Valitsus võib pidada religiooni poliitiliselt ohtlikuks ka sellepärast, et religioonid võivad truuduse Jumalale riigikuulekusest ettepoole seada.”

Taolistel põhjustel kehtestavad mõned valitsused usutegevusele piiranguid. Osa valitsusi ei luba üleüldse usuga tegelda. Ja mõningad, kes küll väidavad end usuvabadust kaitsvat, hoiavad kogu religioosset tegevust range kontrolli all.

Mõtle näiteks olukorrale, mis valitses palju aastaid Mehhikos. Kuigi sealne põhiseadus tagas usuvabaduse, sätestas see ka tingimuse: „Kirikud, mida kasutatakse jumalateenistuste pidamiseks, kuuluvad riigile, keda esindab föderaalvalitsus, ning see otsustab, milliseid neist tohib jätkuvalt sel eesmärgil kasutada.” Aastal 1991 parandati põhiseadust ja see piirang kaotati. Kuid see näide tõestab, et usuvabadust võidakse eri maades erinevalt tõlgendada.

Teist laadi usuvabadus

Kas maal, kus sina elad, on usuvabadus? Kui on, siis mida selle all mõeldakse? Kas sa tohid kummardada Jumalat viisil, nagu sina seda eelistad teha, või oled sa sunnitud saama riigikiriku liikmeks? Kas sul lubatakse lugeda ja levitada usulist kirjandust või on valitsus sellesisulised trükised ära keelanud? Kas sa tohid rääkida oma usust teistele või peetakse seda teiste inimeste usuliste õiguste rikkumiseks?

Nende küsimuste vastus sõltub sellest, kus sa elad. Aga on huvitav, et olemas on ka niisugune usuvabadus, mis ei sõltu vähimalgi määral inimese asukohast. Kui Jeesus oli aastal 32 m.a.j. Jeruusalemmas, ütles ta oma järelkäijatele: „Kui te jääte minu sõnasse, siis te olete tõesti minu jüngrid ja tunnetate tõe, ja tõde teeb teid vabaks!” (Johannese 8:31, 32).

Mida Jeesus seda öeldes silmas pidas? Tema juutidest kuulajad ihkasid Rooma valitsuse alt vabaks saada. Kuid Jeesus ei rääkinud poliitilise rõhumise alt vabanemisest. Ta tõotas oma jüngritele midagi märksa paremat, nagu me järgmisest artiklist näeme.

Tõde teeb vabaks

ÜHENDRIIKIDES on vangis üle miljoni inimese. Nende seas on ligi kolm tuhat surmamõistetut. Kujutle ennast sellesse olukorda. Mis tunne sul oleks? Mõte säärasest tulevikust on tõesti sünge. Kuid ühes mõttes on kõik inimesed taolises olukorras. Piibel ütleb: „Kõik on pattu teinud ja on Jumala aust ilma” (Roomlastele 3:23). Tõepoolest, Aadama järeltulijatena me oleme patuse seisundi „vangistuses” (Roomlastele 5:12). Meie vangistus annab ennast tunda iga päev, nagu see oli ka kristliku apostli Pauluse puhul, kes kirjutas: „Oma liikmetes ma tunnen teist käsku, mis paneb vastu mu mõistuse käsule ja võtab mind vangi patu käsu alla, mis on mu liikmetes” (Roomlastele 7:23).

Oma patuse loomuse tõttu oleme kõik nii-öelda surmaotsuse all, sest Piibel teatab: „Patu palk on surm” (Roomlastele 6:23). Laulik Mooses kirjeldas tabavalt meie olukorda: „Meie elupäevi on seitsekümmend aastat, ja kui keegi on tugev, kaheksakümmend aastat, ja parimal puhul on need ometi vaev ja häda; sest need mööduvad kiiresti ja me läheme lennates ära!” (Laul 90:10; võrdle Jakoobuse 4:14).

Öeldes oma järelkäijatele „tõde teeb teid vabaks”, pidas Jeesus silmas patu ja surma vangistust, milles inimkond viibib (Johannese 8:32). Nende sõnadega pakkus Jeesus oma järelkäijatele märksa paremat lootust, kui seda on vabadus Rooma valitsuse alt: ta pakkus neile pattude andeksandi ja vabastust surmast! Kuidas pidi see neile osaks saama? „Kui nüüd Poeg teid vabaks teeb, siis te olete õieti vabad!” ütles Jeesus neile (Johannese 8:36). Jah, andes oma elu, sai see „Poeg”, Jeesus, lepitusohvriks, et osta tagasi see, mille Aadam oli kaotanud (1. Johannese 4:10). Sel viisil avanes kõigile sõnakuulelikele inimestele võimalus saada vabaks patu ja surma köidikuist. Jumala ainusündinud Poeg suri, „et ükski, kes temasse usub, ei saaks hukka, vaid et temal oleks igavene elu” (Johannese 3:16).

