Elu päästmine vere läbi — kuidas?

„Vali nüüd elu, . . . kuulates [Jumala] häält . . . Sest see [„tema”, NW] on su elu ja su päevade pikkus.” — 5. MOOSESE 30:19, 20.

1. Kuidas on kristlased elu austamises ainulaadsed?

PALJUD inimesed ütlevad, et nad austavad elu, tuues tõestuseks oma vaate surmanuhtlusele, abordile või jahipidamisele. Kuid on üks eriline võimalus, kuidas tõelised kristlased näitavad austust elu vastu. Laul 36:10 ütleb: „Sinu [Jumala] juures on eluallikas.” Kuna elu on Jumala kingitus, võtavad kristlased omaks tema vaate eluverele.

2, 3. Miks peaksime arvestama Jumala seisukohaga vere küsimuses? (Apostlite teod 17:25, 28)

² Meie elu sõltub verest, mis kannab kogu kehasse hapnikku, eemaldab süsihappegaasi, laseb meil kohaneda temperatuurimuutustega ja aitab võidelda haigustega. Tema, kes andis meile elu, kavandas ja andis ka imepärase elusäilitava koevedeliku, mida kutsutakse vereks. See peegeldab ta jätkuvat huvi inimelu säilitamise vastu. — 1. Moosese 45:5; 5. Moosese 28:66; 30:15, 16.

³ Nii kristlased kui ka inimesed üldse võivad endilt küsida: „Kas veri võib päästa mu elu vaid selle loomulike funktsioonide läbi või võib veri päästa elu veelgi sügavamas mõttes?” Kuigi enamik inimesi tunnustab seost elu ja vere loomuliku funktsioneerimise vahel, on tegelikult asjaga seotud palju enam. Kõik kristlaste, muhameedlaste ja juutide eetilised põhimõtted koonduvad Eluandjale, kes elu ja vere suhtes ennast avaldas. Jah, meie Loojal on palju vere kohta öelda.

Jumala kindel seisukoht vere suhtes

4. Mida ütles Jumal inimajaloo alguses vere kohta?

⁴ Piiblis, Jumala Sõnas, on verd üle 400 korra mainitud. Kõige varasemate seas on Jehoova määrus: „Kõik, mis liigub ja elab, olgu teile roaks; . . . Kummatigi ei tohi te süüa liha, millel on eluverd sees.” Ta lisas: „Tõepoolest, ma nõuan aru teie eluvere eest.” (1. Moosese 9:3—5, New International Version) Jehoova ütles seda Noale, inimpere esiisale. Seega anti kogu inimkonnale teada, et Looja vaatab verele kui elu alalhoidjale. Igaüks, kes väidab, et tunnustab Jumalat kui Eluandjat, peaks seega tunnustama, et Temal on eluvere kasutamise suhtes kindel seisukoht.

5. Mis oli peamine põhjus, miks iisraellased verd ei söönud?

⁵ Jumal mainis uuesti verd, kui andis Iisraelile Seaduste kogu. Kolmas Moosese 17:10, 11 ütleb: „Kui keegi Iisraeli soost ja nende keskel asuvaist võõraist sööb mingisugust verd, siis ma pööran oma palge selle veresööja vastu ja hävitan tema ta rahva seast. Sest liha hing on veres.” See seadus võis olla kasulik tervisele, kuid sellega oli seotud palju enam. Suhtudes veresse kui millessegi erilisse, pidid iisraellased näitama, et nende elu sõltub Jumalast. (5. Moosese 30:19, 20) Jah, peapõhjus, miks nad pidid hoiduma vere tarvitamisest, ei olnud selle võimalik halb mõju tervisele, vaid see, et Jumala silmis oli verel eriline tähendus.

6. Miks me võime kindlad olla, et Jeesus pidas kinni Jumala seisukohast vere suhtes?

⁶ Milline on kristluse seisukoht elu päästmise suhtes vere läbi? Jeesus teadis, mida ta Isa vere kasutamise kohta ütles. Jeesus ’ei teinud pattu ja tema suust ei leitud pettust’. See tähendab, et ta täitis täiuslikult Seadust, kaasa arvatud ka vere kohta käivat seadust. (1. Peetruse 2:22) Seega seadis ta oma järelkäijatele eeskuju, kaasa arvatud ka elust ja verest lugupidamise eeskuju.

7, 8. Kuidas sai selgeks, et Jumala seadus verest käib ka kristlaste kohta?

