Austagem oma eakaid vanemaid

1. Mida me oleme oma vanematele võlgu ning kuidas me peaksime seetõttu neisse suhtuma ja nendega käituma?

„KUULE oma isa, kes sind on sigitanud, ja ära põlga oma ema, kui ta on vanaks saanud,” andis üks tark mees juba kaua aega tagasi nõu (Õpetussõnad 23:22). „Iial ei põlgaks ma neid!” võid ehk öelda. Selle asemel, et oma ema — või ka isa — põlata, tunneb enamik meist nende vastu sügavat armastust. Me mõistame, et võlgneme neile väga palju. Kõigepealt on vanemad andnud meile elu. Kuigi Jehoova on Eluallikas, poleks meid ilma vanemateta lihtsalt olemas. Mitte miski, mida me oma vanematele saaksime anda, ei ole nii kallihinnaline, kui seda on elu. Lisaks võiks mõelda kasvõi eneseohverdusele, murele ja hoolele, kulutustele ning armastavale hoolitsusele, mida läheb tarvis, et aidata last tema eluteel lapsepõlvest täiskasvanuikka. Kui arukas on seega Jumala Sõna nõuanne: „’Austa oma isa ja ema! .. Et su käsi hästi käiks ja sina kaua elaksid maa peal!’ ” (Efeslastele 6:2, 3)!

EMOTSIONAALSETE VAJADUSTE MÕISTMINE

2. Kuidas saavad täiskasvanud lapsed osutada oma vanematele kohast ’tänulikkust’?

² Apostel Paulus kirjutas kristlastele: „[Lapsed või lapselapsed] õppigu esmalt ise jumalakartlikult kohtlema eneste peret ja tänulikult tasuma, mis nad on võlgu oma vanematele; sest see on meeldiv Jumala silmis” (1. Timoteosele 5:4, UT). Täiskasvanud lapsed osutavad sellist kohast ’tänulikkust’, kui näitavad, et nad hindavad neid armastust, tööd ja hoolitsust täis aastaid, mis nende vanemad ja vanavanemad nende peale on kulutanud. Üks viis, kuidas lapsed seda teha saavad, on see, et nad mõistavad, et eakatel inimestel, nagu kõigil teistelgi, on sageli lausa äärmine vajadus armastuse ja julgustuse järele. Nagu meil kõigil, on ka neil vaja tunda, et neid peetakse kalliks. Neil on vaja tunda, et nende elu on väärtuslik.

3. Kuidas me võime austada vanemaid ja vanavanemaid?

³ Niisiis võime austada oma vanemaid ja vanavanemaid sellega, kui anname neile teada, et me armastame neid (1. Korintlastele 16:14). Peaksime pidama meeles, et kui meie vanemad ei ela koos meiega, võivad meilt saabuvad teated neile väga palju tähendada. Südantsoojendav kiri, telefonikõne või külaskäik võib neile palju rõõmu tuua. Jaapanis elav Miyo kirjutas, kui ta oli 82 aastat vana: „Tütar [, kelle mees on reisiv jumalasulane,] ütleb mulle: ’Ema, ole kena ja „reisi” koos meiega.’ Ta saadab mulle oma iganädalase marsruudi ja telefoninumbri. Võin lüüa lahti oma kaardi ning öelda: ’Nii. Nüüd nad on siin!’ Tänan alati Jehoovat, et ta on mind õnnistanud sellise lapsega.”

MATERIAALSETE VAJADUSTE RAHULDAMINE

4. Kuidas õhutas juudi usupärimus kalkust eakate vanemate vastu?

⁴ Kas võiks vanemate austamine tähendada ka nende materiaalsete vajaduste eest hoolitsemist? Muidugi. See on sageli vajalik. Jeesuse päevil pidasid juudi usujuhid kinni pärimusest, et kui inimene teatab, et ta on oma raha või vara „pühendanud templile ohvrianniks”, pole ta enam kohustatud seda vanemate eest hoolitsemiseks kasutama (Matteuse 15:3—6, UT). Kui kalk! Tegelikult ei õhutanud need usujuhid inimesi oma vanemaid mitte austama, vaid hoopis hoolimatult kohtlema ning jätma isekalt arvestamata nende vajadused. Meie ei taha eales seda teha! (5. Moosese 27:16.)

5. Miks hõlmab vanemate austamine vahel ka rahalise abi osutamist, vaatamata mõningates maades antavale riiklikule sotsiaalabile?

