Põhimõtte mõistmine peegeldab küpsust
HALB seltskond rikub kasulikud harjumused. Mida külvad, seda lõikad (1. Korintlastele 15:33, UM; Galaatlastele 6:7). Kumbki ütlus on kas otseses või vaimses mõttes näide fundamentaalsest tõest — põhimõttest ehk printsiibist — ja kumbki on aluseks seadustele. Seadused võivad aga vahetuda ning on tihtilugu väga spetsiifilised. Põhimõtted on seevastu laiahaardelised ning võivad kesta igavesti. Nõnda õhutab Jumala Sõna meid kus iganes võimalik mõtlema just põhimõtetest lähtudes.
”Webster’s Third New International Dictionary” ütleb põhimõtte definitsioonina, et see on ”üldine ja fundamentaalne tõde: laiaulatuslik ja fundamentaalne seadus, doktriin või eeldus, millele tuginevad või millest lähtuvad teised [seadused, doktriinid või eeldused]”. Näiteks lapsele võib kehtestada seaduse: ”Ära puutu pliiti!” Täiskasvanule piisab aga teatest: ”Pliit on kuum.” Pane tähele, et viimati mainitu on palju laiema haardega. Kuna see juhib seda, mida me teeme — kas keedame, küpsetame või keerame pliidi välja —, saab sellest mõnes mõttes põhimõte.
Elu võtmeprintsiibid on mõistagi vaimsed; need juhivad meie jumalakummardamist ja õnne. Mõned siiski ei pinguta nõutaval määral, et põhimõtete üle mõtiskleda. Kui on vaja midagi otsustada, on neil mugavam lihtsalt reeglitest juhinduda. See pole aga tark ning on vastuolus selle eeskujuga, mille jätsid Piibli aegade muistsed ustavad mehed (Roomlastele 15:4).
Jumalakartlike põhimõtetega mehed
Ebatäiuslike inimeste hulgast võib Aabelit hüüda esimeseks jumalakartlike põhimõtetega meheks. Ta oli endamisi ilmselt palju tõotatud ”seemne” üle juurelnud ning mõistnud, et lunastus pattudest nõuab vereohvrit (1. Moosese 3:15). Sellepärast tõi ta Jumalale ohvri ”oma pudulojuste esimesest soost”. Väljend ”nende rasvast” näitab, et Aabel andis Jehoovale oma parima. Aga alles kaks tuhat aastat pärast Aabeli surma sõnastas Jumal esimest korda detailsed nõuded ohvrite toomiseks. Vastupidiselt jumalakartlikule ja põhimõttekindlale Aabelile oli tema venna Kaini Jumalale toodud ohver vaid vormitäide. Tema suhtumine jättis paljuski soovida ning ohvri toomisel ilmutas miski, et oma südames ei tunnustanud ta vastavat põhimõtet (1. Moosese 4:3—5).
Noa oli samuti jumalakartlike põhimõtetega mees. Samal ajal kui Piibli jutustusest näeme, et Jumal andis talle konkreetse käsu ehitada laev, pole Piiblis kuskil kirjas, et ta pidanuks teistele kuulutama. Ent Noad hüüti ”õigusekuulutajaks” (2. Peetruse 2:5). Kuigi tõenäoliselt juhatas Jumal Noad kuulutama, ajendasid teda kahtlematult ka teatud põhimõtted ja armastus ligimese vastu. Kuna me elame samasugusel ajal kui Noa, siis järgigem tema suurepärast suhtumist ja eeskuju.
