Kas sa suhtud jumalakartlikult alkohoolsetesse jookidesse?

UMBES 20 aastat tagasi kaevasid arheoloogid Iraanis Urmia linna lähedalt välja vana mudatellistest hoone. Nad leidsid sellest keraamilise nõu, mis on teadlaste väidete kohaselt tuhandeid aastaid vana — pärit väga varajase inimasustuse rajamise ajast. Hiljuti kasutati selle nõu analüüsimiseks kõige moodsamat tehnoloogiat. Oma üllatuseks leidsid teadlased sellest vanimaid keemilisi tõendeid veini valmistamise kohta.

Ka Piibel näitab selgelt, et juba iidsetest aegadest alates on inimesed tarvitanud veini, õlut ja muid alkohoolseid jooke (1. Moosese 27:25; Koguja 9:7; Nahum 1:10; NW). Nagu muudegi toiduainete puhul, annab Jehoova meile kui üksikisikutele valikuvõimaluse: kas juua alkohoolseid jooke või mitte. Jeesus jõi toidu kõrvale sageli veini. Ristija Johannes hoidus alkoholist (Matteuse 11:18, 19).

Piibel keelab liigjoomise. Purjusolek on patt Jumala vastu (1. Korintlastele 6:9—11). Kooskõlas sellega ei luba Jehoova tunnistajad kristlikku kogudusse jääda kellelgi, kes muutub kahetsematuks joodikuks. Need koguduseliikmed, kes otsustavad alkohoolseid jooke juua, peavad seda mõõdukalt tegema (Tiitusele 2:2, 3, UT).

Jumalakartmatu suhtumine

Tänapäeval ei suhtu paljud inimesed alkohoolsetesse jookidesse jumalakartlikult. Pole raske märgata, et Saatan õhutab selle iidse toote kuritarvitamisele. Näiteks mõningatel Vaikse ookeani lõunapoolsetel saartel on tavaline, et mehed tulevad kokku selleks, et juua suurel hulgal kodus kääritatud jooki. Need olengud võivad kesta mitmeid tunde ja neid peetakse sageli — paljud mehed naudivad seda tegevust iga päev. Mõned peavad seda lihtsalt kultuuri juurde kuuluvaks. Mõnikord juuakse kohaliku kodusvalmistatud joogi asemel, või sellele lisaks, õlut ja viina. Sageli jäädakse sellest purju.

Ühel teisel Vaikse ookeani saarel peaaegu ei juhtugi seda, et mehed tarvitaksid alkoholi mõõdukalt. On lausa reegel, et kui nad joovad, siis üldiselt selleks, et purju jääda. Tavaliselt saab palgapäeval kokku kamp mehi, kes ostavad mitu kasti õlut — igas kastis on 24 pudelit. Nad ei lõpeta joomist enne, kui õlu on otsas. Seetõttu on väga tavaline, et avalikes kohtades viibivad purjus inimesed.

Aafrika maades on traditsiooniks juua kääritatud jooke, nagu näiteks palmivein ja muud kohalikud pruulitud joogid. Mõnes paikkonnas nõuab traditsioon, et külalistele tuleb alkoholi pakkuda. Külalislahke võõrustaja pakub seda tavapäraselt rohkem, kui tema külaline jõuab ära juua. Ühes paikkonnas on tavaks panna iga külalise ette 12 pudelit õlut.

Paljud Jaapani kompaniid organiseerivad oma töötajatele bussimatku. Kaasa võetakse suures koguses alkohoolseid jooke, kusjuures purjusolekut ei taunita. Mõned neist kompanii-väljasõitudest kestavad kaks või kolm päeva. Ajakirja „Asiaweek” sõnul on Jaapanis „alates riisi kasvatavast talumehest kuni rikka poliitikuni mehelikkuse mõõdupuuks peetud traditsiooniliselt seda, kui palju vägijooki ta suudab ära juua”. Samasuguseid suundumusi võib täheldada ka teistes Aasia maades. „Asiaweek” ütleb, et „Lõuna-Koreas juuakse nüüd inimese kohta rohkem piiritusjooke kui kusagil mujal maailmas”.

