Jehoova, erapooletu „kõige maailma kohtumõistja”
„Isa . . . mõistab erapooletult kohut vastavalt igaühe tööle.” — 1. PEETRUSE 1:17, NW.
1, 2. a) Miks me peaksime olema täis aukartust ja lohutatud mõttest, et Jehoova on suur Kohtumõistja? b) Millist osa etendavad Jehoova maised sulased tema kohtuasjas rahvaste vastu?
JEHOOVA on suur „kõige maailma kohtumõistja”. (1. Moosese 18:25) Kuna ta on universumi Kõikväeline Jumal, on tal täielik õigus oma loodute üle kohut mõista. See on üheaegselt aukartustsisendav ja lohutav mõte. Mooses väljendas liigutaval moel seda näilist paradoksi, kui ta ütles: „Jehoova, teie Jumal, on jumalate Jumal ja isandate Isand, suur, vägev ja kardetav Jumal, kes ei vaata isiku peale ega võta vastu meelehead, kes teeb õigust vaeselelapsele ja lesknaisele ja kes armastab võõrast, andes temale leiba ja riiet.” — 5. Moosese 10:17, 18.
2 Milline hämmastav tasakaal! Suur, vägev, aukartustsisendav Jumal, kes on siiski erapooletu ja kaitseb armastavalt orbude, leskede ja võõramaalaste huve. Kes võiks soovida armastavamat Kohtunikku, kui seda on Jehoova? Kujutades end sellena, kellel on kohtuasi Saatana maailma rahvaste vastu, kutsub Jehoova oma maapealseid sulaseid üles olema tema tunnistajad. (Jesaja 34:8; 43:9—12) Tema ei sõltu nende tunnistustest, et nii tema jumalikku positsiooni kui ka seaduspärast suveräänsust tõestada. Kuid ta annab oma tunnistajatele silmapaistva eesõiguse tunnistada kogu inimkonna ees, et nad tunnustavad tema ülemvõimu. Tema tunnistajad alluvad ise tema õiglasele suveräänsusele ja ajendavad oma avaliku teenimise kaudu ka teisi seadma end Kõikväelise Kohtuniku võimu alla.
Jehoova kohtumõistmisviis
3. Mida võiks öelda kokkuvõtteks Jehoova kohtumõistmisviisi kohta ja kuidas näidati seda Aadama ja Eeva puhul?
3 Inimkonna varase ajaloo jooksul mõistis Jehoova isiklikult kohut teatud seaduserikkujate üle. Näited sellest, kuidas tema käsitles õiguslikke asju, seavad eeskuju neile tema sulastele, kellel hiljem on kohustus juhatada tema rahva seas õiguslikke arutlusi. (Laul 77:12, 13) Tema kohtumõistmisviisi kohta võiks kokkuvõttes öelda: vankumatus, kus vajalik, halastus, kus võimalik. Aadama ja Eeva puhul, kui täiuslikud inimolevused tahtlikult vastu hakkasid, ei väärinud nad mingit halastust. Seepärast mõistis Jehoova nad surma. Kuid tema halastus tuli esile seoses nende järeltulijatega. Jehoova lükkas surmaotsuse täideviimise edasi, võimaldades seega Aadamal ja Eeval lapsi saada. Ta andis armastavalt nende järeltulijaile vabanemislootuse patu ja surma orjusest. — 1. Moosese 3:15; Roomlastele 8:20, 21.
4. Kuidas tegeles Jehoova Kainiga ja miks väärib see juhtum erilist huvi?
4 Erilist huvi pakub see, kuidas Jehoova tegeles Kainiga, sest see on esimene kirjapandud juhtum, mis hõlmab üht Aadama ja Eeva ebatäiuslikku järeltulijat, kes on ’patu alla müüdud’. (Roomlastele 7:14) Kas Jehoova arvestas sellega ja tegeles Kainiga teistmoodi, kui Ta oli tegelnud tema vanematega? Kas võib see juhtum anda õppetunni tänapäeva kristlikele ülevaatajatele? Vaadelgem seda. Kui Jehoova oli märganud Kaini väära reageeringut, kui ta ohver soodsat vastuvõttu ei leidnud, hoiatas Jehoova armastavalt teda varitseva ohu eest. Vanasõna nendib: „Parem karta kui kahetseda.” Jehoova läks nii kaugele kui võimalik, hoiatades Kaini, et ta ei lubaks patusel kalduvusel enda üle võimust võtta. Ta püüdis Kainil aidata ’head teha’. (1. Moosese 4:5—7) See oli esimene kord, mil Jehoova kutsus patust inimest üles kahetsema. Pärast seda, kui Kain ei ilmutanud kahetsevat hoiakut ja sooritas roima, mõistis Jehoova ta pagendusse, pehmendades seda teatud määral, sest Ta keelas teistel inimestel teda tappa. — 1. Moosese 4:8—15.