Erinevalt oma aja vaimulikest õpetas Jeesus inimesi mõtlema põhimõtetest lähtuvalt. Hea näide on tema mäejutlus. Selle kokkuvõtlik tähendus ongi see, et tuleb tugineda põhimõtetele (Matteuse 5—7 peatükk). Jeesus õpetas nõnda, sest ta tõepoolest tundis Jumalat just nagu Aabel ja Noa enne teda. Juba noorena austas ta fundamentaalset tõde: ”Inimene ei ela üksipäinis leivast, vaid .. kõigest, mis lähtub Jehoova suust” (5. Moosese 8:3; Luuka 2:41—47). Tõesti, võtmeteguriks, kuidas olla jumalakartlike põhimõtetega inimene, on see, et me tõepoolest tunneksime Jehoovat, seda, mis talle meeldib ja mis ei meeldi, ning tema eesmärke. Kui need põhitõed Jumalast juhivad meie elu, siis saavad neist selle tulemusena meie elu printsiibid (Jeremija 22:16; Heebrealastele 4:12).
Põhimõtted ja süda
Seadusele on võimalik ka tõrksalt kuuletuda, vahest kartusest sõnakuulmatuse eest karistada saada. Ent põhimõtte tunnustamine välistab sellise suhtumise, sest põhimõtetest juhindumine seisnebki nende südamest järgimises. Vaatleme näiteks Joosepit, kes nagu Aabel ja Noa elas enne Moosese seaduselepingu kehtestamist. Kui Pootifari naine teda võrgutada püüdis, vastas Joosep: ”Kuidas tohiksin .. teha seda suurt kurja ja pattu oma Jumala vastu?” Tõepoolest, Joosep teadis põhimõtet, et mees ja naine on ”üks liha” (1. Moosese 2:24; 39:9).
Tänapäeval ei tunnista maailm õiglasi põhimõtteid. See toitub nagu õgard vägivallast ja ebamoraalsusest. Oht on selles, et ka kristlane võib olla ahvatletud näkitsema, ehkki küll salaja, sedasama rämpstoitu: filme, videoid või raamatuid. Kui kiiduväärt on siis see, kui me Joosepi sarnaselt halvast põhimõtteliselt keeldume, pidades meeles, et Jumal päästab tulevases ”suures viletsuses” vaid need, kes on talle lojaalsed (Matteuse 24:21). Tõepoolest, kõige tähtsam pole mitte see, kuidas me toimime avalikkuse ees, vaid see, kuidas me toimime üksinda olles, sest see ilmutab, missugused me tegelikult sisemiselt oleme (Laul 11:4; Õpetussõnad 15:3).
Järelikult, kui juhindume Piibli põhimõtetest, siis me ei otsi võimalikke teid Jumala seadustest kõrvalehiilimiseks; ka ei püüa me katsetada sellega, kui kaugele võime minna, ilma et me tegelikult veel mõnda kindlat seadust murraks. Selline mõtlemine on ennasthävitav; sellel on valusad tagajärjed.
Vaata seaduse taha
Loomulikult mängivad seadused kristlaste elus tähtsat rolli. Need on nagu meid kaitsvad valvurid ning nende aluseks on paljud tähtsad põhimõtted. Kui me ei mõista neid põhimõtteid, siis võib meie armastus nendest lähtuvate seaduste vastu jaheneda. Nii juhtus ka muistse Iisraeli rahvaga.
Jumal andis Iisraelile kümme käsku, millest esimeses öeldi, et ei tohi kummardada ühtegi muud jumalat kui Jehoovat. Fundamentaalne tõde, millele see seadus põhineb, on see, et Jehoova lõi kõik asjad (2. Moosese 20:3—5). Ent kas rahvas elas selle põhimõtte järgi? Jehoova vastas sellele: ”[Iisraellased] ütlevad puule: ”Sina oled mu isa!” ja kivile: ”Sina oled mind sünnitanud!” sest nad on pööranud mu [Jehoova] poole kuklataguse, aga mitte näo!” (Jeremija 2:27). Milline kalkus ja põhimõttelage narrus! Kui palju meelehärmi see küll Jehoova südamele tõi! (Laul 78:40, 41; Jesaja 63:9, 10.)
