Suured ja väikesed valgussähvatused (teine osa)

„Sinu valguses me näeme valgust!” — LAUL 36:10.

1. Milliseid pingutusi on varem tehtud selleks, et mõista Ilmutusraamatu sümboolset keelt?

JUBA varastest aegadest alates on Piibli Ilmutusraamat kristlastele huvi pakkunud. See näitab väga hästi, kuidas tõevalgus on üha selgemaks muutunud. Aastal 1917 andis Jehoova rahvas välja Ilmutusraamatu selgituse The Finished Mystery („Lõpetatud saladus”). See paljastas kartmatult ristiusumaailma religioosseid ja poliitilisi juhte, kuid paljud nendest selgitustest olid võetud mitmesugustest muudest allikatest. Vaatamata sellele pani raamat The Finished Mystery proovile piibliuurijate lojaalsuse sellele nähtavale kanalile, mida Jehoova kasutas.

2. Millist valgust heitis Ilmutusraamatule artikkel „Rahva sünd”?

² Ere valgussähvatus valgustas Ilmutusraamatut 1925. aasta 1. märtsi Vahitornis ilmunud artikli „Rahva sünd” kaudu. Arvati, et Ilmutusraamatu 12. peatükk kirjeldab sõda paganliku Rooma ja paavstliku Rooma vahel, kusjuures poeglaps kujutab paavstlust. Kuid see artikkel näitas, et Ilmutuse 11:15—18 mõjutab oluliselt 12. peatüki tähendust, näidates ära, et see on seotud Jumala Kuningriigi sünniga.

3. Millised väljaanded heitsid veel suuremat valgust Ilmutusraamatule?

³ Kõige selle tulemusena hakati Ilmutusraamatut üha selgemini mõistma ning see sai ilmsiks kaheköitelise väljaande Valgus ilmumisega aastal 1930. Veelgi täpsemad arusaamad ilmusid raamatutes “Babylon the Great Has Fallen!” God’s Kingdom Rules! („’Langenud on Suur Babülon!’ Valitseb Jumala Kuningriik!”) (1963) ja “Then Is Finished the Mystery of God” („’Siis on Jumala saladus lõpetatud!’ ”) (1969). Kuid prohvetliku Ilmutusraamatu kohta oli veel üsna palju õppida. Tõepoolest, eredaim valgus langes sellele aastal 1988, kui ilmus raamat Revelation—Its Grand Climax At Hand! („Peagi on käes ilmutuse suurejooneline haripunkt!”). Võib öelda, et selle järjest suureneva mõistmise võti on tõsiasi, et Ilmutusraamatu prohvetiennustused täituvad „Issanda päeval”, mis algas aastal 1914. (Ilmutuse 1:10) Seega pidi Ilmutusraamatut selle päeva edenedes üha selgemini mõistetama.

Selgus, kes on „kõrgemad võimud”

4., 5. a) Kuidas said piibliuurijad aru tekstist Roomlastele 13:1? b) Millisele arusaamisele jõuti hiljem seoses Pühakirja seisukohaga „kõrgematest võimudest”?

⁴ Aastal 1962 nähti eredat valgussähvatust seoses tekstiga Roomlastele 13:1, kus on kirjas: „Iga hing olgu allaheitlik valitsemas olevaile ülemustele [„kõrgematele võimudele”, NW].” Esimesed piibliuurijad mõistsid, et tekstis mainitud „kõrgemad võimud” viitavad ilmalikele võimudele. Nad said sellest kirjakohast aru nii, et kui kristlane võetakse sõjaajal sõjaväkke, on ta kohustatud panema selga mundri, võtma püssi õlale ning minema rindele kaitsekraavidesse. Nad arvasid, et kuna kristlane ei või teist inimest tappa, on ta kohustatud äärmuslikus olukorras oma püssist õhku tulistama.a

⁵ Vahitorni 1962. aasta 15. novembri ja 1. detsembri numbrid heitsid sellele teemale selget valgust, kui arutleti Jeesuse sõnu tekstis Matteuse 22:21: „Andke . . . keisrile, mis kuulub keisrile, ja Jumalale, mis kuulub Jumalale!” Asjakohased olid ka apostlite sõnad tekstis Apostlite teod 5:29: „Jumala sõna tuleb rohkem kuulda kui inimeste sõna.” Kristlased alluvad keisrile — „kõrgematele võimudele” — ainult nii kaua, kui see ei nõua kristlaselt Jumala seadusega vastuollu minemist. Mõisteti, et allumine keisrile on suhteline, mitte aga täielik. Kristlased annavad keisrile ainult selle, mis ei lähe vastuollu Jumala nõudmistega. Millist rahuldust see küll tõi, kui kogu see teema sai selgelt valgustatud!

