Pilguheit Jeesuse maise elu viimastele päevadele

KÄES on meie ajaarvamise 33. aasta ning juutide kalendrikuu niisani 7. päev. Kujutle, et jälgid sündmusi, mis toimuvad Rooma provintsis Juudamaal. Lahkunud lopsaka taimestikuga Jeerikost, astub Jeesus Kristus koos oma jüngritega mööda käänulist ja tolmust teed ülesmäge. Paljud teisedki rändurid on teel Jeruusalemma iga-aastast paasapüha pidama. Kuid peale väsitava tõusu on Kristuse jüngritel muudki meeles.

Juudid on igatsusega oodanud Messiat, kes vabastaks nad Rooma ikke alt. Paljud usuvad, et Jeesus Naatsaretist ongi see kauaoodatud Õnnistegija. Kolm ja pool aastat on ta kõnelnud Jumala Kuningriigist. Ta on ravinud haigeid ja toitnud näljaseid. Ta on rahvale tõepoolest lohutust toonud. Kuid usujuhid on ärritunud, et Jeesus neid teravalt hukka mõistab, ja neil on kindel nõu ta ära tappa. Ometigi seal ta läheb, samm sihikindel, oma jüngrite ees mööda kõrbenud teed ülesmäge (Markuse 10:32).

Kui päike nende eel kõrguva Õlimäe taha vajub, jõuab Jeesus oma kaaslastega Betaania külla, kus nad veedavad järgmised kuus ööd. Seal võtavad neid rõõmuga vastu nende armsad sõbrad Laatsarus, Maarja ja Marta. Jahe õhtu pakub kosutust pärast palavat rännakut ning tähistab 8. niisani, hingamispäeva algust (Johannese 12:1, 2).

9. niisan

Pärast hingamispäeva on Jeruusalemm siginat-saginat täis. Tuhanded külalised on paasapühaks juba linna tulnud. Kuid kuulda on kärarikkamat sagimist kui sel aasta ajal tavaliselt. Uudishimulikud rahvahulgad kiirustavad mööda kitsaid tänavaid linnaväravate poole. Milline vaatepilt neile küll avaneb, kui nad on läbi rahvamassi väravast välja trüginud! Palju juubeldavaid inimesi suundub Õlimäest alla mööda Betfagest kulgevat teed (Luuka 19:37). Mida see kõik peaks tähendama?

Vaata, Jeesus Naatsaretist tuleb ratsa eeslisälu seljas! Rahvas laotab rõivaid tema ette tee peale. Teised lehvitavad äsjaraiutud palmiokstega ning hüüavad rõõmsalt: ”Õnnistatud olgu, kes tuleb Issanda nimel, Iisraeli kuningas!” (Johannese 12:12—15).

Kui rahvahulk Jeruusalemma lähedale jõuab, vaatab Jeesus linna ja teda valdab sügav meeleliigutus. Ta hakkab nutma ning me kuuleme teda ennustavat, et see linn hävitatakse. Kui Jeesus veidi aja pärast templisse jõuab, õpetab ta rahvahulki ning tervendab pimedaid ja jalutuid, kes tema juurde tulevad (Matteuse 21:14; Luuka 19:41—44, 47).

See ei jää ülempreestritel ja kirjatundjatel tähele panemata. Kuidas nad küll ärrituvad, nähes Jeesuse imesid ja rahvahulkade juubeldust! Suutmata oma meelepaha varjata, nõuavad variserid: ”Õpetaja, sõitle oma jüngreid!” ”Ma ütlen teile,” vastab Jeesus, ”kui need vait jääksid, hakkaksid kivid kisendama!” Enne templist lahkumist märkab Jeesus sealset äritegevust (Luuka 19:39, 40; Matteuse 21:15, 16; Markuse 11:11).

10. niisan

Jeesus jõuab templisse varakult. Eelmisel päeval kihvatas tal sees, kui ta nägi, kuidas tema Isa, Jehoova Jumala kummardamisega jultunult raha tehti. Seepärast hakkab ta leegitseva innuga ajama templist välja neid, kes seal ostavad ja müüvad. Ta keerab kummuli ahnete rahavahetajate lauad ja tuvimüüjate istmed. ”Kirjutatud on: minu koda peab hüütama palvekojaks,” hüüab Jeesus, ”aga teie teete ta röövliauguks!” (Matteuse 21:12, 13).