Pummeldamine on muutunud tavaliseks tegevuseks Ühendriikide kõrgkoolides. Ajakirja „The Journal of the American Medical Association” väitel „ei arva enamik pummeldajaid, et neil on alkoholiga probleeme”.a See ei peaks meid üllatama, sest paljudes maades propageerib meedia joomist kui seiklusrikast, moodsat ja arukat tegevust. Sageli on see propaganda suunatud eelkõige noortele.

Suurbritannias on õlle tarbimine 20 aastaga kahekordistunud ja kangete alkohoolsete jookide joomine on kolmekordistunud. Jooma hakatakse üha nooremalt ja naisi, kes joovad, on rohkem kui kunagi varem. Sarnaseid arengusuundi võib märgata ka Ida-Euroopa ja Ladina-Ameerika maades. Seda kinnitab see, et alkoholismi kasvuga samas tempos sagenevad alkoholist põhjustatud liiklusõnnetused. On ilmselge, et üle kogu maailma kasvab alkoholi kuritarvitamine.

Kui palju on liiga palju?

Piibel suhtub alkohoolsetesse jookidesse tasakaalukalt. Ühest küljest ütleb Pühakiri, et vein on Jehoova Jumala and, mis „rõõmustab inimese südant” (Laul 104:1, 15). Teisest küljest aga, kuna Piibel mõistab hukka liialdamise, siis kasutatakse seal väljendeid „rohke joomine”, „veiniga liialdamised, prassimised, joomavõistlused”, ’liialt viina võtma’ ja „rohke veini orjus” (Luuka 21:34; 1. Peetruse 4:3; NW; 1. Timoteosele 3:8, UT; Tiitusele 2:3, NW). Aga kui palju on „rohkelt veini”? Kuidas oskab kristlane otsustada, milline on jumalakartlik suhtumine alkohoolsetesse jookidesse?

Joobeseisundit ei ole raske ära tunda. Selle tagajärgi kirjeldatakse Piiblis järgmiste sõnadega: „Kellel on häda? Kellel on halb? Kellel on tüli? Kellel on kaebus? Kellel on haavad põhjuseta? Kellel on tuhmid silmad? Neil, kes viibivad viina juures, kes lähevad maitsma segatud viina! [—] Su silmad näevad siis imelikke asju ja su süda räägib pöörasusi!” (Õpetussõnad 23:29—33).

Liigse alkoholitarbimise tagajärjeks võib olla meelesegadus, hallutsinatsioonid, teadvusetus ning muud mõistuse ja keha häired. Alkoholi mõju all võib inimene kaotada kontrolli oma käitumise üle ja teha halba nii endale kui teistele. On hästi teada, et joodikud käituvad naeruväärselt, agressiivselt või ebamoraalselt.

Kui juua ennast purju, nii et sellega kaasnevad eelmainitud tagajärjed, siis on see kindlasti liigjoomine. Kuid inimene võib olla mõõdutundetu ka ilma, et tema puhul avalduksid kõik need tüüpilised joobeseisundi tunnusmärgid. Seetõttu on sageli vaieldav, kas keegi on joonud liiga palju või mitte. Kust läheb mõõdukuse ja liialdamise vaheline piir?

Kaitse oma mõtlemisvõimet

Piibel ei sea piire sellega, et määrab kindlaks, mitu promilli tohib veres alkoholi olla, ega mingi muu meetodiga. Iga inimene talub alkoholi eri määral. Kuid Piibli põhimõtted käivad kõigi kristlaste kohta ja võivad aidata arendada jumalakartlikku suhtumist alkohoolsetesse jookidesse.

