Aeg, mil kannatusi enam pole
KANNATUSED ei olnud osa Jumala algsest eesmärgist inimperega. Tema ei mõelnud kannatusi välja ega taha, et keegi kannataks. Sa ehk küsid: „Kui see on nii, kuidas siis kannatused alguse said ja miks on Jumal lubanud neil tänini kesta?” (Võrdle Jakoobuse 1:13.)
Vastuse leiame vanimast inimajalugu käsitlevast ülestähendusest, Piiblist, eeskätt Esimesest Moosese raamatust. Seal öeldakse, et meie esivanemad Aadam ja Eeva hakkasid Kurat-Saatana eeskujul Jumala vastu mässama. Nende teguviis tõstatas põhimõttelisi vaidlusküsimusi, mis ründasid kõiksuses valitseva seaduse ja korra alust. Väites, et neil endal on õigus hea ja halva üle otsustada, seadsid nad kahtluse alla Jumala suveräänsuse. Nad küsimärgistasid tema õiguse valitseda ning olla ainuke, kes ütleb, mis on „hea ja kuri” (1. Moosese 2:15—17; 3:1—5).
Miks ta oma tahet kohe maksma ei pannud?
Sa ehk küsid: „Miks siis Jumal kohe oma tahet maksma ei pannud?” Paljude meelest on asi imelihtne. „Jumalal oli ju väge. Ta oleks pidanud seda kasutama ja mässajad hävitama,” ütlevad nad (Laul 147:5). Aga küsi endalt: „Kas mina kiidan kõhklemata heaks kõik need, kes kasutavad oma ülemvõimu enda tahte maksma panemiseks? Või kas ei tunne ma suurt pahameelt, kui mõni diktaator oma vaenlasi surmasalkade abil hävitab?” Enamik mõistlikke inimesi jälestab selliseid tegusid.
„Aga kui Jumal oma väge kasutaks, ei peaks keegi tema teguviisi küsitavaks,” võid sa väita. Kas sa oled kindel? Kas pole tõsi, et inimesed seavad kahtluse alla selle, kuidas Jumal oma väge tarvitab? Nad küsivad, miks ta ei ole seda kasutanud mõnikord kurjade vastu ja miks ta on seda kasutanud mõningatel muudel juhtudel. Isegi ustav Aabraham muretses selle pärast, kas Jumal enda väge ikka õigesti tarvitab, kui ta oma vaenlastega tegeleb. Meenuta seda juhtu, kui Jumal otsustas hävitada Soodoma. Aabraham kartis ekslikult, et koos halbadega hukkuvad ka head inimesed. Ta hüüatas: „Jäägu sinust kaugele see tegu, et tapad õige ühes õelaga” (1. Moosese 18:25). Isegi õiglase meelega inimesed nagu Aabraham vajavad kinnitust, et absoluutset võimu ei kuritarvitata.
Muidugi oleks Jumal võinud Aadama, Eeva ja Saatana otsekohe hävitada. Aga mõtle, millist mõju oleks see võinud avaldada teistele inglitele ning ka tulevastele loodolevustele, kes tema teguviisist hiljem oleksid teada saanud. Kas poleks see tekitanud neis närivaid kahtlusi seoses Jumala valitsuse õigsusega? Kas poleks see võimaldanud süüdistada Jumalat selles, et ta on tõepoolest üks totalitaarne hirmuvalitseja, nagu Nietzsche teda kirjeldas, Jumal, kes iga talle vastuhakkaja halastamatult kõrvaldab?
Miks ta ei sundinud inimesi tegema seda, mis on õige?
Mõned võivad küsida: „Kas Jumal ei oleks võinud sundida inimesi tegema seda, mis on õige?” Arutlegem ka selle üle. Kogu ajaloo vältel on valitsused püüdnud inimestele oma mõtteviisi peale sundida. Mõned valitsused ja valitsejad on mitmesuguste mõistuse mõjutamise meetodite abil, vahel isegi ravimeid ja kirurgiat kasutades, röövinud oma ohvritelt imelise vaba tahte anni. Kuid ehkki vaba tahet on võimalik kuritarvitada, kas me siiski ei hinda seda andi? Kas me kiidame heaks mõne valitsuse või valitseja püüded seda meilt ära võtta?
