oli taastatud. Sellega rahul olles lahkusid hassiidid Juuda Makkabi armeest ja läksid koju tagasi. Kuid Juudal olid teised plaanid. Kuna tal oli väljaõppinud armee, miks siis mitte kasutada seda selleks, et rajada sõltumatu juudi riik? Usulised põhjused, mis ülestõusu lõkkele õhutasid, asendusid nüüd poliitiliste sihtidega. Niisiis võitlus jätkus.

Otsides toetust võitluses Seleukiidide ülemvõimu vastu, sõlmis Juuda Makkabi lepingu Roomaga. Kuigi ta tapeti lahingus aastal 160 e.m.a., jätkasid tema vennad sõdimist. Juuda vend Joonatan manööverdas asjadekäiku nii, et Seleukiidi valitsejad olid nõus määrama teda Juudamaa ülempreestriks ja valitsejaks, kuigi ta jäi ikka veel nende ülemvõimu alla. Kui Joonatan langes pettuse tõttu süürlaste vandenõu ohvriks ning ta vangistati ja tapeti, võttis võimu üle tema vend Siimon — vendadest Makabeidest viimane. Siimoni valitsemisajal kõrvaldati viimasedki jäljed Seleukiidide võimust (aastal 141 e.m.a.). Siimon uuendas liitu Roomaga ning juutide juhid tunnustasid teda valitseja ja ülempreestrina. Nii rajasidki Makabeid iseseisva Hasmoneide dünastia.

Makabeid seadsid enne Messia tulekut uuesti sisse templiteenistuse. (Võrdle Johannese 1:41, 42; 2:13—17.) Aga nii nagu helleniseerunud preestrite teod kõigutasid inimeste usaldust preesterkonna vastu, raputati seda veelgi rohkem Hasmoneide valitsuse ajal. Tõesti, poliitikast huvitatud preestrite valitsus Taaveti soost kuninga asemel ei toonud juudi rahvale tõelisi õnnistusi (2. Saamueli 7:16; Laul 89:4, 5, 36, 37).

Kas ma peaksin oma venna käest laenu küsima?

SIMONI noorim laps on haige ning vajab hädasti ravimit. Simon on aga väga vaene ega saa seda osta. Mida peaks ta tegema? Tema kaaskristlane Michael on temast majanduslikult paremal järjel. Ehk saaks Michael talle raha laenata? Oma südames Simon küll teab, et laenu tagasimaksmine on üsna ebatõenäoline.a

Simoni palve asetab Michaeli dilemma ette. Michael saab aru, et tegemist on hädaolukorraga, kuid ta kahtleb, kas Simon on võimeline raha tagasi maksma, kuna tal on raskusi juba oma pere toitmisega. Mida peaks Michael tegema?

Paljudes maades võivad inimesed üleöö kaotada elatusallika ning leida end olukorras, kus neil pole ei raha ega kindlustussummasid raviarvete maksmiseks. Pangad ei pruugi laenu anda või on laenuprotsent liiga kõrge. Hädaolukorra kerkides võib ainsa lahendusena paista kelleltki laenamine. Enne laenu küsimist oleks siiski hea mõned olulised asjaolud läbi kaaluda.

Arva kulud kokku

Pühakiri annab juhendeid nii laenajale kui laenuandjale. Selle nõuannet järgides võime vältida palju arusaamatusi ning haavatud tundeid.

Näiteks tuletab Piibel meelde, et raha laenamisse ei tohiks kergelt suhtuda. Apostel Paulus õhutas Rooma kristlasi: ”Ärgu olgu teil midagi kellegagi võlgu, kui et te üksteist armastate, sest kes teist armastab, on käsu täitnud” (Roomlastele 13:8). Ideaaljuhul peaks kristlane teistele võlgnema vaid armastust. Seepärast võiksime kõigepealt endalt küsida, kas laenu võtmine on tõesti vajalik.

Kui vastus on jaatav, oleks tark läbi uurida, mis tagajärjed on võlgu võtmisel. Jeesus Kristus näitas, et tähtsad otsused nõuavad hoolikat kaalumist ja planeerimist. Ta küsis oma jüngritelt: ”Kes teie seast, kui ta tahab ehitada torni, ei istu enne maha ega arva kulu, kas temal on, mis vaja läheb teostamiseks?” (Luuka 14:28). Selle põhimõtte alusel peaks vaagima ka seda, kas küsida vennalt laenu. Laenu kulude kokku arvamine tähendab seda, et tuleb arvestada sellega, kuidas ja millal me laenu tagasi maksame.

