Kuidas jõuda inimeste südameni veenmiskunsti abil

PALJUD inimesed suhtuvad sõnasse ”veenmine” umbusuga. See võib seostuda mõne pealetükkiva müügiagendiga või reklaamiga, mille eesmärgiks on klienti petta või temaga manipuleerida. Ka Piiblis on veenmisel mõnikord halb varjund, viidates kellegi äraostmisele või eksitamisele. Näiteks kirjutas kristlik apostel Paulus galaatlastele: ”Te jooksite hästi; kes on teid takistanud olemast tõele sõnakuulelikud? Veenmine selleks ei tulnud mitte temalt, kes teid kutsub” (Galaatlastele 5:7, 8). Paulus hoiatas ka koloslasi, et nad ei laseks end petta ”veenvate argumentidega” (Koloslastele 2:4, UM). Taoline veenmine tugineb osavatele argumentidele, mis on rajatud vääradele alustele.

Ent oma teises kirjas Timoteosele kasutas apostel Paulus veenmise mõtet hoopis teises tähenduses. Ta kirjutas: ”Ent sina jää sellesse, mida oled õppinud ja milles oled kindel [”mida sind veendi uskuma”, UM], sest sa tead, kellelt sa selle oled õppinud” (2. Timoteosele 3:14). See, et Timoteost ”veendi uskuma”, ei tähendanud sugugi, et tema ema ja vanaema, kes talle Pühakirja tõdesid õpetasid, oleks temaga manipuleerinud (2. Timoteosele 1:5).a

Roomas koduarestis tunnistas Paulus paljudele ning ”veenis neid Jeesuse suhtes tõenditega Moosese Seadusest ja prohvetite raamatutest” (Apostlite teod 28:23, UT). Kas Paulus pettis oma kuulajaskonda? Kindlasti mitte! Niisiis on selge, et veenmine ei pruugi sugugi olla väär.

Kreeka sõna, mis on eesti keelde tõlgituna ’veenma’, selle positiivses kasutuses tähendab kedagi millessegi uskuma panema, mõistliku ja loogilise arutlusega kellegi meelt muutma. Õpetaja võib seega Pühakirja aluseks võttes teisi veenda, et sisendada neisse usku Piibli tõesse (2. Timoteosele 2:15). Tõepoolest, Pauluse teenistust iseloomustas just taoline veenmine. Koguni hõbesepp Demeetrios, kes pidas kristlaste õpetusi valeks, märkis: ”Seesamune Paulus ei veena ega juhi kõrvale rohkesti rahvast ainult Efesoses, vaid peaaegu kogu Aasia provintsis, öeldes, et käte läbi tekkinud asjad ei ole jumalad” (Apostlite teod 19:26, UT).

Püüa teenistuses inimesi veenda

Jeesus Kristus õpetas oma järelkäijaid: ”Minge siis ja tehke jüngriteks kõik rahvad, neid ristides Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse ja neid õpetades pidama kõike, mida mina teid olen käskinud. Ja vaata, mina olen iga päev teie juures maailma-ajastu otsani!” (Matteuse 28:19, 20). Jehoova tunnistajad kuuletuvad sellele käsule rohkem kui 230 maal. Teenistusaastal 1997 juhatasid nad ülemaailmselt iga kuu ühtekokku keskmiselt 4552589 kodust piibliuurimist.

Kui sul on eesõigus juhatada kodust piibliuurimist, võiksid olla valmis keerulisteks olukordadeks, mis nõuavad sult veenmiskunsti kasutamist. Oletame näiteks, et järgmisel uurimiskorral kerkib üles küsimus seoses kolmainsusega. Mida sa teed, kui tead, et sinu õpilane usub seda doktriini? Sa võid anda talle seda teemat käsitleva väljaande. Võib-olla veendub ta seda lugedes ise, et Jumal ja Jeesus pole üks ja sama isik. Kui aga õpilasel on selles osas veel küsimusi, kuidas siis jätkata?