Jeesuse tegevus ning avalik õpetamine ajab ülempreestrid, kirjatundjad ja rahvaülemad marru. Kuidas nad küll tahaksid ta ära tappa! Kuid nad ei saa seda teha, kuna rahvas on hämmastunud Jeesuse õpetusest ja ’ripub ta küljes teda kuulates’ (Luuka 19:47, 48). Õhtu saabudes teeb Jeesus oma kaaslastega meeldiva jalutuskäigu tagasi Betaaniasse, kus nad saavad end öösel välja puhata.

11. niisan

On varahommik ning Jeesus koos jüngritega juba teel üle Õlimäe Jeruusalemma. Kui nad templisse jõuavad, tulevad ülempreestrid ja vanemad viivitamatult Jeesuse juurde. Neil on vägagi hästi meeles, kuidas ta kohtles neid, kes templis raha vahetasid ja kaubitsesid. Tema vaenlased nõuavad mürgiselt: ”Missuguse meelevallaga sa teed neid asju? Ja kes on sulle selle meelevalla andnud?” ”Ma tahan ka teilt küsida ühe asja,” vastab Jeesus. ”Kui te mulle selle ütlete, siis ma ütlen ka teile, missuguse meelevallaga ma neid asju teen. Kust oli Johannese ristimine, kas taevast või inimestest?” Vastased kogunevad kobarasse ja arutavad isekeskis: ”Kui me ütleme: taevast! siis ta ütleb meile: mispärast te siis ei uskunud teda? Aga kui me ütleme: inimestest! siis meil tuleb karta rahvast, sest nad kõik peavad Johannest prohvetiks!” Olles kimbatuses, vastavad nad mannetult: ”Me ei tea!” Jeesus lausub neile rahulikult: ”Ega minagi teile ütle, missuguse meelevallaga ma neid asju teen” (Matteuse 21:23—27).

Nüüd püüavad Jeesuse vaenlased teda ta sõnadest lõksu püüda, et neil oleks põhjust teda vahistada. Nad küsivad: ”Kas on tarvis anda maksu keisrile või mitte?” ”Näidake mulle maksuraha!” vastab Jeesus. Ta küsib: ”Kelle kuju ja pealkiri see on?” ”Keisri,” kostavad nemad. Seepeale jahmatab Jeesus neid, öeldes selgelt kõigi kuuldes: ”Andke siis keisrile, mis kuulub keisrile, ja Jumalale, mis kuulub Jumalale!” (Matteuse 22:15—22).

Nüüd, kus Jeesus on oma vaenlased kummutamatu arutluskäigu abil vaikima sundinud, asub ta pealetungile rahvahulkade ja oma jüngrite ees. Kuula, kuidas ta kirjatundjaid ja varisere kartmatult hukka mõistab. ”Nende tegude järgi ärge tehke,” ütleb ta, ”sest nad ütlevad küll, aga ei tee.” Julgelt kuulutab ta neile terve rea hädasid ning osutab, et nad on pimedad teejuhid ja silmakirjatsejad. ”Te maod, te rästikute sigitis,” ütleb Jeesus, ”kuidas te põgenete põrgu hukatuse eest?” (Matteuse 23:1—33).

Need teravad hukkamõistusõnad ei tähenda seda, et Jeesus teiste häid külgi ei märkagi. Hiljem vaatab ta, kuidas inimesed templi aardekirstudesse raha panevad. Kui liigutatud ta küll on, nähes vaest lesknaist panemas sinna kogu oma toiduse — kaks väga väikese väärtusega münti! Väljendades südamlikku hindamist, osutab Jeesus, et tegelikult pani see naine aardekirstu rohkem raha kui kõik teised, kes ”oma küllusest” suuri annetusi tegid. Jeesus, kes on hellalt kaastundlik, hindab väga seda, kui inimene teeb oma parima (Luuka 21:1—4).

