Optimismiks on tänapäeval tõepoolest alust

AJALOOLANE ja sotsioloog H. G. Wells, sündinud aastal 1866, mõjutas võimsalt 20. sajandi mõttesuunda. Oma teostes lahkas ta põhjalikult oma veendumust, et see aastatuhat toob endaga kaasa teaduse progressi. Seepärast meenutab ”Collier’s Encyclopedia” Wellsi kui inimest, kes ”ääretu optimismiga” lakkamata oma ürituse küljes oli. Ent samas mainib see, et tema optimism lõi kõikuma, kui valla pääses II maailmasõda.

Kui Wells jõudis arusaamisele, et ”teadus võib peale hea korda saata ka kurja, kaotas ta sellesse usu ning vajus pessimismi”, märgib ”Chambers’s Biographical Dictionary”. Miks nii juhtus?

Wellsi usk ja optimism rajanesid pelgalt inimsaavutustel. Kui ta siis mõistis, et inimkond ei küüni tema Utoopia kõrgustesse, polnud tal enam millegi poole püüelda. Meeleheitele oli kiire järgnema pessimism.

Tänapäeval kogevad paljud inimesed sedasama ja selsamal põhjusel. Nad pulbitsevad optimismist, kui nad on noored, ent vanemaks saades langevad nad pessimismi. On ju noorigi, kes hülgavad nii-öelda normaalse eluviisi ning hakkavad otsima naudinguid mõnuainete väärtarvitamisest, juhuslikest seksuaalsuhetest ja järgivad muid laostavaid elukombeid. Miks on see nii? Vaatle järgnevalt näiteid Piibli aegadest ning pane tähele, mis on optimismi alus — oli minevikus, on nüüd ja tulevikus.

Aabrahami optimism sai tasu

Aastal 1943 e.m.a. Aabraham jättis seljataha Haarani, ületas Eufrati jõe ja jõudis Kaananimaale. Aabrahami on nimetatud ”kõikide isaks, kes usuvad”, ning tema sellekohane eeskuju on tõepoolest järgimist väärt! (Roomlastele 4:11.)

Aabrahamiga ühes oli Lott, Aabrahami orvuksjäänud vennapoeg, ja Loti perekond. Hiljem, kui maad tabas nälg, suundusid need kaks perekonda Egiptusemaale, ja kui jõudis kätte õige aeg, pöördusid nad koos tagasi. Selleks ajaks olid nii Aabraham kui Lott soetanud endale palju vara, sealhulgas lojuste ja pudulojuste karju. Nüüd tõusis nende karjaste vahel aga tüli, mille lahendamise Aabraham enda kätte võttis, öeldes: ”Ärgu olgu riidu minu ja sinu vahel, minu karjaste ja sinu karjaste vahel. Meie, mehed, oleme ju vennad! Eks ole kogu maa su ees lahti? Mine nüüd minu juurest ära, lähed sina vasakut kätt, lähen mina paremat kätt; lähed sina paremat kätt, lähen mina vasakut kätt” (1. Moosese 13:8, 9).

Aabraham, kes ilmaelu oli näinud kauem, oleks võinud oma äranägemise järgi asju juhtida, ning Lott oleks austusest onu vastu selle valikuga nõustuma pidanud. Selle asemel aga ”Lott tõstis oma silmad üles ja nägi, et kogu Jordani piirkond oli kõikjal veerikas; enne kui Jehoova Soodoma ja Gomorra hävitas, oli see kuni Soarini otsekui Jehoova rohuaed, samasugune nagu Egiptusemaa. Ja Lott valis enesele kogu Jordani piirkonna”. Sellise valiku juures olid Lotil küll kõik põhjused optimismiks. Ent kuidas oli Aabrahamiga? (1. Moosese 13:10, 11.)

Kas oli Aabraham mõtlematult julge, kuna ta sel moel omaenda pere heaolu ohtu seadis? Ei. Aabrahami positiivne hoiak ja heldekäelisus said rikkalikult tasutud. Jehoova ütles Aabrahamile: ”Tõsta nüüd oma silmad üles ja vaata paigast, kus sa oled, põhja ja lõuna ja hommiku ja õhtu poole, sest kogu maa, mida sa näed, ma annan sinule ja su soole igaveseks ajaks!” (1. Moosese 13:14, 15).