Niisiis tõde, mis võib meid vabaks teha, keskendub Jeesusele Kristusele. Neil, kes tema jälgedes käima hakkavad, on lootus saada vabaks patust ja surmast, kui Jumala Kuningriik maa asju täielikult valitsema asub. Juba praegu tunnevad need, kes Jumala Sõnas leiduva tõe vastu võtavad, et nad on tõeliselt vabad. Mis mõttes?

Vabadus surnutekartusest

Tänapäeval elavad miljonid inimesed surnutekartuses. Miks? Kuna nende religioon on neile õpetanud, et surma hetkel lahkub hing kehast ja siirdub vaimumaailma. Sellepärast ongi mõnel maal inimestel tavaks valvata oma kadunud sugulase juures mitu päeva ja ööd. Tihti kuulub sinna juurde vali laulmine ja trummide tagumine. Leinajad usuvad, et selline tegevus meeldib surnule ja et siis ei hakka tema hing elavaid kummitamas käima. Ristiusu valeõpetused surnute kohta on seda traditsiooni üksnes põlistanud.

Kuid Piibel avaldab tõe surnute olukorra kohta. Seal öeldakse selgelt, et hing ei ole mingi müstiline osa sinust, mis pärast surma edasi elab, vaid et sina ise oled hing (1. Moosese 2:7; Hesekiel 18:4). Pealegi ei piinata surnuid tulises põrgus ega ole nad ka vaimumaailmas, kust võidakse elavaid mõjutada. Piibel ütleb: „Surnud ei tea enam midagi .. Surmavallas [hauas], kuhu sa lähed, ei ole tööd ega toimetust, tunnetust ega tarkust!” (Koguja 9:5, 10).

Need Piibli tõed on paljusid inimesi surnutekartusest vabastanud. Nad ei too enam kalleid ohvreid, et oma esivanemaid lepitada, ega karda nad ka, et nende lähedasi tehtud vigade pärast halastamatult piinatakse. Nad on saanud teada, et Piiblis räägitakse surnute imelisest lootusest, kuna seal öeldakse, et Jumala määratud ajal tuleb „õigete ja ülekohtuste ülestõusmine” (Apostlite teod 24:15; Johannese 5:28, 29). Niisiis, surnud praegu lihtsalt puhkavad, otsekui oleksid nad sügavas unes. (Võrdle Johannese 11:11—14.)

Tõde surnute olukorra ja ülestõusmislootuse kohta võib vabastada meid meeleheitest, mis surmaga sageli kaasneb. See lootus andis jõudu ühele Ühendriikides elavale abielupaarile, kui nende nelja-aastane poeg õnnetuses hukkus. „Meie elus on tühi koht, mida pole võimalik täita enne, kui me oma pojaga ülestõusmise kaudu jälle kokku saame,” tunnistab tema ema. „Kuid me teame, et meie valu on ainult ajutine, sest Jehoova tõotab kõik kurbusepisarad ära pühkida.” (Ilmutuse 21:3, 4.)

Vabadus tulevikukartusest

Mida toob tulevik? Kas maakera põleb ära tuumakatastroofis? Kas keskkonna hävitamine muudab meie planeedi elamiskõlbmatuks? Kas moraalne allakäik viib anarhia ja kaoseni? Need on tänapäeval paljude inimeste reaalsed kartused.

Kuid Piibel võib meid sellistest halvavatest kartustest vabastada. Ta kinnitab meile, et „maa püsib igavesti” (Koguja 1:4). Jehoova ei loonud meie planeeti lihtsalt selleks, et vaadata, kuidas vastutustundetud inimesed selle ära hävitavad (Jesaja 45:18). Jehoova lõi maa üksmeelse inimpere paradiislikuks koduks (1. Moosese 1:27, 28). Tema eesmärk ei ole muutunud. Piibel räägib meile, et Jumal ’hävitab need, kes hävitavad maad’ (Ilmutuse 11:18). Pärast seda aga „alandlikud pärivad maa ja tunnevad rõõmu suurest rahust”, ütleb Piibel (Laul 37:11).

See tõotus on usaldusväärne, sest Jumal ei valeta. Jehoova ütles oma prohveti Jesaja kaudu: „Nõnda on ka minu sõnaga, mis lähtub mu suust: see ei tule tagasi mu juurde tühjalt, vaid teeb, mis on mu meele järgi, ja saadab korda, milleks ma selle läkitasin!” (Jesaja 55:11; Tiitusele 1:2). Seepärast võime kindlustundega oodata aega, mil täitub Jumala tõotus, mis on kirjas Piiblis 2. Peetruse 3:13: „Meie ootame tema tõotuse järgi uusi taevaid ja uut maad, kus õigus elab!”

Vabadus inimesekartusest

Piibel toob meile suurepäraseks eeskujuks mehi ja naisi, kes näitasid kartmatult üles Jumalale andumust. Nende seas on Giideon, Baarak, Deboora, Taaniel, Ester, Jeremija, Abigail, Jael — kui vaid mõnda mainida. Need ustavad mehed ja naised ilmutasid samasugust hoiakut, mis oli laulikul, kes kirjutas: „Jumala peale ma loodan, ei ma karda; mida võibki mulle teha inimene?” (Laul 56:12).

