Lugejate küsimusi

Kuidas Jehoova tunnistajad suhtuvad varastatud asjade ostmisse?

Kristlased hoiduvad osalemast mistahes varastatud kauba või materjali teadlikus ostmises.

Varastamine on kindlasti väär. Jumala Seadus Iisraelile teatas ühemõtteliselt: „Sa ei tohi varastada!” (2. Moosese 20:15; 3. Moosese 19:11) Kui varas kätte saadi, pidi ta olenevalt olukorrast andma kahe-, nelja- või viiekordse hüvituse.

Vanadest aegadest peale on vargad püüdnud varastatud asjadest lahti saada, et nendest ruttu kasu saada ja et neid süütõendiga kinni ei püütaks. Sel eesmärgil müüvad nad varastatud asju sageli nii odavalt, et paljud ostjad ei suuda ostmisest keelduda. Sellise teguviisi kohta võis käia see, mida loeme 2. Moosese 21:37: „Kui keegi varastab härja või lamba ja tapab või müüb selle, siis ta peab andma viis härga härja vastu ja neli lammast lamba vastu.” — Meie kursiiv.

Nende seaduste rakendamist silmas pidades kirjutab rabi Abraham Chill: „On keelatud osta või vastu võtta varastatud vara, isegi kui seda vara varastatuks ei tunnistata. Sellepärast ei tohi kitse osta karjaselt, sest karjane müüb seda ilmselt tööandja teadmata ning kavatseb raha endale jätta.” — The Mitzvot—The Commandments and Their Rationale.

Jumala seadus tegelikult küll ei keela ’kitse ostmist karjaselt’ ainult kahtluse tõttu, et ta võib endale võtta tööandja raha, müües tegelikult varastatud kitse. Aga teisest küljest ei tohiks Jehoova sulased võtta teadlikult osa (kitse või millegi muu) müügist, kui tundub olevat ilmne, et see ei ole müüja oma, või kui see võib olla varastatud. Jumala seadus näitab, et Ta tunnistab isiklikku omandit, aga varas võtab omanikult tema omandi ära. Inimene, kes ostab midagi, mille kohta on teada, et see on varastatud, ei tarvitse ise olla varas, kuid tema ost kahandab tõenäosust, et omanik saab kunagi oma omandi tagasi. — Õpetussõnad 16:19; võrdle 1. Tessalooniklastele 4:6.

Me kõik mõistame, et ostjad — olgu nad siis koduperenaised või mõne ettevõtte varustajad — püüavad leida kaupa parima võimaliku hinnaga. Kogu maailma naised otsivad odavaid väljamüüke, püüavad viivitada ostuga hooajani, mil hinnad alanevad, või ostavad hulgiladudest või kauplustest, kus hinnalisand on väike ning hinnad seega soodsamad. (Õpetussõnad 31:14) Kuid sellisel huvil soodsate ostude vastu peavad olema moraalsed piirid. Nehemja päevil keeldusid lojaalsed inimesed ostmast hingamispäeval, kuigi nad oleksid neil päevil saanud teha soodsaid oste. (Nehemja 10:32; võrdle Aamos 8:4—6.) Samuti on lugu kristlastega. Varguse põlgamine aitab neil valitseda kiusatust osta odavaid asju, mis on ilmselt varastatud.

Võib olla üldiselt teada, et teatud müüjad kauplevad varastatud asjadega. Ja saladuslikult mainitud hind võib olla nii ebatavaline, et iga normaalne inimene võib järeldada, et kaup on ilmselt omastatud seadusevastaselt. Sellist arukust võib nõuda isegi riigi seadus. Üks õigusteadusalane väljaanne kommenteerib:

„Süüdistatava teadlikkuse tuvastamiseks pole tingimata vajalik, et ta teaks, kellelt või kelle poolt omandus varastati või kus või millal see varastati või olukordi, milles see varastati, vaid piisab sellest, et ta teab, et see on varastatud. . . . Mõned kohtud arvavad, et süüdistatava teadlikkuse olemasolu võib järeldada faktist, et kaebealune sai omandi sellistes olukordades, mis veenaksid hariliku intelligentsi ja ettevaatusega inimest, et see on varastatud.”

See lisab kristlasele selge põhjenduse hoiduda ostmast varastatud asju. Nende ostmine võib teha ta seaduserikkujaks. Paljudel inimestel ei ole seadust rikkudes kõhklusi, kui nad arvavad, et pääsevad karistamatult. See ei pea paika kristlaste kohta, kes tahavad ’olla allaheitlikud valitsemas olevaile ülemustele’. Seadusetäitmine kaitseb neid süüdistustest kurjategijatena ja aitab kaasa hea südametunnistuse saamisele Jehoova ees. — Roomlastele 13:1, 4, 5.

Jumala sõber Aabraham andis südametunnistuse asjus hea eeskuju. Neli idapoolset valitsejat vallutasid tema päevil nende kuningate maa, kus Lott elas, ja viisid sõjalise varguse näol ära palju väärtuslikke asju. Aabraham ajas vaenlasi taga, võitis nad ja tõi varastatud asjad tagasi. Soodoma kuningas ütles Aabrahamile: „Varandus võta enesele” tasuks. Selle asemel andis Aabraham asjad tagasi nende õigele omanikule, öeldes: „Ma ei võta . . . kõigest sellest, mis sinu oma on, et sa ei saaks öelda: mina olen Aabrami rikkaks teinud!” — 1. Moosese 14:1—24.

Kristlased ei ole huvitatud ühestki rahalisest kasust, mida võib saada varastatud kauba abil. Jeremija kirjutas: „Nagu põldpüü, kes haub, mida ta ei ole munenud, on see, kes kogub rikkust ülekohtuselt.” (Jeremija 17:11) Niisiis, lisaks tarkuse ilmutamisele mitte rikkudes keisri seadusi varastatud omandi kohta, soovivad kristlased toetada Jumala õigust, keeldudes mistahes viisil sidumast end varastamise ülekohtuga. Taavet kirjutas hästi: „Õige inimese natuke on parem kui paljude õelate suur varandus!” — Laul 37:16.