⁷ Ajalugu näitab meile, mis juhtus hiljem, kui kristliku juhtiva kogu istung otsustas, kas kristlased pidid kõiki Iisraeli seadusi pidama. Jumala juhtimise all ütlesid nad, et kristlased ei ole kohustatud järgima Moosese seadusekogu, kuid on ’väga tarviline’ „hoiduda ebajumalate ohvriliha ja vere ja lämbunu [verd täis liha] ja porduelu eest”. (Apostlite teod 15:22—29) Seega tegid nad selgeks, et verest hoidumine on moraalselt sama tähtis, kui ebajumalakummardamisest ja jämedast ebamoraalsusest hoidumine.a

⁸ Esimesed kristlased hoidsid sellest Jumala keeluseadusest kinni. Kommenteerides seda, ütles briti õpetlane Joseph Benson: „Seda veresöömise keeldu, mis anti Noale ja kõigile ta järeltulijatele ning mida korrati iisraellastele . . . ei ole mitte kunagi tühistatud, vaid vastupidi, seda on kinnitatud Uues Testamendis, Apostlite teod XV; ja seega tehtud püsivaks kohustuseks.” Kuid kas see, mida Piibel räägib vere seadusest, jätab välja kaasaegsed meditsiinilised menetlused, nagu vereülekanded, mida ilmselt ei Noa päevil ega apostlite ajal ei kasutatud?

Veri ravimis või ravimina

9. Kuidas tarvitati kontrastina kristlaste seisukohale vanal ajal verd raviks?

⁹ Vere tarvitamine raviks pole mitte mingil juhul omane vaid tänapäevale. Reay Tannahilli raamat Flesh and Blood rõhutab, et Egiptuses ja mujal peaaegu 2000 aastat „peeti verd ülima mõjukusega pidalitõve ravivahendiks”. Roomlased uskusid, et epilepsiat saab ravida inimvere sissevõtmisega. Tertullianus kirjutas selle „meditsiinilise” vere tarvitamise kohta: „Mõtelge nendele, kes ahnes janus areenietenduse ajal kriminaalkurjategijate värsket verd võtavad . . . ja selle endi epilepsia ravimiseks ära viivad.” See oli terav kontrast kristlaste teguviisile: „Meie toidulaual pole isegi loomade verd . . . Kristlaste kohtuprotsessidel te pakute neile veretäidisega vorste. Muidugi te olete veendunud, et see on neile seadusevastane.” Mõtle, mis sellega seotud oli: selle asemel, et tarvitada verd, mis kujutas elu, riskisid esimesed kristlased tahtlikult surmaga. — Võrdle 2. Saamueli 23:15—17.

10, 11. Miks võib arvata, et Jumala mõõdupuu vere kohta välistab ülekandevere vastuvõtmise?

¹⁰ Muidugi ei tehtud siis vereülekandeid, sest eksperimendid ülekannetega algasid alles 16. sajandi paiku. Ometigi protesteeris Kopenhaageni Ülikooli anatoomiaprofessor 17. sajandil: „Need, kes haiguste seespidiseks raviks on hakanud kasutama inimverd, näitavad, et nad tarvitavad seda vääralt ja teevad tõsist pattu. Inimsööjad mõistetakse hukka. Miks me ei jälesta neid, kes oma kurku inimverega määrivad? Samaväärne on ka kas suu või vereülekande vahenditega võõra vere võtmine läbilõigatud veenist. Jumala seadus paneb selliselt tegutsejad needuse alla.”

¹¹ Jah, isegi sajandeid tagasi nägid inimesed, et Jumala seadus välistas nii veeni kui ka suu kaudu vere sissevõtmise. Selle mõistmine aitab tänapäeva inimestel aru saada Jehoova tunnistajate seisukohast, mis on kooskõlas Jumala seisukohaga. Hinnates kõrgelt elu ja tunnustades meditsiinilist ravi, peavad tõelised kristlased lugu elust kui Looja kingitusest, ega püüa vere tarvitamisega elu säilitada. — 1. Saamueli 25:29.

Kas arstiteaduses elupäästev?

12. Mida võiksid mõtlevad inimesed põhjendatult kaalutleda seoses vereülekannetega?

¹² Aastaid on eksperdid väitnud, et veri päästab elu. Arstid võivad rääkida, et kellelegi, kel oli suur verekaotus, tehti vereülekanne ja ta paranes. Niisiis võivad inimesed arutleda: „Kui tark või arutu on kristlik seisukoht meditsiinilisest küljest?” Enne kui kaalutleda mingit tõsist meditsiinilist protseduuri, peaks mõtlev inimene välja selgitama nii võimaliku kasu kui ka potentsiaalsed riskid. Kuidas on lugu vereülekannetega? Tegelikkus näitab, et vereülekannetega kaasneb palju riskitegureid. Need võivad olla isegi hukatuslikud.

13, 14. a) Kuidas on vereülekanded riskantseteks osutunud? b) Kuidas illustreeris paavsti kogemus verega kaasnevaid ohte tervisele?

¹³ Hiljuti märkisid dr. L. T. Goodnough ja dr. J. M. Shuck: „Meditsiiniringkonnad on olnud ammu teadlikud, et kuigi verevarud on nii ohutud kui meie poolt võimalik, toob vereülekanne alati kaasa riski. Kõige sagedasem vereülekandele järgnev komplikatsioon on non-A, non-B hepatiit (NANBH); teised võimalikud komplikatsioonid hõlmavad hepatiit B-d, alloimmunisatsiooni, vereülekande reaktsiooni, immunosupressiooni ja liigset rauasisaldust.” Hinnates „tagasihoidlikult” vaid üht neist tõsistest ohtudest, lisas ettekanne: „Oodatakse, et ligikaudu 40000 inimesel [ainuüksi Ühendriikides] areneb igal aastal NANBH ja neist kuni 10%-l areneb tsirroos ning/või hepatoma [maksavähk].” — The American Journal of Surgery, juuni 1990.