Aabrahamil oli optimismiks tõepoolest alust. See rajanes Jumala tõotusel teha Aabraham suureks rahvaks ning ’Aabrahami nimel pidid õnnistama endid kõik suguvõsad maa peal’ (1. Moosese 12:2—4, 7). Meilgi on igati alust kindlustundeks, kuna teame, et ”neile, kes Jumalat armastavad, kõik ühtlasi heaks tuleb” (Roomlastele 8:28).

Kaks optimistlikku maakuulajat

Möödus rohkem kui 400 aastat ja Iisraeli rahvas oli kohe-kohe jõudmas Kaananimaale, ”maale, mis piima ja mett voolab” (2. Moosese 3:8; 5. Moosese 6:3). Mooses läkitas 12 vürsti ’kuulama seda maad ja tooma sõna tee kohta, mida mööda nad peaksid minema, ja linnade kohta, kuhu nad peaksid jõudma’ (5. Moosese 1:22; 4. Moosese 13:2). Kõik 12 maakuulajat kirjeldasid ühtviisi selle maa külluslikkust, ent 10 neist maalis inimestele sellest pessimistliku pildi, mis viimaste südamed araks tegi (4. Moosese 13:31—33).

Joosua ja Kaaleb käitusid aga teisiti: nad tulid välja optimistliku sõnumiga ja tegid kõik, et peletada nende hirmu. Nende hoiak ja jutt peegeldasid jäägitut usaldust sellesse, et Jehoova on võimeline täitma oma sõna ja nad Tõotatud Maale viima — kuid sellest polnud tulu. Selle asemel ”ütles terve kogudus, et neid tuleks kividega surnuks visata” (4. Moosese 13:30; 14:6—10).

Mooses julgustas rahvast lootma Jehoovale, kuid nende kõrvad olid sellele kurdid. Nad ei muutnud oma pessimistlikku hoiakut ning seetõttu pidi kogu rahvas 40 aastat rändama kõrbes. Neist 12-st ei muud kui Joosua ja Kaaleb kogesid seda, millist tulu optimismist tõuseb. Eelkõige mille pärast oli rahval taoline negatiivne hoiak? Usupuuduse pärast, selle pärast, et inimesed lootsid omaenda tarkusele (4. Moosese 14:26—30; Heebrealastele 3:7—12).

Joona lööb kõikuma

Joona elas üheksandal sajandil e.m.a. Nagu Piibel näitab, teenis ta Iisraeli kümne suguharu kuningriigis Jehoova ustava prohvetina millalgi Jerobeam II valitsusajal. Ent korraldust viia hoiatussõnum Niinive elanikele keeldus ta täitmast. Ajaloolase Josephuse sõnul Joona ”pidas paremaks vaikselt minema hiilida” ja hoopis Jafasse oma sammud seada. Seal ta asutas end laevale, mis suundus Tarsisesse, mis tõenäoliselt on tänapäeva Hispaania (Joona 1:1—3). Seda, miks Joona oma ülesandesse nõndasi pessimistlikult suhtus, selgitab kirjakoht Joona 4:2.

Lõpuks Joona küll nõustus täitma oma osa, kuid vihastus, kui inimesed Niinives kahetsesid. Nüüd andis Jehoova Joonale hea õppetunni kaastunde kohta ja tegi seda kiikajonipuu varal, mille all Joona varju oli leidnud, kuid mis nüüd ära kuivas ja suri (Joona 4:1—8). Mitte taime pärast, mis nüüd otsa sai, ei oleks pidanud Joona kurvastama, vaid hoopis 120000 niinivelase pärast, kes ei ’osanud vahet teha oma parema ja vasaku käe vahel’ (Joona 4:11).

Mida meie võime Joona kogemusest õppida? Seda, et pühas teenistuses pole kohta pessimismile. Kui me mõistame Jehoova mõttesuunda ja seda kõigiti usaldades järgime, saadab meid edu (Õpetussõnad 3:5, 6).

Optimism keset katsumusi

”Ära ärritu kurjadest,” lausus kuningas Taavet. ”Ära kadesta neid, kes teevad ülekohut” (Laul 37:1). See on tõepoolest omal kohal nõuanne tänapäevalgi kogu selle ülekohtu ja kõveruse keskel (Koguja 8:11).

