Dunblane’is surnuks 16 last ja nende õpetaja. ”Ma lihtsalt ei mõista Jumala tahet,” ütles üks meeltesegaduses naine. Selle tragöödiaga kaasunud ahastust väljendas ka kaart, mis koos lilledega nende laste koolimaja ette asetati. Sel oli üksainus sõna: ”MIKS?” Vastuseks ütles Dunblane’i katedraali õpetaja: ”Selgitust pole. Me ei oska öelda, miks see pidi juhtuma.”

Hiljem samal aastal tapeti jõhkralt üks anglikaani kiriku populaarne noor vaimulik. Ajaleht ”Church Times” teatas, et jahmunud kogudus kuulas, kuidas Liverpooli ülemdiakoni kõneles ”Jumala uksele tagumisest küsimusega: miks? miks?”. Ka sel vaimulikul polnud lohutussõnu, mida kogudusele Jumala kui isiku poolt edasi anda.

Mida siis uskuda? Uskuda Jumalasse kui isikusse on igati mõistuspärane. Ainult nii võib leida vastused eespool mainitud painavatele küsimustele. Kutsume sind uurima seda teemat järgmisest artiklist.

Tunne Jehoovat, isikulist Jumalat

VÕRRELNUD omavahel hinduismi ja teiste usundite Jumala kontseptsiooni, märgib dr. Radhakrishnan Indiast: ”Heebrealaste Jumal on erinev. Ta on isik, kes on ajaloo vältel tegutsenud ning tunneb huvi meie arenevas maailmas toimuvate muutuste ja juhuste vastu. Ta on Olend, kes meiega suhtleb.”

Piibli Jumala nimi on heebrea keeles יהוה ja selle sagedane tõlkevaste on ”Jehoova”. Ta on kõigist jumalatest kõrgem. Mida me temast teame? Kuidas ta tegeles inimestega Piibli aegadel?

Jehoova ja Mooses ”palgest palgesse”

Jehoova ja tema sulase Moosese vahel olid nii lähedased suhted, et nad otsekui vaatasid ”palgest palgesse”, ehkki Mooses sõna otseses mõttes muidugi ei näinud Jumalat (5. Moosese 34:10; 2. Moosese 33:20). Noorpõlves rippus Moosese süda iisraellaste küljes, kes olid Egiptuse orjuses. Ta lahkus vaarao kodakondsete hulgast, ”pidades paremaks ühes Jumala rahvaga kannatada viletsust” (Heebrealastele 11:25). Tulemuseks oli see, et Jehoova andis Moosesele palju erilisi eesõigusi.

Moosesele kui vaarao kodakondsele ”õpetati kõike egiptlaste tarkust” (Apostlite teod 7:22). Ent juhtimaks Iisraeli rahvast, tuli tal arendada ka alandlikkust, kannatlikkust ja tasadust. Seda ta tegi nende 40 aasta kestel, mil ta oli Midjanis karjane (2. Moosese 2:15—22; 4. Moosese 12:3). Jehoova Jumal, kes jäi alati nähtamatuks, rääkis Moosesele endast ja oma eesmärgist ning usaldas inglite kaudu tema kätte kümme käsku (2. Moosese 3:1—10; 19:3—20:20; Apostlite teod 7:53; Heebrealastele 11:27). Piibel ütleb, et ”Jehoova kõneles Moosesega palgest palgesse, nagu räägiks mees oma sõbraga” (2. Moosese 33:11). Jehoova kinnitas koguni: ”Temaga ma räägin suust suhu.” Millised hinnalised lähedased suhted olid Moosesel oma nähtamatu, kuid isikulise Jumalaga! (4. Moosese 12:8.)

Peale Iisraeli rahva varase ajaloo pani Mooses kirja ka seaduskogu ja kõik selle sätted. Lisaks usaldati talle ülisuur eesõigus kirjutada 1. Moosese raamat. Selle lõpuosa sisaldab ajalugu, mida Moosese suguvõsa täpselt teadis ning mille kirjapanek oli talle seega suhteliselt lihtne. Aga kust võttis Mooses varaseima inimajaloo detailid? Võib-olla oli tema esiisade ajast säilinud muistseid kirjalikke dokumente, mida ta sai allikmaterjalina kasutada. Kuid osa üksikasju võis ta saada ka suulise pärimuse kaudu või jumaliku ilmutusena otse Jehoova käest. Seda, et Mooses Piibli kirjutamisega seoses Jumalaga isiklikult suhtles, on hardad jumalakummardajad juba ammustest aegadest uskunud.

