Kas see on kiitus või meelitus?
KEEGI ütleb sulle: ”Sinu uus soeng sobib sulle lihtsalt oivaliselt!” Kas see on kiitus või meelitus? ”See ülikond istub sulle nagu valatud!” Kas kiitus või meelitus? ”See on hõrgutavaim roog, mida ma eales maitsnud olen!” On see kiitus või meelitus? Kui meile öeldakse sääraseid komplimente, siis mõtleme ehk endamisi, kas need on tõesti siirad ja tõsimeelsed või öeldud niisama suusoojaks, et meile heameelt valmistada, ilma et ütleja ise neid sõnu tingimata usuks.
Kuidas saada aru, kas meile öeldu on kiitus või meelitus? On sel üldse tähtsust? Kas ei võiks me võtta öeldut lihtsalt puhta kullana ning maitsta sellest johtuvat rõõmu? Kuidas on lugu siis, kui meie kiidame teisi? Kas oleme kunagi kaalunud oma motiive? Nende küsimuste üle mõtisklemine võib meid aidata olla arukad ning kasutada oma keelt viisil, mis toob kiitust Jehoova Jumalale.
Kiituse ja meelituse definitsioonid
Websteri sõnaraamat defineerib kiitust kui heakskiidu ja tunnustuse väljendust ning ütleb, et see sõna võib tähendada ka kellegi kummardamist või ülistamist. Kaks viimast tähendust viitavad ilmselgelt vaid sellisele kiitusele, mis on suunatud Jehoova Jumalale. See on õige kummardamise lahutamatu osa, nagu manitses ka laulukirjutaja: ”Sest hea on .., sest kiitus on kaunis ja sobiv!” ”Kõik, kellel on eluõhku, kiitku Jehoovat!” (Laul 147:1, Suur Piibel; 150:6).
See aga ei tähenda, et inimesi ei või kiita. Seda võib teha tunnustuse avaldamise, heakskiidu või soodsa hinnangu andmisega. Jeesuse räägitud tähendamissõnas ütleb isand oma teenijale: ”See on hea, sa hea ja ustav sulane!” (Matteuse 25:21).
Meelitust on aga defineeritud kui valelikku, ebasiirast või ülevoolavat kiitust, kus meelitajal on tavaliselt oma huvid mängus. Osav tunnustusavaldus või kompliment on öeldud selleks, et saavutada kellegi soosingut või saada teiselt materiaalset kasu, või siis selleks, et tekitada inimeses tunnet, et ta on tänu võlgu. Seega ajendab meelitajaid omakasu. Vastavalt tekstile Juuda 16 on nad valmis ’meelitama inimesi kasu pärast’.
Pühakirja seisukoht
Kuidas vaatab Pühakiri teiste inimeste kiitmisele? Jehoova annab meile selles osas eeskuju. Piiblis öeldakse, et meid kiidetakse siis, kui täidame Jehoova tahet. Apostel Paulus ütleb, et ’igaüks saab kiituse Jumalalt’. Peetrus ütleb, et meie läbikatsutud usk ’on meile kiituseks’. Tõik, et Jehoova kiidab inimesi, näitab seega, et siiras kiitus on lahke, armastav ja kasutoov tegu, millesse ei tohiks kergekäeliselt suhtuda (1. Korintlastele 4:5; 1. Peetruse 1:7).
Piibli sõnul võivad meid kiita ka valitsusvõimud, kes meie head käitumist tähele pannes meile ausalt tunnustust avaldavad. Meile öeldakse: ”Tee head, ja siis sa saad temalt kiitust” (Roomlastele 13:3). Samuti võime lasta end kiita inimestel, kes on siirad oma sõnades ning kel pole meid kiites mingit tagamõtet. Tekstis Õpetussõnad 27:2 ütleb inspireeritud Pühakiri: ”Kiitku sind keegi teine, aga mitte su oma suu.” See näitab, et on sobiv lasta teistel inimestel end kiita.