Laenuandjal on õigus teada, kuidas ja millal laen tagasi makstakse. Asjaolusid hoolikalt kaaludes saame laenuandjale seda üksikasjalikult seletada. Kas oleme arvestanud sellega, mida nõuab meilt see, et saaksime laenu mõistliku aja pärast tagasi maksta? Muidugi oleks lihtsam öelda oma vennale: ”Küll ma maksan sulle nii ruttu kui võimalik, sa ju tead, et mind võib usaldada.” Kas ei tuleks aga selliseid asju vastutustundelisemalt lahendada? Me peame olema juba alguses otsustavad laen tagasi maksta, sest seda nõuab meilt Jehoova. ”Õel võtab laenuks ega tasu,” ütleb Laul 37:21.

Kui arvestame sellega, kuidas ja millal laenu tagasi maksame, tuletame endale ühtlasi meelde, kui tõsise kohustuse me enda peale võtame. See vähendab tõenäosust, et võtame laenu tarbetult. Sellel, kui suudame vältida võlgu võtmast, on omad eelised. Õpetussõna 22:7 hoiatab: ”Laenaja on laenuandja ori!” Isegi juhul, kui laenaja ja laenuandja on vaimsed vennad, võib laen mõjutada nendevahelisi suhteid, vähemalt mingil määral kindlasti. Laenude ümber tõusnud arusaamatused on isegi rikkunud mõne koguduse rahu.

Selgita, milleks raha on vaja

Laenuandjal on üldjoontes õigus teada, kuidas me kavatseme laenatavat raha kasutada. Kas laename samal ajal raha ka teistelt? Kui nii, siis peaksime seda ütlema, sest see on seotud sellega, kas suudame laenu tagasi maksta.

Iseäranis oluline on teha vahet ärilaenul ning mõneks hädaolukorraks vajamineval laenul. Vennal pole Pühakirja järgi mingit kohustust laenata raha ärilise ettevõtmise tarbeks. Ilmselt võib ta aga tunda soovi aidata, kui teine vend endast olenematutel põhjustel ei suuda maksta selliste hädavajalike asjade nagu toidu, riiete või vajaliku arstiabi eest. Avameelsus ja ausus aitavad sellises olukorras arusaamatusi vältida (Efeslastele 4:25).

Tee kirjalik kokkulepe

Kokkuleppe kirjapanek on oluline samm, kui tahame edaspidiseid arusaamatusi vältida. Mõned kokkuleppe konkreetsed üksikasjad võivad kergesti ununeda, kui neid üles ei tähendata. Me peame panema kirja laenatud summa ning selle, millal see tuleb tagasi maksta. Oleks soovitatav, et nii laenaja kui laenuandja kirjutaksid kokkuleppele alla ning säilitaksid sellest isikliku koopia. Piibel osutab sellele, et äritehingud tuleks dokumenteerida. Varsti pärast seda, kui babüloonlased hävitasid Jeruusalemma, ütles Jehoova Jeremijale, et too ostaks ühelt oma sugulaselt maatüki. Sellest tehingust saame palju õppida.

Jeremija ütles: ”Ma ostsin Hanameelilt, oma lellepojalt, Anatotis oleva põllu ning vaagisin temale seitseteist hõbeseeklit hõbedat, kirjutasin üriku ja pitseerisin selle, võtsin siis tunnistajad ja vaagisin hõbeda vaekaussidega. Siis ma võtsin käsu ja seaduste kohaselt pitseeritud ostukirja ja lahtise kirja ning andsin ostukirja Baarukile, Mahseja poja Neerija pojale oma lellepoja Hanameeli ja tunnistajate nähes, kes olid ostukirjale alla kirjutanud, kõigi juutide nähes, kes istusid vahtkonnaõues” (Jeremija 32:9—12). Kuigi siintoodud näide on seotud ostutehingu, mitte laenuga, näitab see, kui tähtis on rahalisi tehinguid sooritada selgelt ja korrektselt. (Vaata 1973. aasta 1. mai ”Vahitorni”, lk. 287—288, inglise keeles.)

Kui kerkivad raskused, peaksid kristlased püüdma neid lahendada kooskõlas Jeesuse nõuandega, mis on kirjas Matteuse 18:15—17. Ent üks kogudusevanem, kes püüdis sellistes olukordades abi osutada, kommenteerib: ”Peaaegu iga taolise juhtumi korral põrkasin kokku sellega, et polnud kirjalikku kokkulepet. Seetõttu oli osapoolte vahel laenu tagasimaksmise osas arusaamatusi. Ma olen veendunud, et selliste asjade kirjapanek annab tunnistust armastusest, mitte usaldamatusest.”

