Aabram abiellus oma poolõega. (1. Moos. 20:12) Kuid hiljem keelati sellised abielud Moosese kaudu antud Seadusega selgelt ära. (3. Moos. 18:9, 11) Ka tänapäeva kristlastele on need keelatud. Lähedaste sugulaste vahelise abielu puhul on palju tõenäolisem, et järglastele kanduvad edasi kahjulikud pärilikud tegurid.

Miks ei olnud venna-õe abielu inimkonna ajaloo alguses sobimatu? Jumal lõi Aadama ja Eeva täiuslikena ning tema eesmärk oli, et kogu inimkond nendest põlvneks. (1. Moos. 1:28; 3:20) On selge, et esialgu pidid lähedased sugulased omavahel abielluma, seda eriti mõne esimese põlvkonna jooksul. Isegi pärast patu esiletulekut oli laste nimetamisväärse kehalise või vaimse väärarengu oht esimeste põlvkondade ajal võrdlemisi väike, sest inimsugu oli palju lähemal täiuslikkusele, mida Aadam ja Eeva algselt olid nautinud. Seda tõendab tolleaegsete inimeste pikk eluiga. (Vaata 1. Moosese 5:3—8; 25:7.) Aga 2500 aastat pärast Aadama patustamist keelas Jumal verepilastusliku abielu. See kaitses järeltulijaid ja tõstis Jehoova sulaste seksuaalmoraali kõrgemale neid ümbritsevate inimeste omast, kes tollal harrastasid igasuguseid väärastunud kombeid. — Vaata 3. Moosese 18:2—18.

Mis võib aidata abielu parandada?

1) Ühine korrapärane Jumala Sõna uurimine ning Jumala palumine, et ta aitaks probleeme lahendada. — 2. Tim. 3:16, 17; Õpet. 3:5, 6; Fil. 4:6, 7.

2) Pea-seisundi põhimõtte hindamine. See paneb abielumehe peale suure vastutuse. (1. Kor. 11:3; Efesl. 5:25—33; Kol. 3:19) See nõuab ka abielunaiselt tõsiseid pingutusi. — Efesl. 5:22—24, 33; Kol. 3:18; 1. Peetr. 3:1—6.

3) Seksuaalse huvi ilmutamine ainult oma abikaasa vastu. (Õpet. 5:15—21; Heebr. 13:4) Abikaasa vajaduste armastav silmaspidamine aitab tal hoiduda kiusatusest patustada. — 1. Kor. 7:2—5.

4) Omavaheline lahke ja tähelepanelik kõnelemisviis; vihapursetest, näägutamisest ja teravalt kriitiliste märkuste tegemisest hoidumine. — Efesl. 4:31, 32; Õpet. 15:1; 20:3; 21:9; 31:26, 28.

5) Töökus ja usaldusväärsus perekonna elukoha ja riietuse eest hoolitsemisel ning ka tervislike toitude valmistamisel. — Tiit. 2:4, 5; Õpet. 31:10—31.

6) Piibli nõuannete alandlik rakendamine, hoolimata sellest, kas tuntakse, et teine teeb kõike, mida ta peaks tegema, või mitte. — Rooml. 14:12; 1. Peetr. 3:1, 2.

7) Tähelepanu pööramine enda vaimsete omaduste arendamisele. — 1. Peetr. 3:3—6; Kol. 3:12—14; Gal. 5:22, 23.

8) Kui peres on lapsi, siis neile vajaliku armastuse osutamine, nende õpetamine ja distsiplineerimine. — Tiit. 2:4; Efesl. 6:4; Õpet. 13:24; 29:15.

Abort

Definitsioon: Abort on sellises arengujärgus oleva loote eemaldamine või eemaldumine, mis normaalolukorras ei ole võimeline elama väljaspool emaihu. Iseenesliku abordi ehk nurisünnituse võib põhjustada inimese ebatäiuslikkus või õnnetusjuhtum. Kui abort kutsutakse esile sihilikult lihtsalt selleks, et hoida ära soovimatu lapse sünd, on see inimelu tahtlik hävitamine.

Kuidas peaks inimelu Allikas mõjutama meie suhtumist sellesse?

Ap. t. 17:28: „Tema [Jumala] sees [„abil”, NW] elame ja liigume ja oleme meie.”

Laul 36:10: „Sinu [Jehoova Jumala] juures on eluallikas.”

Rooml. 14:12: „Meil igaühel [tuleb] anda aru iseenesest Jumalale.”

Kas Jehoova peab lapse elu hinnaliseks isegi väga varases eostumisjärgses arengustaadiumis?

Laul 139:13—16, UT: „Sina [Jehoova] oled ... mind kudunud mu ema üsas ... Sinu silmad nägid mind juba eos. Sinu raamatusse olid kõik nad kirjutatud: kujundatud päevad, kui polnud veel ühtki neist olemas.”