Kas lõikuspühad on Jumalale meelepärased?

KÕRGETES kuhilates mahlakad puuviljad, isuäratavad juurviljad ja kuldsed viljavihud pakuvad kena vaatepilti. Viljakoristusajal kaunistavad need kirikute altareid ja kantsleid kogu Inglismaal. Nagu mujalgi, tähistavad Euroopas lõikusaja algust ja lõppu arvukad pidustused.

Need, kelle elatis sõltub maapinnast, on eriti tänulikud selle saaduste eest. Jumalgi käskis muistsel Iisraeli rahval tähistada igal aastal kolme püha, mis olid kõik tihedalt seotud saagikoristusega. Varakevadel, hapnemata leibade pühal, andsid iisraellased Jumalale vihu esimesest odralõikusest. Nädalatepühal (ehk nelipühil), mis peeti hiliskevadel, ohverdasid nad uudsest nisujahust valmistatud leivapätse. Sügisel saabus järg saagikorjamise püha kätte, mis tähistas Iisraeli põllumajandusaasta lõppu (2. Moosese 23:14—17). Need pidustused olid ”pühad kokkutulekud” ja rõõmurohked ajad (3. Moosese 23:2; 5. Moosese 16:16).

Kuid mida arvata nüüdisaegsetest lõikuspühadest? Kas need on Jumalale meelepärased?

Paganlik algupära

Ühte Cornwallist (Inglismaalt) pärit anglikaani vaimulikku häiris kombepärase lõikusaja pidusöögi ilmalik laad ning pidustustega kaasnenud purjutamine sedavõrd, et ta otsustas 1843. aastal taaselustada keskaegse lõikuspüha kombe. Ta küpsetas uudseviljast leiba ja jagas seda oma kiriku armulaual. Niiviisi põlistas ta varajase lõikuspüha, kuid mõnede arvates on selle ”kristliku” püha algupära seotud keltide muistse jumala Lugi kultusega. Seega on nüüdisaegsel anglikaani lõikuspühal paganlik päritolu.

Mida öelda teiste pidustuste kohta, mis leiavad aset lõikusaja lõpus? ”Encyclopædia Britannica” kohaselt on mitmete nende pidustuste kommete juured pärit ”animistlikust uskumusest teravilja vaimu ehk teravilja emasse”. Mõnede piirkondade põllumehed uskusid, et viimasena lõigatud viljavihus elutseb vaim. Et vaimu minema kihutada, peksid nad viljavihku seni, kuni kõik viljaterad olid maha pudenenud. Mujal punusid nad kõrtest viljanuku ja hoidsid selle kuni järgmise külvini kindlas kohas, et see tooks ”õnne”. Siis pistsid nad viljapead mulda tagasi, lootuses, et see õnnistab uut saaki.

On legende, mis seostavad lõikusaja babüloonia jumala, viljakusjumalanna Ištari abikaasa Tammuzi kultusega. Küpse viljapea mahalõikamine sümboliseeris Tammuzi enneaegset surma. Teised legendid ühendavad lõikusaja kogunisti inimeste ohverdamisega — teguviis, mis on Jehoova Jumala silmis jälestusväärne (3. Moosese 20:2; Jeremija 7:30, 31).

Milline on Jumala seisukoht?

Sellest, kuidas Jumal tegeles muistse Iisraeliga, nähtub selgelt, et Jehoova, Looja ning Eluallikas, nõudis oma teenijatelt jagamatut andumust (Laul 36:10; Nahum 1:2, UM). Prohvet Hesekieli päevil oli Tammuzi taganutmine Jehoova silmis ’suur häbitegu’. Nii selle kui ka muude väärusu riituste pärast sulges Jumal oma kõrvad nende valekummardajate palvetele (Hesekiel 8:6, 13, 14, 18).

See on täiesti vastupidine sellele, mida Jehoova Jumal õpetas Iisraelile seoses lõikuspühaga. Saagikorjamise püha oli iisraellastele püha kokkutulek, mille jooksul nii noored kui vanad, rikkad ja vaesed elasid ajutistes elamutes, mis olid ehitud võrratute puude lopsakate lehtedega. See oli suur rõõmuaeg, ent ka aeg mõtiskleda selle üle, kuidas Jumal oli nende esivanemad Egiptusest vabastanud (3. Moosese 23:40—43).

Iisraellaste pühade ajal toodi ohvreid Jehoovale, ainsale tõelisele Jumalale (5. Moosese 8:10—20). Mis puudutab eelmainitud animistlikke uskumusi, ei räägi Piibel kuskil, et põllusaadustel, nagu nisuvihul, oleks hing.a Samuti näitab Pühakiri selgelt, et ebajumalad on elutud ega suuda rääkida, näha, kuulda, lõhna tunda ja et nad on täiesti tundetud ega suuda olla oma kummardajatele kuidagimoodi abiks (Laul 115:5—8; Roomlastele 1:23—25).

Tänapäeval pole kristlased seaduselepingu all, mille Jumal muistse Iisraeli rahvaga sõlmis. Jumal ’kõrvaldas selle, seda Jeesuse risti külge naelutades’ (Koloslastele 2:13, 14). Praegu elavad Jehoova sulased ”Kristuse seaduse” (UT) järgi ning suhtuvad lugupidavalt kõigesse, mida Jumal annab (Galaatlastele 6:2).

Apostel Paulus tõi selgelt välja mõtte, et juudi pühad olid ”vaid tulevaste asjade vari”, kuid lisas, et ”ihu [”tegelikkus”, UM] on Kristuse oma” (Koloslastele 2:16, 17). Seepärast on tõelised kristlased nõus järgmise Pühakirja mõttekäiguga: ”Mida paganad ohverdavad, seda nad ohverdavad kurjadele vaimudele, aga mitte Jumalale. [—] Te ei või juua Issanda karikat ja kurjade vaimude karikat” (1. Korintlastele 10:20, 21). Pealegi võtavad kristlased kuulda käsku ”ärge puudutage roojast”. Kas sinu kodukandis peetavatel lõikuspühadel on paganlikud või väärusuga seotud varjundid? Kui see on nii, siis ei taha tõelised kristlased end rüvetatud jumalakummardamisega sidudes Jehoovale meelepaha valmistada (2. Korintlastele 6:17).

Kui tänulik laps saab isalt kingituse, siis keda ta tänab selle eest? Kas võhivõõrast inimest või oma vanemat? Jumala teenijad pöörduvad Jehoova, oma taevase Isa poole iga päev südamesttulevas palves, et teda rohke heldekäelisuse eest tänada (2. Korintlastele 6:18; 1. Tessalooniklastele 5:17, 18).

[Allmärkus]