⁵ Tänapäeval hoolitseb paljudes maades riiklik sotsiaalamet eakate inimeste selliste materiaalsete vajaduste eest nagu näiteks toit, riided ja peavari. Lisaks sellele on ehk eakad inimesed ka ise saanud oma vanaduspäeviks midagi tagavaraks koguda. Kui aga need tagavarad on ammendatud või kui neist ei piisa, austavad lapsed oma vanemaid, kui teevad nende vajaduste eest hoolitsedes kõik, mis suudavad. Tegelikult on hoolitsemine eakate vanemate eest tõend Jumalale andumusest, see tähendab, inimese andumusest Jehoova Jumalale, perekonnakorralduse Alusepanijale.

ARMASTUS JA ENESEOHVERDUS

6. Kuidas on mõned enda elu korraldanud, hoolitsemaks oma vanemate vajaduste eest?

⁶ Paljud täiskasvanud lapsed on hoolitsenud oma põdurate vanemate eest, ilmutades armastust ja eneseohverdust. Mõned on võtnud vanemad enda juurde elama või kolinud nende lähedale. Teised jälle on kolinud oma vanemate juurde. Kui asjad on nõnda seatud, on see osutunud tihti nii vanematele kui ka lastele õnnistuseks.

7. Miks pole hea olla liiga rutakas, kui tuleb langetada eakaid vanemaid puudutavaid otsuseid?

⁷ Kuid mõnikord ei too sellised muudatused midagi head. Miks? Ehk sellepärast, et otsused on langetatud liiga rutakalt või lähtudes pelgalt tunnetest. „Taipaja paneb tähele oma samme,” manitseb Piibel targalt (Õpetussõnad 14:15). Oletagem näiteks, et sinu eakal emal on raske üksi elada ning sinu arvates tuleks talle kasuks, kui ta sinu juurde koliks. Oma samme taiplikult kaaludes võiksid mõelda järgmistele asjadele. Millised on tema tegelikud vajadused? Ehk võiks olla sobivaks lahenduseks hoopis eraviisiline või riiklik hoolekanne? Kas ta soovib ära kolida? Kui soovib, siis kuidas see mõjutab tema elu? Kas tal tuleb jätta maha oma sõbrad? Kuidas see võiks talle emotsionaalselt mõjuda? Kas sa oled sellest kõigest temaga rääkinud? Kuidas võiks selline muudatus mõjuda sinule, abikaasale ja teie lastele? Kui su ema on vaja hooldada, siis kes teeb seda? Kas kohustusi saab jagada? Kas oled asja arutanud kõigiga, kes sellega otseselt seotud on?

8. Kellega te saaksite nõu pidada, kui otsustate, kuidas oma eakaid vanemaid aidata?

⁸ Kuna kohustus vanemate eest hoolitseda lasub perekonna kõigil lastel, oleks ehk tark korraldada perekonna-nõupidamine, nii et kõik saaksid otsuste langetamisel osaleda. Abiks võiks olla ka kõnelemine kristliku koguduse vanematega või sõpradega, kes on olnud samasuguses olukorras. „Nõupidamiseta nurjuvad kavatsused,” hoiatab Piibel, „aga lähevad korda paljude nõuandjate abiga” (Õpetussõnad 15:22).

OLGE EMPAATILISED JA MÕISTVAD

9., 10. a) Kuidas tuleks eakatele inimestele nende kõrgele vanusele vaatamata osutada tähelepanu? b) Kuidas peaks täiskasvanud laps alati oma vanematesse suhtuma, vaatamata sellele, milliseid samme ta nende heaks astub?

⁹ Et eakaid vanemaid austada, läheb meil tarvis empaatiat ja mõistmist. Kuna aastad nõuavad oma, võivad eakad inimesed leida, et järjest raskem on kõndida, süüa ja asju meeles pidada. Nad vajavad ehk abi. Tihti muutuvad lapsed ülemäära hoolitsevaks ning püüavad neid juhendada. Kuid eakad inimesed on täiskasvanud, kes on eluaeg kogunud tarkust ja kogemusi, eluaeg hoolitsenud endi eest ning langetanud ise otsuseid. Nende kui lapsevanemate ja täiskasvanute roll võib ehk olla nende identiteedi ning enesest lugupidamise keskmeks. Vanemad, kes tunnevad, et nad peavad oma elu juhtimise loovutama lastele, võivad muutuda masendunuks või vihaseks. Mõned, kelle meelest püütakse neilt röövida iseseisvust, võivad seda pahaks panna ja vastupanu avaldada.