Kuula hoolikalt. See aitab sul kindlaks teha, mida sinu õpilane juba usub selle teema kohta. Kui õpilane ütleb näiteks, et ta usub kolmainsust, võid sa muidugi selle õpetuse Pühakirja põhjal kärmelt kummutada. Ent kolmainsuse kohta on erisuguseid uskumusi. Sinu õpilane võib uskuda midagi sootuks muud kui seda, kuidas sina kolmainuõpetust defineerid. Sama võib öelda ka teiste uskumuste, nagu näiteks reinkarnatsiooni, hinge surematuse ja pääste kohta. Nii et kuula hoolikalt, enne kui midagi ütled. Ära tee oma õpilase usu kohta mingeid oletusi (Õpetussõnad 18:13).

Esita küsimusi. Näiteks selliseid: ”Kas sa oled alati kolmainsust uskunud? Kas sa oled kunagi põhjalikult uurinud, mida Piibel selles küsimuses ütleb? Kui Jumal oleks osa kolmainsusest, kas poleks see siis tema Sõnas, Piiblis, selgelt ja otsesõnu kirjas?” Õpilasega uurides peatu aeg-ajalt ning esita talle näiteks järgmisi küsimusi: ”Kas see, mis me siiamaani uurinud oleme, on sinu arust mõistlik? Kas sa oled selle seletusega nõus?” Osavate küsimustega kaasad sa õpilase õpiprotsessi. Ta ei peaks olema vaid kuulaja, kui sina teemat lahti mõtestad.

Esita mõistlikke põhjendusi. Kolmainuõpetust käsitledes võiksid sa oma õpilasele näiteks öelda: ”Kui Jeesus oli ristitud, kostis taevast hääl, mis ütles: ”Sina oled mu armas Poeg.” Kui Jumal ise olnuks tõesti maa peal, et end ristida lasta, kas oleks ta siis juhtinud oma hääle kõigepealt taevasse ning seejärel lasknud oma sõnadel kõlada maa peal? Kas poleks see mitte eksitav? Kas Jumal, ”kes ei valeta”, petaks niimoodi?” (Luuka 3:21, 22; Tiitusele 1:1, 2).

Taktitundeliselt esitatud mõistlikud põhjendused on tihtipeale üsnagi mõjusad. Toome näiteks naise, keda me nimetame Barbaraks. Ta oli kogu aeg uskunud, et Jeesus on Jumal ja osa kolmainsusest, kuhu kuulub ka püha vaim. Siis aga ütles üks Jehoova tunnistaja talle, et Jumal ja Jeesus on kaks omaette isikut, ning näitas naisele seda kinnitavaid kirjakohti.b Piibli väiteid ei saanud Barbara kuidagi ümber lükata. Samal ajal tundis ta aga end õnnetuna. Oli ju kolmainuõpetus tema südamele väga kallis.

Tunnistaja arutas seda teemat Barbaraga kannatlikult. Ta päris: ”Kui sa püüaksid mulle õpetada, et kaks isikut on võrdsed, missuguse sugulussuhte tooksid sa näiteks?” Barbara mõtles hetke ning vastas siis: ”Ma tooksin näiteks kaks venda.” ”Just nimelt,” kostis tunnistaja. ”Võib-olla isegi ühemunakaksikud. Mis sõnumi andis meile aga Jeesus, kui ta õpetas meid vaatlema Jumalat kui Isa ja ennast kui Poega?” ”Ahaa!” taipas Barbara. ”Ta toob välja, et üks isik on teisest vanem ja autoriteetsem.”

”Täpselt nii,” kostis tunnistaja vastu, ”ning Jeesuse kuulajaskond, mis koosnes patriarhaalses ühiskonnas elavatest juutidest, jõudis päris kindlasti sellesama järelduseni.” Oma mõtet kokku võttes ütles tunnistaja: ”Kui me leiame võrdsuse õpetamiseks sellise tabava näite — nagu vennad või ühemunakaksikud —, oleks kindlasti ka Suur Õpetaja Jeesus võinud sedasama näidet kasutada. Kuid ta tõi näiteks hoopis ”isa” ja ”poja”, et kirjeldada suhteid enda ja Jumala vahel.”

Barbara saigi lõpuks asja tuumast aru ning oli sellega päri. Tema südameni jõuti veenmiskunsti abil.