5, 6. a) Kuidas toimis Jehoova enneveeuputusaegse sugupõlvega? b) Mida tegi Jehoova enne kohtuotsuse täideviimist Soodoma ja Gomorra elanike üle?
5 Enne Veeuputust, kui ’Jehoova nägi, et inimese kurjus maa peal oli suur, siis ta süda valutas’. (1. Moosese 6:5, 6) Ta „kahetses” selles mõttes, et tal oli kahju, et enamik enneveeuputusaegsest sugupõlvest oli oma vaba tahet valesti tarvitanud ja ta pidi nende üle kohtuotsuse täide viima. Ometi andis ta neile kohase hoiatuse, kasutades paljude aastate jooksul Noad kui „õiglusekuulutajat”. Pärast seda polnud Jehooval mingit põhjust ’hoiduda karistamast seda jumalatute inimeste maailma’. — 2. Peetruse 2:5, NW.
6 Samamoodi oli Jehoova kohustatud käsitlema seaduslikku kohtuasja Soodoma ja Gomorra rikutud elanike vastu. Kuid pane tähele, kuidas ta toimis. Ta oli kuulnud, kuigi vaid õiglase Loti palvete läbi, „hädakisa” seoses nende inimeste šokeeriva käitumisega. (1. Moosese 18:20; 2. Peetruse 2:7, 8) Kuid enne tegutsemist ta ’läks alla’, et oma inglite läbi tõsiasjadele kinnitust leida. (1. Moosese 18:21, 22; 19:1) Ta võttis ka aega, et kinnitada Aabrahamile, et ta ei tegutse ebaõiglaselt. — 1. Moosese 18:23—32.
7. Milliseid õppetunde võivad Jehoova kohtumõistmisviisi näidetest saada vanemad, kes teenivad õiguskomiteedes?
7 Mida vanemad nendest näidetest tänapäeval õppida võivad? Aadama ja Eeva puhul ilmutas Jehoova armastust nende vastu ja arvestas nendega, kes, kuigi süüdlastega seotud, polnud antud juhtumil teeninud hukkamõistu. Ta ilmutas Aadama ja Eeva järeltulijate vastu halastust. Kaini juhtumil nägi Jehoova ette, millises ohus Kain oli, ja veenvalt ning lahkelt vestles temaga asja üle, püüdes hoida ära patu sooritamist. Isegi Kaini pagendades arvestas Jehoova temaga. Lisaks viis Jehoova kohtuotsuse täide enneveeuputusaegse sugupõlve üle alles pärast seda, kui ta oli ilmutanud rohkesti kannatlikku vastupidavust. Vaatamata kangekaelsele kurjusele, Jehoova „süda valutas”. Tal oli kahju, et inimesed mässasid tema õiglase valitsuse vastu ja et ta oli kohustatud nende üle ebasoodsa kohtuotsuse langetama. (1. Moosese 6:6; võrdle Hesekiel 18:31; 2. Peetruse 3:9.) Soodoma ja Gomorra juhtumil tegutses Jehoova alles pärast tõsiasjadele kinnituse leidmist. Milline suurepärane eeskuju neile, kel tuleb tänapäeval kohtuasju käsitleda!
Inimkohtumõistjad patriarhide aegadel
8. Millised Jehoova põhilised seadused olid tuntud patriarhide aegadel?
8 Kuigi tol ajal ilmselt polnud mingit kirjapandud seadustekogu, oli patriarhaalne ühiskond Jehoova põhiliste seadustega tuttav ja ta sulastel lasus kohustus neid järgida. (Võrdle 1. Moosese 26:5.) Eedeni draama oli näidanud Jehoova suveräänsusele kuuletumise ja allumise vajadust. Kaini juhtum ilmutas Jehoova hukkamõistu mõrva suhtes. Vahetult pärast Veeuputust andis Jumal inimkonnale seadused, mis puudutasid elu pühadust, mõrva, surmanuhtlust ja vere söömist. (1. Moosese 9:3—6) Jehoova mõistis rangelt hukka abielurikkumise Gaza lähedal toimunud vahejuhtumi ajal, mis hõlmas Aabrahami, Saarat ja Gerari kuningat Abimelekit. — 1. Moosese 20:1—7.