¹⁰ Selliseid probleeme ei ole lihtne lahendada, kuid eakatele vanematele on kohane vastu tulla ja lubada neil ise endi eest hoolitseda ning ise otsuseid langetada, nii palju, kui see on võimalik. On tark mitte langetada otsuseid selle kohta, mis on teie vanematele kõige parem, ilma et te kõigepealt nendega kõneleksite. Nad on ehk juba palju kaotanud. Las neile jääda see, mis neil veel alles on. Võite leida, et mida vähem te püüate oma vanemate elu juhtida, seda paremad on teie suhted nendega. Õnnelikumad on nemad ja õnnelikumad olete teie. Ka siis, kui on hädavajalik nõuda neilt midagi, mis on neile kasulik, tingib vanemate austamine seda, et te suhtuksite nendesse kohase väärikuse ja lugupidamisega. Jumala Sõna annab nõu: „Hallpea ees tõuse üles ja vanale anna au!” (3. Moosese 19:32).

ÕIGE HOIAKU SÄILITAMINE

11.—13. Kuidas võib täiskasvanud laps saada hakkama tõsise ülesandega hoolitseda oma vanemate eest nende vanas eas ka siis, kui tal pole minevikus nendega häid suhteid olnud?

¹¹ Mõnikord takistab täiskasvanud lapsi oma eakaid vanemaid austamast see, millised suhted neil on olnud oma vanematega varasematel aegadel. Ehk oli sinu isa külm ja armastusetu, ema võimukas ja karm. Ehk tunned end olevat ikka veel frustreeritud, vihane või haavunud, kuna nad ei ole olnud sellised vanemad, nagu oleksid soovinud. Kas suudad taolistest tunnetest üle saada?a

¹² Basse, kes on kasvanud üles Soomes, jutustab: „Minu kasuisa oli olnud natslikul Saksamaal SS-ohvitser. Ta läks kergesti endast välja ning siis oli ta ohtlik. Mitu korda peksis ta ema minu silme all vaeseomaks. Kord, kui ta oli minu peale vihane, viibutas ta hoogsalt rihma ning lõi mulle pandlaga näkku. Sain nii ränga hoobi, et lendasin ülepeakaela teiselepoole voodit.”

¹³ Kuid asjal oli ka teine külg. Basse lisab: „Teisest küljest tegi ta väga kõvasti tööd ega säästnud end, et oma perekonna materiaalsete vajaduste eest hoolitseda. Eales ei ilmutanud ta minu vastu isalikku kiindumust, kuid ma teadsin, et tal on hingehaavad. Tema ema viskas ta kodust välja, kui ta oli veel poisike. Ta kasvas üles oma rusikate najal ning läks noore mehena sõtta. Suutsin teda mõningal määral mõista ega süüdistanud teda. Vanemaks saades üritasin teda nii palju kui võimalik kuni tema surmani aidata. See ei olnud kerge, kuid ma tegin, mis suutsin. Püüdsin talle kuni lõpuni hea poeg olla, ning arvan, et ta tunnustas seda.”

14. Milline kirjakoht kehtib kõigis olukordades, ka nendes, mis tulevad ette eakate vanemate eest hoolitsedes?

¹⁴ Perekonnas ettetulevate olukordade puhul, nagu ka kõige muu puhul, kehtib Piibli nõuanne: „Riietuge .. südamliku halastusega, heldusega, alandusega, tasadusega, pika meelega, sallides üksteist ja andeks andes üksteisele, kui kellelgi on kaebust teise peale. Nõnda nagu Kristus [„Jehoova”, NW] teile on andeks andnud, nõnda tehke ka teie” (Koloslastele 3:12, 13).

KA HOOLDAJAD VAJAVAD HOOLITSUST

15. Miks tekitab vanemate hooldamine mõnikord ängistust?

¹⁵ Põdura vanema hooldamine on raske töö, millega kaasneb palju pingutusi, suur vastutus ja tohutu ajakulu. Kuid tihti on kõige rängem just asja emotsionaalne külg. On ängistav näha, kuidas vanemad kaotavad oma tervise, mälu ja iseseisvuse. Jutustab Sandy Puerto Ricost: „Ema oli meie pere keskpunkt. Tema eest hoolitsedes oli väga valus näha, kuidas ta kannatab. Kõigepealt hakkas ta lonkama; seejärel vajas ta keppi, seejärel kõndimistuge, seejärel ratastooli. Edasi läks kõik kuni surmani allamäge. Ta haigestus luuvähki ning vajas nii päeval kui ööl alalist hooldust. Vannitasime teda, toitsime teda ja lugesime talle ette. Oli väga raske — seda eriti emotsionaalselt. Kui mõistsin, et mu ema sureb, nutsin, sest ma armastasin teda nii väga.”

16., 17. Milline nõuanne võiks aidata hooldajal vaadata asjadele tasakaalukalt?