¹⁴ Kuna ülekantud verega kaasnevatesse haigustesse haigestumise risk on laialdasemalt tuntuks saanud, hindavad inimesed ümber oma vaateid vereülekandele. Näiteks, peale seda, kui paavsti 1981. aastal tulistati, sai ta haiglaravi ja lasti koju. Hiljem pidi ta kaheks kuuks tagasi pöörduma ja ta seisund oli nii tõsine, et paistis, et ta peab invaliidina pensionile jääma. Miks? Ta sai talle antud verest tsütomegalo viirusnakkuse. Mõned võivad imestada: „Kui isegi paavstile antud veri pole ohutu, kuidas siis on lugu vereülekannetega, mida tavalistele inimestele tehakse?”

15, 16. Miks pole vereülekanded ohutud isegi siis, kui veri on haiguste suhtes kontrollitud?

¹⁵ „Aga kas verd ei saaks haiguste suhtes kontrollida,” võidakse küsida. Hästi, vaadelgem näiteks hepatiit B kontrollimist. Patient Care (28. veebruar 1990) ütles: „Vere kõikehõlmava kontrollimise tõttu hepatiidi suhtes vähenes vereülekandele järgnevasse hepatiiti haigestumine, kuid hepatiit B põhjustab ikkagi 5—10% vereülekandele järgnevast hepatiidist.”

¹⁶ Taolise testimise ekslikkust võib näha ka teise verest põhjustatud riski — AIDS-i puhul. AIDS-i pandeemia on ootamatult suurel määral teinud inimesed teadlikuks nakatatud vere ohtlikkusest. Peab möönma, et praegu on olemas testid vere kontrollimiseks, et teha kindlaks viiruse olemasolu. Kuid veri pole kõigis paigus kontrollitud ja paistab, et inimesed võivad aastaid AIDS-i viirust veres kanda, ilma et see oleks avastatav käibelolevate testide abil. Seega võivad patsiendid saada — ja on saanud — AIDS-i verest, mis oli kontrollitud ja kõlblikuks tunnistatud!

17. Kuidas võib vereülekanne tuua kahju, mis ei ilmne koheselt?

¹⁷ Ka dr. Goodnough ja dr. Shuck viitasid „immunosupressioonile”. Jah, kuhjub tõendeid, et isegi täielikult vastav veri võib kahjustada patsiendi immuunsüsteemi, avades ukse vähile ja surmale. Nõnda näitas Kanada uurimus „patsientide pea- ja kaelavähist, et need, kellele kasvaja eemaldamise ajal vereülekanne tehti, kannatasid hiljem märkimisväärsel määral immuunsuse vähenemise all”. (The Medical Post, 10. juuli 1990) Lõuna-Kalifornia Ülikooli arstid teatasid: „Kõrivähi kordumissagedus oli 14% neil, kes verd ei saanud, ja 65% neil, kes said. Suuõõne-, neelu- ja nina- või kõrvakoobaste vähi kordumissagedus oli 31% ilma vereülekandeta ja 71% vereülekandega.” (Annals of Otology, Rhinology & Laryngology, märts 1989) Supressiivne immuunsus paistab rõhutavat fakti, et neil, kellele ravi käigus anti verd, arenevad tõenäolisemalt nakkushaigused. — Vaata kasti leheküljel 10.

Kas verele on alternatiivi?

18. a) Mille poole on pöördunud arstid vereülekannetega seotud riski tõttu? b) Millist teavet alternatiivide kohta võiksid oma arstiga jagada?

¹⁸ Mõni võib küsida: „Vereülekanded on riskantsed, aga kas neile on alternatiivi?” Kindlasti soovime saada kõrgetasemelist, efektiivset arstiabi, kuid kas on olemas seaduslikke ja efektiivseid võimalusi tõsiste meditsiiniliste probleemidega toimetulemiseks verd kasutamata? Õnneks on. The New England Journal of Medicine (7. juuni 1990) teatas: „Arstid, olles üha enam teadlikud riskist vereülekandega üle kanda [AIDS-i] ja teisi nakkusi, kaaluvad uuesti vereülekannete riski ja kasu ning pöörduvad alternatiivide poole, kaasa arvatud vereülekannetest hoidumine üleüldse.”b

19. Miks võid olla kindel, et võid keelduda verest ja ikkagi edukat arstiabi saada?

¹⁹ Jehoova tunnistajad on kaua vereülekannetest keeldunud mitte peamiselt ohtlikkuse tõttu tervisele, vaid kuulekusest vere kohta käiva Jumala seaduse vastu. (Apostlite teod 15:28, 29) Ent vilunud arstid on tunnistajaist patsiente edukalt ravinud, kasutamata verd, millega kaasneb risk. Vaid ühe näitena paljudest, millest teatab meditsiiniline kirjandus, arutletakse väljaandes Archives of Surgery (november 1990) südame siirdamist tunnistajatest patsientidele, kelle südametunnistus lubas seda protseduuri ilma verd kasutamata. Ettekanne teatas: „Enam kui 25-aastane kogemus Jehoova tunnistajate südamekirurgia alal on toonud tulemuseks eduka südamesiirdamise ilma vereprodukte kasutamata . . . Ei esinenud ühtki operatsioonijärgset surmajuhtumit ja varajased järeluuringud on näidanud, et need patsiendid pole enamkalduvad kõrgemale vastureaktsioonile siirdatud organi suhtes.”