9, 10. Millistest näidetest on näha, et patriarhaalses ühiskonnas oli olemas kohtumõistmissüsteem?
9 Noil päevil tegutsesid perekonnapead kui kohtumõistjad ja käsitlesid õiguslikke probleeme. Seoses Aabrahamiga teatas Jehoova: „Ma tean temast, et ta käsib oma poegi ja järeltulevat sugu hoida Jehoova teed ning teha, mis õige ja kohus.” (1. Moosese 18:19) Aabraham ilmutas omakasupüüdmatust ja mõistmist, kui ta lahendas tema enda ja Loti karjaste vahelist riiuasja. (1. Moosese 13:7—11) Tegutsedes kui patriarhaalne pea ja kohtumõistja, mõistis Juuda oma minia Taamari surma kividega surnuksviskamise ja põletamise läbi, uskudes, et too oli abielurikkuja. (1. Moosese 38:11, 24; võrdle Joosua 7:25.) Ent kui ta kõik tõsiasjad teada sai, kuulutas ta Taamari õiglasemaks kui iseenda. (1. Moosese 38:25, 26) Kui tähtis on kõigi tõsiasjade teadasaamine enne õigusliku otsuse langetamist!
10 Hiiobi raamat viitab kohtumõistmissüsteemile ja näitab, kui ihaldusväärne on erapooletu kohtumõistmine. (Iiob 13:8, 10; 31:11; 32:21) Hiiob ise meenutab möödunud aegu, mil ta oli lugupeetud kohtumõistja, kes istus linna väravas ja mõistis õigust ning kaitses lese ja vaeslapse kohtuasja. (Iiob 29:7—16) Seega on olemas tõendid, et patriarhaalses ühiskonnas tegutsesid Aabrahami järeltulijate hulgas kohtumõistjatena „vanemad” juba enne Egiptusest väljaminekut ja Iisraeli rahvale Jumala poolt antud seaduslikku konstitutsiooni. (2. Moosese 3:16, 18) Tegelikult esitas Mooses Seaduselepingu tingimused Iisraeli „vanematele”, kes esindasid rahvast. — 2. Moosese 19:3—7.
Iisraeli kohtumõistmissüsteem
11, 12. Mis eristas vastavalt kahe piibliõpetlase teatele Iisraeli kohtumõistmissüsteemi teiste rahvaste kohtumõistmissüsteemidest?
11 Iisraeli õigusemõistmine erines suurel määral õigusmenetlustest, millest pidasid kinni ümbritsevad rahvad. Tsiviil- ja kriminaalseaduse vahel ei tehtud mingit vahet. Mõlemad olid läbi põimunud moraali- ja religiooniseadustega. Süütegu ligimese vastu oli süütegu Jehoova vastu. André Chouraqui kirjutab oma raamatus The People and the Faith of the Bible: „Heebrealaste juriidiline traditsioon erineb naabrite omast mitte ainult üleastumiste ja karistuste defineerimise poolest, vaid ka tegeliku seaduste vaimu poolest. . . . Toora [Seadus] pole eristatav igapäevaelust; see valitseb igapäevaelu olemuse ja sisu üle, jagades kas õnnistust või needust. . . . Iisraelis . . . on peaaegu võimatu eristada linna juriidilist tegevust. See oli peidus elu ühtsuses, mis oli täielikult orienteeritud elava Jumala tahte täitmisele.”
12 See ainulaadne olukord seadis Iisraeli õigusemõistmise palju kõrgemale tema kaasaegsete rahvaste omast. Piibliõpetlane Roland de Vaux kirjutab: „Iisraeli seadus erineb, vaatamata kõigile sarnasustele vormis ja sisus, radikaalselt Idamaade ’lepingute’ klauslitest ja nende ’koodeksite’ punktidest. See on religiooniseadus. . . . Mitte ühtki Idamaade koodeksit ei saa võrrelda Iisraeli seadusega, mis peab kogu oma tervikus autoriks Jumalat. Kui see sisaldab ja tihti ühendab eetilisi ja rituaalseid ettekirjutusi, on see nõnda seetõttu, et see hõlmab kogu Jumala Lepingu tegevusvälja, ja seetõttu, et antud Leping valitses inimestevahelisi, samuti inimeste ja Jumala vahelisi suhteid.” Pole ime, et Mooses küsis: „Kas on teist suurt rahvast, kellel on nii õiglased seadlused ja seadused, nagu kogu see käsuõpetus, mille ma täna panen teie ette?” — 5. Moosese 4:8.