Valgussähvatused organisatsioonilistes küsimustes

6. a) Milline põhimõte võeti omaks, vältimaks ristiusumaailmas üldlevinud hierarhilist struktuuri? b) Milline seisukoht sai viimaks selgeks seoses sellega, kuidas peaks valima koguduse ülevaatajaid?

⁶ Kerkis esile küsimus, kes peaksid kogudustes teenima vanematena ja kes diakonitena. Selleks et vältida ristiusumaailmas üldlevinud hierarhilist struktuuri, otsustati, et nad tuleb valida demokraatlikult, viies iga koguduse liikmete seas läbi hääletuse. Kuid 1932. aasta 1. septembri ja 15. oktoobri Vahitorn näitas järk-järgult suurenevat valgust, mille kohaselt kogudusevanemate valimine ei põhine Pühakirjal. Seega asendati need valitud vanemad teenistuskomiteega ja teenistusjuhataja valiti Ühingu poolt.

7. Millised muudatused paremuse poole tehti tänu valgussähvatustele, mis näitasid, kuidas peaks määrama ametisse koguduse sulaseid?

⁷ Aastal 1938 ilmunud 1. juuni ja 15. juuni Vahitorni valgussähvatused näitasid, et koguduse sulaseid ei tuleks valida, vaid määrata, ning seda teokraatlikult. Veel üks valgussähvatus aastal 1971 näitas, et kogudust ei peaks juhatama ainult üks kogudusesulane. Tegelikult peaks igas koguduses olema vanematekogu ehk ülevaatajad, kes on määratud Jehoova Tunnistajate Juhtiva Kogu poolt. Seega sai rohkem kui 40 aasta kestel tänu järk-järgult suurenevale valgusele selgeks, et nii kogudusevanemad kui ka diakonid, keda praegu tuntakse teenistusabilistena, peab ametisse määrama „ustav ja mõistlik ori” oma Juhtiva Kogu kaudu. (Matteuse 24:45—47, NW) See oli kooskõlas sellega, mis toimus apostlite ajal. Sellised mehed nagu Timoteos ja Tiitus määras ülevaatajaks esimese sajandi juhtiv kogu. (1. Timoteosele 3:1—7; 5:22; Tiitusele 1:5—9) Kõige sellega täitub suurepäraselt Jesaja 60:17: „Vase asemel ma toon kulda ja raua asemel ma toon hõbedat, puude asemel vaske ja kivide asemel rauda. Ja ma panen su ülemuseks [„ülevaatajaiks”, NW] rahu ning su sundijaks õigluse!”

8. a) Millised muudatused paremuse poole tõi üha selgemaks muutuv tõde Ühingu töö korraldamisse? b) Millised on Juhtiva Kogu komiteed ning millega igaüks neist tegeleb või mille eest vastutab?

⁸ Samuti kerkis esile Vahitorni Ühingu töö korraldamise küsimus. Paljude aastate kestel oli Jehoova Tunnistajate Juhtiv Kogu sama, mis Pennsylvania Vahitorni Piibli ja Traktaatide Ühingu direktorite nõukogu, ning enamjaolt lahendas küsimused selle president. Nagu on näidatud raamatus 1977 Yearbook of Jehovah’s Witnesses („Jehoova tunnistajate aastaraamat 1977”, leheküljed 258—259), hakkas Juhtiv Kogu 1976. aastal tegutsema kuue komitee kaudu, millest igaüks määrati hoolt kandma ülemaailmse töö teatud külje eest. Personalikomitee tegeleb personaliküsimustega, seistes sealjuures ka ülemaailmse Beeteli pere liikmete huvide eest. Kirjastuskomitee lahendab kõik ilmalikud ja juriidilised küsimused, näiteks sellised, mis puudutavad kinnisvara ja trükkimist. Teenistuskomitee tegevusvaldkond on seotud tunnistustööga ning reisivate ülevaatajate, pioneeride ja koguduse kuulutajate tegevuse järelevaatamisega. Õppekomitee vastutab koguduse koosolekute, ühepäevaste erikokkutulekute, ringkonnakokkutulekute, piirkonnakonventide, rahvusvaheliste konventide ning ka mitmesuguste koolide eest, mis annavad Jumala rahvale vaimset haridust. Kirjutuskomitee järelevaatuse all on kõiksuguste väljaannete ettevalmistamine ja tõlkimine, ja see teeb kindlaks, et kõik on Pühakirjaga kooskõlas. Juhatajakomitee hoolitseb hädaolukordade ja muude pakiliste küsimuste lahendamise eest.b Samuti hakkas Vahitorni Ühingu harubüroosid 1970-ndatel aastatel juhtima komitee, mitte aga ülevaataja.