¹⁶ Kui sa leiad end olevat samasuguses olukorras, siis mida sa võiksid teha, et hakkama saada? Suureks abiks on see, kui sa Piiblit lugedes Jehoovat kuulad ja palve vahendusel temaga kõneled (Filiplastele 4:6, 7). Praktiline abinõu on see, et sa kindlasti sööd tasakaalustatud toitu ja püüad küllaldaselt magada. Nõnda toimides oled lähedase inimese hooldamiseks nii emotsionaalselt kui ka füüsiliselt paremas vormis. Võib-olla saaksid seada asjad nõnda, et võiksid võtta igapäevaelu rutiinist lühikese puhkuse. Isegi kui puhkust pole võimalik võtta, on ikkagi tark näha ette aeg lõõgastumiseks. Selleks, et enda jaoks aega varuda, saad ehk korraldada asjad nõnda, et keegi teine on sel ajal sinu haige vanema juures.

¹⁷ Pole kaugeltki harv juhus, kui täiskasvanud hooldaja nõuab endalt liiga palju. Kuid ära tunne end süüdlasena selles, mida sa ei saa teha. On asjaolusid, millest tingituna sul on ehk tarvis viia oma lähedane inimene hooldekodusse. Kui oled hooldaja, ära nõua endalt ülemäära palju. Sul ei tule tasakaalustada mitte ainult oma vanemate, vaid ka oma laste, abikaasa ja enda vajadused.

JÕUD, MIS ÜLETAB TAVAPÄRASE

18., 19. Millist tuge on Jehoova tõotanud anda ja milline kogemus näitab, et ta peab oma tõotusest kinni?

¹⁸ Jehoova annab oma Sõna Piibli kaudu armastavalt juhatust, mis võib olla eakaid vanemaid hooldavale inimesele suureks abiks, kuid see pole ainuke abi, mida ta annab. „Jehoova on ligi kõigile, kes teda appi hüüavad,” kirjutas laulik inspiratsiooni mõjutusel. „Ta kuuleb nende kisendamist ning aitab neid!” Jehoova aitab ehk kaitseb talle ustavaid inimesi ka kõige raskemates olukordades (Laul 145:18, 19).

¹⁹ Filipiinidel elav Myrna õppis seda, hooldades oma ema, kelle oli muutnud abituks ajurabandus. „Pole midagi masendavamat kui näha, kuidas sulle lähedane inimene kannatab ega ole võimeline ütlema, mis talle valu teeb,” kirjutab Myrna. „Mulle näis, otsekui vaataksin pealt, kuidas ta tasapisi upub, kuid ma polnud võimeline midagi tegema. Palju kordi laskusin põlvili ja rääkisin Jehoovale, kui väsinud ma olen. Ma kisendasin nagu Taavet, kes anus Jehoovat, et see paneks tema pisarad oma lähkrisse ja teda meeles peaks [Laul 56:9]. Ja nagu Jehoova on tõotanud, andiski ta mulle vajalikku jõudu. ’Jehoova oli mulle toeks!’ ” (Laul 18:19.)

20. Milline Piibli tõotus aitab hooldajatel jääda optimistlikuks ka siis, kui hooldatav inimene sureb?

²⁰ Öeldakse, et eakate vanemate hooldamine on „lugu, millel pole õnnelikku lõppu”. Ka kõige hoolsamatele pingutustele vaatamata võivad hooldatavad eakad surra, nii nagu suri Myrna ema. Kuid need, kes loodavad Jehoova peale, teavad, et surm ei ole loo lõpp. Apostel Paulus ütles: „Mul on see lootus Jumala peale, .. et tuleb õigete ja ülekohtuste ülestõusmine” (Apostlite teod 24:15). Need, kellelt surm on röövinud eakad vanemad, leiavad lohutust ülestõusmislootusest ja tõotusest, et Jumal loob rõõmurikka uue maailma, kus „surma ei ole enam” (Ilmutuse 21:4).

21. Milliseid häid tulemusi annab eakate inimeste austamine?

²¹ Jumala sulased peavad oma vanematest sügavalt lugu ka siis, kui need on ehk juba vanaks jäänud (Õpetussõnad 23:22—24). Nad austavad neid. Nõnda toimides kogevad nad seda, mida ütleb inspireeritud õpetussõna: „Olgu su isal ja emal rõõm, kes sind on sünnitanud, hõisaku!” (Õpetussõnad 23:25). Ja mis kõige tähtsam, need, kes austavad oma eakaid vanemaid, meeldivad ka Jehoova Jumalale ning toovad talle au.