Nüüd lahkub Jeesus templist viimast korda. Mõned tema jüngritest täheldavad, et see ehitis on suursugune ning ”ilusate kividega ja annetistega ehitud”. Nende üllatuseks kostab Jeesus: ”Päevad tulevad, et sellest kõigest .. ei jäeta kivi kivi peale, mida maha ei kistaks!” (Luuka 21:5, 6). Samal ajal kui apostlid Jeesuse kannul rahvarohkest linnast välja lähevad, mõtlevad nad, mida tema sõnad küll tähendada võiksid.

Veidi aega hiljem istuvad Jeesus ja apostlid Õlimäel ning naudivad sealset vaikust ja rahu. Neile avaneb võrratu vaade Jeruusalemmale ja templile ning Peetrus, Jakoobus, Johannes ja Andreas otsivad nüüd selgust Jeesuse hämmastava ennustuse kohta. ”Ütle meile,” lausuvad nad, ”millal see kõik sünnib ja mis on su tulemise [”juuresoleku”, UM] ja maailmaajastu lõpetuse tunnus?” (Matteuse 24:3; Markuse 13:3, 4).

Vastuseks nende pärimisele annab Meisterõpetaja tõeliselt märkimisväärse prohvetiennustuse. Ta kuulutab ette suuri sõdasid, maavärinaid, toiduainete puudust ja taude. Jeesus ennustab ka seda, et head sõnumit Kuningriigist kuulutatakse kogu maakeral. ”Siis,” hoiatab ta, ”tuleb suur viletsus, mille sarnast ei ole olnud maailma algusest kuni praeguse ajani ega tulegi” (Matteuse 24:7, 14, 21; Luuka 21:10, 11).

Neli apostlit kuulavad tähelepanelikult, kui Jeesus kõneleb oma ’juuresoleku tunnuse’ teistestki aspektidest. Ta rõhutab vajadust olla valvel. Miks? ”Sest te ei tea, mil päeval teie Issand tuleb!” sõnab ta (Matteuse 24:42; Markuse 13:33, 35, 37).

See on Jeesusele ja apostlitele unustamatu päev. Tegelikult on see tal viimane päev avalikus teenistuses enne vahistamist, kohtumõistmist ja hukkamist. Et aeg on juba hiline, kõnnivad nad tagasi Betaaniasse otsemat teed üle mäe.

12. ja 13. niisan

Jeesus veedab 12. niisani oma jüngritega omaette olles. Ta teab, et usujuhid ihkavad teda tappa ning ta ei taha, et nad takistaksid neid järgmisel õhtul paasapüha pidamast (Markuse 14:1, 2). Järgmisel päeval, 13. niisanil, teevad inimesed paasapühaks viimaseid ettevalmistusi. Pärastlõuna hakul lähetab Jeesus Peetruse ja Johannese tegema ettevalmistusi paasapüha pidamiseks Jeruusalemmas ühes ülemises toas (Markuse 14:12—16; Luuka 22:8). Veidi enne päikeseloojangut saabuvad kohale Jeesus ja ülejäänud kümme apostlit, et pühitseda oma viimast paasapüha.

14. niisan pärast päikeseloojangut

Jeruusalemm on pehme hämariku rüpes, kui täiskuu Õlimäe kohale tõuseb. Avaras möbleeritud toas on Jeesus ja 12 apostlit nõjakil ümber kaetud laua. ”Ma olen südamest igatsenud seda paasatalle süüa ühes teiega, enne kui ma kannatan,” ütleb ta (Luuka 22:14, 15). Mingi aja möödudes üllatab Jeesus apostleid sellega, et tõuseb püsti ja asetab oma pealisrõivad kõrvale. Võtnud rätiku ja vaagna veega, hakkab ta nende jalgu pesema. Milline unustamatu õppetund on see alandliku teenimise kohta! (Johannese 13:2—15.)