Kuid milline oli see alternatiiv, mida Jumal eelistas kasutada, selle asemel et oma seadust kohe jõuga maksma panna? Jehoova Jumal otsustas, et parim viis mässuga tegelda on lubada nendel, kes tema seadused hülgasid, tegutseda ajutiselt tema valitsusest sõltumata. See tähendas, et ta andis Aadamast ja Eevast põlvnenud inimperele piiratud aja, mille kestel nad pidid ise endi üle valitsema, allumata Jumala seadusele. Miks ta seda tegi? Sest ta teadis, et aeg tõestab ümberlükkamatult, et tema valitsusviis on alati õige ja õiglane — seda isegi juhul, kui ta oma tahte enda piiritu väe abil maksma paneb; samuti pidi aeg tõestama, et temavastane mäss lõpeb varem või hiljem õnnetusega (5. Moosese 32:4; Iiob 34:10—12; Jeremija 10:23).
Aga mida öelda kõigi nende süütute ohvrite kohta?
Sa võid küsida: „Aga mida öelda kõigi nende süütute ohvrite kohta? Kas mingi seadusepunkti õigsuse tõestamine on tõesti väärt nende valu?” Kõigepealt, Jumal ei ole lubanud kurjusel eksisteerida mitte selleks, et tõestada mingi segase seadusepunkti õigsust. Ta on lubanud seda hoopis selleks, et seada üks kord ja alatiseks jalule põhitõde: ainult tema on suverään ning loodolevused saavad kestvas rahus ja õnnes elada üksnes siis, kui nad kuuletuvad tema seadustele.
On väga oluline meeles pidada, et Jumal teab, et ta suudab teha täiesti olematuks mistahes kahju, mida kurjuse kestus inimperele võib põhjustada. Ta teab, et üldplaanis vaadatuna on ajutisel valu ja kannatuste perioodil head tulemused. Kujutle ema, kes hoiab tugevas embuses oma last, samal ajal kui arst teeb lapsele valusa vaktsiinisüsti haiguse vastu, millesse laps muidu võiks surra. Ükski ema ei taha, et tema lapsel oleks valus. Ükski arst ei taha patsiendile haiget teha. Sel ajal laps veel ei taipa valu põhjust, kuid hiljem ta mõistab, miks seda lubati.
Kas see võib kannatajaid tõesti lohutada?
Mõnele võib tunduda, et üksnes nende asjade teadmine pakub kannatajatele vähe lohutust. Hans Küng ütleb, et mõistuspärane selgitus kannatuste olemasolu kohta „abistab kannatajat umbes sama palju kui toiduainete keemilist koostist käsitlev loeng nälgivat inimest”. Ta küsib: „Kas isegi kõik leidlikud arutlused kokku võiksid anda hingejõudu inimesele, kes peale kannatuste muud ei tunnegi?” Tõepoolest, Jumala Sõna Piiblit ignoreerivate inimeste „leidlikud arutlused” ei ole kannatajaile hingejõudu andnud. Inimeste arutlused on probleemi ainult raskendanud, kuna need rõhutavad, et Jumal tahtiski, et inimene kannataks, ning et maa ongi kavandatud pisarateoruks ja katseväljaks nendele, kes viimaks saavutavad taevase elu. Milline jumalateotus!
Seevastu Piibel pakub tõelist lohutust. Ta mitte ainult ei selgita järjepidevalt, miks kannatused eksisteerivad, vaid loob ka usalduse Jumala kindla tõotuse vastu, et tema teeb olematuks kogu kahju, mida ajutine kannatuste lubamine on põhjustanud.
’Kõik asetatakse oma kohale’
Peagi muudab Jumal olukorrad jälle niisuguseks, nagu need tema eesmärgi kohaselt olid enne seda, kui esimesed inimloodud mässu tõstsid. Aeg, mille ta inimestele iseseisvaks tegutsemiseks määras, on peaaegu otsas. Meie ajal läkitab ta „Jeesuse, keda taevas peab pidama enesele selle ajani, mil oma kohale asetatakse kõik, mis Jumal on rääkinud kõigi oma pühade prohvetite suu kaudu maailma ajastust alates” (Apostlite teod 3:20, 21).
