mida olid ennustanud apostlid Paulus ja Peetrus ning teised inspireeritud kirjutajad. Ennustatud „seadusetuse-inimene”, valitsev vaimulikkond, kes ennast kristlaseks tunnistas, oli juba ennast kindlustanud, nagu Diocletianuse ediktid, eriti teine, seda tunnistavad. (2. Tessalooniklastele 2:3, 4, NW; Apostlite teod 20:29, 30; 2. Peetruse 2:12) Neljandaks sajandiks olid ärataganemise kombed juba üldlevinud. Rooma sõjaväkke ei kuulunud mitte vähe neid, kes tunnistasid end kristlasteks. Kas tol ajal ei olnudki kristlasi, kes olid ustavad apostlitelt saadud „tervete sõnade eeskujule”? — 2. Timoteosele 1:13.

Eusebius nimetab mõningaid tagakiusamise ohvreid, kirjeldades üksikasjalikult isegi nende piinamist, kannatusi ja lõpuks märtrisurma. Kas kõik need märtrid surid laitmatuses vastavalt tolleks ajaks avaldatud ja kättesaadavale tõele, seda me praegu ei tea. Pole kahtlustki, et mõned olid võtnud südamesse Jeesuse hoiatusi hoiduda sektantluse, amoraalsuse ja igat liiki kompromisside eest. (Ilmutuse 2:15, 16, 20—23; 3:1—3) Ilmselt jäid mõned ellujäänud ustavad inimesed ajaloo pilgu eest varjule. (Matteuse 13:24—30) Katsed lämmatada avalikku kristlikku kummardamist olid tõepoolest nii edukad, et üks tolle aja Hispaania monument ülistab Diocletianust, et ta on ’ära kaotanud Kristuse ebausu’. Püüded kätte saada ja hävitada Pühakirja, mis oli võtmeküsimus Diocletianuse rünnakus kristluse vastu, ei suutnud täielikult minema pühkida Jumala Sõna. — 1. Peetruse 1:25.

Olnud edutu kristluse täielikus hävitamises, jätkas Kurat-Saatan, maailma valitseja, oma riukalikku tegutsemist imperaator Constantinuse kaudu, kes valitses aastatel 306 kuni 337 m.a.j. (Johannese 12:31; 16:11; Efeslastele 6:11; NW) Paganlik Constantinus ei võidelnud kristlastega. Selle asemel leidis ta olevat sobiva segada paganlikud ja kristlikud tõekspidamised uueks riigiusuks.

Milline hoiatus see meile kõigile on! Julma tagakiusamist kohates aitab meie armastus Jehoova vastu meil hoiduda mistahes ajutise füüsilise vabanemise nimel tehtud järeleandmistest. (1. Peetruse 5:9) Samuti ei luba me rahuperioodil õõnestada oma kristlikku elujõudu. (Heebrealastele 2:1; 3:12, 13) Tugev kinnihoidmine Piibli põhimõtetest aitab meil jääda lojaalseks Jehoovale, Jumalale, kes suudab oma rahva vabastada. — Laul 18:26, 49.

Lugejate küsimusi

Kuidas Jehoova tunnistajad suhtuvad varastatud asjade ostmisse?

Kristlased hoiduvad osalemast mistahes varastatud kauba või materjali teadlikus ostmises.

Varastamine on kindlasti väär. Jumala Seadus Iisraelile teatas ühemõtteliselt: „Sa ei tohi varastada!” (2. Moosese 20:15; 3. Moosese 19:11) Kui varas kätte saadi, pidi ta olenevalt olukorrast andma kahe-, nelja- või viiekordse hüvituse.

Vanadest aegadest peale on vargad püüdnud varastatud asjadest lahti saada, et nendest ruttu kasu saada ja et neid süütõendiga kinni ei püütaks. Sel eesmärgil müüvad nad varastatud asju sageli nii odavalt, et paljud ostjad ei suuda ostmisest keelduda. Sellise teguviisi kohta võis käia see, mida loeme 2. Moosese 21:37: „Kui keegi varastab härja või lamba ja tapab või müüb selle, siis ta peab andma viis härga härja vastu ja neli lammast lamba vastu.” — Meie kursiiv.

Nende seaduste rakendamist silmas pidades kirjutab