Kreeka Kirjade ladinakeelsete tõlgete redigeerimisest. Kuid Heebrea Kirju soovis ta kindlalt tõlkida otse heebrea keelest. Sel põhjusel kolis ta aastal 386 Petlemma, et õppida heebrea keelt ja paluda abi mõnelt rabilt. Sellega tekitas ta kirikuringkondades märkimisväärse poleemika. Mõned, ka Hieronymuse kaasaegne Augustinus, uskusid, et Septuaginta on inspireeritud, ja süüdistasid Hieronymust ”juutide poole üleminemises”. Hieronymus rühkis aga edasi ja lõpetas oma töö umbes aastal 400. Kuna Hieronymus otsis üles algkeelte ja -dokumentide lähtekoha ning tõlkis need tolle aja elavasse keelde, ennetas ta sellega nüüdisaegseid tõlkemeetodeid tuhande aastaga. Tema teos sai tuntuks nimega Vulgata ehk üldtõlge ja seda kasutati sajandeid.

Idakiriku aladel oskasid paljud ikka veel lugeda Septuagintat ja Kristlikke Kreeka Kirju. Kuid hiljem sai Euroopa kirdeosas peamiseks keeleks vanaslaavi keel, praeguste slaavi keelte eelkäija. Aastal 836 läksid kaks kreeka keelt kõnelevat venda Kyrillos ja Methodios Moraaviasse, kus praegu on Tšehhi Vabariik. Nad hakkasid tõlkima Piiblit vanaslaavi keelde. Selleks leiutasid nad glagoolitsa tähestiku, mille hiljem tõrjus kõrvale Kyrillose järgi nime saanud kirillitsa tähestik. Sellest sai alguse nüüdisaegne vene, ukraina, serbia ja bulgaaria kiri. Vanaslaavikeelne Piibel teenis selle kandi rahvast mitmeid põlvkondi. Kuid aja jooksul jäi see keelte muutumise tõttu keskmisele lugejale arusaamatuks.

Heebrea Piibel jääb püsima

Selle ajaperioodi jooksul, umbes 6.—10. sajandil m.a.j., arendas masoreetidena tuntud juutide rühmitus välja süstemaatilised kopeerimismeetodid, et hoida alles heebrea Pühakirja teksti. Nad läksid koguni nii kaugele, et lugesid üle kõik read ja koguni iga tähe ning märkisid üles käsikirjadevahelised erinevused — seda kõike selleks, et säilitada autentset teksti. Nende pingutused polnud asjatud. Üks näide selle kohta: kui võrrelda praegusaegseid masoreetseid tekste Surnumere käsikirjadega, mis kirjutati aastate 250 e.m.a. ja 50 m.a.j. vahel, ei ilmne vähimatki õpetuslikku muutust rohkem kui 1000 aasta jooksul.c

Euroopa keskaega peetakse tavaliselt pimedaks ajastuks. Lihtrahva lugemus ja õpetatus olid madalseisus. Lõpuks ei osanud isegi suurem osa vaimulikke enam lugeda kirikuladina keelt ja sageli ka oma emakeelt mitte. See oli ka aeg, mil Euroopas aeti juute karjaviisi getodesse. Osaliselt selle eraldatuse tõttu säilis Piibli heebrea keele tundmine. Kuid eelarvamuste ja usaldamatuse tõttu polnud juutide teadmised getost väljaspool olijaile sageli kättesaadavad. Lääne-Euroopas mandus ka kreeka keele tundmine. Olukorra tegi veel halvemaks see, et läänekirik pidas suures aus Hieronymuse ladinakeelset Vulgatat. Tavaliselt peeti seda ainsaks autoriteetseks versiooniks, kuigi masoreetide perioodi lõpul hakkas ladina keel muutuma surnud keeleks. Niisiis, kuna tasapisi hakkas tekkima soov õppida tundma Piiblit, oli olukord küps suureks konfliktiks.

Piibli tõlkimine kohtab vastupanu

Aastal 1079 andis paavst Gregorius VII välja esimese paljudest keskaegse kiriku ediktidest, millega keelati rahvakeelsete piiblitõlgete valmistamine ja mõnikord koguni omamine. Ta ei andnud luba pidada missat slaavi keeles, kuna selleks oleks tulnud osa Pühakirjast ära tõlkida. Täiesti vastupidiselt algkristlaste seisukohale kirjutas ta: ”Kõigeväeline Jumal [on] tahtnud, et pühi kirju hoitaks mõnes kohas saladuses.” Vastavalt kiriku sellisele ametlikule seisukohale peeti üha ohtlikumaks neid, kes soosisid Piibli lugemist.

Hoolimata sellisest vaenulikust õhkkonnast jätkus Piibli ümberkirjutamine ja tõlkimine rahvakeeltesse. Euroopas ringlesid salaja paljudes keeltes piiblitõlked. Need kõik kirjutati käsitsi, sest liikuvate trükitüüpidega trükkimine leiutati Euroopas alles 15. sajandi keskpaiku. Kuna raamatud olid kallid ja neid oli vähe, võis tavakodanik pidada ennast õnnelikuks, kui tal oli kasvõi mingi osa ühestki Piibli raamatust või kõigest mõned lehed. Mõningad õppisid pähe pikki osi, koguni kõik Kristlikud Kreeka Kirjad!

Kuid aja möödudes tekkisid laialdased liikumised, millega nõuti kiriku reformimist. Osaliselt andis neile tõuke kasvanud teadlikkus sellest, kui tähtis on Jumala Sõna igapäevases elus. Kuidas mõjutasid need liikumised ja trükikunsti areng Piiblit? Ja mis sai William Tyndale’ist ning tema tõlkest, mida mainisime algul? Me jätkame tulevastes numbrites seda meeliköitvat lugu, mis kestab kuni meie päevini välja.

[Allmärkused]

[Teabegraafika lk 8, 9]

Tähtsamad aastaarvud Piibli ajaloos

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

ENNE MEIE AJAARVAMIST (E.M.A.)

Heebrea Kirjad lõpetatakse u. 443 e.m.a.

400 e.m.a

Aleksander Suur (suri 323 e.m.a.)

300 e.m.a

Septuaginta algus u. 280 e.m.a.

200 e.m.a

100 e.m.a Enamik Surnumere käsikirju u. 100 e.m.a. kuni 68 m.a.j.

MEIE AJAARVAMISE JÄRGI (M.A.J.)

Jeruusalemm hävitatakse 70 m.a.j.

Kreeka Kirjad lõpetatakse 98 m.a.j.

100 m.a.j

Rylandsi papüürus, Johannese ev. (e. 125 m.a.j.)

200 m.a.j

300 m.a.j

400 m.a.j Hieronymuse ladinakeelne Vulgata u. 400 m.a.j.

500 m.a.j

600 m.a.j

Valmistatakse masoreetset teksti

700 m.a.j

800 m.a.j

Kyrillos Moraavias 836 m.a.j.

900 m.a.j

1000 m.a.j

Edikt, mis keelustab rahvakeelse Piibli 1079 m.a.j.

1100 m.a.j

1200 m.a.j

1300 m.a.j

[Pilt lk 9]

Algkristlased võtsid esimesena kasutusele koodeksi

[Pilt lk 10]

Hieronymus läks Petlemma, et õppida heebrea keelt