Mida Jeesus Kristus ette võtab? Ta puhastab maa kõigist Jumala vaenlastest (2. Tessalooniklastele 1:6—10). See ei ole põhjendamatu hukkamine, niisugune, milleks annavad korraldusi diktaatorid. Kui Jumal varsti oma piiritu väe abil enda tahte maksma paneb, on tal inimeste väära valitsusviisi katastroofiliste tagajärgede kohta määratu hulk tõendeid, mis kõik kinnitavad tema täielikku õigust seda teha (Ilmutuse 11:17, 18). Kõigepealt tähendab see „viletsust”, mille sarnast pole maa peal kunagi nähtud ja mis on küll võrreldav Noa päevade veeuputusega, kuid on sellest veel palju suurem (Matteuse 24:21, 29—31, 36—39). „Suures viletsuses” ellujäänud kogevad „hingamisaegu”, nähes „pühade prohvetite suu kaudu” antud kõikide Jumala tõotuste täitumist (Apostlite teod 3:19; Ilmutuse 7:14—17). Mida on Jumal tõotanud?
Jumala vanaaja prohvetid on rääkinud, et sõjast ja verevalamisest tulenevatele kannatustele saabub lõpp. Näiteks Laul 46:10 ütleb: „[Ta] lõpetab sõjad maailma otsani.” Siis ei ole enam süütuid ohvreid ega haletsusväärseid põgenikke, keda vägistataks, sandistataks, tapetaks hirmsates sõdades! Prohvet Jesaja ütleb: „Rahvas ei tõsta mõõka rahva vastu ja nad ei õpi enam sõdima!” (Jesaja 2:4).
Lisaks on prohvetid ennustanud lõppu kannatustele, mida põhjustavad kuritegevus ja ebaõiglus. Õpetussõnad 2:21, 22 tõotab, et „õiglased tohivad elada maa peal” ning need, kes põhjustavad valu ja kannatusi, „pühitakse ära”. Tulevikus enam ei ’valitse inimene inimese üle, et temale kurja teha’ (Koguja 8:9). Kõik õelad kõrvaldatakse igaveseks (Laul 37:10, 38). Igaühel on võimalik elada rahus ja turvatundega ning keegi ei pea kannatama (Miika 4:4).
Peale selle on prohvetid tõotanud, et füüsilistest ja emotsionaalsetest haigustest tingitud kannatustele tuleb lõpp (Jesaja 33:24). Jesaja tõotab, et pimedad, kurdid, puuetega inimesed ja kõik, kellel on mingi tervisehäire, ravitakse terveks (Jesaja 35:5, 6). Jumal likvideerib isegi kahju, mida on põhjustanud surm. Jeesus ennustas, et „kõik, kes on haudades, kuulevad tema häält ning tulevad välja” (Johannese 5:28, 29). Nägemuses „uuest taevast ja uuest maast” öeldi apostel Johannesele, et „Jumal ise .. pühib ära kõik pisarad nende silmist, ja surma ei ole enam ega leinamist ega kisendamist ega vaeva ei ole enam” (Ilmutuse 21:1—4). Kujutle seda! Ei ole valu, pisaraid, kisendamist ega surma — ei ole enam kannatusi!
Kõik õnnetused, mis ajutisel kurjuse sallimise perioodil on toimunud, heastatakse. Isegi mälestused valust ja kannatustest — mis pole ealeski olnud Jumala eesmärk — kustutatakse täielikult. „Endised hädad on unustatud [—] Enam ei mõelda endiste asjade peale,” ennustas Jesaja (Jesaja 65:16, 17). Jumala algne eesmärk, et täiuslik inimpere elaks täielikus rahus ja õnnes paradiislikul maal, teostatakse viimse üksikasjani (Jesaja 45:18). Siis toetavad Jumala suveräänsust kõik elavad. Milline eesõigus on küll elada sel ajal, mil Jumal lõpetab kõik kannatused — ajal, mil ta näitab, et ta ei kasuta oma absoluutset väge mitte kunagi kui „hirmuvalitseja, teeskleja, petis ja timukas”, nagu väitis Nietzsche, vaid armastavalt, targalt ja õiglaselt!
[Pilt lk 5]
Mõned valitsejad on inimeste mõistust mõjutades röövinud oma ohvritelt vaba tahte
[Allikaviide]
UPI/Bettmann
[Pilt lk 7]
Siis, kui pole enam kannatusi, tunnevad kõik inimesed elust täielikku rõõmu