Valgus kristliku käitumise kohta

9. Kuidas mõjutas tõevalgus kristlaste suhtumist selle maailma valitsustesse?

⁹ Mitmed valgussähvatused on valgustanud kristlikku käitumist. Vaatle näiteks neutraalsuse küsimust. Haruldaselt eredalt valgustati seda küsimust artiklis „Neutraalsus”, mis ilmus 1939. aasta 1. novembri Vahitornis (inglise keeles). Kuivõrd ajakohane oli, et see artikkel nägi trükivalgust vahetult pärast Teise maailmasõja algust! Artiklis määratleti täpsemalt neutraalsuse mõiste ja näidati, et kristlased ei tohi end segada poliitilistesse afääridesse ega rahvastevahelistesse vaenutsemistesse. (Miika 4:3, 5; Johannese 17:14, 16) See on ka üheks põhjuseks, miks kõik rahvad neid vihkavad. (Matteuse 24:9) Muistse Iisraeli lahingud pole kristlastele mingisuguseks analoogiliseks eeskujuks, nagu ka Jeesus seda tekstis Matteuse 26:52 selgitab. Peale selle pole ükski poliitiline rahvas tänapäeval teokraatlik, keda valitseks Jumal, nagu see oli muistses Iisraelis.

10. Mida näitasid valgussähvatused selles suhtes, kuidas peaks kristlased suhtuma veresse?

¹⁰ Valgus paistis ka vere pühaduse küsimusele. Piibliuurijad mõtlesid, et käsk hoiduda vere söömisest Apostlite teod 15:28, 29 käis ainult juudi soost kristlaste kohta. Kuid Apostlite teod 21:25 näitab, et apostlite ajal kohaldati see käsk ka nendele inimestele teiste rahvaste hulgast, kes said usklikeks. Niisiis käib vere pühaduse seadus kõigi kristlaste kohta, nagu seda näidati 1945. aasta 1. juuli Vahitornis (inglise keeles). See ei tähenda ainult seda, et keeldutakse söömast loomaverd, mida on näiteks verivorstides, vaid hoidutakse ka inimverest, näiteks vereülekande puhul.

11. Mida mõisteti seoses kristlaste seisukohaga tubakatarvitamise suhtes?

¹¹ Kuna valgus kogu aeg suurenes, oli tulemuseks see, et nendesse harjumustesse, mida alguses lihtsalt heaks ei kiidetud, suhtuti hiljem kui tõelisse õiguserikkumisse. Näide selle kohta puudutab tubakatarvitamist. Siioni Vahitorni 1895. aasta 1. augusti numbris (inglise keeles) pööras vend Russell tähelepanu tekstidele 1. Korintlastele 10:31 ja 2. Korintlastele 7:1 ning kirjutas: „Ma ei mõista, kuidas võib tubakatarvitamine ükskõik millisel viisil tuua au Jumalale või siis kasu kristlasele endale?” Alates 1973. aastast on mõistetud täiesti selgelt, et ükski inimene, kes tarvitab tubakat, ei saa olla Jehoova tunnistaja. Aastal 1976 selgitati, et mitte ükski Jehoova tunnistaja ei saa töötada hasartmängude asutuses ning jääda samal ajal edasi kogudusse.

Teisi täpsemaid arusaamu

12. a) Mida näitas valgussähvatus nende Kuningriigi võtmete arvu kohta, mis Peetrusele usaldati? b) Millistes olukordades Peetrus igat võtit kasutas?

¹² Valgus on järk-järgult kasvanud ka seoses nende sümboolsete võtmete arvuga, mida Jeesus Peetrusele andis. Piibliuurijad arvasid, et Peetrus sai kaks võtit, mis avasid inimestele tee saada Kuningriigi pärijateks — ühte kasutati juutide heaks 33. aasta nelipühil m.a.j. ning teist mittejuutide heaks, ja seda kasutati esmakordselt aastal 36 m.a.j., kui Peetrus kuulutas Korneeliusele. (Apostlite teod 2:14—41; 10:34—48) Aja möödudes hakati mõistma, et on olemas ka kolmas grupp — samaarlased. Peetrus kasutas teist võtit siis, kui ta andis neile võimaluse pärida Kuningriik. (Apostlite teod 8:14—17) Seega kasutati kolmandat võtit ajal, mil Peetrus kuulutas Korneeliusele. — Vahitorn, 1. oktoober 1979, leheküljed 16—22, 26 (inglise keeles).