Kristlastel on samuti Jumala seadused. Näiteks peavad nad vältima ebajumalakummardamist, seksuaalset kõlvatust ja vere väärtarvitamist (Apostlite teod 15:28, 29). Nendele seadustele mõeldes võime näha nende aluseks olevaid põhimõtteid: Jumal väärib meie täielikku andumust; me peame olema oma kaasale ustavad; Jehoova on meie Eluandja (1. Moosese 2:24; 2. Moosese 20:5; Laul 36:10). Kui me mõistame ja ka hindame kõrgelt neid põhimõtteid, mis on nende juhtnööride taga, siis näeme, et need on antud meie endi heaoluks (Jesaja 48:17). Meile pole Jumala ”käsud .. rasked” (1. Johannese 5:3).
Samal ajal kui iisraellased muiste ei täitnud Jumala seadusi, langesid Jeesuse-aegsed kirjatundjad ehk ”seaduse doktorid” teise äärmusse. Nad lõid mägede kaupa reegleid ja traditsioone, mis olid tõkkeks puhtale kummardamisele ning lämmatasid jumalakartlikke põhimõtteid (Matteuse 23:2, The New English Bible). Inimesed olid ebaõnnestumiste, lootusetuse ja silmakirjalikkuse meelevallas (Matteuse 15:3—9). Paljud inimeste tehtud seadused olid ebainimlikud. Enne kuivanud käega mehe terveks tegemist päris Jeesus kohalviibivatelt variseridelt: ”Kas tohib hingamispäeval teha head?” Kuna nende vaikimine tähendas eitust, oli Jeesus ”kurb nende südamekanguse pärast” (Markuse 3:1—6). Variserid läinuks küll hingamispäeval appi hädas olevale või vigastatud koduloomale (rahalistel kaalutlustel), kuid mitte ealeski mõnele mehele või naisele — kui see polnuks just elu ja surma küsimus. Tõepoolest, nad olid niivõrd inimseaduste ja nende vormiliste pisiasjade küüsis, et just nagu maali peal sibavad sipelgad, ei suutnud nad näha tervet pilti — Jumala põhimõtteid (Matteuse 23:23, 24).
Ka siirasüdamelised noored saavad tuua austust Jehoovale, kui nad hindavad Piibli põhimõtteid. Kolmeteistkümneaastase Rebecca õpetaja küsis klassis, kas keegi võimaluse korral mängiks hasartmänge. Enamik õpilasi ütles, et ei mängiks. Ent kui õpetaja mainis erinevaid olukordi, tunnistasid kõik peale Rebecca, et nad ikkagi ühel või teisel moel teeksid seda. Õpetaja küsis Rebeccalt, kas too ostaks hästi odava loteriipileti mõnel õilsal ajendil. Rebecca vastas, et seda ta ei teeks ning põhjendas Pühakirja alusel, miks see oleks ikkagi hasartmäng. Seepeale ütles tema õpetaja kogu klassile: ”Minu arust on Rebecca siin ainus, kellel on tõesti ”põhimõtted” selle sõna õiges tähenduses.” Tõepoolest, Rebecca võinuks lihtsalt vastata: ”See on vastuolus minu religiooniga”, ent ta mõtles kaugemale; ta vastas, miks hasartmängud on valed ja miks ta nendes ei osale.
Sellised eeskujud nagu Aabel, Noa, Joosep ja Jeesus näitavad meile, kui kasulik on meil kasutada Jumalat kummardades oma ”mõtlemisvõimet” ja ”juurdlemisvõimet” (Õpetussõnad 2:11; Roomlastele 12:1; UM). Kristlikud kogudusevanemad teevad hästi, kui jäljendavad Jeesust, ’hoides neile hoida antud Jumala karja’ (1. Peetruse 5:2). Nagu Jeesus seda kujukalt näitas, saavad just jumalakartlike põhimõtete armastajad Jehoova suveräänsuse all õnnelikult elada (Jesaja 65:14).