Emotsioonidega toimetulek

Sügavalt juurdunud religioossetel uskumustel on tihtilugu ka emotsionaalne külg. Mõtle näiteks harda katoliiklase Edna peale. Tema teismelised tütrepojad tõestasid talle Pühakirja alusel selgelt, et Jumal ja Jeesus ei ole üks ja sama isik. Edna sai sellest väga hästi aru. Sellest hoolimata teatas ta sõbralikult, kuid kindlalt: ”Mina usun püha Kolmainsust.”

Võib-olla on sul samasuguseid kogemusi olnud. Paljudele inimestele on nende religiooni õpetused seotud nende mina tunnetamisega. Selliste piibliõpilaste veenmiseks läheb vaja enamat kui vaid külma loogikat või seda, et esitada inimese seisukohtade ekslikkuse tõestamiseks ridamisi kirjakohti. Selliseid olukordi saab lahendada, kui tasakaalustada veenmiskunsti osavõtlikkusega. (Võrdle Roomlastele 12:15; Koloslastele 3:12.) On tõsi, et heal õpetajal peavad olema kindlad veendumused. Näiteks ütles Paulus, et ”ma olen veendunud” ning ”ma tean ja olen veendunud Issandas Jeesuses” (Roomlastele 8:38; 14:14). Samas ei peaks me oma veendumusi väljendades olema dogmaatilised, rääkima endast õigekspidaval toonil ega tohiks Piibli tõdesid esitades suhtuda teise inimesse sarkastiliselt või nii, et ta tunneb end alandatuna. Kindlasti ei taha me õpilast haavata või teda suisa solvata (Õpetussõnad 12:18).

Tunduvalt tõhusam on see, kui austada õpilase uskumusi ning tunnustada, et tal on õigus neid uskuda. Otsustavaks teguriks on alandlikkus. Tasase meelega õpetaja ei arva, et ta on oma õpilasest ülem (Luuka 18:9—14; Filiplastele 2:3, 4). Jumalakartlik inimene on teist veendes alandlik, seepärast ta ütleb: ”Jehoova on halastavalt aidanud mul sellest aru saada. Ma sooviksin ka sind aidata.”

Paulus kirjutas oma kaaskristlastele Korintoses: ”Sest meie võitluse relvad ei ole lihalikud, vaid nad on vägevad Jumala ees maha lõhkuma kindlustusi, hävitades kõik mõistuse targutused. Ja me lükkame ümber kõik kõrgistused, mis tõstetakse Jumala tunnetuse vastu, võttes vangi iga mõtte Kristuse sõnakuulelikkuse alla” (2. Korintlastele 10:4, 5). Tänapäeval lükkavad Jehoova tunnistajad Jumala Sõnale toetudes ümber kõik tugevalt kindlustatud valeõpetused ning saavad jagu ka sügavalt sissejuurdunud harjumustest ja iseloomujoontest, mis ei meeldi Jumalale (1. Korintlastele 6:9—11). Seda tehes peavad tunnistajad meeles, kui armastavalt kannatlik on Jehoova nendega olnud. Kui õnnelikud nad on, et neil on tema Sõna, Piibel, ning et nad saavad kasutada seda vägevat tööriista, lükkamaks ümber valeõpetusi ning jõudmaks inimeste südameni veenmiskunsti abil!

[Allmärkused]

[Kast lk 23]

Jõua oma õpilase südameni

◻ Palu Jehoovalt juhatust, et oma piibliõpilase südameni jõuda (Nehemja 2:4, 5; Jesaja 50:4).

◻ Püüa mõista, mida su õpilane usub ja miks valeõpetus teda köidab (Apostlite teod 17:22, 23).

◻ Esita sõbralikult ja kannatlikult loogilisi põhjendusi, mis rajanevad Pühakirjal, ning säilita samas ühine alus (Apostlite teod 17:24—34).

◻ Võimaluse korral too Piibli tõdede esiletõstmiseks sobivaid näiteid (Markuse 4:33, 34).

◻ Selgita õpilasele, mis kasu toob Piibli täpne tundmine (1. Timoteosele 2:3, 4; 2. Timoteosele 3:14, 15).