13. Mida näitasid valgussähvatused lambatarade kohta, mida mainitakse Johannese 10. peatükis?

¹³ Tänu veel ühele valguskiirele mõisteti, et Jeesus ei viidanud mitte kahele, vaid hoopiski kolmele lambatarale. (Johannese 10. peatükk) Nendeks olid 1) juutide lambatara, mille uksehoidjaks oli Ristija Johannes, 2) Kuningriigi võitud pärijate tara, ja 3) maise lootusega „teiste lammaste” tara. — Johannese 10:2, 3, 15, 16; Vahitorn, 15. veebruar 1984, leheküljed 10—20 (inglise keeles).

14. Kuidas aitas järk-järgult kasvav valgus selgitada küsimusi, mis puudutasid vastupiltliku juubeliaasta algust?

¹⁴ Selgemini hakati mõistma ka vastupiltlikku juubeliaastat. Seaduse all peeti iga 50 aasta tagant suurt juubeliaastat, mil omand tagastati algsetele omanikele. (3. Moosese 25:10) Kaua aega püsis arusaam, et see on Kristuse Tuhandeaastase valitsuse eelpildiks. Siiski mõisteti hiljuti, et tegelikult algas see vastupiltlik juubeliaasta 33. aasta nelipühil m.a.j., mil need, kelle peale valati välja püha vaim, päästeti vabaks Moosese seaduselepingu köidikutest. — Vahitorn, 1. jaanuar 1987, leheküljed 18—28 (inglise keeles).

Terminoloogiale paistab suuremat valgust

15. Millist valgust heideti sõna „kava” kasutusele?

¹⁵ „Koguja püüdis leida sobivaid sõnu ja tõesõnu siiralt kirja panna.” (Koguja 12:10) Need sõnad on täiesti kohased arutlusel oleva teema puhul, sest valgus pole paistnud mitte ainult sellistele tähtsatele küsimustele nagu õpetus ja käitumine, vaid ka kristlikule terminoloogiale ja terminite täpsele tähendusele. Näiteks oli piibliuurijate üheks kõige armastatumaks väljaandeks Kirjauurimuste esimene köide, mis kannab pealkirja Jumalik aegade kava. Kuid aja jooksul sai selgeks, et Jumala Sõnas öeldakse, et ainult inimesed on need, kellel on kavatsused. (Õpetussõnad 19:21) Pühakiri ei ütle kunagi, et Jehooval on millegi jaoks kava. Tal pole tarvis teha kavasid. Kõik, mida ta eesmärgiks seab, teostub kindlasti, sest tema tarkus ja jõud on täiuslikud, nagu me võime lugeda tekstist Efeslastele 1:9, 10: „Oma hea meele kohaselt, nõnda nagu ta seda eneses oli kavatsenud [„eesmärgiks oli seadnud”, NW], aegade täiuse korraldamiseks.” Niisiis mõisteti vähehaaval, et Jehoovale viidates on palju sobivam kasutada väljendit „eesmärk”.

16. Millisele õigele arusaamisele jõuti järk-järgult seoses tekstiga Luuka 2:14?

¹⁶ Samuti hakati selgemalt aru saama tekstist Luuka 2:14. Vastavalt piiblitõlkele King James Version kõlab see järgmiselt: „Au olgu Jumalale kõrges ja maa peal rahu, inimestest hea meel.” Arvati, et see ei väljenda õiget mõtet, kuna Jumalal ei ole hea meel kurjadest inimestest. Seepärast mõistsid Jehoova tunnistajad, et rahu on neil inimestel, kellel on hea meel Jumalast. Niisiis viitasid nad Piiblist huvitatud inimestele jätkuvalt kui heatahtlikele inimestele. Kuid siis mõisteti, et tegemist ei ole mitte hea meelega, mida tunnevad inimesed, vaid hea meelega, mida tunneb Jumal. Seega räägitakse Piibli New World Translation teksti Luuka 2:14 allmärkuses „inimestest, kelle ta [Jumal] heaks kiidab”. Jumalal on hea meel kõigist kristlastest, kes elavad oma pühendumistõotuse kohaselt.

17., 18. Mille Jehoova õigeks mõistab ning mille ta pühitseb?