See pole aga sugugi nii meelituste puhul. Miks pole meelitav kõne Jehoovale sugugi meelepärane? Esiteks pole see siiras ning Jehoova mõistab ebasiiruse hukka. (Võrdle Õpetussõnad 23:6, 7.) Peale selle on see ebaaus. Kirjeldades inimesi, kes olid Jumala pahameele õigustatult ära teeninud, ütleb laulukirjutaja: ”Nemad räägivad tühja üksteisega, räägivad libedate [”meelitavate”, The Jerusalem Bible] huultega, kahepaikse südamega! Hävitagu Jehoova kõik libedad [”meelitavad”, JB] huuled” (Laul 12:3, 4).
Eelkõige on meelitamine armastusetu. Selle ajendiks on omakasu. Pärast seda, kui laulukirjutaja Taavet rääkis meelitajatest, tsiteerib ta nende sõnu: ”Oma keele tõttu me oleme tugevad, meie huuled on meie võimuses, kes on meile isandaks?” Jehoova kirjeldab selliseid omakasupüüdlikke inimesi kui ’viletsate rõhujaid’. Nende libekeelsus ei ehita teisi üles, vaid pigem laastab ja rõhub (Laul 12:5, 6).
Meelitus — lõks
”Mees, kes oma ligimese vastu on libekeelne, laotab tema jalgadele võrgu!” Kuivõrd õige on see mõte, mille ütles tark kuningas Saalomon! (Õpetussõnad 29:5.) Variserid püüdsid Jeesust meelitustega lõksu püüda. Nad ütlesid: ”Õpetaja, me teame, et sa oled tõemeelne ja õpetad Jumala teed tões ega hooli ühestki, sest sa ei vaata inimese isikule.” Selline kõne pidi küll relvituks tegema! Jeesus aga ei läinud nende lipitseva jutu õnge. Ta teadis, et nad ei usu tema tõeseid õpetusi, vaid et nad lihtsalt püüavad teda keisrile maksu maksmise küsimuses sõnadest lõksu püüda (Matteuse 22:15—22).
Teravas kontrastis Jeesusega oli esimese sajandi kuningas Heroodes. Kui ta Kaisarea linna rahvale avalikult kõnet pidas, hüüdsid inimesed selle peale: ”See on Jumala, aga mitte inimese hääl!” Selle asemel, et inimesi säherduse jultunud ja valeliku kiituse eest noomida, oli Heroodes hoopis meelitatud. Sedamaid karistas teda Jehoova ingel, lüües Heroodest usstõvega, mispeale ta suri (Apostlite teod 12:21—23).
Küps kristlane on meelituste suhtes valvas. Iseäranis ettevaatlikud peavad olema kogudusevanemad, kui mõni kohtuasjaga seotud isik neile ülevoolavalt komplimente jagab, vahest isegi sel viisil, et võrdleb üht kogudusevanemat teisega, öeldes, kuivõrd see kogudusevanem teistest ikka lahkem ja empaatilisem on.
Piibel näitab selgelt ka üht teist püünist, kuhu meelitus võib vedada, kirjeldades seda, kuidas noormees laseb võrgutajal end ebamoraalsusse ahvatleda (Õpetussõnad 7:5, 21). Selles sisalduv hoiatus sobib hästi tänapäeva olukordadega. Nende hulgast, kes igal aastal kristlikust kogudusest eemaldatakse, kõrvaldatakse paljud just ebamoraalsuse tõttu. Kas võis taolisesse ränka pattu langemine saada alguse just meelitavast kõnest? Kuna inimesed ihaldavad väga kuulda komplimente ja head enda kohta, võib meelitavate huulte mesimagus jutt kahandada kristlase vastupanu sobimatule käitumisele. Kui sellise kõne suhtes end ei kaitsta, võivad tagajärjed olla rängad.