Kõige hinnalisem veri

20, 21. Miks peavad kristlased olema ettevaatlikud, et nad ei arendaks seisukohta „Veri on halb ravim”?

²⁰ Kuid on olemas hinge läbiuuriv küsimus, millele igaühel meist vastata tuleb. „Kui olen otsustanud vereülekannetest keelduda, siis miks? Mis on, ausalt öeldes, minu esmane, põhiline põhjus?”

²¹ Märkisime juba, et verele on olemas efektiivseid alternatiive, millega ei kaasne üht või mitut ohtu, mis on seotud vereülekannetega. Taolised ohud nagu hepatiit ja AIDS on ajendanud paljusid keelduma verest isegi mittereligioossetel põhjustel. Mõned on selles suhtes üsna häälekad, otsekui marsiksid nad loosungi all „Veri on halb ravim”. Võimalik, et ka kristlast võidakse haarata sellesse marssi kaasa. Kuid see on marssimine mööda tupikteed. Kuidas nii?

22. Millise realistliku seisukoha elu ja surma kohta peame omandama? (Koguja 7:2)

²² Tõelised kristlased mõistavad, et isegi parima arstiabi puhul kõige paremates haiglates teatud juhul inimesed surevad. Kas vereülekannetega või ilma, kuid inimesed surevad. Võib öelda, et see pole saatus. See on reaalsus. Surm on tänapäeva elu tõsiasi. Inimestele, kes hülgavad Jumala seaduse vere kohta, saab tihti osaks vahetu või hilisem kahju, mis tuleneb verest. Mõned isegi surevad ülekantud vere tõttu. Siiski kõik me peame mõistma, et need, kes vereülekanded üle elavad, pole saanud igavest elu, seega pole veri osutunud nende püsivaks elupäästjaks. Teisest küljest, enamik nendest, kes religioossetel ja/või meditsiinilistel põhjustel verest keelduvad, kuid alternatiivse ravi vastu võtavad, toimivad meditsiinilisest seisukohast väga hästi. Sellega võivad nad oma elu mitmeid aastaid pikendada — kuid mitte lõputult.

23. Kuidas on Jumala seadused vere kohta seotud sellega, et oleme patused ja vajame lunastust?

²³ See, et kõik inimesed tänapäeval on ebatäiuslikud ja järjest surevad, juhib meid tähtsaima punktini, selleni, mida Piibel vere kohta ütleb. Jumal keelas kogu inimkonnal vere söömise. Miks? Sest see kujutab elu. (1. Moosese 9:3—6) Seadustekogus andis ta välja seadused, mis osutavad faktile, et kõik inimesed on patused. Jumal ütles iisraellastele, et loomohvrite ohverdamisega saavad nad näidata, et nende patud vajavad kinnikatmist. (3. Moosese 4:4—7, 13—18, 22—30) Kuigi ta seda meil tänapäeval teha ei käsi, on sellel praegu tähtsus. Jumala eesmärk oli tuua ohver, mis kõigi usklike patud täielikult lepitab — lunastus. (Matteuse 20:28) Seepärast on vajalik, et meil oleks Jumala vaade verele.

24. a) Miks suhtumine seoses verega terviseriski kui tähelepanu keskpunkti on viga? b) Mis peaks tegelikult olema tooniandjaks meie vaates vere kasutamisele?

²⁴ Oleks viga koondada põhiline tähelepanu verest tulenevale terviseriskile, sest see polnud Jumala tähelepanu keskpunkt. Iisraellased võisid saada teatud kasu tervisele, kui nad verd ei söönud, samuti nagu nad võisid saada kasu sealiha või raipesööjate loomade liha mittesöömisest. (5. Moosese 12:15, 16; 14:7, 8, 11, 12) Kuid pea meeles, et kui Jumal andis Noale õiguse liha süüa, ei keelanud ta taoliste loomade liha söömist. Kuid ta andis seaduse, et inimesed ei tohi verd süüa. Jumal ei koondanud oma tähelepanu põhiliselt vaid võimalikule terviseriskile. See ei olnud tema vereseaduse kõige tähtsam punkt. Tema kummardajatel keelati säilitada elu vere kaudu mitte peamiselt sellepärast, et oleks ebatervislik taoliselt toimida, vaid sellepärast, et see on ebapüha. Nad keeldusid verest mitte sellepärast, et see on saastatud, vaid sellepärast, et see on kallihinnaline. Ainult vere ohverdamise läbi võisid nad andeksanni saada.