Jehoova — Jumal, keda Eelija tundis kui isikut

Ka prohvet Eelija tundis Jehoova Jumalat kui isikut. Eelija kaitses innukalt puhast kummardamist ning teenis Jehoovat, ehkki Baali, kaananlaste panteoni peajumala kummardajad teda kogu hingest vihkasid ja talle vastu seisid (1. Kuningate 18:17—40).

Iisraeli kuningas Ahab ja tema abikaasa Iisebel otsisid võimalust Eelijat tappa. Oma elu pärast hirmul olles põgenes Eelija lääne pool Surnumerd asuvasse Beer-Sebasse. Sealt suundus ta kõrbesse, kus ta palus endale surma (1. Kuningate 19:1—4). Kas Jehoova oli Eelija maha jätnud? Kas ta polnud oma ustavast sulasest enam huvitatud? Eelija võib-olla mõtles nii, aga kuidas ta küll eksis! Hiljem küsis Jehoova temalt tasasel häälel: ”Mis sa siin teed, Eelija?” Kui Jehoova oli aukartustäratavalt demonstreerinud oma üleloomulikku jõudu, kostus Eelijale taas ”hääl, kes küsis: ”Mis sa siin teed, Eelija?””. Jehoova ilmutas Eelija vastu taolist isiklikku huvi selleks, et julgustada oma usaldusväärset sulast. Tal oli Eelijale veel tööd, mille viimane kõhklemata ka vastu võttis! Eelija täitis ustavalt oma ülesanded ja nõnda pühitses ta Jehoova, oma Jumala nime (1. Kuningate 19:9—18).

Pärast seda, kui Jehoova oli Iisraeli rahva kõrvale heitnud, ei kõnelnud ta oma maiste sulastega enam isiklikult. Kuid see ei tähenda, nagu oleks tema huvi nende vastu kahanenud. Püha vaimu kaudu ta endist viisi juhatas oma sulaseid ja andis neile jaksu teda teenida. Mõelgem näiteks apostel Paulusele, keda varem tunti Sauluse nime all.

Kuidas püha vaim Paulust juhtis

Saulus oli pärit tähtsast Kiliikia linnast Tarsosest. Tema vanemad olid heebrealased, kuid sünnipäraselt oli ta Rooma kodanik. Saulust oli kasvatatud variseride range õpetuse järgi. Hiljem oli tal võimalus õppida Jeruusalemmas silmapaistva seaduseõpetaja ”Gamaalieli jalgade ees” (Apostlite teod 22:3, 26—28).

Kuna Saulus järgis pimeda agarusega juutide traditsioone, osales ta Jeesuse Kristuse järelkäijate vastases raevukas kampaanias. Ta kiitis heaks isegi selle, et tapetaks Stefanos, kellest sai esimene kristlik märter (Apostlite teod 7:58—60; 8:1, 3). Hiljem ta tunnistas, et kuigi ta oli pilkaja ja tagakiusaja ja vägivaldne mees, ’sai ta armu, sest ta tegi seda teadmata, uskmatus meeles’ (1. Timoteosele 1:13).

Saulusel oli siiras soov Jumalat teenida. Pärast seda kui ta oli Damaskusesse viival teel usku pöördunud, kasutas Jehoova teda vägagi võimsalt. Ülestõusnud Kristus määras algkristliku koguduse jüngri Ananiase teda abistama. Pärastpoole juhatas Paulust (rooma nimi, mille järgi Saulust kristlasena tunti) Jehoova püha vaim, mis tegi ta suuteliseks teenima kaua ja viljakalt Euroopa ning Väike-Aasia eri paigus (Apostlite teod 13:2—5; 16:9, 10).

Kas niisugust püha vaimu juhatust võib tunda ära ka tänapäeval? Jah, võib.