Kui me kurjasid ehk ei kadestagi, võib siiski kergesti maad võtta masendus, kui näeme süütuid kannatamas õelate käe läbi või kui meid ennast ebaõiglaselt koheldakse. Sellised kogemused võivad külvata meiegi suhtumisse julgusetuse või pessimismi seemneid. Mida me peaksime tegema, kui sel viisil tunneme? Esiteks võime meeles pidada, et kurjad inimesed ei saa sugugi enesekindlalt mõelda, et nende karistus tulemata jääb. Laulus 37 salmis 2 seisab kirjas kinnitus meile: ”Sest need [kurjad inimesed] niidetakse peagi nagu hein ja nad närtsivad nagu haljas rohi!”

Lisaks sellele saame jätkuvalt teha head, olla optimistlikud ja oodata Jehoovat. ”Käändu kõrvale kurjast ja tee head, siis sa jääd oma elukohta igavesti!” on laulukirjutaja edasised sõnad. ”Sest Jehoova armastab õiglust ega hülga oma vagasid” (Laul 37:27, 28).

Tõeline optimism saavutab võidu!

Mida öelda aga tuleviku kohta? Piibli Ilmutusraamat räägib sellest, ”mis varsti peab sündima”. Muu hulgas annab see teada, et ratsanikul tulipunasel hobusel, kes kujutab sõda, ”lasti rahu maa pealt ära võtta” (Ilmutuse 1:1; 6:4).

Üldiselt — ja optimistlikult — arvati Suurbritannias I maailmasõja ajal, et see jääb viimaseks suuremaks sõjaks. Ent inglise riigimees David Lloyd George oli aastal 1916 selles osas veidi realistlikum. Ta märkis: ”See sõda, nagu ka järgmine, on sõda sõja lõpetamise pärast.” (Meie kursiiv.) Tal oli õigus. II maailmasõda osutus hoopis kuratlikumate massihävitusmeetodite produktiivseks kasvulavaks. Sellest on nüüd juba üle 50 aasta, ent sõjategevuse otsa pole sootuks mitte näha.

Seesama Ilmutusraamat kõneleb teistestki ratsanikest, kes sümboliseerivad nälga, taude ja surma (Ilmutuse 6:5—8). Need on seesinase aja tundemärgi ühed koostisosad (Matteuse 24:3—8).

Kas annavad need põhjust pessimismiks? Kohe kindlasti mitte, sest selles nägemuses esineb ka ”valge hobune; ja ta seljas istujal oli amb käes; ja talle anti pärg ja ta väljus võites ja võitu saavutama” (Ilmutuse 6:2). Siin on kujutatud Jeesust Kristust kui taevast Kuningat, kes kaotab kogu kurjuse ning kes ratsa on maailma toomas rahu ja üksmeelt.a

Jeesus Kristus kui tulevane Kuningas õpetas maa peal olles oma jüngreid palvetama selle Kuningriigi eest. Võib-olla on sindki Meie Isa või Issanda palvet lausuma õpetatud. Selles palume Jumala Kuningriigi tuleku eest, selle eest, et tema tahe teostuks nii maal kui taevas (Matteuse 6:9—13).

Selle asemel et praegust asjadesüsteemi kuidagi parandada püüda, kõrvaldab Jehoova selle täielikult Messias-Kuninga Kristuse Jeesuse kaudu. Mis tuleb selle asemele, ütleb Jehoova: ”Ma loon uued taevad ja uue maa! Enam ei mõelda endiste asjade peale ja need ei tulegi meelde.” Maast, mida valitseb taevane Kuningriigi valitsus, saab inimkonna rahuküllane, õnnelik kodu, kus nii elu kui töö aiva rõõmu valmistab. ”Ilutsege igavesti selle pärast, mis ma loon,” (Suur Piibel) lausub Jehoova. ”Mu valitud kasutavad ise oma kätetööd!” (Jesaja 65:17—22). Kui sinagi oma tulevikulootuse sellele kindlamast kindlamale tõotusele rajad, on sul kõigiti põhjust olla optimist — nüüd ja igavesti!

[Allmärkus]

[Pilt lk 4]

H. G. Wells

[Allikaviide]

Corbis-Bettmann