25. Kuidas võib veri kestvalt elu päästa?

²⁵ Sama on õige ka meie suhtes. Apostel Paulus selgitas Efeslastele 1:7: „Kelles [Kristuses] meil on lunastus tema vere läbi, üleastumiste andekssaamine tema armu rikkust [„ärateenimata headust”, NW] mööda.” Kui Jumal kellelegi patud andestab ja vaatab tema kui õiglase peale, on sel isikul väljavaade igavesele elule. Seega on Jeesuse lunastusveri võimeline elu päästma — seda kestvalt, tegelikult, igavesti.

Käige kui Jehoovast õpetatud

„Õpeta mulle, Jehoova, oma teed; ma tahan käia su tões! Kinnita mu süda kartma sinu nime!” — LAUL 86:11.

1, 2. Mis ajendab Jehoova tunnistajaid keelduma vastu võtmast vereülekandeid?

„EHK on Jehoova tunnistajatel õigus, kui nad keelduvad kasutamast vereprodukte, sest on tõsi, et ülekantud verega võib edasi anda tähelepanuväärse hulga patogeenseid mõjureid.” — Prantsuse meditsiiniline päevaleht Le Quotidien du Médecin, 15. detsember 1987.

² Mõned, kes seda märkust lugesid, võisid pidada vaid juhuslikuks õnneasjaks, et Jehoova tunnistajad keeldusid vereülekandest kaua enne seda, kui üldiselt teatavaks sai, kui ohtlikud, isegi surmatoovad võivad vereülekanded olla. Seisukoht, mille Jehoova tunnistajad on võtnud vere suhtes, pole juhus, see pole ka reegel, mida mingi kummaline sekt on juurutanud, ega pole see seisukoht, mis on kerkinud üles hirmust, et veri pole ohutu. Tunnistajad keelduvad verest pigem seepärast, et nad on otsutanud käia kuulekalt nende Suure Õpetaja — Jumala — ees.

3. a) Kuidas tundis Taavet sõltuvust Jehoovast? b) Millist väljavaadet Taavet rõõmuga ootas, kuna ta usaldas Jehoovat?

³ Kuningas Taavet, kes tundis sõltuvust Jumalast, oli otsustanud olla temast õpetatud ja ’käia tema tões’. (Laul 86:11) Taavetile anti kord nõu, et kui ta väldib veresüüd Jumala silmis, on ta ’hing seotud elavate kimpu Jehoova juures’. (1. Saamueli 25:21, 22, 25, 29) Nagu inimesed sidusid kimpu väärtuslikud asjad, et neid kaitsta ja hoida, nõnda kaitseb ja hoiab Taaveti elu Jumal. Võttes targa nõuande vastu, ei püüdnud Taavet ennast isiklike pingutuste läbi päästa, vaid usaldas Teda, kellele ta elu võlgnes: „Sina annad mulle teada elu teerada; rõõmu on rohkesti su palge ees, meeldivaid asju on su paremas käes alatiseks!” — Laul 16:11.

4. Miks tahtis Taavet Jehoovast õpetatud olla?

⁴ Sellelt seisukohalt ei arvanud Taavet, et tema isiklikult võiks valida, millised Jumala seadused on väärtuslikud või vajalikud kuuletumiseks. Tema seisukoht oli: „Õpeta mind, Jehoova, oma teele ja juhata mind tasasele [„õigluse”, NW] teerajale.” „Õpeta mulle, Jehoova, oma teed; ma tahan käia su tões! Kinnita mu süda kartma sinu nime! Ma ülistan sind kõigest südamest, Issand, mu Jumal!” (Laul 27:11; 86:11, 12) Aeg-ajalt võib Jumala ees tões käimine paista ebamugavana või tähendada suurt ohvrit, kuid Taavet tahtis õigest teest õpetatud olla ja sellel teel ka käia.

Vere suhtes õpetatud

5. Mida võis Taavet Jumala seisukohast vere suhtes teada?

⁵ On märkimisväärne, et Taavetile oli poisikesest peale õpetatud Jumala vaadet verele, vaadet, mis ei olnud religioosne müsteerium. Kui rahvale Seadust loeti, võis Taavet kuulda: „Liha hing on veres, ja selle ma olen teile andnud altari jaoks lepituse toimetamiseks teie hingede eest; sest veri lepitab temas oleva hinge tõttu. Seepärast ma olen öelnud Iisraeli lastele: ükski teist ei tohi verd süüa, ka teie keskel asuv võõras ei tohi verd süüa!” — 3. Moosese 17:11, 12; 5. Moosese 4:10; 31:11.

6. Miks oli Jehoova sulastel jätkuv vajadus vere suhtes õpetatud olla?

⁶ Niikaua, kui Jumal Iisraeli oma kogutud rahvana kasutas, oli neil, kes soovisid talle meeldida, tarvis vere suhtes õpetatud olla. Niimoodi õpetati iisraellastest poisse ja tüdrukuid sugupõlv sugupõlve järel. Aga kas selline õpetamine jätkus peale seda, kui Jumal kristlaste koguduse vastu võttis, kuulutades nad „Jumala Iisraeliks”? (Galaatlastele 6:16) Jah, tõepoolest. Jumala vaade vere suhtes ei muutunud. (Malakia 3:6) Tema kindlaksmääratud seisukoht vere väärkasutamise suhtes oli olemas enne, kui Seaduseleping jõusse astus, ja jätkus peale Seaduse lõpetamist. — 1. Moosese 9:3, 4; Apostlite teod 15:28, 29.