Ateism ei takista Jehoovat inimeste vastu huvi ilmutamast

Joseph F. Rutherford oli Vahitorni ühingu teine president. Ta ristiti aastal 1906 kui piibliuurija (nimetus, mille all Jehoova tunnistajaid sel ajal tunti), määrati järgmisel aastal ühingu õigusnõunikuks ning sai 1917. aasta jaanuaris Vahitorni ühingu presidendiks. Kuid oli aeg, kus see noor jurist oli ateist. Kuidas siis sai temast Jehoovale nii pühendunud kristlik sulane?

Juulis 1913 juhatas Rutherford Rahvusvahelise Piibliuurijate Ühingu konventi, mis toimus USA-s Massachusettsi osariigis Springfieldis. Kohaliku ajalehe ”The Homestead” reporter intervjueeris Rutherfordi ning tema lugu avaldati kordustrükina ka konvendi kõrgpunkte kajastavas üllitises.

Rutherford selgitas, et ajal, mil ta kavatses abielluda, olid tema usulised tõekspidamised baptistlikud, tulevase kaasa omad aga presbüterlikud. Kui Rutherfordi pastor väitis, et ”tema [naine] läheb põrgutulle, kuna ta pole vee alla kastmise teel ristitud, tema [Rutherford] aga otse taevasse, sest ta on sedasi ristitud, hakkas see tema loogikale vastu ning temast sai ateist”.

Rutherford tegi mitu head aastat põhjalikku uurimistööd, enne kui ta hakkas jälle uskuma Jumalasse kui isikusse. Tema enda sõnul tegutses ta põhimõttel ”mis ei rahulda mõistust, sel pole õigust rahuldada ka südant”. Kristlased ”peavad olema kindlad, et Pühakiri, millesse nad usuvad, sisaldab tõtt”, selgitas Rutherford ning lisas: ”Nad peavad tundma alust, millel nad seisavad.” (Vaata 2. Timoteosele 3:16, 17.)

Tõepoolest, isegi meie aja ateist või agnostik võib Pühakirja uurimise teel kasvatada oma usku ning saada Jehoova Jumalaga lähedaseks. Üks noormees, kes oli Piiblit hoolikalt uurinud koos Vahitorni ühingu väljaandega ”Tundmine, mis viib igavesse ellu”, tunnistas: ”Kui ma uurimist alustasin, ei uskunud ma Jumalasse, aga nüüdseks on Piibli tundmine mu mõtteviisi täielikult muutnud. Ma juba veidike tunnen ja usaldan Jehoovat.”

”Rumal” ja Jumal

”Ühelgi VT-i [Heebrea Kirjade] kirjutajal pole pähegi tulnud tõestada või seada kahtluse alla Jumala olemasolu,” ütleb dr. James Hastings väljaandes ”A Dictionary of the Bible”. ”Muistses maailmas lihtsalt ei eksisteerinud kalduvust Jumala olemasolu eitada või argumentide varal tõestada. Jumalasse uskumine oli inimmõistuse jaoks täiesti loomulik ja omane kõikidele.” Muidugi ei tähenda see seda, et vanasti olid kõik inimesed jumalakartlikud. Kaugeltki mitte. Piiblitekstid Laul 14:1 ning Laul 53:2 mainivad ”jõledat” ehk ”rumalat” (Kuningas Jamesi tõlkes), kes ütleb oma südames: ”Jumalat ei ole!”

Missugune on see inimene, keda selles kirjakohas Jumala eitamise pärast rumalaks nimetatakse? Probleem ei seisne tema intelligentsuses. Heebrea sõna na·valʹ osutab hoopis moraalsele puudele. Professor S. R. Driver märgib väljaandes ”The Parallel Psalter”, et taolise inimese veaks pole ”mitte suutmatus arutleda, vaid moraalne ja religioosne tuimus, loogilise mõtlemise, taibu täielik puudumine”.

