20. Mida peavad tegema need, kes on vastupiltlikus pelgulinnas, et leida kaitset Veretasunõudja eest?

²⁰ Et need, kes kogemata olid inimese tapnud, võiksid leida kaitset veretasunõudja eest, pidid nad pelgulinna jääma ega tohtinud selle karjamaadest kaugemale minna. Aga mida öelda nende kohta, kes on vastupiltlikus pelgulinnas? Et olla kaitstud suure Veretasunõudja eest, ei tohi nad sellest linnast lahkuda. Tõesti, nad peavad hoiduma ahvatlusest minna nii-öelda karjamaade äärealadele. Nad peavad olema ettevaatlikud, et mitte lasta oma südames areneda armastusel Saatana maailma vastu. See võib nõuda palveid ja pingutusi, kuid sellest sõltub nende elu. — 1. Johannese 2:15—17; 5:19.

Viljakus- ja sõjajumalannad

SÜÜRIAS asuvasse Eblasse korraldatud arheoloogilise ekspeditsiooni käigus leiti ese, millel oli Ištari, babüloonia viljakus- ja sõjajumalanna kujutis. Arheoloog Paolo Matthiae kirjeldab seda kui „kultusliku stseeniga silinderpitsatit, millel kujutatakse looritatud preestrinnat, kes seisab iseäraliku jumalakuju ees .., kelle pea on kinnitatud pika peenikese toe otsa”.

See avastus on tähelepanuväärne, sest see kuju pärineb 18. sajandi algusest e.m.a. Matthiae sõnade kohaselt „tõestab see lõplikult”, et Ištarit kummardati umbes 2000 aasta kestel.

Ištari kummardamine sai alguse Babüloonias ja hilisematel sajanditel levis see Rooma impeeriumi kõigisse osadesse. Jehoova andis korralduse, et iisraellased hävitaksid Tõotatud Maalt viimsegi valekummardamise jälje, aga kuna nad seda ei teinud, sai Aštarte (kellele kaananlaste religioonis vastas Ištar) kummardamine neile püüniseks. — 5. Moosese 7:2, 5; Kohtumõistjate 10:6.

Kuigi Ištarit ega tema teisikut Aštartet enam ei kummardata, on omadused, mida nad sümboliseerisid — ebamoraalsus ja vägivald —, ohjeldamatult levinud. Meil on piisavalt põhjust küsida, kas kaasaegne ühiskond tõesti nii väga erineb muistsetest tsivilisatsioonidest, kus neid viljakus- ja sõjajumalannasid kummardati.