7. Miks on meie jaoks tähtis olla vere suhtes Jumalast õpetatud?

⁷ Austus vere vastu on kristluse jaoks keskne teema. „Kas pole see liialdus?” võib mõni küsida. Ometigi, kas pole Jeesuse ohver kristluse jaoks keskne teema? Ja apostel Paulus kirjutas: „Kelles [Jeesuses] meil on lunastus tema vere läbi, üleastumiste andekssaamine tema armu rikkust mööda.” (Efeslastele 1:7) The Inspired Letters, mille tõlkis Frank C. Laubach, tõlgib salmi nii: „Meie eest maksti Kristuse verega ja nüüd me kuulume Temale.”

8. Kuidas sõltub „suure rahvahulga” elu verest?

⁸ Kõik, kes loodavad üle elada ähvardava „suure viletsuse” ja nautida paradiislikul maal Jumala õnnistusi, sõltuvad Jeesuse äravalatud verest. Ilmutuse 7:9—14 kirjeldab neid ja ütleb tagasivaatavalt: „Need on, kes tulevad suurest viletsusest ja on oma rüüd pesnud ja oma rüüd valgeks teinud Talle veres!” Pane tähele siin öeldut. Siin ei öelda, et need, kes suurest viletsusest on päästetud, on „Jeesuse vastu võtnud” või „temasse uskunud”, kuigi need on kindlasti väga tähtsad aspektid. Minnakse samm edasi ja öeldakse, et nad „on oma rüüd pesnud ja oma rüüd valgeks teinud Talle [Jeesuse] veres”. See on nii seepärast, et tema verel on lunastav väärtus.

9. Miks on vere suhtes Jehoovale kuuletumine nii tähtis?

⁹ Selle väärtuse hindamine aitab Jehoova tunnistajatel olla otsustavad vere väärkasutamisest hoidumisel isegi siis, kui arst siiralt arvab, et vereülekanne on eluliselt tähtis. Ta võib uskuda, et võimalik vereülekande kasu kaalub üles terviseriskid, mida veri ise endaga kaasas kannab. Kuid kristlane ei saa ignoreerida veelgi suuremat riski, riski kaotada vere väärkasutamisega nõustumisel Jumala heakskiit. Paulus rääkis kord neist, kes ’meelega pattu teevad, pärast seda kui on saanud tõe tunnetuse [„täpse tundmise”, NW]’. Miks oli iga taolist liiki patt nii tõsine? Sest selline inimene ’tallab Jumala Poega ega pea pühaks lepingu verd, millega ta on pühitsetud’. — Heebrealastele 9:16—24; 10:26—29.

Aita teistel õpetatuks saada

10. Mis on meie kindla otsuse taga verest hoiduda?

¹⁰ Meie, kes me Jeesuse ohvrit hindame, oleme hoolsad, et me ei teeks harjumuslikult pattu, lükates tagasi tema elupäästva vere väärtuse. Mõeldes asjad läbi, mõistame, et puhas tänulikkus Jumalale elu eest peaks meid ajendama lükkama tagasi igasuguse kompromissi tema õiglaste seaduste suhtes, milliste suhtes oleme kindlad, et need anti tõesti meie parimaid huve — meie pikaajalisi huve — silmas pidades. (5. Moosese 6:24; Õpetussõnad 14:27; Koguja 8:12) Aga kuidas on lugu meie lastega?

11—13. Milline ekslik vaade oma laste ja vere kohta on mõningatel kristlikel vanematel ja miks?

¹¹ Kui meie järeltulijad on beebid või liiga noored, et mõista, võib Jehoova Jumal meie andumise põhjal neile kui puhastele ja vastuvõetavatele vaadata. (1. Korintlastele 7:14) Seega on tõsi, et lapsed kristlikus perekonnas pole ehk veel mõistnud ja teinud valikut kuuletumises Jumala seadusele vere kohta. Aga kas oleme teinud oma parima, et õpetada neid selles eluliselt tähtsas asjas? Kristlikud vanemad peaksid seda tõsiselt kaaluma, sest paistab, et mõnedel vanematel on ekslik suhtumine oma lastesse ja veresse. Paistab, et mõned arvavad, et nad ei suuda eriti kontrollida, kas nende väikestele lastele tehakse vereülekannet. Millest selline ekslik vaade?

¹² Paljudes maades on seadused või valitsusagentuurid, kaitsmaks hooletussejäetud või halvastikoheldud lapsi. Jehoova tunnistajate lapsed pole hooletusse jäetud või halvasti koheldud, kui vanemad otsustavad keelduda lubamast anda verd oma armastatud pojale või tütrele, nõudes samal ajal alternatiivravi kasutamist, mida kaasaegne meditsiin võib pakkuda. Isegi meditsiinilisest vaatepunktist pole see hooletussejätmine või halvasti kohtlemine, kui mõelda vereülekandega ravimisega kaasnevatele ohtudele. See tähendab õiguse kasutamist kaaluda raviga seotud riske ja siis ravi valida.a Ometigi on mõningad meditsiinipersonalist otsinud tuge seadusandlusest, taotledes seaduslikku jõudu, et peale sundida soovimatut vereülekannet.