Laulik kirjeldab moraalset allakäiku, mida taoline hoiak põhjustab: ”Nad talitavad riivatult ja jõledasti, ei ole kedagi, kes head teeb!” (Laul 14:1). Dr Hastings järeldab: ”Kuna Jumal on maailmast kadunud ega karista kedagi, käib inimeste moraal alla ning nad teevad jäledaid asju.” Nad järgivad avalikult jumalavastaseid põhimõtteid ega suhtu Jumalasse kui isikusse, sest nad ei soovi talle aru anda. Ent selline mõtteviis on tänapäeval niisama rumal ja arutu, nagu see oli rohkem kui 3000 aasta eest, mil laulik oma sõnad kirja pani.

Meie isikulise Jumala hoiatused

Pöördugem nüüd tagasi küsimuste juurde, mis tõusetusid esimeses artiklis. Miks ei suuda nii paljud inimesed siduda isikulise Jumala kontseptsiooni kannatustega, mida tänapäeva maailm täis on?

Piibel sisaldab kirjalikku informatsiooni, mille on üles tähendanud inimesed, kes ’Pühast Vaimust kantuina on rääkinud, saades seda Jumala käest’ (2. Peetruse 1:21). Ainult Piibel räägib isikulisest Jumalast Jehoovast. Ta hoiatab ka ühe kurja, nähtamatu isiku eest, kes võimsalt suunab ja kontrollib inimeste mõtlemist: Kurat-Saatana eest. Kui me ei pea Jumalat isikuks, siis kuidas võiksimegi uskuda, et ka Kurat ehk Saatan on isik?

Apostel Johannes kirjutas inspiratsiooni all: ”Keda hüütakse Kuradiks ja Saatanaks, .. eksitab kogu maailma” (Ilmutuse 12:9). Hiljem kirjutas ta: ”Me teame, et oleme Jumalast ja kõik maailm on tigeda võimuses” (1. Johannese 5:19). Need ütlused on kooskõlas Jeesuse sõnadega, mis Johannes oma evangeeliumisse kirja pani: ”Selle maailma vürst tuleb ja ta ei saa minust midagi” (Johannese 14:30).

Kui kaugel on küll praegusaja inimeste uskumused sellest Pühakirja õpetusest! ”Nüüdisajal enam Kuradist ei räägita. Meie skeptiline ja teaduslik ajastu on Saatana pensionile saatnud,” ütleb ”Catholic Herald”. Ent ütles ju Jeesus neile, kes teda tappa ihkasid, otsesõnu: ”Teie olete oma isast kuradist ja oma isa himude järgi te tahate teha!” (Johannese 8:44).

Piibli selgitus Saatana võimulolekust on igati loogiline. See seletab ära, miks hoolimata enamiku inimeste soovist elada rahus ja ühtsuses on maailm täis vihkamist, sõdasid ja mõttetut vägivalda, nagu see ilmnes näiteks Dunblane’is (mainitud lk. 3, 4). Kuid Saatan pole sugugi mitte ainus vaenlane, kellega meil võidelda tuleb. Piibel hoiatab meid ka kuradite ehk deemonite eest; need on kurjad vaimolendid, kes kaua aega tagasi liitusid Saatanaga, et ühisel jõul inimkonda eksitada ja türanniseerida (Juuda 6). Jeesus Kristus puutus nende vaimude väega mitu korda kokku, kuid ta oli alati nendest üle (Matteuse 12:22—24; Luuka 9:37—43).

Jehooval, tõelisel Jumalal, on eesmärk puhastada maa kurjusest ning teha lõpp Saatana ja tema deemonite tegevusele. Kui me tunneme Jehoovat, siis suudame ka kindlalt uskuda ja usaldada tema tõotusi. Jumal teatab: ”Enne mind ei ole olnud ühtki jumalat ega tule ühtki pärast mind! Mina, mina olen Jehoova, ei ole muud päästjat kui mina!” Jehoova on tõesti isikuline Jumal kõigi jaoks, kes teda tunnevad, kummardavad ja teenivad. Ainult tema võib meid päästa (Jesaja 43:10, 11).

[Pilt lk 7]

18. sajandi gravüür, mis kujutab Moosest kirjutamas inspiratsiooni all 1. Moosese 1:1 sõnu

[Allikaviide]

J. Basketti väljaandest The Holy Bible, Oxford

[Pilt lk 8]

Jeesus Kristus tõestas mitu korda oma üleolekut deemonitest