Kuid Jeesus teab, et üks neist meestest — Juudas Iskariot — on juba teinud plaani, kuidas teda usujuhtidele ära anda. On arusaadav, et Jeesus tunneb suurt hingevalu. ”Üks teie seast annab mind ära!” teatab ta. See kurvastab apostleid üliväga (Matteuse 26:21, 22). Kui paasapüha on pühitsetud, ütleb Jeesus Juudasele: ”Mis sa teed, seda tee kähku!” (Johannese 13:27).

Kohe, kui Juudas on lahkunud, seab Jeesus sisse söömaaja oma saabuva surma mälestuseks. Ta võtab hapnemata leiva, ütleb tänupalve, murrab leiba ning käsib kõigil üheteistkümnel seda süüa. ”See on minu ihu, mis teie eest antakse,” sõnab ta, ”seda tehke minu mälestuseks!” Seejärel võtab ta karika punase veiniga. Lausunud õnnistuse, ulatab ta neile karika ning käsib neil sellest juua. Ta ütleb: ”See on minu veri, uue lepingu veri, mis paljude eest valatakse pattude andeksandmiseks” (Luuka 22:19, 20; Matteuse 26:26—28).

Sel ülitähtsal õhtul jagab Jeesus oma ustavatele apostlitele palju väärtuslikke teadmisi ning räägib sealhulgas vennaarmastuse tähtsusest (Johannese 13:34, 35). Ta kinnitab neile, et nad saavad ”aitaja”, püha vaimu. See tuletab neile meelde kõik, mida ta neile on rääkinud (Johannese 14:26, UM). Hiljem samal õhtul saavad apostlid kahtlemata palju julgustust, kui nad kuulevad, kuidas Jeesus nende eest kirglikult palvetab (Johannese 17. peatükk). Kui nad kiituslaulud on laulnud, lahkuvad nad ülemisest toast ning lähevad Jeesuse kannul välja jaheda ööõhu kätte.

Jeesus ja apostlid suunduvad läbi Kiidroni oru ühte oma lemmikpaika — Ketsemani aeda (Johannese 18:1, 2). Jeesus jätab apostlid end ootama ning läheb veidi eemale palvetama. Tema emotsionaalne pinge on sõnulseletamatult suur, kui ta Jumala käest tungivalt abi palub (Luuka 22:44). Ainuüksi mõtegi sellest, millist teotust tooks tema armsale taevasele Isale see, kui ta ei suudaks vastu pidada, põhjustab äärmist piina.

Vaevalt on Jeesus palvetamise lõpetanud, kui kohale jõuab Juudas Iskariot koos rahvajõuguga, kellel on kaasas mõõgad, nuiad ja tõrvikud. ”Tere, rabi!” ütleb Juudas ja annab Jeesusele hellalt suud. See on meestele märgiks, et Jeesus on see, kes tuleb vahistada. Äkitselt tõmbab Peetrus oma mõõga tupest ning raiub ülempreestri sulasel kõrva ära. ”Pista oma mõõk tuppe tagasi,” ütleb Jeesus ja tervendab mehe kõrva, ”sest kõik, kes mõõga tõmbavad, saavad mõõga läbi hukka!” (Matteuse 26:47—52).

Kõik käib nii kähku! Jeesus vahistatakse ja seotakse kinni. Hirmunud ja segaduses apostlid jätavad oma Isanda maha ning põgenevad. Jeesus viiakse endise ülempreestri Annase ette. Seejärel viiakse ta ametis oleva ülempreestri Kaifase ette, et see tema üle kohut mõistaks. Varajastel hommikutundidel süüdistab süneedrium Jeesust vääralt jumalateotuses. Seejärel laseb Kaifas viia ta Rooma maavalitseja Pontius Pilaatuse ette. See saadab Jeesuse Galilea valitseja Heroodes Antipase juurde. Heroodes ja tema valvesõdurid pilkavad Jeesust. Siis saadetakse ta tagasi Pilaatuse juurde. Pilaatus kinnitab Jeesuse süütust. Kuid juudi usujuhid avaldavad talle survet, et ta Jeesuse surma mõistaks. Kui Jeesus on kogenud märkimisväärset sõnalist ja füüsilist jõhkrust, viiakse ta Kolgatale ning naelutatakse halastamatult postile, kus ta piinarikkalt sureb (Markuse 14:50—15:39; Luuka 23:4—25).