Iisraeli kohtumõistjad
13. Mis suhtes oli Mooses hea eeskuju tänapäeva vanematele?
13 Pidades silmas taolist kõrgetasemelist kohtusüsteemi, siis milliseid mehi oli vaja kohtumõistjateks? Kõige esimese Iisraelis ametisse määratud kohtumõistja kohta teatab Piibel: „Mees, Mooses, oli väga alandlik, alandlikum kõigist inimestest maa peal.” (4. Moosese 12:3) Ta polnud üleliia enesekindel. (2. Moosese 4:10) Kuigi tal oli kohustus rahva üle kohut mõista, sai ta aeg-ajalt nende eestkostjaks Jehoova ees, anudes Jehoovalt neile andestust ning pakkudes end isegi nende eest ohvriks. (2. Moosese 32:11, 30—32) Ta tõdes poeetiliselt: „Mu õpetus voolaku vihmana, mu kõne nõrgugu kastena, nagu haljusele vihmasagar ja rohule vihmatilgad!” (5. Moosese 32:2) Olles kaugel inimeste üle kohtumõistmisest iseenda tarkusele toetudes, teatas ta: „Kui neil on mingi asi, siis nad tulevad minu juurde ja mina mõistan kohut nende vahel ning teen teatavaks Jumala seadused ja tema käsuõpetuse.” (2. Moosese 18:16; meie kursiiv.) Kui oli kahtlusi, esitas ta asja Jehoovale. (4. Moosese 9:6—8; 15:32—36; 27:1—11) Mooses oli hea eeskuju vanematele, kes tänapäeval ’hoiavad karjastena Jumala karja’ ja langetavad kohtuotsuseid. (Apostlite teod 20:28) Osutugu nende suhted oma vendadega samamoodi ’vihmasagaraks haljusele’.
14. Millised olid vaimsed kõlblikkuse nõuded meestele, keda Mooses Iisraelis kohtumõistjatena ametisse määras?
14 Aja möödudes ei suutnud Mooses ise kanda rahva kohtuasjade käsitlemise koormat. (2. Moosese 18:13, 18) Ta võttis vastu oma äia nõuande korraldada abi. Millised mehed tookord valiti? Me loeme: „Sina vali kogu rahvast tublisid mehi, kes kardavad Jumalat, ustavaid mehi, kes vihkavad ahnust . . . Ja Mooses valis tublisid mehi kogu Iisraelist ning pani nad juhtideks rahvale, pealikuiks iga tuhande, saja, viiekümne ja kümne üle. Ja need mõistsid rahvale kohut igal ajal; raskemad asjad nad tõid Moosese ette, aga kõik väikesed asjad nad otsustasid ise.” — 2. Moosese 18:21—26.
15. Millised olid kõlblikkuse nõuded nendele, kes Iisraelis kohtumõistjatena teenisid?
15 Võib näha, et iga polnud ainus kriteerium meeste valimiseks, kes kohtumõistjatena tegutseksid. Mooses teatas: „Tooge endile suguharude kaupa tarku ja mõistlikke ning tuntud [„kogenud”, NW] mehi, et saaksin nad panna teile peameesteks.” (5. Moosese 1:13) Mooses oli täielikult tuttav sellega, mida noor Elihu oli aastaid tagasi teatanud: „Ei ole eakad mitte alati targemad ega mõista üksnes vanad, mis on õige!” (Iiob 32:9) Kindlasti pidid need määratud mehed olema „kogenud mehed”. Kuid eelkõige pidid nad olema võimekad, jumalakartlikud, usaldusväärsed mehed, kes vihkasid ebaõiget kasu ning kes olid targad ja mõistlikud. Seetõttu paistab olevat ilmne, et Joosua 23:2 ja 24:1 mainitud „peamehed” ja „kohtumõistjad” ei erinenud samades salmides mainitud „vanematest”, vaid olid nende hulgast valitud. — Vaata Insight on the Scriptures, 2. köide, lehekülg 549.
Õigusemõistmine
16. Mida peaksime tänapäeval tähele panema seoses juhtnööridega, mida Mooses värskelt ametisse määratud kohtumõistjatele jagas?