Jeesus ütles, et esimene käsk on ’armastada Issandat, oma Jumalat, kõigest oma südamest ja kõigest oma hingest ja kõigest oma meelest’ (Matteuse 22:37, 38). Alkohol mõjutab otseselt meelt, seega takistab alkoholiga liialdamine sul kuuletuda sellele suurimale käsule. See võib tõsiselt häirida head otsustusvõimet, probleemide lahendamise võimet, enesevalitsemist ja muid tähtsaid ajutalitlusi. Pühakiri manitseb meid: „Säilita arukus ja otsustusvõime, siis on need su hingele eluks ja kaela ümber kaunistuseks!” (Õpetussõnad 3:21, 22).

Apostel Paulus esitab kristlastele tungiva palve: „Andke oma ihud elavaks pühaks ja Jumala meelepäraseks ohvriks. See olgu teie mõistlik jumalateenistus” (Roomlastele 12:1). Kas kristlane oleks „Jumalale meelepärane”, kui ta jooks alkoholi nii palju, et ta kaotab oma „mõistlikkuse”? See, kes joob mõõdutundetult, hakkab tavaliselt järjest rohkem alkoholi taluma. Ta võib arvata, et tema küll rohkest joomisest purju ei jää. Kuid väga tõenäoliselt võib tal kujunemas olla ebaterve sõltuvus alkoholist. Kas saab selline inimene anda oma keha ’elavaks pühaks ohvriks’?

Igasugune alkoholikogus, mis kahandab sinu kui kristlase „arukust ja otsustusvõimet”, on sinu jaoks liiga palju.

Mis mõjutab sinu suhtumist alkoholisse?

Kristlane peaks kindlaks tegema, kas tema seisukohta joomise suhtes ei mõjuta mitte nüüdisaegsed suundumused või traditsioonid. Mis puutub alkohoolsetesse jookidesse, siis ei soovi sa kindlasti teha oma valikut kultuuriliste suundumuste või meedia propaganda mõjul. Oma hoiaku hindamiseks küsi endalt: „Kas seda mõjutab üldsuse arvamus? Või juhindun ma joomise küsimuses Piibli põhimõtetest?”

Kuigi Jehoova tunnistajad ei ole kultuurivaenulikud, mõistavad nad, et Jehoova vihkab paljusid tavasid, mida tänapäeval üldiselt soositakse. Mõned ühiskonnad kiidavad heaks abordi, vereülekanded, homoseksualismi või polügaamia. Kuid kristlased tegutsevad kooskõlas sellega, mida Jumal neist asjadest arvab. Jah, jumalakartlik suhtumine ajendab kristlast vihkama selliseid teguviise, hoolimata sellest, kas neid ühiskonnas soositakse või mitte (Laul 97:10).

Piibel räägib „rahvaste tahtest”, mis hõlmab ka „veiniga liialdamisi” ja „joomavõistlusi”. Väljend „joomavõistlused” kannab mõtet kogunemistest, mis korraldati otsese eesmärgiga juua ära suurel hulgal alkoholi. Näib, et Piibli aegadel püüdsid mõned, kes olid uhked oma arvatava alkoholitaluvuse üle, teisi joomises üle trumbata ehk näha, kes suudab kõige rohkem juua. Apostel Peetrus nimetab sellist tegevust „kõlvatuse mülkaks”, milles kahetsenud kristlased enam ei osale (1. Peetruse 4:3, 4, NW).

Kas oleks kristlasel mõistlik võtta omaks suhtumine, et niikaua, kui ta purju ei jää, ei ole mingit tähtsust sellel, kus, millal või kui palju ta joob? Me võime küsida, kas see on jumalakartlik suhtumine? Piibel ülteb: „Kas te siis sööte või joote või midagi teete, seda tehke kõik Jumala auks!” (1. Korintlastele 10:31). Meeste hulgast, kes tulevad kokku selleks, et juua avalikus kohas ära suur hulk alkoholi, ei pruugi mitte kõik purju jääda, kuid kas toob nende käitumine Jehoovale au? Piibel manitseb: „Ärge saage selle maailma sarnaseks, vaid muutuge teiseks oma meele uuendamise teel, et te uuriksite, mis on Jumala hea ja meelepärane ja täielik tahtmine” (Roomlastele 12:2).

