Jälgi, et sa ei omistaks teistele valesid motiive

ÜKS tuntud teleevangelist mõistis teise jutlustaja abielurikkumise pärast avalikult ja teravalt hukka. Ei möödunud aga aastatki, kui süüdistuse esitanud evangelist tabati prostituudi juurest.

Teiseks näiteks võiks tuua ühe juhtiva suurriigi, kes saatis oma emissarid tooma sõdivaid pooli rahuläbirääkimiste laua taha, samal ajal aga lähetas relvakaubitsejad salaja välisriikidesse äritsema maha miljardite dollarite väärtuses tapariistu.

Kuna jultunud silmakirjalikkus on muutunud nii tavaliseks, kas peaksime siis imestama, et usalduse asemel on suures osas võtnud maad skeptitsism? Kaasinimeste motiivide kahtluse alla seadmine on saanud paljudele harjumuspäraseks.

Kristlastena peame hoolsalt jälgima, et taolised hoiakud ei mõjutaks meie suhteid ustavate kaasusklikega. Kuigi Jeesus Kristus kutsus meid üles olema oma vaenlaste keskel „ettevaatlikud nagu maod”, ei öelnud ta, et peaksime tema tõelisi järelkäijaid kahtlustama (Matteuse 10:16, UM). Miks on nii ohtlik omistada teistele halbu motiive? Millistes valdkondades tuleb iseäranis hoolikalt taolist kalduvust vältida? Ja kuidas me saame kaitsta oma hinnalisi suhteid kaaskristlastega?

Õppetund minevikust

Teistele halbade motiivide omistamine ilma tõelise põhjuseta võrdub teiste üle kohtumõistmisega. Nõnda me otsekui langetame rutaka otsuse, et teiste sõnad ja teod on pelgalt kate, mis varjab midagi riukalikku ja kuritahtlikku. Tegelik probleem seisneb sageli hoopis selles, et asjast ollakse valesti aru saadud, nagu ilmneb Piibli jutustusest, mis on kirjas Joosua raamatu 22. peatükis.

Iisraellased olid Tõotatud Maa vallutanud ja saanud äsja kätte oma suguharu pärisosa. Ruubeni, Gaadi ja Manasse pool suguharu olid ehitanud Jordani jõe äärde „silmapaistvalt suure” altari. Teised suguharud mõtlesid vääralt, et see on ärataganemise ilming. Nad arvasid, et need kolm suguharu hakkavad seda tohutut rajatist kasutama ohverdamiseks ega lähegi ohverdama Siilosse kogudusetelki, mis oli ettenähtud kummardamispaik. Otsekohe asusid süüdistavad suguharud tegema ettevalmistusi, et nende vastu sõtta minna (Joosua 22:10—12).

Oli hea, et nad otsustasid oma iisraellastest vendadega kõigepealt rääkida ja läkitasid nende juurde ametliku delegatsiooni eesotsas Piinehasiga. Kui väidetavalt patustanud suguharud kuulsid, et neid süüdistatakse ustavusetuses, mässus ja Jehoovast ärataganemises, siis nad selgitasid, miks nad on selle hiiglasuure altari ehitanud. Nad polnud teinud seda ohverdamise tarvis, vaid hoopis Jehoovat kummardavate Iisraeli suguharude ühtsuse „tunnistajaks” (Joosua 22:26, 27). Seepeale läks delegatsioon rahuliku südamega tagasi koju, teades, et vendadega on kõik korras. Niiviisi hoiti ära kodusõda ja hirmus verevalamine.

Kui hea õppetund on see küll selle kohta, et me mitte kunagi ei oleks kärmed teistele halbu motiive omistama! Pinnapealne mulje võib lähemal vaatlemisel sootuks muutuda. See on nii kristlase elu paljudes valdkondades.

Suhtumine kogudusevanematesse

Täites oma kohustust ’hoida Jumala kogudust’, näevad kogudusevanemad aeg-ajalt vajadust mõnele koguduseliikmele nõu anda (Apostlite teod 20:28). Kuidas me reageerime näiteks siis, kui kogudusevanem räägib meiega meie lastest, puudutades sellist valdkonda nagu halb seltskond või kohatu käitumine vastassugupoolde kuulujaga? Kas arvame, et tal on kindlasti mingi varjatud motiiv ja lausume mõttes, et meie perekond pole talle kunagi meeldinud? Kui lubame seesugustel tunnetel ennast mõjutada, võime seda hiljem kahetseda. Meie laste vaimne heaolu võib olla ohus ning seepärast peaksime Pühakirjal põhinevat abistavat nõuannet hindama (Õpetussõnad 12:15).