¹³ Mõned lapsevanemad, olles teadlikud, et meditsiinipersonalil võib olla kerge väikelapsele vereülekande tegemiseks kohtu toetust saada, võivad arvata, et asi pole nende võimuses, et pole midagi, mida lapsevanemad võivad ehk peavad tegema. Kui ekslik see vaade on! — Õpetussõnad 22:3.

14. Kuidas olid Taavet ja Timoteos oma nooruses õpetatud?

¹⁴ Panime tähele, et Taavetit õpetati noorusest peale Jumala teel käima. See valmistas teda ette pidama elu Jumala kingituseks ja teadma, et veri kujutab elu. (Võrdle 2. Saamueli 23:14—17.) Timoteos oli Jumala mõtteviisis „lapsest saadik” õpetatud. (2. Timoteosele 3:14, 15) Kas nõustud sellega, et isegi siis, kui Taavet ja Timoteos olid nooremad sellest vanusest, mis on tänapäeval seadusega määratud täiskasvanuiga, pidid nad olema võimelised endid Jumala tahtega seotud küsimustes hästi väljendama? Samamoodi peaksid noored kristlased kaua enne täisikka jõudmist olema õpetatud Jumala teel käima.

15, 16. a) Milline vaade on ilmnenud mõningates kohtades laste õiguste suhtes? b) Mis viis selleni, et ühele lapsele anti verd?

¹⁵ Mõningates paikades on niinimetatud küpsetele lastele tagatud täiskasvanutega võrdsed õigused. Lähtudes vanusest või küpsest mõtlemisest või mõlemast, võidakse vaadata noorele kui küllaldaselt küpsele, et teha arstliku ravi suhtes ise otsuseid. Isegi seal, kus pole seda seadust, võivad kohtunikud või ametnikud anda suurt kaalu noore soovidele, kes on võimeline oma kindlat otsust vere suhtes selgelt väljendama. Vastupidi, kui noor ei suuda oma tõekspidamisi selgelt ja küpselt selgitada, võib kohus arvata, et peab ise, nagu beebi puhul, otsustama, mis näib parim.

¹⁶ Üks noormees oli aastaid aeg-ajalt Piiblit uurinud, kuid polnud ristitud. Vaatamata sellele, et tal puudus vaid seitse nädalat east, kus ta oleks võinud toetuda „õigusele enda suhtes arstiabist keelduda”, otsis haigla, kus ta sai vähiravi, kohtult toetust, et teha talle vereülekanne vastu tema ja ta vanemate soovi. Kohusetundlik kohtunik küsitles noormeest tema tõekspidamiste kohta vere suhtes ja esitas põhiküsimusi, nagu näiteks, mis on esimesed viis Piibli raamatut. Noormees ei suutnud neid nimetada ega anda kindlaid tõendeid, et ta mõistab, miks ta verest keeldub. Kahju küll, kuid kohtunik andis vereülekandele seadusliku õiguse, kommenteerides: „Tema vereülekandest keeldumine ei põhine tema isiklike religioossete tõekspidamiste küpsel mõistmisel.”

17. Millise seisukoha võttis üks 14-aastane tütarlaps talle vere andmise suhtes ja millise tulemusega?

¹⁷ Alaealise jaoks, kes on Jehoova teedel hästi õpetatud ja aktiivselt Tema tões käib, võivad asjalood kujuneda teistsuguseks. Ühel noorel kristlasel oli samasugune haruldast tüüpi vähk. Tütarlaps ja ta vanemad võtsid teatavaks ja nõustusid spetsialisti poolt pakutud mõõduka kemoteraapiaga tuntud haiglas. Kuid asi anti siiski kohtusse. Kohtunik kirjutas: „D.P. tõendas, et teeb kõik võimaliku, mis suudab, et seista vastu vereülekandele. Ta vaatas vereülekandele kui kallaletungile tema kehale ja võrdles seda vägistamisega. Ta palus kohtul tema valikust lugu pidada ja lubada tal olla [haiglas] edasi ilma kohtuga määratud vereülekanneteta.” Kristlik õpetus, mida ta oli saanud, tuli talle sel raskel ajal appi. — Vaata kasti.

18. a) Millise kindla seisukoha vere saamise küsimuses võttis raskelt haige tütarlaps? b) Mida otsustas kohtunik tema ravi suhtes?

¹⁸ Ühel 12-aastasel tütarlapsel raviti leukeemiat. Lastekaitse agentuur viis asja kohtusse, et anda talle jõuga verd. Kohtunik otsustas: „L. on kohtule selgelt ja üksikasjalikult rääkinud, et kui tehakse mingi katse talle vereülekannet teha, võitleb ta selle vereülekande vastu kogu jõuga, mida suudab koondada. Ta ütles, ja ma usun teda, et ta karjub ja võitleb ja et rebib süstimisseadeldise käsivarre küljest lahti ning püüab voodi kohal kotis olevat verd hävitada. Keeldun tegemast mingit korraldust, mis paneks selle lapse taolistesse rasketesse katsumustesse . . . Selle patsiendi puhul arvestab haigla poolt soovitatud ravi haigusega vaid füüsilises mõttes. See jätab arvestamata tema emotsionaalsed vajadused ja religioossed tõekspidamised.”