Ära teisi komistama pane

On huvitav, et nendes samades kultuurikeskkondades, kus sallitakse liigjoomist, kortsutatakse sageli kulmu selle peale, kui keegi, kes joob palju, väidab end teenivat Jumalat. Väikeses paikkonnas Vaikse ookeani lõunaosas ütles üks vaatleja: „Ma imetlen teie rahvast. Te kuulutate tõde. Kuid meile torkab silma probleem, et teie mehed joovad liiga palju grokki.” Väidetavalt ei jäänud need inimesed purju, kuid see polnud eriti ilmne paljudele sealsetele elanikele. Pealtnägijad võisid kergesti järeldada, et nii nagu enamik teisi mehi, kes joomingutest osa võtab, jäävad ka tunnistajad purju. Kas suudab kristlik teenija, kes võtab osa pikkadest joomingutest, säilitada hea maine ja osaleda avalikus teenistuses kõnevabadusega? (Apostlite teod 28:31, NW.)

Teadaanne ühest Euroopa riigist näitab, et mõnikord tulevad mõned vennad ja õed kuningriigisaali tugevate alkoholilõhnadega. See on teiste südametunnistuse rahutuks teinud. Piibel manitseb: „Hea on liha mitte süüa ja viina mitte juua, ja mitte teha seda, mis su vennale on komistuseks” (Roomlastele 14:21). Jumalakartlik suhtumine alkohoolsetesse jookidesse teeb küpse kristlase tundlikuks teiste inimeste südametunnistuse suhtes, isegi kui ta peaks sellepärast mõnes olukorras alkoholist loobuma.

Kristlased on ilmselgelt teistsugused

On kahetsusväärne, et see maailm on Jehoovale palju meelepaha teinud, kuritarvitades häid asju, mida ta on inimkonnale andnud, sealhulgas ka alkohoolseid jooke. Iga pühendunud kristlane peaks püüdma hoiduda valitsevatest jumalakartmatutest hoiakutest. Siis võivad inimesed näha „vahet õige ja õela vahel, selle vahel, kes teenib Jumalat, ja selle vahel, kes teda ei teeni” (Malakia 3:18).

Mis puutub alkohoolsete jookide joomisse, siis peaks „vahe” Jehoova tunnistajate ja maailma vahel ilmselge olema. Tõeliste kristlaste elu ei keerle alkohoolsete jookide joomise ümber. Nad ei katseta, kui suurt alkoholikogust nad suudavad taluda, kuna sel viisil võivad nad joobeseisundile ohtlikult lähedale jõuda; ka ei lase nad alkohoolsetel jookidel ennast nõrgestada või mingil viisil takistada kogu hingest ja selge mõistusega Jumalat teenimast.

Jehoova tunnistajad kui grupp suhtuvad alkohoolsetesse jookidesse jumalakartlikult. Kuidas suhtud sina? Igaüks meist võib loota Jehoova õnnistustele, kui ta järgib Piibli nõuannet ’hüljata jumalakartmatu elu ja maailma himud, ning elada mõistlikult ja õieti ja jumalakartlikult praegusel maailmaajastul’ (Tiitusele 2:12).

[Allmärkus]

[Kast/pilt lk 28]

Kuula oma lähedasi

See, kes joob mõõdutundetult, on sageli ise viimane, kes mõistab, et tal on alkoholiga probleeme. Sugulased, sõbrad ja kristlikud kogudusevanemad ei tohiks kõhklema jääda, kui on vaja abi anda lähedastele, kellel jääb puudu mõõdukusest. Teisest küljest aga, kui lähedased räägivad, et sinu alkoholitarvitamise harjumused teevad neile muret, on neil selleks tõenäoliselt mõjuv põhjus. Võta arvesse, mida nad ütlevad (Õpetussõnad 19:20; 27:6).