Kui Jeesuse surm teinuks tema elule alatiseks lõpu, olnuks see kogu ajaloo suurim tragöödia. Õnneks nii ei juhtunud. 16. niisanil aastal 33 tõdesid tema jüngrid hämmastusega, et ta on surnuist üles äratatud. Peagi võisid enam kui 500 inimest kinnitada, et Jeesus elab jälle. Ning 40 päeva pärast tema ülestõusmist nägi rühm tema ustavaid järelkäijaid, kuidas ta taevasse läks (Apostlite teod 1:9—11; 1. Korintlastele 15:3—8).

Jeesuse elu ja sina

Kuidas puudutab Jeesuse elu sind — tegelikult meid kõiki? Jeesuse teenistus, surm ja ülestõusmine ülistavad Jehoova Jumalat ning on väga olulisel kohal Jehoova suure eesmärgi täideminekus (Koloslastele 1:18—20). Need sündmused on meile eluliselt tähtsad, sest Jeesuse ohvri alusel me võime saada oma patud andeks ning sellest tulenevalt olla Jehoova Jumalaga isiklikes suhetes (Johannese 14:6; 1. Johannese 2:1, 2).

Jeesuse elu puudutab isegi neid, kes on surnud. Jeesuse ülestõusmine võimaldab äratada surnud tagasi ellu Jumala tõotatud paradiislikul maal (Luuka 23:39—43; 1. Korintlastele 15:20—22). Kui sa tahaksid kõigest sellest rohkem teada saada, siis tule palun Kristuse surma mälestusõhtule, mis toimub 11. aprillil 1998 sinu kodukandis Jehoova tunnistajate kuningriigisaalis.

[Kast lk 6]

”Röövliauk”

JEESUSEL oli küllaga põhjusi öelda, et ahned kaupmehed on teinud Jumala templi ”röövliauguks” (Matteuse 21:12, 13). Et maksta templimaksu, pidid teistelt maadelt tulnud juudid ja proselüüdid vahetama oma välisraha vastuvõetava raha vastu. Oma raamatus ”The Life and Times of Jesus the Messiah” selgitab Alfred Edersheim, et tavapäraselt alustasid rahavahetajad oma äritegevust provintsides 15. adaril, kuu aega enne paasapüha. Alates 25. adarist läksid nad Jeruusalemma templi territooriumile, et saada kasu tohutu hulga sisserändavate juutide ja proselüütide arvelt. Kaubitsejate äri õitses, kuna nad võtsid iga mündi vahetamise eest tasu. Kuna Jeesus nimetas neid röövliteks, on alust arvata, et see tasu oli nii suur, et nad sisuliselt pressisid vaestelt raha välja.

Mõnel ei olnud võimalik omaenda ohvrilooma kaasa tuua. Kes seda siiski sai teha, pidi laskma oma looma templis üle vaadata — tasu eest. Paljud ei riskinud tuua kauge maa tagant kohale looma, kes võidakse kõlbmatuks tunnistada, vaid eelistasid osta leviitide poolt ”heaks kiidetud” looma korrumpeerunud templikaubitsejate käest. ”Paljud vaesed maamehed said seal kõvasti pügada,” ütleb üks õpetlane.

On tõendeid selle kohta, et endine ülempreester Annas oma perega oli templikaubitsejate tegevuse jätkumisest eriliselt huvitatud. Rabiinlikud kirjutised räägivad ”Annase poegade [templi-]basaaridest”. Tulu, mis laekus rahavahetajate käest ja loomade müügist templi territooriumil, oli nende peamisi sissetulekuid. Üks õpetlane ütleb, et Jeesuse tegevus, kui ta kaupmehed templist välja ajas, ”ei olnud suunatud mitte üksnes preestrite prestiiži, vaid ka nende taskute pihta”. Oli siis põhjus milline tahes, igal juhul tahtsid tema vaenlased ta ära tappa (Luuka 19:45—48).

[Teabegraafika lk 4]

Jeesuse inimelu viimased päevad

16 Pühapäev Jeesus äratatakse üles 128

[Allmärkus]