Lapsevanemad — õpetage hästi

19. Millise erilise kohustuse peaksid vanemad laste ees täitma?

¹⁹ Taolised kogemused kannavad jõulist sõnumit lapsevanemate jaoks, kes soovivad väga, et kõik nende perekonnas elaksid vastavuses Jumala seadusega vere suhtes. Üheks põhjuseks, miks Aabraham oli Jumala sõber, oli see, et Ta teadis, et patriarh „käsib oma poegi ja järeltulevat sugu hoida Jehoova teed ning teha, mis õige”. (1. Moosese 18:19) Kas ei peaks see ka tänapäeva kristlike vanemate kohta käima? Kui oled lapsevanem, kas õpetad oma armsaid lapsi käima Jehoova teed, nii et nad alati on ’valmis andma vastust igaühele, kes . . . nõuab seletust lootuse kohta, mis neis on. Aga nad vastaku tasaduse ja kartusega [„sügava lugupidamisega”, NW]’? — 1. Peetruse 3:15, 16.

20. Mida me eelkõige soovime, et lapsed vere suhtes teaksid ja usuksid? (Taaniel 1:3—14)

²⁰ Kuigi informeeritus haigusohtudest ja teistest vereülekandega seotud riskidest võiks meie lastele kasuks tulla, ei peaks lastele Jumala täiusliku vere küsimuse seaduse õpetamine tähendama eelkõige püüdu sisendada kartust vere ees. Kui näiteks kohtunik küsiks tütarlapselt, miks ta ei taha, et talle verd antakse, ja ta vastus põhineks sellel, et ta peab verd liiga riskantseks või hirmuäratavaks, milline oleks olnud tulemus? Kohtunik oleks võinud teha järelduse, et ta on lihtsalt ebaküps ja ülehirmutatud, samuti nagu ta võiks karta pimesooleoperatsiooni nii, et ta karjuks ja paneks vastu operatsioonile, mida isegi ta vanemad tema jaoks parimaks peavad. Veelgi enam, nagu märkisime eespool, põhiliseks põhjuseks, miks kristlased vereülekandest keelduvad, ei ole see, et veri on saastunud, vaid et see on meie Jumala ja Eluandja silmis kallihinnaline. Meie lapsed peaksid seda teadma, samuti ka seda, et võimalikud meditsiinilised verest tulenevad ohud annavad meie religioossele seisukohale täiendavat kaalu.

21. a) Mida peaksid vanemad oma laste ja Piibli vaate kohta verest teada saama? b) Kuidas võivad lapsevanemad seoses verega oma lapsi aidata?

²¹ Kui teil on lapsi, kas te olete kindlad, et nad on teiega nõus ja võivad Piiblil põhinevat seisukohta vereülekande küsimuses selgitada? Kas nad tõepoolest usuvad, et see seisukoht on Jumala tahe? Kas nad on veendunud, et Jumala seaduse rikkumine võib olla nii tõsine, et see võib panna küsimuse alla kristlase väljavaate igavesele elule? Targad vanemad vaatavad need asjad koos lastega läbi, olgu nad siis väga noored või peaaegu täiskasvanud. Lapsevanemad võivad viia läbi praktilisi õppusi, kus iga noor seisab küsimuste ees, mida võib esitada kohtunik või haiglaametnik. Eesmärgiks pole, et noor kordaks peast valitud fakte või vastuseid. On tähtsam, et nad teavad, mida nemad usuvad ja miks. Muidugi võivad lapsevanemad kohtulikul arutlusel esitada informatsiooni riskidest seoses verega ja alternatiivse ravi kättesaadavusest. Kuid see, mida kohtunik või ametnik meie lastega rääkides teada saada püüab, on see, kas nad on küpsed oma olukorda ja valikuvõimalusi mõistma, ja samuti see, kas neil on isiklikud väärtused ja kindlad veendumused. — Võrdle 2. Kuningate 5:1—4.

22. Milline on püsiv kasu, kui oleme vere suhtes Jumala poolt õpetatud?

²² Meil kõigil on tarvis hinnata ja otsustavalt kinni pidada Jumala vaatest verele. Ilmutuse 1:5 kirjeldab Kristust kui kedagi, kes „meid on armastanud ja meid on vabastanud meie pattudest oma verega”. Vaid Jeesuse vere väärtust hinnates võime saada täieliku ja kestva pattude andeksandmise. Roomlastele 5:9 ütleb selgelt: „Kui palju enam me nüüd, olles õigeks saanud tema veres, pääseme tema kaudu viha eest.” Seega, kui tark on meil ja meie lastel olla selles asjas Jehoovast õpetatud ja olla kindlalt otsustanud käia tema teel igavesti!