¹⁷ Samamoodi rääkisid Jehoova tunnistajad pikka aega Jehoova nime õigeksmõistmisest. Kuid kas Saatan seadis kahtluse alla Jehoova nime? Kas on seoses eelnevaga mõni Saatana käsilastest seda teinud, justkui Jehooval poleks õigust seda nime omada? Loomulikult mitte. See polnud mitte Jehoova nimi, millele esitati väljakutse ja mida oli tarvis õigeks mõista. Sellepärast ei räägitagi Vahitorni Ühingu hiljutistes väljaannetes Jehoova nime õigeksmõistmisest. Räägitakse Jehoova suveräänsuse õigeksmõistmisest ning tema nime pühitsemisest. See on kooskõlas sellega, mille eest Jeesus käskis meil palvetada: „Pühitsetud olgu sinu nimi.” (Matteuse 6:9) Ikka ja jälle ütles Jehoova, et ta pühitseb oma nime, mida iisraellased olid küll teotanud, kuid millele nad ei olnud esitanud väljakutset. — Hesekiel 20:9, 14, 22; 36:23.

¹⁸ On huvitav, et 1971. aastal toodi raamatus “The Nations Shall Know That I Am Jehovah”—How? („’Rahvad peavad tundma, et mina olen Jehoova’ — Kuidas?”) välja selline seisukoht: „Jeesus Kristus võitleb . . . Jehoova kõikehõlmava suveräänsuse õigeksmõistmise ja Jehoova nime ülistamise eest.” (Leheküljed 364—365) Aastal 1973 öeldi raamatus God’s Kingdom of a Thousand Years Has Approached („Jumala Tuhandeaastane Kuningriik on juba lähedal”): „Lähenevas ’suures viletsuses’ mõistab Kõikvõimas Jumal Jehoova õigeks oma kõikehõlmava suveräänsuse ja pühitseb oma ülla nime.” (Lehekülg 409) Seejärel, aastal 1975, teatati raamatus Man’s Salvation Out Of World Distress at Hand! („Peagi pääseb inimkond maailma hädadest!”): „Tolleks ajaks on aset leidnud universumi ajaloo suurim sündmus — Jehoova kõikehõlmava suveräänsuse õigeksmõistmine ja tema püha nime pühitsemine.” — Lehekülg 281.

19., 20. Kuidas me võime näidata, et hindame kõrgelt vaimse valguse sähvatusi?

¹⁹ Kui õnnistatud on küll Jehoova rahvas, et ta saab ennast soojendada kogu selle vaimse valguse käes! Terava kontrasti toovad esile ühe vaimuliku sõnad, mis väljendavad hästi ristiusumaailma juhte ümbritsevat vaimset pimedust: „Miks on olemas patt? Miks on kannatused? Miks on olemas kurat? Ma tahaksin esitada need küsimused Issandale, kui ma taevasse lähen.” Kuid Jehoova tunnistajad võivad talle öelda, miks. Sellepärast, et on tõstatatud vaidlusküsimus selle kohta, kas Jehooval on õigus olla suveräänne valitseja, ning selle kohta, kas inimloodud suudavad vaatamata Kuradi vastuseisule jääda Jumalale laitmatuks.

²⁰ Aastate kestel on nii suured kui ka väikesed valgussähvatused valgustanud Jehoova pühendunud sulaste jalgrada. See on olnud kooskõlas selliste kirjakohtade täitumisega nagu Laul 97:11 ja Õpetussõnad 4:18. Kuid ärgem kunagi unustagem, et valguses käimine tähendab seda, et me hindame kõrgelt järk-järgult suurenevat valgust ning elame sellega kooskõlas. Nagu me nägime, hõlmab see järk-järgult suurenev valgus nii meie käitumist kui ka meile usaldatud ülesannet kuulutada.

[Allmärkused]

Kas sa mäletad?

◻ Millist valgust on heidetud „kõrgematele võimudele” allumise küsimuses?

◻ Millised organisatsioonilised arenguetapid on toimunud tänu valgussähvatustele?

◻ Kuidas on järk-järgult kasvanud valgus mõjutanud kristlikku käitumist?

◻ Milliseid palju täpsemaid arusaamu mõningate Pühakirja põhimõtete kohta on vaimne valgus meile andnud?

[Piltide allikaviide lk 25]

Võtmed leheküljel 24: Joonistus põhineb fotol, mis on tehtud Cooper-Hewitt’is, National Design Museum’is, Smithsonian Institution’is