Kui kogudusevanem meile nõu annab, siis ärgem seadkem tema motiive kahtluse alla. Selle asemel küsigem endalt, kuidas võiksime antud piiblilisest juhatusest kasu saada. Apostel Paulus kirjutas: „Mingi karistus, kui see on käes, ei näi olevat rõõmuks, vaid on kurbuseks; aga pärast toob see neile, kes sellega on õpetatud, õiguse rahuvilja” (Heebrealastele 12:11). Olgem siis tänulikud ja kaalugem olukorda objektiivselt. Pidagem meeles, et tihtilugu on kogudusevanemal sama raske nõu anda, kui meil on seda vastu võtta.

Tunded oma vanemate vastu

Mõned noored seavad kahtluse alla oma vanemate motiivid, kui vanemad neile piiranguid kehtestavad. Mõni noor võib-olla küsib: „Miks mu vanemad teevad nii palju reegleid? Nad muidugi ei taha lasta mul elust rõõmu tunda!” Kuid selle asemel et taolist järeldust teha, on noortel tarvis olukorda objektiivselt analüüsida.

Aastaid on vanemad oma laste eest hoolitsenud. Nad on toonud laste heaks suuri ainelisi ja muud laadi ohvreid. Kas on põhjust järeldada, et nüüd, kus laps on jõudnud teismeikka, on nad otsustanud tema elu ära rikkuda? Kas poleks mõistlikum arvata, et hoopis armastus ajendab vanemaid oma lapsi kaitsma ja nende eest hoolitsema? Kas ei ajenda seesama armastus neid ka seadma mõningaid piiranguid oma järeltulijatele, kes nüüd elus uusi väljakutseid kohtavad? Kui lahkusetu ja tänamatu oleks omistada armastavatele vanematele halbu motiive! (Efeslastele 6:1—3.)

Suhtumine kaaskristlastesse

Paljud suhtuvad teistesse eelarvamustega ja kalduvad inimesi tüüpkondadesse lahterdama. Mida teha siis, kui meil on olnud selline hoiak ja kui oleme mõningaid inimesi mingil määral kahtlustanud? Kas oleme ehk lasknud end maailmal mõjutada?

Näiteks oletame, et meie vaimsel vennal on ilus kodu ja kallis auto. Kas peaksime nüüd automaatselt järeldama, et ta on materialist, kelle elus ei ole Kuningriigi huvid esikohal? Osal kristlastel on ehk võimalik lubada endale ilusaid asju, see aga ei tähenda veel, et neil on halvad motiivid ja et nad ei ’otsi esiti Jumala riiki’. Tegelikult teevad nad ehk vägagi innukalt vaimseid tegusid ja kasutavad oma materiaalseid võimalusi heldekäeliselt Kuningriigi huvide edendamiseks, võib-olla lihtsalt tähelepandamatul viisil (Matteuse 6:1—4, 33).

Esimesel sajandil oli kristlikus koguduses igasuguseid inimesi, nii rikkaid kui vaeseid (Apostlite teod 17:34; 1. Timoteosele 2:3, 4; 6:17; Jakoobuse 2:5). Jumal ei hinda inimesi nende rahakoti paksuse järgi ning meiegi ei tohiks seda teha. Me peame armastama oma läbikatsutud ja ustavaid kaasusklikke ning mitte ’tegema midagi erapoolikult’ (1. Timoteosele 5:21).

Selles Saatana võimuses olevas maailmas lahterdatakse ja kahtlustatakse inimesi mitmel moel. Näiteks võidakse inimest pidada vägivaldseks või materialistlikuks lihtsalt tema tausta tõttu. Kristlastena ei või me aga säherdust hoiakut arendada. Jehoova organisatsioonis pole kohta kitsarinnalisusele ega kahtlustamisele. Kõigil tõelistel kristlastel on tarvis jäljendada Jehoova Jumalat, kelle juures pole ’ülekohut ega erapoolikust’ (2. Ajaraamat 19:7; Apostlite teod 10:34, 35).