Kui oleme kord juba kokkuleppe teinud, peaksime kindlasti püüdma sõna pidada. Jeesus kutsus üles: ”Iga teie ”jah” olgu ”jah” ja iga ”ei” olgu ”ei”, aga mis üle selle, see on kurjast” (Matteuse 5:37, UT). Kui mingisugune ettenägematu raskus takistab meil laenu graafikujärgselt tagasi maksmast, tuleks laenuandjale viivitamatult olukorda selgitada. Vahest on ta nõus sellega, et maksame laenu tagasi pikema ajaperioodi jooksul väiksemate summade kaupa.

Siiski ei vabasta ettenägematud olukorrad meid kohustustest. Kes kardab Jehoovat, annab oma parima, et sõna pidada (Laul 15:4). Kuigi asjaolud ei pruugi kujuneda meie ootuste kohaselt, peaksime olema valmis tooma ohvreid, et võlad ära maksta, kuna see on meie kristlik kohus.

Ole raha laenamisega ettevaatlik

Muidugi ei pea vaid laenuvõtja asju hoolega läbi kaaluma. Vend, kellelt laenu palutakse, peaks samamoodi kulud kokku arvama. Enne raha laenamist oleks tark võtta aega asi hoolikalt ja objektiivselt läbi mõelda. Piibel õhutab ettevaatlikkusele, öeldes: ”Ära ole nende seas, kes kätt löövad, kes hakkavad käendajaks võlgade eest!” (Õpetussõnad 22:26).

Enne kui end seod, mõtle sellele, mis saab siis, kui vend ei suuda sulle tagasi maksta. Kas tekitab see sulle endale suuri rahalisi raskusi? Isegi kui vennal on parimad kavatsused, võivad olukorrad muutuda või tema arvestused valeks osutuda. Jakoobuse 4:14 tuletab kõigile meelde: ”Teie .. ei teagi, missugune on homme teie elu; sest te olete suits, mida pisut aega nähakse ja mis siis haihtub.” (Võrdle Koguja 9:11.)

Iseäranis ärilaenu korral oleks tark järele uurida, missugune on laenaja maine. Kas teatakse teda kui ausat ja usaldusväärset inimest või on ta rahaasjades saamatu? Kas ta kaldub koguduses paljude käest raha küsima? Tark oleks meeles pidada järgmisi sõnu: ”Lihtsameelne usub igat sõna, aga taipaja paneb tähele oma samme!” (Õpetussõnad 14:15).

Vahel võib laen ka laenuvõtjale endale kahju tuua. See võib kergesti muutuda talle koormaks ning röövida talt rõõmu. Kas me soovime, et selline vend saaks meie ”orjaks”? Kas võib laen mõjutada meievahelisi suhteid, põhjustades laenuvõtjas piinlikkust või lausa häbi, kui ta ei suuda raha ära maksta?

Kui laenuks on tõsine vajadus, kas ei võiks me siis kaaluda võimalust pakkuda raha pigem kingiks kui laenuks, kuigi pakutav summa võib olla siis väiksem. Pühakiri julgustab meid kaastundlikkusele, kui me näeme oma venda kitsikuses. ”Õige on armuline ja annab!” laulis psalmist (Laul 37:21). Armastus peaks ajendama meid tegema, mida saame, et puudustkannatavat venda praktilisel viisil aidata (Jakoobuse 2:15, 16).

Kaalu oma samme hoolikalt

Kuna laen võib põhjustada hõõrumist, peaksime suhtuma sellesse kui viimasesse abinõusse, mitte kui kergesse lahendusse. Nagu juba varem märgitud, peab laenaja olema laenuandja vastu aus, pannes kirja selle, kuidas ja millal ta raha tagasi maksab. Ning hädaolukorra puhul oleks kõige paremaks lahenduseks raha kinkimine.

Michael ei laenanud Simonile raha, mida too palus. Selle asemel andis Michael talle hoopis väiksema rahasumma kingitusena. Simon oli tänulik sellise abi eest, mis võimaldas tal maksta oma lapse ravimi eest. Michael oli õnnelik, et sai ilmutada vennalikku armastust nii praktilisel moel (Õpetussõnad 14:21; Apostlite teod 20:35). Nii Michael kui Simon ootavad aega, mil Kuningriigi valitsuse all Kristus ”kisub hädast välja vaese, kes kisendab”, ning mil keegi ei ütle: ”Ma olen nõder!” (Laul 72:12; Jesaja 33:24). Selle ajani kaalugem hoolikalt oma samme, kui tunneme mõnikord vajadust vennalt laenu küsida.

[Allmärkus]

[Pilt lk 25]

Laenu kohta kirjaliku kokkuleppe tegemine on armastuse, mitte usaldamatuse märk