Esimesel sajandil ilmutasid apostlid Peetrus ja Johannes sellist julgust siis, kui religioossed võimud käskisid neil kuulutamise lõpetada. Nad vastasid: „Me ei või jätta rääkimata seda, mida oleme näinud ja kuulnud!” Oma vankumatu seisukoha tõttu Peetrus ja Johannes hiljem vangistati. Pärast ime läbi vabanemist jätkasid nad kohe oma tööd ja „rääkisid Jumala sõna julgesti”. Peagi toodi Peetrus ja teised apostlid juudi Suurkohtu ette. „Kas me teid ei ole kõvasti keelanud õpetamast selle nimel?” ütles neile ülempreester. „Ja vaata, te olete Jeruusalemma täitnud oma õpetusega.” Peetrus ja teised apostlid vastasid: „Jumala sõna tuleb rohkem kuulda kui inimeste sõna” (Apostlite teod 4:16, 17, 19, 20, 31; 5:18—20, 27—29).

Kuulutades head sõnumit Jumala Kuningriigist, püüavad tänapäeva Jehoova tunnistajad jäljendada esimese sajandi kristlaste innukust. Nende ridades olevad nooredki ilmutavad sageli kartmatust, rääkides oma usust teistele. Vaadelgem mõningaid näiteid.

Teismeline Stacie on loomu poolest häbelik. Selle tõttu oli tal alguses väga raske oma usust teistele rääkida. Mida ta tegi, et häbelikkusest üle saada? „Uurisin Piiblit, et sellest, mida ma teistele räägin, kõigepealt ise hästi aru saada,” ütleb ta. „Nii muutus see mulle lihtsamaks ja sain enesekindlust juurde.” Stacie heast mainest räägiti kohalikus ajalehes. Artikkel, mille kirjutaja oli tema kooli õpetaja, märkis: „Usk näib olevat andnud [Stacie’le] jõudu seista vastu paljudele survetele, mida enamik teismelisi kohtab. [——] Ta tunneb, et Jumala teenimine peab tema meeles esikohal olema.”

Tommy hakkas oma vanematelt Piibli kohta teadmisi omandama, kui ta oli vaid viieaastane. Juba varases eas võttis ta julgelt seisukoha õige kummardamise poolel. Samal ajal kui Tommy klassikaaslased joonistasid pühadepilte, joonistas tema Jumala tõotatud paradiisi. Teismeeas märkas Tommy, et paljud õpilased ei saa Jehoova tunnistajate tõekspidamistest täpselt aru. Selle asemel et hirmu pärast tagasi tõmbuda, palus ta ühelt õpetajalt luba viia oma klassiga läbi küsimuste-vastuste vormis arutelu, et ta võiks kõigile nende küsimustele ühe korraga vastata. Ta sai loa ning andis head tunnistust.

Kui Markietta oli 17-aastane, leidis ta suurepärase võimaluse, kuidas klassikaaslastele oma usust rääkida. „Meile anti ülesanne teha kõne,” räägib ta. „Võtsin oma teema raamatust „Noorte küsimusi — praktilisi vastuseid” („Questions Young People Ask—Answers That Work”).a Valisin raamatust viis peatükki ja kirjutasin nende pealkirjad tahvlile. Palusin klassil need tähtsusejärjekorda seada.” Järgnes arutelu klassi osavõtul. „Näitasin seda raamatut klassile,” ütleb Markietta lõpetuseks, „ja mitmed õpilased avaldasid soovi saada seda raamatut. Isegi õpetaja ütles, et ta tahaks ühte eksemplari.”

Tõde võib sind vabaks teha

Nagu nägime, võib Piiblis sisalduv tõde igast vanusest inimesi, kes uurivad seda raamatut ja võtavad südamesse selles sisalduva sõnumi, mingis mõttes vabaks teha. Piibli tõde vabastab nad surnutekartusest, tulevikukartusest ja inimesekartusest. Viimaks teeb Jeesuse lunastusohver sõnakuuleliku inimkonna vabaks patust ja surmast. Milline rõõm on küll elada igavesti paradiisis maa peal ja olla vaba oma päritud patususe vangistusest! (Laul 37:29.)

Kas sa tahaksid Jumala tõotatud õnnistustest rohkem teada saada? Kui jah, siis mida sa peaksid tegema? Jeesus ütles: „See on igavene elu, et nad tunneksid sind, ainust tõelist Jumalat ja Jeesust Kristust, kelle sina oled läkitanud” (Johannese 17:3). Niisiis, kui sa tahad kogeda vabadust, mida Jeesus oma jüngritele tõotas, pead omandama teadmisi Jehoova Jumala ja tema Poja kohta. Sul tuleb teada saada, mis on Jumala tahe, ja siis seda täita, sest Piibel ütleb: „Maailm kaob ja tema himu; aga kes teeb Jumala tahtmist, püsib igavesti” (1. Johannese 2:17).

[Allmärkus]

[Pilt lk 7]

Jumala Kuningriigi alluvuses vabastatakse inimkond lõpuks patust ja surmast