Ajendagu sind armastus

Pühakiri ütleb selgesõnu, et „kõik on pattu teinud ja on Jumala aust ilma” (Roomlastele 3:23). Niisiis on meil vaja suhtuda oma kaaskummardajatesse kui inimestesse, ühes kellega me kõik püüame Jehoovat talle meelepärasel moel teenida. Kui oleme lasknud kahtlusel või mingil teisel negatiivsel emotsioonil mõjutada meie suhteid mõne vaimse venna või õega, siis palugem Jumalalt abi, et saaksime sellest hoiakust jagu ega langeks Saatana saagiks (Matteuse 6:13). Tema veenis Eevat, et Jehooval on halvad motiivid, et ta pole huvitatud Eeva heakäekäigust ega luba talle vabadust, mis teeks ta tõeliselt õnnelikuks (1. Moosese 3:1—5). Kui omistame vendadele halbu motiive, teenime Saatana huve (2. Korintlastele 2:11; 1. Peetruse 5:8).

Kui avastame enda juures kalduvuse omistada teistele valesid motiive, siis mõelgem Jeesuse Kristuse eeskujule. Ehkki ta oli täiuslik Jumala Poeg, ei otsinud ta oma jüngrites halbu motiive. Ta otsis hoopis neis leiduvat head. Kui tema jüngrid kemplesid silmapaistva positsiooni pärast, ei järeldanud ta, et neil on alatud motiivid, ega valinud nende asemele 12 uut apostlit (Markuse 9:34, 35). Kuna nad olid ebatäiuslikud inimesed, võis neid mingil moel mõjutada usust taganenud judaismi kultuur, mis asetas suurt rõhku uhkusele ja klassivahele. Jeesus teadis, et tema järelkäijate peamine motiiv on armastus Jehoova vastu. Selle eest, et nad ilmutasid taolist armastust ja jäid Jeesuse ligi, said nad suure tasu (Luuka 22:28—30).

Kui me suhtuksime oma ustavatesse kaasusklikesse kahtlustavalt, siis me otsekui vaataksime neid läbi moonutava luubi. Läbi selle ei paista ükski asi niisugusena, nagu see tegelikult on. Seepärast vaadakem teisi läbi armastuse luubi. On küllaga tõendeid selle kohta, et lojaalsed kaaskristlased armastavad meid ja väärivad meie lahket tähelepanu (1. Korintlastele 13:4—8). Osutagem siis neile armastust ja jälgigem, et me ei omistaks teistele valesid motiive.

[Pilt lk 26]

Mis pilguga sa vaatad neid, kes sinuga koos teenivad ustavalt Jumalat?

[Pilt lk 27]

Tänu usaldusele ja lugupidamisele on Jehoova tunnistajad üks õnnelik perekond

’Nad järgisid oma religioosseid õpetusi’

ÜHENDRIIKIDEST Florida osariigist Miamist pärit naine saatis kohalikule ajalehele järgmise kirja: „10. detsembril näpati täiturul minu poja taskust rahakott. Seal olid tema juhiload, sotsiaalkindlustuse kaart jms. ning ka 260 dollarit.

Kui ta oli turu juhatajale sellest teatanud, tuli ta koju. Õhtuhakul helistas mu pojale üks hispaania keelt kõnelev naine, kes [telefonside] operaatorit tõlgina kasutades teatas, et oli leidnud tema rahakoti.

Naine jättis oma aadressi. [—] Ta andis mu pojale täiesti puutumata rahakoti 260 dollariga.

Naine nägi, kui varas rahakoti näppas, ja tõstis selle peale kisa. Varas pillas rahakoti maha ja jooksis minema. Selleks ajaks oli mu poeg juba vaateväljalt kadunud, nii et naine võttis rahakoti koju kaasa ja helistas meile.

See naine ja tema pere on Jehoova tunnistajad. Nad järgisid ilmselt oma religioosseid õpetusi.”

Jehoova tunnistajad pole ausad mitte sellepärast, et saada kiitust inimestelt (Efeslastele 6:7). Neil on hoopis tõeline soov tuua kiitust oma taevasele Isale Jehoovale (1. Korintlastele 10:31). Nende armastus Jumala ja ligimese vastu sunnib neid kuulutama „head sõnumit” Jumala Kuningriigist (Matteuse 24:14, UM). Jumal tõotab Kuningriigi abil muuta maa kauniks paradiisiks. Siis pole maa kaunis mitte ainult väliselt, vaid ka kõlbeliselt, sest ausus jääb igaveseks püsima (Heebrealastele 13:18; 2. Peetruse 3:13).