Kaitse meelituste vastu
Kui kedagi meelitatakse, kõditab see inimese enesearmastust ja -uhkust. Inimesel kipub siis tekkima oma väärtustest ülespuhutud pilt, mis teeb ta teiste suhtes mingil määral üleolevaks. Filosoof François de La Rochefoucauld võrdles meelitust valerahaga, ”mis oma väärtusetuse tõttu ei ole maksev”. Seega tuleks end kaitsta, järgides apostel Pauluse praktilist nõuannet: ”Ma ütlen teile igaühele, et ta ei mõtleks üleolevalt selle kohta, mida tuleb mõelda, vaid mõtleks nõnda, et saaks arukaks sedamööda, kuidas Jumal igaühele usu mõõdu on jaganud” (Roomlastele 12:3).
Kuigi me loomuldasa soovime kuulda seda, mis paitaks meie kõrvu, vajame õigupoolest enamjaolt Piiblil põhinevat nõuannet ja distsiplineerimist (Õpetussõnad 16:25). Kuningas Ahab soovis kuulda vaid seda, mis talle meeldis; tema teenrid isegi palusid prohvet Miikat, et tolle sõnad oleks ’nagu ühel nende [Ahabi meelitavate prohvetite] hulgast ja räägiks head’ (1. Kuningate 22:13). Olnuks Ahab valmis kuulama otsekohest kõnet ning muutma oma mässulist käitumist, suutnuks ta ära hoida seda kohutavat kaotust, mis Iisraelile lahingus osaks sai, ning ka iseenda hukku. Meie endi vaimse heaolu pärast peaksime kiirelt vastama kindlale, ent samas armastavale nõuandele, mida annavad meile ametissemääratud kristlikud kogudusevanemad, kelle sooviks on aidata meil sirgel tõeteel püsida; me ei peaks püüdma lävida vaid selliste inimestega, kes muudkui räägivad, kui toredad me oleme, nii et meil nende meelitavast kõnest kõrvad liikuma hakkavad! (Võrdle 2. Timoteosele 4:3.)
Kristlased ei tohiks mitte kunagi ega mitte mingil põhjusel kedagi meelitustega mõjutada. Nad palvetavad otsusekindlalt nagu ustav Eliihu: ”Ma ei taha nüüd olla erapoolik ega kedagi meelitada! Sest ma ei või meelitada: kui kergesti võiks mu Looja mind siis ära võtta!” Seetõttu võivad nad öelda nii nagu Paulus: ”Me ei ole iialgi tarvitanud meelitavaid sõnu .. ega ka ettekäändeid ahnuseks” (Iiob 32:21, 22; 1. Tessalooniklastele 2:5, 6).
Kiida siis, kui see on ära teenitud
Inspireeritud õpetussõna näitab meile, et kiitus võib osutuda proovikiviks: ”Hõbeda jaoks on sulatuspott ja kulla jaoks ahi, ja meest hinnatakse tema kuulsuse järgi [”kuid kiitus katsub läbi iseloomu”, The New English Bible]!” (Õpetussõnad 27:21). Tõesti, kiitus võib tekitada inimeses üleolekutunnet või kõrkust, mis võib viia languseni. Teisalt võib see esile tuua inimese tagasihoidlikkust ja alandlikkust, kui ta tunnistab, et kõige eest, miks teda kiidetakse, on ta tänu võlgu Jehoovale.
Siiras kiitus seda väärt käitumise või saavutuste eest ehitab üles nii kiitjat kui kiidetavat. See loob nende vahele soojad ja teineteist vastastikku hindavad suhted. See õhutab kiitusväärsete eesmärkide nimel ponnistama. Kui noori õigustatult kiita, võib see ajendada neid veelgi rohkem tööd tegema. See võib aidata neil kujundada oma iseloomu, nii et nad püüavad elada kooskõlas neile esitatud normidega.
Vältigem seega lipitsevaid meelitusi — ärgem meelitagem teisi ega laskem ka teistel end meelitada. Olgem alandlikud, kui meid kiidetakse. Ning jagagem kiitust heldelt ja kogu hingest, kiites korrapäraselt Jehoovat, kui teda kummardame, ning ka teisi, avaldades neile siirast ja kosutavat tunnustust ning hindamist, pidades meeles, et ”sõna õigel ajal — küll see on hea” (Õpetussõnad 15:23).