16 Seoses ametisse määratud kohtumõistjatele antud juhtnööridega ütles Mooses: „Ma käskisin tol korral teie kohtumõistjaid, öeldes: kuulake järele oma vendade vahel ja mõistke neile õigust venna ja venna vahel, või tema ja võõra vahel, kes ta juures on. Te ei tohi kohtus olla erapoolikud, te peate kuulama niihästi väikest kui suurt; ärge kartke kedagi, sest kohus on Jumala päralt. Aga asi, mis teile on raske, tooge minu [Moosese] ette, et ma seda kuuleksin.” — 5. Moosese 1:16, 17.
17. Kes määrati kohtumõistjatena ametisse ja millise hoiatuse andis neile kuningas Joosafat?
17 Muidugi saadi juhtum tuua Moosese ette vaid tema eluajal. Niisiis tehti edasisi korraldusi, et rasked juhtumid esitataks preestritele, leviitidele ja spetsiaalselt ametisse määratud kohtumõistjatele. (5. Moosese 17:8—12; 1. Ajaraamat 23:1—4; 2. Ajaraamat 19:5, 8) Kohtumõistjatele, keda kuningas Joosafat Juuda linnades ametisse määras, teatas ta: „Vaadake, mida te teete, sest teie ei mõista kohut inimese nimel, vaid Jehoova nimel . . . Te peate Jehoova kartuses, ustavuses ja südame siiruses tegema nõnda: igas riiuasjas, mis teie ette tuuakse teie vendade poolt, kes elavad oma linnades, . . . te peate neid manitsema, et nad ei saaks Jehoova ees süüdlasteks ja et viha ei tabaks teid ja teie vendi. Tehke nõnda, et te ei jääks süüdlasteks.” — 2. Ajaraamat 19:6—10.
18. a) Millised olid mõningad põhimõtted, mida Iisraeli kohtumõistjad pidid rakendama? b) Mida pidid kohtumõistjad meeles pidama ja millised kirjakohad näitavad selle unustamise tagajärgi?
18 Põhimõtete hulgas, mida Iisraeli kohtumõistjad pidid rakendama, olid ka järgmised põhimõtted: võrdne õigus nii rikkale kui ka vaesele (2. Moosese 23:3, 6; 3. Moosese 19:15); range erapooletus (5. Moosese 1:17); mitte mingit meelehea võtmist. (5. Moosese 16:18—20) Kohtumõistjad pidid pidevalt meeles pidama, et need, kelle üle nad kohut mõistavad, on Jehoova lambad. (Laul 100:3) Tegelikult üks põhjus, miks Jehoova lihaliku Iisraeli hülgas, oli see, et nende preestrid ja karjased ei mõistnud kohut õigluses ja nad kohtlesid rahvast karmilt. — Jeremija 22:3, 5, 25; 23:1, 2; Hesekiel 34:1—4; Malakia 2:8, 9.
19. Milline väärtus on meie jaoks selle uurimisel, millised olid Jehoova õigusnormid enne meie ajaarvamist, ja mida vaadeldakse järgnevas artiklis?
19 Jehoova ei muuda ennast. (Malakia 3:6) See lühike ülevaade selle kohta, kuidas Iisraelis pidi kohut mõistetama ja kuidas Jehoova vaatas igasugusele õiguse salgamisele, peaks andma järelemõtlemisainet vanematele, kellel lasub tänapäeval vastutus kohtuotsuste langetamise eest. Jehoova kui Kohtumõistja eeskuju, ja kohtumõistmissüsteem, mille ta Iisraelis sisse seadis, rajasid põhimõtted, mis on eeskujuks õigusemõistmisele kristlikus koguduses. Seda vaatleme järgnevas artiklis.
Kordamisküsimused
◻ Mida võiks öelda kokkuvõtteks Jehoova kohtumõistmisviisi kohta?
◻ Kuidas oli eeskujuks see, kuidas Jehoova Kaini ja enneveeuputusaegse sugupõlvega tegeles?
◻ Kes tegutsesid kohtumõistjatena patriarhide aegadel ja kuidas?
◻ Mis eristas Iisraeli kohtumõistmissüsteemi teiste rahvaste kohtumõistmissüsteemist?
◻ Millised mehed määrati Iisraelis kohtumõistjatena ametisse ja milliseid põhimõtteid oleksid nad pidanud järgima?
[Pilt lk 10]
Patriarhide aegadel ja Iisraelis mõistsid ametisse määratud vanemad linna väravas õigust